-iivsus.

Esiteks - positiivsus. Selle kohta sain juba ühe kommentaari ka. Positiivse. Sest nüüd ma jõuan jälle plusspoolel olla. Suudan tunda ennast tugeva ja jaksavana. Ja sellega tuleb vältimatult kaasa naerunäoga mask. Ja mulle meeldib. Ma leidsin mingi hetk, et aitab. Kui ei saa muuta olukorda endale sobivamaks, siis ole olukorra üle õnnelik. Sest alati on olemas midagi, mille üle õnnelik olla. Ja kui kõik tundub väga kurb ja masendav, siis naudi seda. Sest kui oleks ainult rõõm, siis see kaoks lõpuks ära. Tundja harjuks sellega, ega paneks enam tähelegi, et ta tegelikult õnnelik on. Nagu ühe kirjaniku jutus, kus olid Hea ja Halb. Ja siis kõik inimesed leidsid, et nemad ei tahagi enam halvad olla ja hakkasid kõik heaks. Aga välja tuli hoopis see, et siis ei olnud enam keegi õnnelik selle üle, et halbu inimesi ei ole. Sest nad ei mäletanud, et võib ka teisiti olla. Ja siis tuli Halb puhkuselt tagasi. Hea kutsus ta tagasi, sest tema ise hakkas ka ära kaduma. Ja alles siis, kui maailmas oli jälle nii head kui halba, oskasid inimesed olla õnnelikud selle üle, et on ka head maailmas. See kirjanik võis vabalt olla Henno Käo. Sest kui ma väga mööda ei pane, lugesin ma seda Tähekesest. Kunagi hästi ammu.

Teiseks - aktiivsus. Kuna ma jälle jaksan, siis ma võtan ja teen kah. Mõtlen ja tegutsen igasuguste asjade suunas. Ja mulle meeldib. Taas. Ja täpsemalt ei räägi, sest see läheks liiga pikaks. Pealegi ei ole poolikutest ideedest üleüldse soovitav rääkida, kui nad veel kujunemisjärgus on. Muidu mõni võtab neist kinni ja siis saab neist hoopis midagi muud viimaks kui see, mis alguses kavas oli. Ja siis on kurb.

Kolmandaks - ei olegi enam -iivsus. On lihtsalt heameel sellest, et sai ühe korra trennis käidud. Koju jõudes ei suutnud supilusikatki käes hoida - tudises teine puha. Koolis oli kirjutada ka kangesti raske - pliiats ei tahtnud alguses käes püsida, ja päeva teisel poolel hakkas küünarnukk krampi tõmbama. Mitte et ma seda pingutanud oleks, eksju. Aga see on üsna humoorikas tunne, kui käsi keeldub liikumast, kui sa seda liigutada tahad. Ei valuta, ei midagi muud. Lihtsalt ei liigu. Lihas näiutab sulle keskmist sõrme ja keerab teise külje, et edasi magada. Mulle meeldib. See muudab loovamaks. Loovlahendusi on vaja igasuguste asjade jaoks.

Tahaks teada, kas saab siis Kassinurme homme mindud, või liigume sinna laupäeval. Veidike viimane aeg seda teada saada juba. Muidu ei jõua vahest asju pakitudki? Vähemalt on suur lootus, et tuleb hea ilm. Halb ilm oleks ilmataadi poolt lihtsalt niivõrd nõme. Ei aitäh. Nii et ilus ilm, ptui-ptui-ptui.

Ja päikest ikka kõigile. Ja viitsimist oma asjade tarbeks.

Pingelangus?

Viuhh... Nädalavahetus edukalt üle elatud. Kõik kartulid mis välja paistsid, maast üles korjatud. Kääbikute sünnipäev ära peetud (ja vist isegi mitte läbi kukkunud). Üks päev ennast väja puhatud. Ja täna isegi koolis käiud ja mitte magama jäädud. Ma võiks ennast kergendatult tunda. Ma lausa peaks seda. Aga ma ei tunne. Otse vastupidi. Tunnen ennast imelikumalt kui pika aja jooksul, sest mul ei olegi järsku mitte mdiagi tapvalt põletavat enam teha. Okei, on see Rohani kostüümi asi, aga rohkem polegi suurt midagi. Hunnik käsitöönduslikke projekte on ka. Nii et aega tegelikult üle ei ole. Aga mitte msiki ei põle, ja see häirib mind, sest siis on mul komme kõik asjad tähtajani ootama lükata. Mis ei ole mitte hea mõte.

Vähemalt jah... olen ma nüüd puhanud. Terve pool pühapäeva sai maha magatud. (jeerum, mis lause - terve pool...) Nüüd võiks puhanud olla. Aga ei, ikkagi on selline tunne, et võtaks ja keeraks ennast veel magama ja ärkaks alles kevadel. Enne ei taha mitte kellegagi tegemis teha, mitte millegagi, lükkaks kõik sidekanalid välja ja magaks. Ja kui üles ärkan, teeks oma käsitööd. Et kevadel kõiki imestama panna. Aga ma ei saa ju.

Selle aasta jooksul on veel nii palju teha, nii paljuks ette valmistuda. Ja inimessed ei maga talveund. Pealegi magaksin ma siis liiga mitmed asjad maha. Koolis on vaja käia, pädevust on vaja edendada, rahalist seisu ka vahelduse mõttes, jne, jne, jne.

Ja lisaks võtab maailm lihsalt kätte ja teeb nii naljaviluks ja selleks et mul ikka midagi teha oleks, kolm pööret enda suhtes tagurpidi. Asjad mis seni tundusid kestvat maailma otsani, tunduvad/sid murenevat, ja seda kiiremini kui iganes varem, ja kindlamad asjad kui kunagi enne. Mis toimub? Inimesed, ärge laskuge sügismasendusse, või siis võtke midagi selle vastu ette kui tunnete et ründab. Palun?!

*haigutus*

Väsimus. Masendus. Ärritatud olek. Närvid-pingul olek. Ja seda juba päris mitmendat aega. Seda võib võrrelda osaga selletalvisel väliüritusel olnud jamast. Täpsemalt selle osaga, mis tulenes toiduprobleemidest, millega ma parema meelega poleks üleüldse tegelema hakanudki, mille eest ma tegelikult ei vastutanud ja mille kohta mult siiski vastust nõuti. Saadaks kõik kuu peale ja läheks kuhugi rahulikku kohta. Et ma ei peaks millegi eest muretsema, mis mulle liiga suur on. Ja kui neid liiga suuri asju päris mitu korraga kaela sajab, siis võib lihtsalt lolliks minna. Eriti kui kõik see asi õmblustest rebeneb ja sa peab üritama halva mängu juures head nägu teha. Ja hingamiseks nagu aega ei jäägi.

Väsimus on see kõige hullem. Ma oeln juba täitsa mitu pöäeva järjest läinud ekstra vara magama, sest ma oeln väsinud. Aga hommikul ärkan ikka sama väsinult. Ja vean ennast puhta autopiloodi peal kooli, kus tuleb midagi ära teha. Vahelduseks ka õpetaja lootusetult keeruline seletud punktide kohta ruumis arusaadavamasse keelde tõlkida, et ma ei tunneks ennast imelikuna õpikust aru saamise pärast.

Lisaks sellele - kool, ohtralt perekondlikke kohustusi, üritused keskmiselt iga nädalavahetus... Lisaks võiks ju teoreetiliselt jõuda ka trenni - kui seda üldse kunagi kusagil toimub. Samas, ma elan üle. Mis mul ikka muud üle jääb, kas pole... Ja kes siis ikka need asjad ära teeb kui mina ka ei viitsi?

Ma vaatan ikka ja jälle, et mu postitused on naeruväärselt lühikesed võrreldes mõnedega. Aga ju mu elu on siis rahulikum. Või ma ei oska asju nii värviliselt kirjeldada.

Ei, tegelikult see postitus ei sisaldagi ainult virisemist. See sisaldab kasvõi ühtainukest positiivset nooti - Kassinurme on energiareserv. Sinna tuleks tihemini sattuda. Ja nii meeletult tore on vahest teisi inimesi täeisti fabritseeritud põhjustel pehme värgiga peksta. Ja vahpeal "surra" või siis haavatuna lahing võita. Kui kunagi aega tekib, peab vist hakkama lahingvarustust tekitama. Kuigi üks asjaolu jäi mind ikka veidi närima. Kuid vähem kui enne.

Nii või teisiti, päikest teile kõigile. Ja olge õnnelikud, teate ju küll, et õnn on nakkav. Seda võiks maailmas rohkem olla.

Tegusus

Appi, kassid on vallutanud mu toa! Täpsemalt kõik kokku 6 erinevat kassi asuvad hetkel minu ja õe kahepeale-toas. kaks tükki suured ja kollased. Üks suur ja paberist. siis veel kolm väiksemat ja paberist. Ja siis üks kes istub voodi peal ja teeb mootori häält. See on tegelikult vist kokku 7. Noh, niipalju neid igal juhul on. Ja nad vallutavad seda meetodil mind surmani ära väsitada. Pool tuba on juba nende käes - sinna ma enam ei pääse, sest ma pidin nede jaoks panema välja suure lahtikäiva laua, mis toas barrikaadi mängib. Oeh.. ja tegelikult oelks vaja teada, kui jäme on lipuvars, siis ma tean kui suured seosed teha, ja siis ma tahaks, et mu töö juba tehtud saaks. ja siis ma tahaks et mõned järgnevas ööpäevas oleks veidi rohkem ülevalolemise-tunde. Sest kostüümiga hakkab juba paanika tekkima, sest ei ole aega, ei ole vahendeid, ja ei ole sobivaid valmis juppe. Ehk siis luba paanikaks.

Aga tegelikult on häid asju ka juhtunud - ma ei pea osa võtma spordipäevast (kuigi ma pean selle järgi tegema), ma ei pea enam käima prantsuse keele tundides! ja ma olen nüüd kindel, et ruutudega asjade suurendamise mõte on täitsa hea ja töötav asi. Ja ma suutsin lipule välja mõelda variandi, kuidas see varda küljes ilusti sirge püsib ja alla lonti ei vaju. Hea. *läheb tegutseb v eel veidi kassiarmee vastu, üritades neid veenda ilusti ööseks tuttu minema* Päikest!

Täiendus

Nii tore on, kui tänatakse asjade eest, mida pead iseenesetmõistetavaks. Kohe niivõrd soe tunne tekkis, ja selleks piisas vaid pisikeset ootamatust aitähh-sõnast. Oh, nii tore on, kui mõned veel hoolivad. :) Maailm naeratas. Mulle.

Ühtlasi üleskutse kõigile - ärge pidage end ümbritsevaid inimesi iseenesetmõistetavateks, nende tegusid veel vähem.

AKS, appi!

Ma avastasin, et mul ei ole midagi Pööripäevale selga panna. Aeg hakkab leiutamiseks ka otsa saama. Pean saama selles riides võidelda, nii et tavaline muinaskleit küll kõne alla ei tule. Ja ma keeldun akndmast tänapäevase moodi riideid nagu teksad (olgugi et need ei pruugi väga sedamoodi välja näha). Mina pole sellele probleemile veel lahendust leidnud. Kui kellelgi on mõtteid, siis need võib siia kirja panna.

Muidu - elu läheb ikka normaalselt, olgugi et kiire on. Kool on õnneks veel suhteliselt lihtne ja arusaadav. ma niiiiiväga tahaks, et ma saaksin siiski loobuda prantsuse keele tundidest - mul läheks seda aega tegelikult vaja ja ma kasutaksin seda oluliselt konstruktiivsemalt kui klassis istudes ja igavuse kätte surres. Peab rääkima, võibolla ma ikka saan. Ja õnneliku juhuse kombel on matemaatika õpetaja haige, mis annab mulle keset koolipäeva vabu tunde, et koolitööd järgmiseks päevaks ära teha ja siis B&F sünnipäeva ettevalmistustega tegeleda.

See võib küll kõlada, nagu kõik muu oelks umlle tähtsam kui kool, aga tegelikult ei ole. Lihtsalt see kõik muu asub perioodiliselt ühes ja teises kohas, ja kui seda parajasti olemas ei ole, siis ma tegelen seda usinamalt kooliasjadega. Päriselt ka! Ma leian lihtsalt, et kui on asi, mida saab teha kogu aeg, ja asi, mida saab teha ainult tol ajahetkel, siis ma parem kasutan tol ajahetkel seda ainult siis olemas olevat võimalust ja seda mida koguaeg saab teha teen kunagi muul ajal. Aja mõistlik kasutamine lihtsalt.

Ja tegelikult ma olen suhteliselt õnnelik. Päike paistab, ilm on ilus, ma saan oma asjadega hakkama, õigeaegselt veel pealegi, ja mitte midagi minu elus ei ole puudu. Mõned asjad saaksid küll paremini olla, aga ka praegune on enam kui vastuvõetav, nii et mida veel tahta?

(Jah, ma olen täiesti teadlik, et emotsioonid sõidavad liftiga, kui vaadata eelnevaid postitusi.)

Magamatus ja sõbrad.

Magamatus teeb emotsionaalseks. Või ma avastasin just oma koorikus ühe peenikese pilu, millest terava sulenoaga läbi torgati - ai! Ma arvasin, et see sisemine koorik on juba piisavalt tugev, et seda terariistade vastu kasutada julgeda. Siiski mitte.

Tegelikult ei ole mu meeleolu päris nii miinustes. Tegelikult on kõik suhteliselt hästi lausa. Sattusin lihtsalt mõne lehekülje peale internetist, mis natuke kriipisid.

Aga selle kirjutasin hommikul:
Kirjutan seda Nõmmel. Kell on *vaatab* 10.44 hommikul, ma pole silmatäitki maganud ja seda puha ilma üleval püsimise vahenditeta nagu kohvi. Kõik mu ümber magavad. Mitte et neid kõiki nii palju oelks. Siin korrusel poolteist, üleval veel kaks. Mina jalutan aegajalt toas ringi, sest muidu ma jääks lootusetult magama. Päris mitu osa eilsest õhtust/ööst olin ma ainus tüdruk majas. See ei seganud mind absoluutselt, vaid tuli alles siis meelde, kui kõik juba magasid. Vahva on ssellist "potentsiaalset ohtlikku" olukoda avastada. Aga tegelikult pole mignit ohtu ju. Omad puha.
Huvitav oli ka jälgida, kuids inimesed erinevatest isloomuomadustest lähtuvalt ühte ja sama asja väga erinevalt näevad. Tipptasemel oli ka eilse õhtu "Lauluviisor". (Kolm poissi + kitarr arvuti ees vanu tuntud lugsid laulmas.) Nemad olid vist (loodetavasti) minu sealolu unustanud, või vähemalt ei pööranud selelle eriti tähelepanu. Nägemisväljas ma neil polnud, kuigi olin täiesi peidust väljas. Igatahes jttis kogu asi mulje, et nad tunnevad ennast väga vabalt. Huvitav oli jälgida, taas. Ja nüüd on ii-gaav. Ja UU-NII. Õhtul tuleb varakult magama minna. ja enne koju minekut üks võimalikult kange kohv sisse kulistada. Kui mu vanemad teada saavad, et ma maganud pole, siis on oioi.

Niisiis. Sedasi arvasin ma hommikul. Mõnda aega peale selle kirjutamist oli veel igavam ja veel unisem olla (magama ma tänu kõndimisele siiski ei jäänud). Aga pärast oli väga lõbus. Lausa liiga lõbus. (Kommentaar: "Ei tea mida te seal küll tõmmanud olete..." vms.) Noh, see läks üle. Ma oletan, et see oli magamatusest. Ja ma loodan, et mu üliemotsionaalne reageering internetile oli samuti tingitud mingitest puudujääkidest une osas.

Siiski, sünnipäeval oli tore, ja jalg on valus. Juba täitsa mitu aega. Aga sinna pole mdiagi parata. Elastiksidemed tekitavad tund, et mu üks jalg elab 21. sajandis, teine aga kunagi sääremähiste ajal. See on väga omapärane ja üldse mitte häiriv.

*Tahan ka stiilset masendust. Stiilset selles mõttes, et see tooks mulle pähe hästi palju eriti poeetilis-stiilseid laussekatkeid, mida kirja panna.*

Aga elu on ikkagi tore vahva kena ja lill.

Kooli algus ja muud jamad.

Et siis... täna on alles kolmas koolipäev ja ma juba suutsin põhjalikult sisse magada. Ääretult põhjalikult. Lausa nii põhjalikult, et tunniplaani vaadates märkasin, et enam pole mõtet kooli poole kõmpima hakatagi. Neli tundi küll veel ees, kuhu ma jõudnuksin, aga ainult kaks neist omavad vähimalgi määral kasu minu haridusteele. või noh, tegelikult kasulikud on arvatavasti kolm, kaks neist on mõttekad. Ja üks on lihtsalt nõme ja ajaraisk. Sest mu klassijuhataja ei lubanud mul loobuda prantsuse keele tundidest. Sest seda olevat nagunii vaid pool aastat ja "küll sa ära kannatad". Loomulikult kannatan. Ma ei jää õpetaja kahtlastele kommentaaridele just eriti tihti ette, aga see on kõige puhtam aja raiskamine. Poole aastaga viis õppetükki, mis on mõeldud nii üheks tunniks igaüks. Või siis kaheks. See on see, kui õpetaja ei ole tegelikult üleüldse õpetaja, vaid juhtub lihtsalt keelt oskama. Siis on valikaine kunst, kus saab joonistada. Aga see on kolmapäeviti üheksas tund, nii et osavõtt ei ole vist just eriti laialdane. See on see kasulik ja tegelikult sügavama mõtteta tund. kasulik sellepräast, et ma õpin seal ju ennast väljendama ja muud säärast, mõttetu, kuna hiljem ei pruugi mul sellest mitte midagi kasu olla. Ja siis on matemaatika ja inglise keel. Inglise keele tunni ma asendasin sujuvlt koduse inglise keele praktikaga, kui meie trepikojas elav võõramaalane tuli kurtma, et tema võti ei keera ju ukselukku. Loomulikult ei keera, see sai eile päeval vahetatud. Ja ema puuinglise keelega ei olnud küll midagi selle vastu parata. Sai siis oma uued võtmed kätte. Ja mata on lihtsalt nõme aine millest ma mitte midagi kuulda ei taha. jajah, ma juba kuulen vastuväiteid, et see on vajalik ja arendab loogilist mõtlemist ja mida kõike veel, aga ta on lihtsalt nõme. eriti meie õpetajaga. On üks kuivanud vana karusmari selline. See selleks. Tegelikult oelsin ma vist isegi viiendasse tundi õudnud, milleks oli füüsika, aga ühe pisikese kirjavea pärst oma tunniplaanis arvestasin ma kellaaegu valesti. Seda märkasin alles hiljem, ja siis oli juba liiga hilja.

veel sain ma eile õhtul täiesti omaalgatuslikult oma küünekestest lahti. See tähendab et nüüd on väga imelik midagi leüldse kirjutada, sest sõrmeotsad tunnevad jälle klahve. Aga mul polnud suurt valikut - trennis ei saa küüntega käia. Vähemalt mitte meie trennis sellisel kujul nagu see on. Need lüüakse lihtsalt sodiks. Või vhemalt sõrme küljest lahti. Ühe jätin ikkagi alles. Et teada saada, kaua ta vastu peab, kui teda enne taskusse ei lööda. Avastasin, et mu oma küüned on selle ajaga muutunud nii nõrgaks ja õhukeseks ja painduvaks nagu paber. Mis ei ole tegelikult sugugi üllatav - nad on mul alati sellised olnud, varem ei onlud see nii väljapaistev, sest varem olid nad lühemad. Ja ma oeln juba vahepeal harjunud sellega, et mu küüned on erikuraditugevad, nii et see, kui nad mõne pisikese asja peale tagurpidistuda tahavad, segab nüüd päris oluliselt. Trükkimiskiirusele tuleb see ilmaolek muidugi kasuks. Ma pole vist päris ammu nii kiiresti ja nii puhtalt kirjutada suutnud.

Ja eile käisime vanematega poes. Shoppamas. vanematega on hea käia . neil on raha, kui suudad neid veenda, et sul seda asja vaja on. Mina sain ühe eriti eriti ekstramõnusa hallikasvalge või helehalli kampsiku. Palmikutega. Täpselt sellise, mis on loodud olema pehme ja mõnus külmal talveõhtul. Ja saama ribadeks kantud ja välja venitatud sest sellest ei ole võimalik loobuda. Ja see on soe. Lausa liiga soe praeguste ilmade kohta. Ainult kahju, et sellel kõrget kraed ei ole. Järelikult tuleb tekitada asja juurde sobiv meeletu kogus samas toonis salli. *oma kampsunisse armunud*

Ja see ongi vist selleks korraks kõik. Nädalavahetusel sai veel mannekeene tehtud, aga sellest on teised juba rääkinud. Lisaks ainult veel niipalju, et jube põnev oli kooriku sees olla ja minu uudishimu lihtsalt ei lasknud paigal seista. Ma tahan ju teada, mis minuga tehakse! ja samas oli hüsteeriliselt lõbus ka. Ilma mingi hea põhjuseta. Päikest!

Eile oli tore õhtu. Ja eilne päev oli mitme päeva pikkune. Mulle meeldib, kui ühte ajavahemikku mahutub liiga palju asju, mis vääriksid/vajaksid igaüks eraldi õhtupoolikut või päeva. Esiteks aktus kus sai imearmsaid esimese klassi lapsi edasi-tagasi talutatud, siis trenn, mis jättis jalad vaaa-lusaks kuid polnud sellegipoolst väga hull, siis Metsatöllu kontsert, kuhu minek õnnestus ainult tänu heale juhusele ja mis iseneneset oli väga lahe, ja siis linnas ringi käimine, m,illega ma üleüldse harjunud ei ole ja mis tekitas tahtmise küsida "Mis must ometi saanud on?". Kui lisada kogu sellele tegevusele asjaolu, et vahepeal suutis mu vanaema peaaegu närvishoki saada ja mind tõeliselt ehmatada. See lugu oli selline, et ema oli hommikul läinud Lillekülla ja avastanud, et meile on sinna garaaži sisse murtud. Õnneks murdsid vargad sisse valedesse ruumidesse - neisse, kust mitte midagi võtta ei olnud. Kuid kui vanaema emale hiljem päeva jooksul helistas, ei võtnud ema telefoni vastu. ja õhtul hakkas juba pimenema, kui teda veel koju tulnud ei olnud. Siis helistati loomulikult mulle, et ma läheksin ja järgi vaataksin, milles asi on. Mind see mõte ei vaimustanud - niigi olid kontserdi uksed rohkem kui tund aega tagasi avatud juba ja piletit raisku lasta ma ei tahtnud. Helistasin siis igak juhuks emale - kes seekord telefoni vastu võttis, aga kostus nagu ei oleks sugugi mitte kõik korras. Minule jäi igal juhul mulje, et ta oli vahepeal olnud kokku kukkunud olekus. Hiljem sain teada, et nii see siiski polnud. Ta oli ennast lihtsalt joonud täis kui tarakn ja rääkis vägagi pehme keelega. Õnneks jõudis ta õnnelikult tagasi koju. Mingi hetk hiljem. Sest vahepeal sain ma veel päris mitu kõnet vanaemalt, kes ei uskunud, et ta on selleks võimeline.

Ja mida võib sellest järeldada? Ma pean kellegile väga tänulik olema mõne asja eest, ja teiseks, isa ei saa minna kuhugi kodust ära rohekm kui üheks ööks korraga. Sest muidu lähevad asjad jamaks kätte.