Tartus käia oli kylm. Ja märg. Ja kindlasti oleks veel midagi ja paljutki olulist ylesse märkida, aga ei jaksa väga. Kuidagi uni on (mis pole kehvavõitu ööund arvestades ka suurim ime just...) aga magama minekuks veel vara.

Unistan vöödest, mille lõngad on valmis lõigatud ja mis tuleks ylesse panna, ning paeladest, mille mustrid peidavad ennast silmanurga taga.

Unistan tikitud taskust, mille motiive kunagi veidike välja joonistasin ja mis laiskuse taha vedelema on jäänud.

Unistan raamaturiiulist, mille saamine sugugi minust ei sõltu, aga unistada ju võib.

Ja veel hirmus paljudest muudest asjadest unistan ka, muuhulgas korras toast, aga lihtsalt ei jaksa peale hakata.

Vähemalt oli täna ilus ilm. Selliste ilmadega peakski november tulema.

Tegelikult olen ma täna täitsa tubli olnud, eksami tegin ilusasti ära ja puha.

Avastasin, et yks inimene, kellest ma uskusin, et ta elab Eestis, elab hetkel hoopis Šotimaal.

Avastasin, et mu uue kuu graafik on paigast ära, esmaspäeval lähen seda siis kellelegi kurtma.

Avastasin, et kiire on - aga et järgmine nädal saab magada, kui ma parajasti lennus ei ole.

Mida veel - paljut, aga nyyd minek.

yhest ja teisest ja kolmandast

Mul on midagi oma kodu vastu tekkinud. Parema meelega oleksin kusagil mujal. Aga kogu aeg ei saa ju kodust ära ka olla, vahepeal peab kassi ja koera yle vaatama ja riided pessu panema.

Yhe tänase loengu asemel istusin Mare kolmandal korrusel. Nende kohta võib öelda kahte asja: esiteks on neil keset letti kirjaviga. Teiseks on neil kohviku kõrval ylesse pandud mingi ports tarku lehti - suuri ja põhjalikke. Lugesin neid siis, sest raamatut ei märganud eile õhtul kaasa võtta, kui kodust viimati läbi käisin. Ja pidin tõdema midagi ylikoolideylese koostöö või muu sellise kohta. Muuhulgas avastasin yhe tartlase nime ka tegijate hulgast, yhe teise stendi peale aga vihastasin. Mulle nii siiralt ei meeldi, kui kusagilt kargab ootamatult, niiöelda võsast, välja mingi tuttav nimi. Kui oskad seda oodata, on parem, aga kogu aeg ei saa ju tippvormis ja valvel olla. Liiga väsitav. Kui vaatan eemalt, et hm, see pealkiri kõlab huvitavalt, ja asjaga lähemalt tutvudes avastan jälle, et eks ilmselt peabki kõlama, nii sarnaste huvidega kirjutatud ju....

Veel pidin ylesse kirjutama yhe unenäo, mida ylemöödund ööl nägin. Eriti palju teda pole, sest seegi osa meenus alles hea kymmekond minutit peale ärkamist (ja vahetult enne uuesti magama jäämist). Niisiis

elasid yhes kolmekordses eramajas kolm inimest. Igayhel omaette korrus, aga yhendusteeks keerdtrepp, mis ylesse viis vastupäeva. Ei mingit trepikoda ega asja, iga korrus kyllalt avatud. Yhine esik, esimesel korrusel. Yhine uks ja ilmselt ka yhine köök, kuigi sellega ma kokku ei puutunud. Põgenesin kodust - ei jooksnud ära, aga tahtsin peale päeva viivitada koju minemisega (nagu ilmsigi viimasel ajal tihti.) Läheks kuhugi, kasvõi hulguks mööda linna, aga siia tulla ei taha. Niisiis otsustasin I'le kylla minna. Ilmselt asus maja Tallinnas, võibolla isegi Nõmmel. I elas kõige ylemisel korrusel. Astun uksest sisse, tervitab mind K, maja "perenaisena". Kingad lubatakse armulikult esikusse jätta, aga kõige muuga panen padavai trepist yles. Yhtegi musta koera ei näe, aga selle yle ma tol hetkel ei imestanud - ju siis polnud oluline. Teiselt korruselt mööda minnes ytlen ära omad tereheadaegad A'le, kes mingil põhjusel töötab kontorilaua taga - avatud kodukontori tyypi asi, millest trepp sujuvalt läbi keerdub. Tema ei vasta midagi, ainult noogutab kergelt, aga ilmselt on laual olevad paberid lihtsalt liiga põnevad, et lugemist katkestada (mida ei saa ju ometigi inimesele pahaks panna.) I korruse põrand on kaetud vanaroosa mistratyypi vaibaga, peaaegu nagu tolles hotellitoas, kus kunagi Leedus ööbisin. Erinevalt teistest on tal trepi ymber esik kust uksed erinevatesse tubadese viivad, ja ruumide paigutust vaadates võib kogu maja ilmselt ka ymmarguse või vähemalt ruudukujulise põhiplaaniga olla - trepp on siis keskel. Mina istun trepihalli seina äärde ristijalu maha, võtan yleõlakotist raamatu ja hakkan lugema. I'd ennast kodus ei ole, niisiis tunnen ennast selle juures veidi imelikult - lähen kylla pooltuttavale, keda ennast kohal pole ja kes võibolla ei kiida mu sissetungimist sugugi heaks. Yhest avatud uksest paistab töötav telekas. Mis sai ja mida I arvas, kui koju tuli, ei mäleta. Kyllalt varsti helises ka äratuskell, aga mingit syndmust oli seal siiski veel.

Imelik uni oli. Ruumid olid kõik hirmus detailsed ja konkreetsed, aga inimesed jäid meelde pigem ebamääraste kujudena, igal nimelipik kyljes, detailid mälu järgi juurde mõeldavad; printsiibil "näed halli vormitut kuju" aga kuna tead, kellega tegemist, paned sinna riided, hääled, värvid juurde.

Tantsuklubi oleks saanud pareminigi minna, aga polnud viga. Pooled toredad tantsud jäid mängimata. V'd nägin, yle pääääris pika aja. Ta yllatas esiteks juba kohale ilmumisega, teiseks aga infoga, et ta on juba tykimat aega tallinlane. Kui see samas tempos jätkub, tuleb tekitada "Tallinna osakond", oletades muidugi, et ma pole päris ainuke, kes laulmisest puudust tunneb. Seelikuga tuleb midagi ette võtta. See näeb kyll yliväga vahva välja, mida mul enda tehtud riietega harva juhtub, aga lehvib natuke liiga aktiivselt, et tantsimisel praktiline olla.

Enne tantsuklubi kolasin kaks tundi mööda vanalinna ringi. Muidu poleks vigagi olnud, aga kindad olid koju ununenud ja käed kippusid aeglaseks muutuma. Vaatasin päikseloojangut, mis oli mõnusalt punane, ja kuulasin kahte tyypi muusikat. Vanalinn on lihtsalt liiiiiiiiga imeline. Mitte suvel, kui see on turiste täis ja palav ja yleyldiselt võeh, vaid just nendel aegadel, kus turist on kodus soojal maal, oss on kusagil, kus kihutada saab, ja pätt on ka magama läinud või pole veel ärganud. (Sest nemadki peavad ju kunagi magama!) Kui ma öösiti hõlpsamini majast välja pääseksin, käiksin ilmselt seal just siis jalutamas. Ja sobivat taustamuusikat on ka vaja, aga liiki ma täpsustada ei oska.

Võiks võtta kätte ja rääkida veel veidi sellest, kuidas peaaegu kõik armastusluule on kirjutatud naistele, aga see kuidagi ei haaku hetkel millegiga. Las käärib.

paralleelidest ja tartust

Tartu on armuke. Teretulnud võimalus igapäevast põgeneda, aga pidevalt temaga koos viibida ei taha. See äratundmine tabas mind bussis, lõunasse sõites. Bussis tabas mind ka suur tykk muud inspiratsiooni, mis põhiliselt salvestus telefoni, lyhimärkmete kujul.

Tartu rahvamuusikapäev oli ära, oli toitev ja oli meeldejääv (näiteks mõne lorilaulu kujul). Oli ka väsitav, nii yhes kui teises mõttes, peamiselt siiski selles, et jäi valimas käimata - bussile mineku kellaajaks tegin korra silmad lahti ja lykkasin sõidu järgmisele bussile. Kui siis lõpuks eile magama sain, nii kella yhest vist, lasin päeval kaheni välja. Sest mul oli täna ennekuulmatu luksus - vaba päev. Neid on viimasel ajal väga harva ja ega ilmselt pole tihemini ette näha. Homme peaks töö juurest läbi minema, yhe raamatu ära viima ja graafikust ja paljust muust rääkima. Nädalvahetuseti töötamise miinus - ylemusi ei näe.

Aga selle ajaga, mis ma yleval olen olnud, sain vaimustuse Lumetihasest. Põhiliselt kõigile muusikaharjunutele tuttavast võimalusest muuta elu jaburaks. No kujutage ette jalutuskäiku mööda Tornimäge (miks keegi seal jalutama peaks, on isekysimus, aga põhimõtte poolest.), kus taustamuusikaks kõlab midagi vana - mõni ilus regilaul näiteks, või karoobuška või midagi hoopis lapikeelset. (Miks mul on lapikeelset muusikat ja kui lapikeelne see tegelikult siiski on, ei ole väga oluline.) Või teine variant - hiljaõhtune-poolöine-varahommikune Põhja-Tallinn, mida ma kyll hästi ei tunne ja ainult sellepärast nimetan, et see kõige tööstuslikum tundub; ja sinna juurde midagi sobivat näiteks Sõpruse Puiesteelt. Kombinatsioone on veelgi, aga kyll need ise välja hyppavad. Miks selline vaimustus kui pool valget maailma seda juba iseenesestmõistetavaks peab? Noh, mp3-mängijat kasutasin ma viimati tibikooli-aegadel ja toona tundus 128MB päris suur. Aga kuna laulude vahetamine oli tyytu ja nad hakkasid igati liialt korduma, väga kiiresti, viskas yle. Lisaks läks seadmeke ise lõpuks katki ja palju rohkem kasu on olnud selle ymbriseks ette nähtud mõnusa pinnaga kotikesest.

Mis tuletab meelde, et nyyd on enam kui vajalik teha Lumetihasele see tasku, millele ma juba ammu mõtlen. Ja mida võiks veel teha, kui viitsiks ja see oluline oleks - ja kui aega yle jääb: joonistada lihtsad geomeetrilised motiivikesed, sellised, nagu neid kinnastele ja mujale kootakse, pisikesteks piltideks ja kasutada neid plaadiymbriste piltide asemel, sest minu muusikavalikule internet neid tunnistama ei kipu.

Tuleb hakkama saada. Tuleb hakkama saada. Edasi pysida. Natuke väga raske on ainult, ja yks asi, millest abi oleks, on yks neist asjadest, mis mulle põhimõtteliselt ei meeldi või ettevaatlikuks teevad. Pealegi mulle ei meeldi abi paluda ja hetkel pole see nii põletav. (Kuigi hetkel võib olla parajasti see asjade seis, kus ma öeldavat uskuda suudan, ykskõik kumba pidi siis. Kui kõik tundub liiga hästi, ei ole ju võimalik uskuma jääda, et kõik hästi ei lähe, ja kui kõik tundub halvasti, siis ka mitte. Siis otsiks pigem viga, sest ei taha ju tunnistada, et kõik see vaev on tyhjaks minema mõeldud.)

Aga veel miski, millest ma rahvamuusikapäeval aru juhtusin saama: kui palju ma tegelikult muutunud olen. Selgus tuli seoses sellega, et miski täiesti võõras setu laul sisaldas täiesti arusaadavaid ja selgeid sõnu - minu jaoks. Kõrvalolija kurtis, et midagi pole aru saada. See tekitas niisuguse portsu hämmeldust, et ma hakkasin tõsiselt mõtlema. Selle yle eelkõige, et ma ise polnud ju paar aastat tagasi põrmugi parem. Ja kuidas mu jaburaid imestusi taluti. Yllatav kannatlikkus.

Yhest teisest asjast sain ka aru: mõttest põgeneda "needuse" eest nende seltsi, kes selliseid asju olematuks arvavad. Aga kes oskab öelda, mis lõpuks peale jääb? Pähe tuleb yks kummaline tulevik, ärapööratud omavaheliste rollidega, sest ma ei usu, et mina kunagi maa-värgist lahti saan.

Niigi on imelik Tartu tantsuklubis käia ja võõraste, uute, algajatega tantsida (kuigi sedasama teen ma Tallinnas, on asjad siin veidi vaoshoitumad) ja samal ajal kõigest jaksust kaasa laulda, suu kõrvuni juba elusolemise rõõmust. Rytm läheb käest - aga mis siis? - ja samm läheb ka sassi - kedagi ei huvita, proovime siis uuesti, otsast peale - põrkasin kellegiga kokku? - kuni päris pikali ei kukutud, läheb edasi. Ja kuigi ma omaarvates tean tantsude nimesid ja proovin olla parem inimene, ei tihka ka siis, kui võibolla vaja oleks, Tartus, nendes olukordades, nuga vööle riputada - seal on liiga palju neid, kes võivad mingi hetk avastada mingeid paralleele. Ja nendega rääkides tuleb olla ettevaatlik, sest minu rahvas ei tea nii hästi, milleks on vaja mynti, ja mismoodi koomilisena ma ennast tunnen, kui ma jälle käte, õlgade ja kulmudega rääkima hakkan. Need, kes teavad, on vist kõik Tartus - vähemalt nende hulgast, kellega ma mingi regulaarsusega suhtlen. Ja see on puhas õnn, muidu naerdaks mu yle võibolla rohkem kui mulle meeldiks. Niigi kipuvad asjad kuidagi käest ära minema, eriti peale seda, kui ma veendusin, et jah, tõesti, ka Tallinna Ylikoolil on Erasmuse-leping Oulu omaga. Vahepeal vaatan ja mõtlen, et aga kus siin siis mina olen? Sest mul on endal selle supi sees kyll täitsa tore, aga võiks siiski veidi rohkem iseenda kylge asjale juurde panna. Sest loend ei piirdu ainult tantsuklubiga, enam ammu mitte. Pigem on tantsuklubi-teema asja kõige uuem areng. Kuhu asi lõpuks välja viib, ei tea. Kyll aga tean, mida täpselt võib asjade sinnapoole kiskumises kahtlustada ja võibolla isegi seda, kuidas protsessi katkestada.

Vihastasin veidi aega tagasi kunagise täitsa hea sõbranna peale - tema õpib KAA! Tartus seda? Elu on kummaline, mis teha.

korraks kodus

Kellele see midagi ytleb, siis torkisin natuke yhte teatud Wikit. E"S", sinu täiendused eesnime-kujulise artikli alla on enam kui teretulnud.

Muidu... Toas on jahedavõitu, ilmselt peaks jooma kuuma teed ja kuuma kohvi, sest homme läheb pikalt, endale ei saa lubada kylmetamist.

Homme nimelt lähen taas Tartusse. Eile alles tulin sealt, aga mis teha, kui lõunaosariikides pidavalt mingeid asju toimub, kus ma tahaksin kohal olla. Vimane tantsuklubi oli väga vahva, kuigi ma ikka veel kurdaks selle õnnetu tantsu yle. (Seekord sai ka piisavalt valjult kurdetud, ei tea, kas yks sai vihjest aru ja kas ta kavatseb midagi ette võtta.) Aga eks seda näeb. Nädalavahetusel on tulemas Tartu rahvamuusikapäev, järjekorras juba eiteamitmes, asukohaga Tiigi 8. Kui kõik hästi läheb, saab laulda ja tantsida varaste öötundideni, kui mitte kauem.

Pyhapäevaste valimiste kohta on mul dilemma, aga see langeb võibolla ära, sõltuvalt sellest, millal ma Tartust Tallinna poole liikuma saan hakatud.

Tegelikult on ilmselt puhas hullus sõita mm... 10 tunni pärast Tartusse, kui on reaalne oht, et nii mõnedki neist saavad maha magatud. Aga ma sõidan ikka, yritatagu ainult takistada!

Rohkem suurt midagi olnudki. Võtan ehk nyyd ette ja loen eelmise postituse kirjutamise õhtul kirja pandud muid asju veidike ja kui need kuhugigi kõlbavad, saadan avarustesse ringi lehvima.

(Muide, juba paari õblukese W-artikli kirjutamine tekitab vastupandamatu vajaduse kõike linkida, kogu aeg. Siinkohal ma seda siiski ei tee.)

VSHL

Nii.

Nyyd mind võib põlata.

Ma muidugi eelistaks, et te seda ei teeks. Asi on tujudes, asi on faasides, asi on selles et aegajalt on hädasti vaja mingi yks või teine tuju ära reageerida, võimalikult ruttu ja võimalikult konkreetselt, et see käärima ei läheks.

Niisiis, ma kirjutan seda siin kõva nikotiinilaksu all purjus olles. Sest midagi oli kohutavalt vastupandamatut mõttes teha veiniklaasi kõrvale oma aknalaual istudes ja mõtiskledes suitsu. Ma, eksole, tavaliselt ei suitseta, ja yritan väga väga väga vältida selle harjumuseks kujunemist. Niisiis suur erand, mis kinnitavat väidetavalt reeglit. Lihtsalt, sest nii hakkab kergem. Sest siin tegelikult ju polnud kedagi takistamas. (See polnud syydistus.) Olin lisaks veel pagana hoolikas - hingasin ainult aknast välja ja kohe korjan kõik konid ka kokku, hommikul isegi need kaks, mis sõrmede vahelt aknast alla pudenesid.

Lihtsalt mõnikord tuleb siuke tuju, et peaks kõik oma terved eluviisid (jah, mul on tunne et mul endiselt on need...) põlema panema mingil kombel, ja elu kahest otsast korraga kulutama.

Mis sest, et kolmapäeval äkki saab targaks. Mis sest, et tegelikult see on jube, nii tervise kui moraali seisukohalt. Täna ma olen suvaline, täna mind ei huvita. Kui harjumuseks ei saa, peaks ju kõik korras olema? Aga võibolla ei ole siiski.

Yhesõnaga, õhtu "VSHL" ehk vein, suits ja Halb Luule.

Eks näis, kuidas ma ennast homme tunnen. Trykivigu teen hetkel tunduvalt rohkem kui tavaliselt, aga parandan ka tunduvalt tihemini kui harilikult. Aga täna mind ei huvita, täna sõitke kõik sinna. Sest mõnikord on seda ka tarvis.

Asi ei ole sugugi seotud kellegi teisega peale mu Yhe, kellest ei saa nagunii yle ega ymber. Asi ei ole seotud isegi isand P'ga, talle palju õnne kõikides tegudes.

(eks näis, kas see postitus jääb peale homset õhtut veel alles yldse, tegelt ei ole asjal ju suuremat mõtet...)

raamatutest ja veidi veel

Miski unitõbi on mind tabanud. Laseks kohe iga päev (või siis, eksole, öö...) nii 13-14 tundi jutti ja ylejäänud aja pysiks hea meelega kodus, jooks kuuma teed, loeks häid raamatuid ja võibolla teeks vahelduse mõttes veidi näputööd. Ideaalne oleks, kui seda saaks veel läbi viia kaminaga varustatud paigas. Reaalne on, et ei saa yldse.

Kooli ja töö kokku pooleteistkordne koormus sööb läbi. Kaalusin hommikul siiralt tööle lihtsalt mitte ilmumist. Õnneks tegelikult asi veel päris nii hull ei ole - see mõte oli, nagu ma kymme minutit ja Battery hiljem avastasin, tingitud põhiliselt eilsest, peaaegu magamata ööst. Lugesin põnevuskirjandust, mille Varrak oli ilusasse kõvade kaantega pakendisse pannud ja mida töö juurest laenata õnnestus. Milleniumi-triloogia teine osa läks lups! poole ööga läbi, kella sydaöö aegu alustasin, viiest pugesin unemaale. Ei jõua kolmandat ära oodata, aga endale ei ostaks. Suured paksud ja kallid on. Soome keelde on kolmas juba tõlgitud, eesti keeles pidi luureandmate järgi kusagil jaanuaris toimetamistöö hakkama selle kallal. (Andmeid jagas lahkelt K. Kaer, kes käis meile kõigile ilmuvaid raamatuid tutvustamas. Sellised yritused toimuvad ikka aegajalt meil enne tööpäeva algust. Nende kirjastuse omad on yhed huvitavamad, teised enamasti loevad maha juba varem saadetud teksti iga asja kohta.)

Loengud on väga huvitavad, eriti "Sissejuhatus erialasse"- asjad, kus näidatakse kaugelt ja antakse nuusutada erinevaid hiljem lähemalt torgitavaid harusid. Aga et raamatute juurde tagasi jõuda, peaks ära märkima, et loen uuesti läbi Hea Eesti Kirjaniku teoseid, valikuliselt. Ja mõtlen sinna juurde ikka sellest kolmkordkolmest, mis tuleks ära lahendada. (Jah, E., kui sa seda loed, siis sa arvad õigesti, kellest ma räägin:D) Ainult et kas olen mina rumal ja tähelepanematu või ma vaatan valesse kohta või muud, see ei paista ilusti klõpsadi kokku sobivat. Ei leia neid yhiseid jooni 1.2, 2.2 ja 3.2 vahel näiteks. Ometi võiks ju nagu oodata ja uskuda, et need on olemas. Tundub, nagu peaks seal siiski midagi olema.

Yhte teist elu juures oluline olnud kirjanikku loen ka, tykkhaaval jupphaaval raamathaaval. Ei teadnudki, (häbi tunnistada, lollus tuleks maha vaikida või kuidas see oligi, aga see on mu vaba märkmeraamat, endale tunnistan kyll...), yhesõnaga, ei teadnudki, et isand G. nii palju novelle ja juppasju kirjutanud on. (Juppasi võiks keerulisemalt öeldes olla näiteks "romaan novellides" või midagi muud sama kõlavat.) Vähemalt selle põhjal, mida ma raamatukogus nägin, paistab suisa enamus olema novellikogud ja nendega tutvumise ees mul on veidi hirm. Õnneks on vähemalt yks pealkiri veel enne ootamas, millest ma tean, et ta mitte novellikogu ei ole, enne kui nende juurde peaks asuma.

Miks ma seda kõike teen? Ettevalmistuseks? Pigem arvan, et mitte. Lihtsalt... loll on loll olla. Keel on neil ilus, saab igasuguseid huvitavaid võrdlusi, lausemalle, kujundeid laenata. Kuigi eks omajagu nostalgiat ja minevikuparandamist on seal ka. Sellist tyhja, mõttetut tyypi. Põhiliselt siiski tahan lihtsalt ennast harida.

Aga kui juba oktoobri Eesti valgusolud sellist unekust tekitavad, (ja kust mul siuke nähtus yldse kylge on tulnud, varasematest aastatest seda justkui ei mäleta), siis ei taha mõeldagi, mis tuleval aastal samal ajal võib saada. Ega ma muidugi ette ei tea, mis yldse saama peaks, aga see konkreetne kui on siiski väga köitev mänguasi.

Kuidagi väga rahvalik-omamaine on tänane päev olnud.

Esiteks värvisin ära oma esimesed taimsed lõngad, täpsemalt yhe hiiglasliku vihi (600 gr!) jagu materjali angervaksaga. Peitsimata. Eks ta yks mittemidagiytlev pruun on, aga hammas sai verele. Peab uurima, kas saaks suveks kusagilt miskise paja ja kolmjala - õues lõkke peal on seda siiski nii mitu korda säästlikum teha.

Teiseks mängis raadio, mille vanemad käima unustasid, padespanni. Täiesti ehtsat. Ilusat.

veel midagi

Vahepeal tabasid mind Hallus ja Masendus, ning kahjuks pole nad siiani kuigi kaugele jäänud. Õues on sygise kõige vastikum osa, kylm, tuul, vihm. Talveriietega käimiseks oleks veel justkui liiga soe, aga kevadsygiste asjadega hakkab khylm. (Nii, ilmnes, et ma ei tohiks ekraanile vaadata, kui imelikke sõnu kasutan. khylm ei näe eestikeelse sõna moodi välja, yldse mitte.)

Mis ma siis täna tegin... tööd tegin, mida muud. Aga sõrmed on ikka veel jäätykid ja varbaid ähvardab sama saatus. See on see osa sygisest, mida ma ei salli, puhas porikuu tõesti.

Koolist ma ei taha rääkidagi, sellega on kõik jälle nässus. Või siis ikka veel, sõltuvalt kursisoleku astmetest.

Aga kolmapäeva ootan, nagu ikka, ainult veidi suurema innuga seekord.

Polegi midagi öelda tegelikult, lihtsalt viimatine tekst oli ajast maha jäänud.