enne sõitu

Nyyd on see siis käed. Pilet on olemas, homme sõidan. Või siis kupäeva vaadates täna.

närv on selline, et sees justkui keeraks. Ei tea kyll, miks, sest varustatud olen vist pareminigi seekord ja yldse.

Enam ei saa minemata ka jätta, kuigi võibolla justkui tahaks. Magada see 2 nädalat - nii vähe! - lihtsalt maha ja...

Kusagil soojas kaisus aegajalt ärgata ja päeval päikse käes puu kyljes vööd teha oleks ju hirmus hea puhkuseaeg.

Lugesin siin natuke seda reisimärkmikku, mis tunamullu sai kirjutatud. Naljakas oli oli lugeda, kui naiivne ma olin, kui valesti oskasin asjadest aru saada.

Aga nyyd magama, muidu ei jõuagi kuhugi. Tagasi olen hiljemalt kahe nädala pärast, vahepeal minuga yhendust ilmselt ei saa, kui ma ise väga ei taha.

tehtud ja tegemata

Imelik pyhadeeelne tunne on. Kaks päeva veel ja siis ma sõidan ära. Nii kauaks kui juhtub, nii kaugele kui juhtub, aga miks mitte ka nii kaugele, kui saab.

Kaasa võtan kindlasti lainetega ja reisiliku päriselu-"SiniseMärkmiku" ja yhe teise ka. Ja kõik eluks vajaliku selle kahe nädala jaoks, nii et selle ajani saaks peaaegu tsivilisatsioonita hakkama. Telefoni võtan igaks juhuks ka, väljalylitatud kujul. Turvavõrk, mingis mõttes.

Elu läheb vaikselt. Sain teada, et kultuuriteooria eksamit tuleb ka sygisel uuesti uurida. See on kolm eksamit augustis, aga nende pärast ma praegu ei muretse. Need on augustis ja sinna on terve suvi aega. Lyhike ja lõbus suvi tuleb sellest, ma usun.

Juba mitumitu päeva kibelen kuhugi tantsima, aga ei saa. Jaaniõhtul vist Vabaõhumuuseumis toimus midagi, aga jaaniõhtu oli niisama ka tore. Nii pool tunnikest umbes - transpordiaeg - kahtlesin siiski, et kuhu peaks minema. Et kui nii väga tantsida tahan, siis kas on mõtet sinna mitte minna, kui on ilmselt tore pidu? Aga ta paraku on asustusest yhistranspordiga liikudes siiski veidi liiga kaugel ja yksinda ei kutsu minema. Oleks mõni sõbranje ka hakkamas olnud, oleks võibolla isegi läinud ja kahetseks hetkel hoopis, et polnud seal, kus tegelikult olin. Väga ei kahetse ka, sest tegelikult oli tore.

Tantsimiseks tuleb ilmselt siis folgilaupäev ära oodata - ma ei tea, millal sel aastal lõunas karusepäeva tähistatakse ja sinna jõudmine oleks juhuste kokkulangevus. Samas, mine tea - võib ju olla, et tähistatakse sel nädalavahetusel, kui mul veel puhkus on ja võib ju olla, et ma olen selleks ajaks siiski juba tagasi - ja võib ju olla, et ma isegi tihkan sinna jälle minna. (Vaatab mõtlikult parema käe sõrmi...) Kuigi on hulka tõenäosem, et peetakse nädala sees, õigel päeval, ja sel juhul ma olen tööl. Aga folgilaupäev on vaba ja ma vist ikka sõidan sinna tantsima. Tõesti igatsen seda asja - varem polegi vist nii teravalt märganud.

Jaanipäeva päeval, peale ebaõnnestunud loomaaiakatset ja poole päeva mahamagamist sain niipalju siiski tehtud, et endised nelikymmend lõngakera moondusid võluväel veidi rohkemaks kui kymneks ja on nyyd meeletult palju paremini hallatavad. Samas tekib mul endal juba kysimus, kuhu kõik see pael pannakse, sest seda saab sealt ikka hirmus palju.

Mida ma veel rääkida oskan? Reisinärv on, muud midagi.

elust

Eilne postitus oli näide sellest, mismoodi ma olen igavene unupea. Tänane loodetavasti ei ole, sest nyyd ei ole mind vist miski eksitamas. 

Teen seda ja teist ja mõtlen, et olen vana - või vähmalt on nyyd see koht, kus mul pole muud valikut kui end täiskasvanuks kuulutada, siseilmas. Kui enam ei ole kooli, sellsamasegi, kohustusliku kooliga pereski seost, siis peab ju olema täiskasvanu? Või inglise keeli ja mänguterminites vähemalt "young adult". Lõpuaktus, kuhu ma pääsesin tänu töökaaslaste headusele, oli nii tohutult tore ja sydamlik ja minul võttis kyll pisara välja. Kui lõpetajate viimane esitatav laul algab "Ma ju palusin, mind ärge tulge saatma...", siis see on ikka hirmus pisarakiskumise koht kyll. Lauljatel endilgi tulid. 

Nägin sellega seoses ka portsu ammuseid õpetajaid - mitte kyll kõiki, keda oleks tahtnud, aga seda ongi ju palju palutud. Eesti keele ja kirjanduse õpetaja ytles, et tema teadis ikka kohe, et kyllap ma midagi eesti keelega seoses õppima lähen - keda ma ikka selle norra keelega lollitan. Elutarkus, tuleb selle kohta öelda, sest tol hetkel ma olin ise vägagi kindel, et sinna ma justnimelt lähen ja jään seda ilusti õppima ja olen omadega väga rahul. Aga elu, eksole. 

Tegelikult on elu nii palju olnud viimasel ajal, et ma pole jõudnud seda oma igapäevakalendrisse ylesse märkidagi. Kogu aeg toimub midagi, kogu aeg on midagi vaja ja kuhugi minna ja teha. Esmaspäeval ootab puhkepäev ees ja teisipäev on ka töölt vaba veel. Äkki saab selle ajaga mingi osa puslet kokku panna ja kui vihma ei saja, võiks selle pooliku nõmepaela õues põhjalikult lahti harutada. (Suur ports sassis keerdus ja vussis lõngakerasid.)

Käsitöörindelt veel niipalju, et tegin selgeks-kindlaks, et suudan põhimõtteliselt teha järgi Virunuka vöö, niipalju kui teda teada on. Põhimõtteliselt, eksole, päriselt ma ei ole proovinud midagi nii suurt, ainult samade põhimõtetega paelakest keemilistes mürktoonides. Pikemalt kavatsen seda võimalust kasutada yhekordse kollase ja rohelise lõngaga oma tulevase särgi kaeluses. 

Mis tähendab, et särk ise tuleks ka valmis teha, aga hetkelpole selleks veel kangastki. Ja seda ei saa enne kui tyki aja pärast. 

Viimasel ajal ajavad igasugused kummalised asjad mul juhtme kokku, suu isiklike seoste pärast muigele või pilgu mujale, et ennast vähem imelikult tunda nendesamade seoste pärast. Igapäevaste vestluste detailid, viited-vihjed yhele, teisele või kolmandale. Kuidagi ylitundlikuks olen muutunud, eriti kui mõned neist paari päeva jooksul mitu korda yles kerkivad. (Näpuviibutus Mirju juurest lahkumise olukorra pihta siinkohal, teisi sarnaseid või samade konnotatsioonidega olukordi ja lauseid yles ei loetle, sest need on liiga nõrgad seosed.) Olen imelik selliste seoste eest iseeendagi arust, mida siis veel teised peaksid mõtlema.

Kui maailm tahab mulle midagi öelda, siis karjugu seda kõvemini, mida kummalisem on öeldav. Muidu ma arvan, et mulle ainult tundub, et sellist või teist sõnumit saan. Muidu ma arvan, et ma kujutan ette ja otsin vägisi seoseid, mingist alateadlikust veidrusest mida ma endalegi ei tunnista.

Mõnikord toovad need juhtumised-seosed-asjad, igaljuhul jah, värgid, pea kohale kolm neoonvärvides helendavat kysimärki /siia tekib hiljem fondi nimi, milles nad on/, näiteks viimasest kohalkäidud jutuklubist koju minnes imestasin, miks keegi möödujatest neid ei märganud.

/edasi siis kui koju jõuan/

ähh

Mind on tabanud yha syvenev ykskõiksus ennast ymbritseva ilmaelu suhtes. Peamiselt väljendub see selles, et ma ei viitsi siia mitte midagi kirjutada, mitte kuhugi minna, mitte millegiga vähegi järjepidevamalt tegeleda.

Tõenäoliselt on sellises apaatias syydi Kurjuse Ema. Pool töökohta sai selleks kuuks vähemalt terve töökoha vastu vahetatud (kuigi ma olen endiselt sama posti otsas, olen ma seal nyyd lihtsalt poole tihemini) ja peale töö midagi muud teha suurt ei jaksa. Mõte on otsas, viitsimine on otsas, tuled koju, vaatad paari igapäevast lehekylge ja kobid magama.

Igastahes see seletab vist, miks siin nii vaikseks on jäänud. Oma tavalisi käimisi siiski jätkan, lihtsalt kodus puudub igasugune pysiva mõttelõnga võimalus.

Paljugi...

Rääkida on paljust!

Esimene asi oleks see, et vau! Kas ma olen madalate standarditega, vanamoelinevõi veel midagi kummalisemat, ma ei tea, aga: Piisab et noormees näitab välja normaalset suhtumist elusse ja inimestesse, ega lase ennast liiga kergesti rööpast välja lykata ning rakendab sinna juurde veel veidi viisakust ka - ja mina säran ja imestan: "Isegi sellised on veel siin maailmas!". Ja tegelikult ei toimunud ju midagi erilist, ainult et jah... Kontrastid mõne teise inimese käitumisega on röögatud ja röökivad.

Teine asi oleks vabandus lugejatele (mhm, nyyd ma julgen juba mitmust kasutada siinkohal...) et ma ei kipu vaatama vanemate postituste hilisemaid lisakommentaare. Ma ei teagi, miks, sest oleks ju loogiline, et siin kusagil blogimootoris on olemas võimalus vaadata viimaseid komme. Aga jah, roosi mõistatus sai siis mõned päevad tagasi juhuslikult lahendatud. (Kummardus ja naeratus.)

Kolmas asi oleks mu viimasel ajal tekkinud pidev õnn ja rõõm - tulin vist esmaspäeval Tõnismäest alla ja tundsin jälle väga täpselt, mingite muusikavalikute ja ymbritsevate olude kokkumängu tõttu, kuidas mu enese munamaailm metsa ja taevaga ei ole yldse vastuolus mitte-väikelinnaeluga. No ei ole probleemi, yldse ei ole. Ma veel ei tea, kuidas või millel see seisab, miks töötab, aga kõik on häsi ja paigas. Mõtlesin ka välja nii mõnegi, kes yhe hindamiseks peab teist maha tegema, näiteks kõike linnalist hindama lyhidalt sõnaga "Võeh." Selles on omajagu paratamatust ja oludega leppimist mõlemal juhul, sest tegelikkus erineb soovitust ikka oluliselt.

Kui eelmine lõik sai lõpuni kirjutatud, lugesin ta yle ja avastasin, et olen võibolla kohati liiga ebasõnaline, mrgin seetõttu juurde, et ei pidanud siin silmas yhtegi tõenäolist lugejat.

Mis munamaailmasse puutub, siis see tykkis hiljuti välja seoses eksami-luuletustega. Kui teised meie grupis kirjutasid taevast kui millestki ebamäärasest, piiritust, tohutust ja kohati ka põrgu vastandist, siis avastasin, et minu jaoks taevas ei ole seda kas enam ammu või pole olnudki. Taeva vastand pole põrgu, hoopis maa on - minu jaoks. Ja taevas on supipott või midagi sellesarnast, kuppel maa kohal ja päris konkreetne asjandus. Kus elavad ja liiguvad ihusilmale tähed, päike, kuu ja kõik muu, (lennukid lendavad taevast allpool mingi tajujaburuse tõttu muide), vaimusilmale aga igavene ports eestikeelsete sõnaliste nimedega tegelasi, mh virmalised. Protestigu, kes tahab, aga sisetunne ytleb nii.

Jutuklubis oli eile huvitav-naljakas. Hääled käisid päris valjult, ma korraks mõtlesin, et ei tea, hirmus palju tähelepanu tõmbame endale sedasi. Äkki aetakse veel minema. Siis meenutasin kõiksugust mittepraegust, mittesiinset kohvikutamist ja otsustasin, et tyhjagi et aetakse. Aga muigama võttis ikka. Sedasorti suhtus vajab harjumist, enese teadlikku harjutamist.

Õmmelnud olen ka. Eile terve pool päeva istusin all massina taga. Tulemus - poolik suvesärk, poolik seelik. Tydimus tuli peale. asjad ei tulnud nii ideaalsed välja kui oleksin tahtnud. Ja selgeks sai, et kui ma nad ka valmis saanuks õigeks ajaks (st eilseks õhtuks), ei oleks neid ikkagi saanud selga panna. Liiga läbipesemata, liiga kare ja tärgeldatud riie. Kui ära pesta, läheb mõistlikumaks, normaalsemaks, pehmemaks, päris kindlasti. Mis tuletab meele, et pluusi peaks kohe edasi õmblema. (Tegelikult ei peaks. Õppima peaks hoopis, yheks ja teiseks asjaks. Ja koristama. Aga las täna olla siis puhkepäev.)