Vist on mingitlaadi unenägude aeg. Täna ma muutusin tuvikeseks. Lumivalgeks tuvikeseks, aga mul oli väga kiire, nii et oma oliivioksakese ma ilmselt puistasin jooksvalt maha.

Mälestused algavad kusagilt sealt, kus ma kuulusin teadlaste hulka, kes midagi tähtsat uurisid - õhuvoolude kohta. Selleks ronisime me kõik ameerika mägede rongvagunisse, mille taha oli kinnitatud tsepeliinikujuline mudelõhupall - filmide põhjal võiks arvata, et umbes nii suur, kui need raketid, mida sõjalennukid yksteise pihta lasevad. Hakkasime siis sõitma sellega, mööda mingeid ameerika mägesid, ja ettenähtud ajal muutusime kõik tuvikesteks. Olime nööriga yksteise kylge kinnitatud, paarikaupa nagu koerarakendis, ja tsepeliin omakorda meie kylge. Plaan oli peale lendama hakkamist järgida rannajoont. Meil oli vaatlejaks kaasas yks öökull, kes oli tegelikult Doktor (confusing yet?).

Kui ymber miskise neemenuki pöörasime, oli paremal kyljel järsku oodatud ja hariliku männimetsa asemel lageraie lank ja taamalt paistis Tohutu Äiksetorm. Mina olin tuvirakendis yks viimaseid ja sain kohe aru, et nyyd on perse majas ja sellest tuleb kiiresti tagasi eemale ära saada - see oli nimelt Mabi (Dresden Files, miks mu unenäod mingit meelelahutuskultuuri täis on?) tegu ja asupaik, kes meid jahtis.

Segaduses lasime kõik oma rakendinöörist lahti (ahhaa! sellepärast siis polnudki oliivioksakest, et nöörist oli vaja kinni hoida!), esimesed jõudsid juba päris vihma alla. Vihm oli natuke nagu tint - värvis kõiki meid valgeid piiskhaaval halliks tänavatuviks (corruption!). Ma olin yks viimaseid ja vist eriti vihma ei saanud, nii et esimeste yle langi taas mere poole lendajate seas, aga teised olid veidi kiiremad, nad jõudsid must varsti ette. Lank oli paksult linde täis, aga keegi ei lennanud, kõik ainult vaatasid meid. Istusid kõigi vähegi võimalike okste, tyvede, mille iganes peal ja põrnitsesid. Linnud olid erinevad, aga viimne kui yks mõnda hallikasvalge sulestikuga sorti (think öökull, kajakas, mõlemat linnavärvi tuvid jne). Oli tõeliselt raske näha puid või maapinda - linde oli nii palju, et vaate yldine värvigamma oli pigem heleda kruusa-kiviranna värvides.

Langi keskel seisis tohutu jändrik mänd kivihunniku otsas ja kui me sellest möödusime, lõi välk talle sisse. Huvitav, kas vihma sadas juba ka minu peale? Mere kohal paistis järgmine Tohutu Äiksetorm ja Doktor öökull ytles, et me peame oma kambaga alguspunkti naasma - aga seda oli jällegi kiirem teha veidi yle yhe kitsamat sorti merelahe lõigates. Kusagilt paistis veel see õnnetu tsepeliin-mudel, aga miks ta ikka veel lendas, ma enam ei mäleta - igal juhul ärkasin enne tagasi jõudmist yles.

Ma nägin kahtlast und. See oli oma olemuselt seiklusfilm, kooparetk ja ilmselt veel midagi, aga.

Me olime headega blokeerinud ennast suurde avalikku hoonesse - haigla, näiteks. Keegi kontrollis internetist ja sai teada, et pahad ei näe alati välja nagu pahad, aga neid saab ära tunda - parrolfraas lylitab inimeselaadse tegelase mitteaktiivseks, otsa vaadates saad aru, et see, millele sa otsa vaatad, on midagi muud, ma ei mäleta. Meie grupp oli ysna suur - 10-12 inimest kindlasti, ma ei tundnud neid peaaegu kedagi. Teised põgenejad, kelle me olime jooksvalt endaga kaasa haaranud, ilmselt. Yhtäkki selgus, et meie grupis oli selliseid variagente - rohkem kui yks, võibolla isegi rohkem kui pool. Mul oli nyrivõitu pistoda (pistoda? tänapäevasemoodi maailmas? Hea kyll...), millega ma variagente surmama asusin. See on see kõige kahtlasem koht - praktiliselt ainuke selge osa unenäost, mida ma mäletan, oli tapmine. Ma lylitasin neid paari inimese kaupa mitteaktiivseks (vaikse lause kuulmiskauguse jagu, umbes) ja teadsin väga täpselt, kuidas ja kuhu surgata, et sydamele pihta saada. Esimesel tegelasel oli kollane T-särk, mille vastu ma pistoda puhtaks pyhkisin. Nad praktiliselt ei veritsenud - paar piiska per torge. Grupikaaslased vaatasid mind ja imestasid, et ma suutsin - nad nägid ju nii inimlikud välja!

Ma olin juba paar tundi ärkvel olnud, kui unenägu mulle meenus. Kõhe hakkas.

Unustasin blogi olemasolu mõneks ajaks ära, aga nyyd tahan väljenduda ja pole, kellele - nii et siia siis. Hämmastaval kombel on kaks järjestikust postitust isegi omavahel seotud.

Tahtsin nimelt ära märkida, kui kohutavalt uskumatult imeline on, kui inimesed on yleni mõistlikud ja yldjoontes ausad iseenda vastu, vajadusel ka maailma. Kui Päris Asjadest (ja eraelust) rääkimine pysib ajude tasemel ega põgene sellelt kibekähku emotsioonide hulka, võib lõpuks juhtuda, et Tõsised Erakirjad ei olegi enam hirmsad. Siiamaani on minu kogemus olnud peamiselt seesugune, et kui mind tabab miski, mis võib olla Tõsine Erakiri, klõpsan ma vastava suhtluskanali esimese hooga kinni. Ei loe, ei vaata, panen kinni, sest sealt tuleb kindlasti midagi hirmsat - teen lahti siis, kui olen ennast vaimselt ette valmistada saanud. (Ameerika filmis ei julge hilisteismeline ylikoolide vastuvõtukirju avada või eksamitulemust uurida, see on seesama.) Nyyd paistab, nagu sellel kirjakartmise fenomenil oleks erandeid - on mingid kirjad, mida tegelikult ei ole vaja karta, sest isegi, kui nad on hirmsad, on nad seda tõenäoliselt mingil tasakaalukal viisil.

Imeline, lihtsalt imeline.

Sain juhusliku paha tuju. 

Hetkel käib iseäranis närvidele see, kuidas mu... mm.. asjad vaikselt välja surelemise märke näitavad. (Jah, välja surelemise. See on nagu kyynal, mis ei oska-jaksa enam põleda - leek vilgub ja jupitab, kord on samahästi kui yldse kustus ja siis veel natuke hingitseb ja... surelemine, noh.) See käib närvidele peamiselt selle pärast, et okei, on surnud siis on surnud, oh kaevuke, elame edasi, aga ma ei saa aru, kui palju sellel eluvaimu sees on yldse, kui see niiviisi... Ei tahaks nagu enneaegselt maha ka kanda, ikka meeldiks kui ei sureks sugugi - vähemalt mitte veel. 

Nii et jah, juhuslik paha tuju.