Vaatan hetkel 'Supernaturali'. Sain selle peale maru tigedaks just, sest hei! kui sul on noahaavaga tyyp, kes ei surnud sellesse kohe, vaid rohkem nagu minestas ära, siis sa ei peaks teda ilmselt pystises istuvas asendis hoidma. Mitte et ma teaksin. aga kunagi midagi sellist räägiti. Et minestanud inimene käib pikali, ei käi pysti või istumas.

Muudetud:

Hetkel olen veidi halvas tujus, pahane enam eelnevalt mainitud põhjustel ei ole. Kui homme viitsin ja meelde tuleb selgitada, miks täpselt ei peaks erinevas ebakaines olekus neiu mööda lumeporist linna tund aega koju kõndima (st, miks täpsemalt ma halvas tujus olen), siis selgitan. Kui ei viitsi, kustutan võibolla ära.

Muutus:

Peale ärkamist, hulka kohvi ja kena tykk aega kytmist ei õnnestu mul enam pahane olla. Mis mõttega? Täitsa ise ronisin sinna kuhu iganes, täitsa ise unustasin trolli peale minna, täitsa ise otsustasin, et veidi igaks-juhuks-toiduraha on veidi olulisem kulutus, kui takso. Olen pikemaidki retki ette võtnud - seekordne oli _ainult_ tund. Miks ma siis pahane olin?

Peamiselt selle pärast, et tundus, nagu õhtu oleks olnud valmistatud valedest otsustest. Hinges istusid teatavad ebakindlused (aga siis ma veel ei märganud, siis ma olin pahane parajasti või isegi mitte veel). Õnnetud sammupiirajad-pliiatsseelikud ei sobi kokku ilmaga, kus aegajalt on vaja teha hirvehyppeid yle lögaloikude. Jalga taasärritavad saapakesed ei sobi kokku pikema kõndimisega, eriti, kui kõik sammud on, nojah, lyhikesed. Ja mulle, noh, ei meeldinud asjade selline käik kokku kohe yldse. Samuti ei sobinud sihtmärgiks hästi mu koduke, tolleks hetkeks kaks päeva kytmata. Yldiselt jah... Pahane olin vast enim maailma peale, kus mu enda mõtlematud teod tekitasid mulle (väiksemat sorti) ebamugavusi. Muuhulgas ei vähendanud emotsiooni sugugi teadmine antud emotsiooni teatavast... ebaõiglusest? Ise teeb, ise kannatab, siis saab millegi välise peale pahaseks? No saab jah, pahasus ei lahtunud tolle tõdemuse peale mitte. (Aga nagu öeldud, siis kytmine, soe kohv ja normaalne kõhutäis aitasid tohutult.)

Muidu on... täna on kuidagi iseäralik, täiesti ootamatu ebakindlus võttis yks hetk võimust, miski arusaamatu halva eelaimdus. Põhjendamatu. Ausõna! Ise vaatan ka kõrvalt ja mõtlen "Oot, mis nyyd siis?" Kurtma ka ei kipu, kahtlustan kehakeemiat hoopis ja otsustasin vähemalt lähemad tunnid või emotsiooni lahtumiseni tegeleda eskapismiga telesarja või arvutimängu näol. (Ykskõik millise, peaasi et kaasahaarava.) See tundub ainuke mõistlik lahendus.

Pahane. Seekord lihtsalt põhjusega ja konkreetselt pahane. Inimese peale. Ometi kord tundus kõik sujuvat, mõned ämblikuvõrguniidid tundusid tugevamaks ehituvat... Ja siis hyppas inimene alt ära. Või kadus alt ära. Mul, eksole, seisis tykk aega varjusurmas Projekt. Sydamele kallis kyll, aga ega ma ise ei osanud sellega sugugi edasi. Paar kuud tagasi? Jah, ilmselt paar kuud tagasi sai uueesti ja korralikult liikuma. Ma suutsin ennast nii palju kokku võtta, et kirjutada inimestele, kellele vaja (võõrastele inimestele, see ei ole naljaasi), ma tegin ja jändasin ja tundus, et äkki lähebki kõik hästi? Nyyd on homme tähtaeg... ja mul ei ole jälle mitte midagi. Paar tibusammu lähemal, jah, aga mis kasu sellest on, et ma lähemal seisan, kui ma jälle SEISAN ega liigu kuhugi. Tundub, nagu oleks mõningane õigus pahane olla.

Muude asjadega on hästi, nikerdan oma kodu kallal veidihaaval, et see paigal pysiks, sigalaks ei muutuks. Ta kipub, nii et aegajalt, suvalisetel tundidel võtan kätte ja mõtlen, et aga... I'll unfuck this part there! Jälle miski viisteist-kolmkymmend minutit tegemise sisse panna ja pärast on parem.

Mu kätekõverduste masterplan kukkus läbi. Kolm päeva, kõigest kolm kleenukest päeva enne Võitu otsustas yks lihas, et eeh, ei, ma olen tänaseks kyllalt teinud. Valutas ja oli muidu nõme, ylepingutus, noh. Okei, sel päeval ei tee, teeb järgmisel päeval, sellist yksikut vahelejäänud päeva, hea põhjusega pealegi, tohib ette tulla. Järgmisel päeval tegin fyysilist tööd, mis osutus olema taas samade lihaste pihta. Olukord ei läinud paremaks, norm jäi täitmata. Lihas oli valus edasi. Paar päeva hiljem, kui enam ei olnud, olin juba ree pealt maha vajunud. Oleks pidanud norme vähemaks mõtlema, uuesti kusagilt veidi tagantpoolt alustama, aga selleks polnud enam tahtmist-jaksu - see oli kõik ju nii lähedal, kuidas mu kolmest puuduvast päevast nyyd jälle kymme sai, ei, nõme on, mkm. Aga tegelikult, natuke vähem kui kuu ajaga oma suutlikkus 5 pealt 40 peale tõsta pole ka paha.

Täna ei ole tore päev. Kõik on halvasti ja hästi ja käib närvidele ja õnnestub ja läheb nässu. Ma olen kahe tunni jooksul vihane, väsinud, õnnelik, muusikat kuulamas, kylmetav, näljane, unine, pahane, segaduses... ja siis veel kord segaduses ja veel kord väsinud. Kõik see tundmine, mis kogu aeg vaheldub, väsitab ära vaimselt ning kuigi valuvaigistid muudavad mu olemise enam-vähem inimlikuks, ei saa salata, et fyysiline väsimus on ka mingi asi. Vahepeal on tyytu naisterahvas olla, ma niisama virisen.

Ja et mul ei oleks igav, sain ma just hiljuti yhendatud järgmise "Teeme internetis ägedat asja!" masinavärgiga, mis on vähemalt esialgu segadusttekitav. Ma ei ole veel päriselt välja mõelnud, mida ma täpselt tegema peaksin, kuid mul on umbmäärane arusaam olemas. Niikaua luuran lihtsalt kaustade vahel ringi ja loon endale ylevaadet.

Pidev vajadus vaheldada oma internetikeele ametlikkustaset hakkab näitama oma viletsamat poolt: soome ja saksa y'd lähevad yhe ja sama teksti sees segamini juba.

Mõned tunnid hiljem: Eeh, nii palju on lugeda ja orienteeruda ja arvamusi avaldada - aga pagan, TORE ON! Ma oleksin nagu päris inimene!

Ma osutun hommikul enne kella yheksat yleval olema. Ma olen yleval olnud juba umbes kaks tundi! Sellisel ajal olla _juba_ yleval on äärmiselt harjumatu. Mida inimesed hommikuti teevad? 

Ilmselt nad enamasti ei muig-oiga oma lihaseid ega tunne võõristust varaste kellaaegade ees. Mina tegin eile tervelt et 35 (32 ja pool! Ei, Ma ei pea neid sõjaväe stiilis lugema.) kätekõverdust ja olen tööta, nii et võin teha mõlemat. Vast avatakse varsti pood, siis saab osta asju, milledest teha võileiba. Vast saab osta ka liha, mida vormistada maitsvaks hommikusöögiks omleti juurde. Ehk siis peekonit, see sõna ei tahtnud mulle meelde tulla. 

Nagu näha, ei ole mu peaaju veel yleni tööle läinud. Peaksin enesele vormistama teise kohvi, kuid vaevalt see päriselt aitaks. Magada õnnestus ilmsesti enimalt kolm tundi. Une kvaliteet ei olnud ka maailma parim, neist kolmest tunnist märkimisväärse osa veetsin ma võideldes harilike nuhtlustega: kylm, palav, umbne, ebamugav, puusad. Puusad on eraldi ebamugavus, sest positsioneerides põlved yksteise peale hakkab mõne aja pärast ylemine puus valu tegema. Olevat naisterahvastel harilik häda. (Või siis võibolla niisama harilik? Legendi järgi tuleb see sellest, et keskmise naise puusad on laiemad, aga põlvedest laiemad on ju ometigi meesterahva omad ka?) Teise märkimisväärse osa neist kolmest tunnist veetsin ma õnnelikult irvitades. See segab magamist samuti, lihased, mis tahaksid uneks lõdvestuda, ei saa, peavad suud naerul hoidma. Ilmselt kuulub yheksakymne protsendi ringi nendest kaebustest yldistuse alla 'Alguse asi'. 

Kell, kell ei ole sugugi edasi läinud, kuid mõte teisest kohvist mõjub järjest kutsuvamalt. 

Õnnelik ja rahul!

Mm... mitte midagi väga uut ei ole muutunud, lihtsalt... õnnelik ja rahul. Asjad lähevad vaikselt paremaks - mitte need asjad, mis peaksid, aga mingid asjad. Sellest annaks imeda välja ka hunniku probleeme (syytunne, suurimate seas), aga ma ei tee seda. See, muide, ei ole minu viga, et maailmaga on asjad täpselt nii, nagu nad on. Või vähemalt mitte yleni, sest jah, tegelikult on yksjagu asju, mis on minu viga, aga need ei puutu hetkel asjasse. Need ei ole need, mille yle õnnelik olla. Need on need, mis peaksid paremaks minema ega lähe, kui ma neid paremaks ei tee. Mõned asjad lähevad aga siiski ise ja nende yle mul on täielik õigus olla rahul. Vat nii.

Jalahäda oli umbes nii oluline kui sinikas. Arvestades, et seal oli ohvreid ning langenuid erinevatel viisidel teisigi, pääsesin väga kergelt.

Täna mul on kena ning vapper olla. Natukene vapram, kui harilikult või harjunult. See juhtub, kui asjad, mida karta või mille pärast närvitseda, sujuvad. Sujuvad mõistlikult, normaalselt, inimväärselt. (Inimlik ja inimväärne ei ole sama asi.) See on juba mitmes kord seda emotsiooni samades seostes tunda. It's bloody fucking wonderful! Ma ei kujuta ettegi... st, ma ei kujuta ette, kuhu niimoodi jõuda saab, tundub, et kuhu iganes jõuda tahta, sinna saabki võibolla. Hea on. Imeline on, kui nii öelda julgeda. Nii võib endale saada harjumuse sootus harvem või vähem närvis olla.