pudinaid

Olen peaaegu asjalik. Käisin kummalisevõitu kyprokmajas Sõpruse pst Rimi juures, koosolekul. Nägin viite võõrast inimest ja mitte yhtegi tuttavat ning lasin neil endale augu pähe rääkida. Polnud palju põhjust mitte lasta ja kellelegi ma ennast lõplikult ära ei myynud. (Ajutiselt kyll.)

Kirjutasin yles kõik need raamatud, mis kastidega pööningule said. Pööning on meil kyllalt stabiilse temperatuuriga ja kuiv, nii et neil ei tohiks seal väga häda olla. Selle käigus tuli välja, et meil on umbes viis eksemplari "Väikest Illimari". Et naljakam oleks, ei salli meil peres mitte keegi seda raamatut.

Lihvin oma õmblemisplaane. Kavas on teha mingisugune kevadest sygiseni kantav jakk. Paras suvel lõkke ääres istuda, aga ka kevadel ja sygisel päeval ringi käia. Pigem trööba, kui linnamood. Kaks kihti villast riiet, poolde reide pikkus, eest lukuga, vööst paelaga, varrukaotstest samuti. Kapuuts selja taga, võibolla ka see paelaga. Yleni kyllatki tepitud, taskuid palju. Ideaaljuhul kantav mõlemat pidi. Keeruline koht - varruka tänapäevane kylgeistutamine. Olen elus teinud yhe töötavate mõistlike varrukatga asja, selle juures oli mul abi, mida ma enam kindlasti kasutada ei saa.

Mõtlen, et peaks filosoofiaga tegelema. See eeldab, et pael tuleb yles panna.

Eile õhtul lubasin raamatust rääkida. Räägin. Just hiljuti ilmus, T. Sarv kirjutas. Mulle meeldis, sest ta oskab väga hästi tuua välja asjad, mida ma arvan. Ma saan ka aru, miks paljudele meeldida ei pruugi. Mulle mõjus igal juhul rahulikult ja positiivselt. Justui andis märku, et nii võikski asjadesse suhtuda. Et ei ole tingimata vaja olla kuri ja tige. Et maailma saab parandada, alustades iseendast. Et... no ma ei tea. Seda peab lugema. Kui seda kiiresti läbi ei myyda, siis ma hiljem ostan yhe või rohkem.

Kaks hetke hiljem: kui autokooli rahaauk läbi saab, tuleb Viljandisse sõita ja häid plaate osta. Või siis osta neid kusagilt mujalt, nt. tantsuklubist. /KHH

Koolist pidin ka rääkima. Nimelt saab meil alates 8. märtsist õppida ersa keelt. Et asi veel parem oleks, sobib see ilmselt kokku ka minu tunniplaaniga. Miks see kõik nii väga mulle meeldib? Pisikeelte puudumine oli siiani minu jaoks yks kõige suuremaid kahetsusi koolivahetuse osas. Yldse on kuidagi imelik, et meil saab saada eesti filoloogiks, teadmata samahästi kui midagi kõigest sellest vanast ja murdelisest ja sugrilisest. Kuigi, kui mõtlema hakata, siis võibolla ei ole see kõige hullem asi maailmas. Arvutilingvistil ilmselt ei ole hädasti vaja neid asju teada. Siiski võiks neid valikainetena rohkem olla. Palju mõtteid, millest tegelikult ykski suurt vett ei kannata ja mis on vähemalt poolelt jaolt seotud yhepalju mu juurolemise ja väljendustahtmisega. St, tahaks ju, et oleks rohkem asju, mis mulle meeldivad. Aga kes ei tahaks? Eks see õppekava ongi ilmselt pigem keskmine ja need asjad, mida ma siin igatsen, Tartus olemas. Puhas mugavuse tagaajamine ju, ja ressursside raiskamine, soovida, et nad ka Tallinnas oleksid.

õnnerahu

Olen hetkel maru unine, aga siiski õnnelik.

Suveplaanidega sai suuremad asjad korda, või vähemalt selgeks. Suvel peab tihemini tööl ka käima, ja sellel on nii plusse kui miinuseid. Plussiks on muidugi see, et saab rohkem raha (ja kellel seda kunagi yle on olnud...), miinuseks aga umbes sama enesestmõistetavalt, et suurem osa ajast tuleb siis ilmselt linnas veeta. Mis ei ole ka liiga traagiline, kui mõtlema hakata, kuidas nõuab mingeid muutusi yhes ja teises asjas, et eriti nauditav olla.

Jälle on tagasi see ennast täis tunne. Et midagi pole yle ja midagi pole puudu. See on mõnus. Syydistada võib selles yhte, teist ja kolmandat, ja võibolla mõnda tegurit veel. Esiteks, jala saab uuesti mõistlikult käima hakata. (Ei, see lörhvakas tänaval ei sega absoluutselt, kui oma maapinda kaasas kanda.) Teiseks, soe on ja kevad on. Ma tavaliselt kyll sooja ei armasta, aga hetkel on sellel liiga palju kaastähendusi - kohekohe on taas võimalik Tartusse tatsima hääletada, näiteks. Uus aasta, ja need teised uued, mis selle vormeli jurde käivad. Minu puhul see samas hästi kehtida ei taha, aga annab kevade uue-lehekylje-jõudu hirmus hästi edasi. Kolmandaks, ja see on juba rohkem spekulatiivne põhjus enda hästi tundmiseks, sain ma (vist) eile jälle veidi ajudega vestlust arendada. Kahjuks mitte piisavalt, aga natuke siiski. Yhtlasi sain ka aru, et paar raamatut on ammu lugemata (Rx 2.1 & 2.3; pealkirju ei nimeta, et mitte internetiotsijaid valejälgedele juhtida), sest kohati kõlasid peategelased ja -tegevuskohtade nimed nagu hiina keel. (Mõni neist mitmest.)

Ja rahu on. Enam ei võta sydame ymbert kinni yhe ja teise ja kolmanda pildi juures. Ymbes yhe või teise juures siiski, aga enamuse juures mitte. Nii peabki.

Viimasel ajal on palju juttu olnud ideaalidest. Kui mul parajasti on seda sorti rahu, siis ma tean, et nad saavad kõvasti kahju teha, aga muigan ja ytlen näiteks: "Aga ma olen alles nii noor, ma võin seda endale veel lubada. ! " Samamoodi nagu ma võin endale lubada muid purustavusi (vähene uni, ebateved eluviisid jne, kõik selle juurde kuuluv. Mis ei tähenda, et ma neid tegelikult harrastama kipuks.) ja ebamõistlikkusi, näiteks maailmaparandamistahtest kantud unistusi.

Seda, mis hea raamatu ma täna läbi lugesin, ja mida toredat meil koolis õppida saab, räägin homme või ylehomme. Keegi peab kunagi magama ka.

minevik magama!

Perse kyll.

Nyyd, kui ma olen omaarust minevikuga natuke rohkem rahu teinud (või siis natuke rohkem rohkem) ja tegelen vist peaaegu ainult oleviku, vähesel määral ka tulevikuga, tuleb minevik igast aknapraost ja wõrgusilmast kallale.

Tänased kysimused: miks minevik unes ettepanekuid teeb, et hakkame nyyd normaalseks ja saame läbi? Selline uni oleks olnud mõistetav kuu aja või rohkema eest, kui mul oli selleks ilmselt tungi ja tahtmist. Nyyd, kui tegemist tõepoolest ongi minevikuga ja isegi kyllalt terava sisuga fraasid mu keelt enam katki ei lõika, tundub kuidagi kohatu.
Edasi: kas see T., kelle otsa ma nyyd komistasin, on seesama lyhike heledapäine T., kellest ma mingi hetk arvasin, et ta on tore inimene, aga mingu tal seal kaugel nii hästi, et ta aasta pärast tagasi tulla ei tahaks? Sest see on mõeldav kyll, aga tema meeldetuletamine tuletab meelde ka portsu ebaväärikusi (mis on samuti minevik ja magagu seal rahus!). Võeh.

Ja selle kõige vastuseks on õues imeilus päikseline ilm.

Eile otsisin mõnda aega mõnd tuttavat täiskasvanut, kes ehk oskaks mu sõlmekaranud juhtmed korraks veidi lahti harutada. Õhtuks ja tööpäevaga hargnesid isegi. Tööpäev ja korralikult magatud öö aitavad väga paljude emotsioonide vastu, vähemalt minul. Nii kumbki eraldi kui koos. Selline lihtne abivahend on väga teretulnud, sest ma ikka oskan oma elu keeruliseks mõelda aegajalt. Aga nyyd on jälle kõik peaaegu korras.

suvest ja mõtetest

Mõtlen suvele. Selge on, et kuhugi peab sõitma. Selge on ka see, et parimal juhul on selleks aega veidi rohkem kui kaks nädalat ja raha samahästi kui et polegi. Aga kuhu ja kuidas? Ilmakaarte järgi siis:

põhja? Tähenduses mõistagi Lapimaale jälle, seekord... ei tea, kas sihtida Nordkappi või yhte sealtkandi K-tähega kohta, kus on matkarajad. Nädalake või veidi vähem yksinda keset metsikut loodust ringi uidata kõlab väga ahvatlevalt, aga ma ei ole päris kindel, kas mul poole tee peal julgus otsa ei saa. (Tähenduses: yksi keset metikut loodust! Kas ma ära ei eksi? Kas mul varudest jätkub uuesti asfaldini jõudmiseks? Kas ma ära ei kylmu ja kas mind ära ei sööda?)
itta? Kaugematele "sugulastele" kylla minna on kyllaltki meelitav, aga keeleprobleemid ja oeh, viisad? Ma ei tea neist midagi. Niisiis, võib vist tsiteerida mitte-päriselu G'd, kes ytles, et itta ta ei lähe.
lõunasse? Kui kaarti mööda kyllalt otse allapoole vaadata, jääb esimese asjana ette Ungari. Aga seal ma olen juba käinud korra.
läände? Õigemini peaks ytlema edelasse, sest selle määratluse alla kuulub suurem osa hirmus põnevast vanast Euroopast. Probleemid selle juures: hääletamiseks kauge ja keerulisevõitu, kuigi odavlennuga ilmselt tehtav. Ööbimine segane ja ilmselt raha eest ja kõik rohkem vaatamist väärivad asjad tõenäoliselt väga kallid.

Lisada siia juurde see, et tahaks jõuda veel näiteks Birkasse (kas ma ytlesin seda eelmises või yleelmises postituses juba?), ja siis muidugi Mytofest. Folk on natukene vähem kohustuslik, seal on tõesti liiga palju läbulasi, kuigi ka hirmus hea hulk toredaid inimesi.

Lisada siia juurde erinevad konfliktid tahtmiste, võimaluste ja teiste inimeste tahtmiste vahel. Ehk siis, folk oleks äge kui ma läheks jälle yksi, siis kannataks päris hästi Sinimani rahvaga taasintegreeruda ja ehk poleks ka suuri muresid öömajaga. Aga puhtpõhimõtteliselt oleks asi ka hirmus tore, kui ma ei läheks yksi, kuigi siis jääksid justnagu ära nii mõngi regituba ja öösselaulmine jms. Lapimaa oleks samuti seltsis turvalisem, aga jällegi ei suuda ma välja mõelda mitte yhtegi võimalust, kuidas sinna sel juhul mõistlikult kohale saada - ja ma ettekujutustesse mahun ma ka kahjuks yksi vaid. Pluss Myto, kuhu peaks kohale minema juba selle pärast, et laat ja rahvas, ja Birka, kuhu ma ei teagi, miks minna.

Ja kui mõelda veel neile miljonile muule asjale, mida suvi mult tahab... Paaripäevased proovimatkad Lahemaal on tehtavad ilmselt. Mõnedki asjad arvatavasti veel. Aga sugugi mitte kõik.

Elu on kuidagi ebakindlaks läinud. Kõik see kooli ja töö ja muude asjade žongleerimine justkui hakkaks käppa saama, aga mingid muud osad tekitavad hirmus suurt segadust. (Teema: tapeediunistused ja uksekäepidemed.) Ma ei saa aru, mida asjadest arvata, kuidas neisse suhtuda, ega kujuta tegelikult hästi ette, mis toimub.

Huvitav idee spämmarite vältimiseks: anda inimlikkuse tõestusena valesti kirjutatud sõna ja lasta see õigesti kirjutada. Yhtlasi vähendab ilmselt ka kirjavigu kommentaarides. Mitte et mul sellega hetkel probleeme või yldse kokkupuuteid oleks, aga tuli pähe.

Hiljem: teine idee. Kas keegi oskab öelda, kas on võimalik, et praegusaegne kohanimi Juhkentali on kunagi tähendanud jõeorgu? (Jochken-dal, kui asja asjatundmatult vanapärastada.) Härjapea jõe org sealkandis ju oli... Ja oma keeltesegamist selle koha peal vabandan ja põhjendan ka - vaadatagu või vanu saksapäraseid mõisanimesid. Niisiis, kui keegi teab midagi öelda selle kohta, siis olen väga huvitatud. Muidugi on väga hästi ka võimalik, et tegemist on yldteada asjaga, mille osas mina yksi olen pimeduses olnud.