Taas koolis, taas kiire.

Esiteks, külmetumine juhtub kõige huvitavamatel aegadel. Kui eelmise nädala alguses piisas toonastest tegevustest neljaks päevaks haigeks jäämiseks, siis sel nädalavahetusel ei omanud laupäevane külmetamine mitte mingit mõju. Kuigi vähemalt sama külm oli küll... Mulle muidu täitsa meeldivad suured lahingtrennid, ent lahingute vaheajad oleksid võinud olla lühemad. Muidugi oleks ma ise võinud ka olla märksa mõistlikum ja kanda oluliselt soojemaid riideid. Aga minu joaks oli ju veel ilus osa sügisest, ja kes siis ikka nii paksult riidesse panna tahab. Tulemus jõudis kiirsti kohale - külmavärinad ja poole trenni ajal lahkumine, sest oli lihtsalt l-l-liiga k-k-khülm. Kodus oli parasjagu aega, et üles soojeneda, siis läksin koosolekule. Üllataval kombel said lauatagused kuus kohta isegi täis ja hunnik asju läbi arutatud. Arutluse tulemusd on mul isegi kirjas.

Tuleks veel vist ära mainida, et reedel sain teada, et kirjand, mille kirjutasin, hinnati ainult kolme vääriliseks. Kõigest kolme! Õnneks õpetaja usub minusse a laseb mul selle uuesti kirjutada. Tundub, et ma siiski lähenesin teemale vale nurga alt. Einoh, see on tõesti julgustav teadmine. Kahelda kirjutamist alustades, kumb saaks parema hinde - teemast mööda minev kirjand või puudulike näidetega kirjand, seejärel tuleb aga välja, et kugi oled omateada valinud kahest halvast väiksma, oled seeläbi kaasa saanud mõlemad halvad ja teine variant poleks kumbagi sisaldanud. Oh well, järgmine kord paremini.

Haige olemise ajal sain õnneks hea jupi tööd ka tehtud - balli-aluskleidi toorik sai valmis. Toorik selles mõttes, et see vajab veel head juppi viimistlustööd enda kallal. Eile lõikasin ka pealmise kleidi välja, ja poolteist kiilu sai juba külge õmeldud. (Kaheksast...) Kahjuks ei jõua ma täna küll enam mitte kuidagi käsitööd teha.:( Lisaks sellele, et mul on vaja saksa keeles üks tekstike arvutisse trükkida, kontrollitakse ülehomme meie lugemust - Tõde ja õigus, I ja II. Soovige mulle edu, sest ma pole alustanudki. Lisaks on homme ekskursioon erinevatesse elektrijõujaamadesse. Noh, kuidagi ikka saab.

Päikest!

Ja siis tekkis jupp Aega...

Et kõik ära rääkida, mis asjasse puutub, tuleb alustada reede õhtust.

Tol reede õhtul tekkis mul trennist (mida ei toimunud) koju tulles mõte, et peaks võtma kokku mingi koguse neide ja kõik korraga käsitööga tegelema. See mõte sai siis kohe välja hõigatud, alguses ettevaatlikult. Juhuks, kui mina olen ainuke, kes arvab, et selline asi oleks ju igavesti tore. Aga õnneks ei onludki ma ainuke, ja päris kiiresti sai kokku lepitud, et järgmisel päeval läheme kõik õhtupoole Egle juurde käsitööstuma.

Laupäeva õhtupoolikust sai märkamatult terve õhtu, ja meid kutsuti linna, Folkmilli kuulama. See oli ka vahva. Sealt läksime edasi Tindarieni juurde, jõime väga väga hea maitsega salveiteed ja jäime vähehaaval magama. MIna olin viimane ja võisin ärgates enda arvele kirjutada keskmiselt ühe unetunni. See-eest sai üleval olnud aja jooksul hea jupp linast kokku õmmeldud. Ja oligi käes pühapäeva hommik.

Koju jõudsin nii umbes kella üheksa paiku. Teised olid kõik ilusti üleval ja söönud, ootasid vaid, et mina ka midagi kinni pistaks ja siis võis õunamahlatrall alata. Minu osaks jäi õunte huntimine, mannu andis tõrksamatele õuntele nuiaga takka. Tulemusena oli vist iga viimne kui õun selles mahlas minu käest läbi käinud. Alguses polnud häda midagi, vanemad õunad olid juba üpriski puhtad ja neid polnud vaj üle pestagi. Seejärel, kui järg uuemate kätte jõudis, sai aga alugse minu külmetamine, sest need tuli ära pesta. Kättpidi vees kolmandik päevast ja mul oli väga masendavalt külm juba. Kogu see külmarünnak päädis sellega, et mina vabastasin end (kui kõik õunad riivitud olid) tööst ja läksin pooleliolevasse majja sisse. Selga vastu soojustusvilla toetades ja penoplasti peal istudes hakkas veidi soojem tõesti, ent mitte oluliselt. Lõpuks sai teistel (vanematel siis...) kogu purustatud õunamass ära pressitud ja võisime koju tulla. Ehk oleks seal kauemgi läinud, kui isa poleks väga rangelt pidanud kella neljast kodus olema, et õigeks ajaks laeva peale jõuda. Mina vajusin üsna kiiresti magama, nii pole seitsme paiku, kasutades vabanduseks asjaolu, et mul oli külm ja paha ja väsimus.

Esmaspäeval ei olnud minu äratuseks mitte oodatav äratuskell, vaid ema, kes teatas et kell on juba veerand kaheksa. Mina, olles maganud oma 12 tundi, ei olnud siiski kuigi ärkamise meeleolus. Ühena esimestest asjadest mõtlesin välja, et mul tegelikult ei ole kuigi normaalne enesetunne. Justnimelt mõtlesin välja, sest päris kindel ma polnud, kas ma peaksingi ennast nii tundma, kui ma olen äsja ärganud 12-tunnises unest. Seda mul just eriti tihti ette ei tule. Suure vaeva ja mõningase simuleerimisega (loodame et vanemad seda lugema ei satu...) sain siiski koolist koju jäämise loa välja kaubeldud. Suundusin otse magama tagasi ja põõnasin oma 12 tunnile veel 4 otsa. Oleksin oodanud, et ärgantes tunnen end märksa paemini, ent kus sa sellega... Kõrvavalu, mida ma hommikul olin vaevu tundnud, oli juba täitsa kindlasti olemas. Palavik, mida hommikul veel polnud, hoolimata sellest, et ma kraadiklaasiga veidi manipuleerisin, oli ka tekkinud. Igal juhul veel pool päeva ja nii mõnedki tassitäied kuumi vedelikke hiljem jõudis ema otsusele, et homme - teisipäeval siis - ma kohe kindlasti kooli ei lähe.

Nii et täna, teisipäeval, sain ma ka terve päeva kodus olal, kui välja arvata käik arsti juurde. Seal sain teada, et mul ongi kõrvapõletiku algus. Arst vabastas mind ka kuni reedeni koolist. Oleks kauemakski vabastanud, aga on väga oluline olla reedel terve, sest muidu võib headaega öelda kogu laupäevasele kogunemisele nii ühes kui teises kohas. Siiski kummaline, et väljamõeldud tõbi päriselt ka küljes on. Nüüd ongi kaks päeva veel kodus istumiseks mõeldud, ja sellega peaks kõik seletatud olema. Ja siis tekkis mul jupp Aega oma igasuguste asjade tarbeks. Nii et ma ei kurda mitte sugugi. Seda enam, et sellel haige-olemisel erinevaid sümptome ega asju pea polegi.

Lisaks tekkis mul mitu head ideed leitide kohta. Need kavatsen ma ka teaostada - aga sellest ma pikemalt ei räägi.

Päikest!

Fantast!

Ma olen jälle mingisuguses hea tuju mullis. Neid juhtub viimael ajal kuidagi tihti - ja see pole üldse mitte paha. Sattusin täna päikse allamineku ajal staadioni kanti ja läksin loomulikult üles Toompea nõlvale seda vaatama. Sügise kohta harvaesinevalt ei olnud liiga palju pilvi, nii et loojang oli vaatamist väärt. Kuidas kogu kantsi külg muutus roosakaks, ja tuul hakkas merelt puhuma, oli lihtsalt niivõrd energiatandvalt ilus, et seda peaks vist tihemini vaatamas käima. Õrnsinine taevas, ja mustad varesed (kes olid ainult selle pärast mustad, et taust hele oli) mu pea kohal lendamas, ja see kõik oli nii ilus. ja peale seda, ikui viim,ane killuke päikest silmapiiri taha vajunud oli, ei tahtnudki veel lahkuda. Aga ma kardan, et kui ma oelksin kauemaks jäänud, oleksid kodused muretsema hakanud. Nii et otsustasin läbi Toompea kitsaste tänavate all-linna jõuda. Iseendalegi üllatuseks ei suutnud seda, vaid läksin kõverate teedega labürindis kaotsi mõneks ajaks. Siis nägin tänava teises otsas tumedat kuju, mis kuhugipoole läks. Kuna seda juppi veel proovuinud polnud, otsustasin talle järgneda. Ja kust siis kui ma tänavasse sise keerasin, kadus tema silma alt välja - teise kõrvaltänavasse, ja jäi mulje, nagu oleks ta tahtnud, et talle järgnen. No ma siis tegin seda, sest olukord oli juba piisavalt müstiline. Kuid kui ma sinna tänavasse jõudsin, kuhu ta keeranud oli, oli ta juba kadunud. Noh jah, minu isiklik pisike müstiline seiklus. Pärast tulin alla ikkagi Patkuli trepi kaudu, sest muud teed ma ei leidnudki. Aga tekkis kohe tahtmine kogu maailmale otsa naeratada, sest ma olin jällegi oma pilvemullis. Tallinna vanalinn on ikka nii ilus, huvitav, miks ma ei ole varem seda nii tugevalt märganud. Eks linnaõhk vist teebki vabaks, väga vaba tunne oli küll mööda Nunne tänavat alla tulla.

Ja enne, trolli peale joostes olin veel üsna kaugel, kuid tagumise ukse juures seisis üks naine ega lasknud trollil ära minna - puhtalt selleks, et ma peale jõuaksin. Kui peale hüppasin, ütles mulle veel "Õnnistagu teid!" või midagi sellist. Tänasin teda nii õnnistuse kui uksehoidmise eest. Vahelduseks mõni usklik, kes oma usku ei kuuluta. Hoopis naeratas mulle ja tundis ennast ka väga hästi. Selliseid positiivseid inimesi võiks rohkem olla. Tõesti võiks.

Paneb ainult mõtlema, et kas see kõik tõesti võib püsima jääda. Selleks aastaks vähemalt. Edasi ei tea mis saab, ega taha mõeldagi. Selle pärast muretsen siis kui see kätte jõuab. Kuid see oleks nii väga minu saatuse moodi, kui nüüd kohe varsti iga hetk midagi kohutavat juhtuks. Ega ma ju ei tea, aga see oleks lihtsalt nii tüüpiline. Ometigi näib hetkel, et nii võikski ju jääda, hetkel pole küll ühtegi kohutavust silmapiiril, mida karta. Noh, pole hullu, kui tulevadki. Hetkel võiks vähemalt kogu seda head meeleolu salvestada.

Eks see ole ka üks põhjus, miks ma sellest siia nii aktiivselt kirjutan. See peab ju kuidagi säilima, et kurbadel hetkedel oleks, mida vaadata, meenutada, mille üle rõõmu tunda. Ja endale meelde tuletada, et ka kurbus on mööduv. Tegelikult on. Aja jooksul.

Aga praegu on kõik hästi, praegu on just see aeg aastast, mis mulle meeldib - õhutemperatuur on täpselt nii jahe, et oleks värskem ja puhtam ja virgem kui suvel, ent mitte nii külm, et oleks tarvis end üleni paksudesse vattidesse mässida. Kevadel on ka seda aega natuke, aga lume sulamise tõttu liiga niisket ja liiga vähe. Oh, mulle lausa meeldib sügis. Veel ei ole nii rõske ja negatiivne, kui hiljem, lund oodates, ometi on lehed juba langemas ja värvilised. Nendes on nii tore sumbata ja sahistada, ja sügis ei ole tegelikult masendavaim aastaaeg. Sest edasi tuleb talv, ja loodetavasti ilus.

Päikest!

Kesknädal juba

Kas asi on minus, või liigubki aeg väga kiiresti lihtsalt? Eile oli esimene september, aktus ja puha, ja täna on juba oktoobri teine veerand. Ja vehepealse ajaga polegi nagu midagi tehtud saanud. Kui see nii edasi läheb, jääb mul aega kogu töökuhja jaoks suisa väheks ju... Mitte et ma oleksin nõus mõnestki projektist loobuma. Tuleb vist piirata idapäevaselt vaadatavate netikülgede arvu, siis läheb arvutis vähem aega, jääb rohkem aega käsitöönduseks. Ja lugemiseks, ja kooliasjadeks ka. Neid ei ole üldse liiga vähe.

Eile oli selline energiatühjus õhtul, et oiappi kohe. Õnneks ei alga mul kolmapäeviti koolipäev esimese tunniga, nii et sai veidi kauem magada. See aitas, trenn aitas ka. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Rääkida tahtsin hopis sellest, kui mõnus on jalutada pimenevas linnas penne seenevihma all, ja tunda ennast täiesti üksiseisvalt, suutvalt, täiskasvanult, kõik-uksed-lahti meeleolus. Sellega suudab võistelda ainult mõni müstiline mereäärne kuuvalgusöö või tuul kõrges kohas või muud sellist ilustiili esindav asi. Peadpidi eelmainitud põhjusel pilvedes hõjudes astusin trammi, ja sõitsin peatusest mööda. Esimest korda elus. Niipalju siis iseseisvusest ja sõltumatusest ja endaga hakkama saamisest. *on endas pettunud* Oh well, tegelikult ei juhtunudki ju midagi hullu, nii et ma ju sain hakkama.

ja saksa keele õpetaja ütles, et ma võin täitsa püüdagi üle 90 punkti saada eksamil. St, et mul on väljavaateid need pnktid kätte ka saada, kui ma veidi rohkem grammatikale tähelepanu pööran. See pole üldse mitte paha variant.

Eluga raba(de)st tagasi.

Mul on homme jälle koolipäev. Mitte midagi üllatavat see tegelikult ju ei ole, aga ma ei osanud seda postitust kuidagi muudmoodi alustada. Sest tänane päev on olnud täiesti mõttetu arvuti taga istumine, oma lauda okupeeriva sodi teise kohta tõstmine (ja ma usutavasti tõstan selle nii umbes poole tunni pärast tagasi lauale), ja kohustustest viilimine. Ma hetkel viilin ka muuseas. Nõude pesemisest nimelt. Mitte et ma arvaksin, et nõud kuidagi ise pestud saavad, oh ei. Ma lihtsalt viilin sellest nii kaua, kuni tuleb aeg põhku pugeda, ja siis võtan kätte ja viilin magamaminekust, kasutades ettekäändena seda, et mul on vaja nõud ära pesta. Jah, ma olen lootusetu viil. Ainult füüsiliselt koormusest ei viili vabatahtlikult. Mittevabatahtlikuks nimetan ma seda, kui mõned harjutused lugemise sassi minemise pärast vahele jäävad. Või puudu jäävad. Aga see pole ju nii oluline, tegelikult.

Oluline on hoopis näiteks see, et ma ikka veel olen positiivne. Ja järgmiseks koolinädalaks on mul isegi energiat varutud. Looduslikku energiat - otse loodusest. Arvestades kõiksuguste usside (või siis pigem madudega) mis ngid lihtsalt niiiii iiiiilusad välja ja olid venivate ribidega (on neil üldse ribisid?), oleksid asjad võinud ka halvemini minna. Ja see meeldis mulle ka, et vihm alles kunagi hiljem tugevnes, mitte öösel. Muidu ei oleks minu mitte-surmakindel magamiskott isegi mitte veidi külmakindel olnud. Ja mina oleksin olnud sunnitud häbiga telki pugema, oma ülbusest telgita magada usutavasti külmetununa. Nii et oli tore, et vihma kuigipalju ei sadanud. Veidi ikka, aga see häiris ainult siis, kui otse üles vaadata. Ma toimisin muude asjade hulgas ka vihmavarjuna ühele pruunile päevakoerale, kes nägi suisa nunnu vlja. Pisike ja keras.

Ja õhtupoole õppisin head hulka seeni tundma (tagasi sunnitud pausilt nõusid pesemast) - kah otsapidi-servapidi rabalises keskkonnas. Kui hästi ma neid nüüd tean, ma pole kindel, aga midagi kindlasti meeles on. Peab ju olema. Lisaks sellele, et ma kohati käisin ja seeni leidsin, leidsin ma ka kasetohtu. Ühe kase küljest, mis oli ebaloomulikus asendis pikali - ehk siis enam ei kasvanud. Selle ma jätan endale. Kui seda ära pole veel visatud. Ta kadus küll kummalisel kombel ära kuhugi kapi pealt. Võibolla oli asi kotis.

Kindlasti sain ma veel mingi jupi võrra targemaks, mis mulle hetkel meelde ei tule. Küll siis tuleb, kui seda vaja on - kuid siis ma usutavsti ei tea enam, kust see või teine infokild pärineb, ja imestan isegi, et ma seda veel tean. Sedasi juhtub aegajalt.

mulle torkab järjest rohkem silma, et siia ma kirjutan omamoodi. mitte üldse eesti kirjareglite ja stiilireeglite moodi, vaid lihtsalt mõttega. Aga ma loodan, et see ei ole mu reedese kirjandi ("Ilus ja hirmus on inime..." - Tuglas, Dorian Gray põhjal) stiili väga hullusti mõjutanud.

Selle lootusega homsesse suundudes,

Jaksamine.

Ma tulin trennist ja ma jõuan. Jaksan teha midaiganes. Noh, füüsiliselt vist mitte, aga üleüldiselt küll. Mul on täpselt parajal määral tegemist, et mul ei oleks igav, ega oleks aega mõelda kõigele jamale, mis väljaspool minu mulli toimub. Vahelduse mõttes polegi see nii halb tunne. Pistan mõne kehaosa siis välja, kui keegi oluline minuga rääkida tahab, Muidu olen omas mullis täitsa sees ja tegelen oma asjadega. ja üldkasulike asjadega ka - kes siis veel teeb, kui mina ka ei viitsi?

Ja juba on terve kuu sellest masendavast kooliaastast möödas. Nii kiiresti - see alles algas. Sellel on nii head kui halvad küljed muidugi. Hea on see, et see kooliaasta saab sedasi ju pääris kiiresti otsa. Halb külg on see, et see kooliaasta saab niiviisi kiiresti otsa ju. Ja mul on tegelikult vaja nii palju teha koolivälisel ajal, et neid koolipäevade õhtuid tuleb hakata märksa ökonoomsemalt kasutama. Vähendada arvutisolemise aega. Näituseks. Suurendada käsitöövõimelisuse aega. Suurendada finantse. Et suureneks käsitöömaterjali hulk. Et suureneks pädevus. Ja kõik muu selline.

Ja kooliaastaga koos lõppeb ka minu siinelamine. Usutavasti. Kui midagi drastilist ei juhtu. See meeldib mulle - siis on rohkem aega iseendale. Oh, ma niiväga ootan seda. Ja suve ootan ka. Sest siis saab Asju toimuma. Nagunii saab. Ja kogu aeg on tegemist, ja mulle meeldib.

Kahju, et positiivsusest nii vähe kirjutada on. Negatiivsusest oleks palju rohkem. Aga negatiivsust pole ju.

Muide, mulle väga meeldib teha rasket füüsilist tööd/tegevust/trenni. See annab vaimule puhkust.

Päikest!