Jõul.

Hääd esimest jõulupüha ja teist ja kes tahab, saagu kolmandat ka.

See aasta on nende jõulukinkidega, mis endal anda, natuke nihusti läinud. Jäin pihtahakkamisega iimasele minutile, ja siis see käsi... Proovisin täna õmmelda, ei õnnestunud. Õe kindad jäidki pooleli (kukkusid jõuluvana saanist maha), eks ma lõpetan neid hiljem. Nii mõnigi muu asi jääb vist samuti paremaid aegu ootama.

Seevastu ise olen juba terve hulga superkinke saanud. Puust kõlad, mille augud saavad muutuma lõngast mittetoituvaks, paks ja pehme lebotamislammas, seljakott, millega lühemale matkale minna, raamat "Maailma usundid" (juba teine sama pealkirjaga raamat mu riiulis, sisu on õnneks erinev) ja u-duuris parmupill õelt. See on vist kõige kasutuatavam, mõistlikum ja sobivam jõulusaak, mis ma saanud olen.

Oleksin äärepealt võinud endale saada ka läätsed, aga loobusin neist, isale üllatusena. Ma vist olin unustanud teda valgustada, et kunagi pooles aastas ma otsutasin, et ei tahagi neid. See mõjus küll veidi kingitud hobuse suhu vaatamisena, aga tundus ebaaus võtta vastu kingitus, mille üle ma ei rõõmusta, seda enam, et too polnud just odav. Selle asemel saingi hoopis lamba. Palju rõõmustavam.

Palju jõulurõõmu teile kõigile veelkord, sest inimesed, te olete mulle hindamatuks toeks olnud.

Kuidas ma kipsi jõudsin.

Tänane päev algas nagu iga tavaline, ehk ainult veidi laisemalt. Mitte midagi erilist ei toimunud kuni poole koolipäevani. Umbes siis tekkis vastupandamatu tahtmine koolist ära minna, puhata, mitte midagi teha. Tahtsin midagi head, isegi teadmata, mis see on. Nojah, panin selle lihtsalt tekkiva mäpi arvele. Siiski enne eelviimast tundi tulingi koolist ära. See on üliväga mitteminulik teguviis, tuleks mainida. Kodus tuju paremaks ei läinud, hullemaks ainult. Peale mõna tassi kohutavalt head teed läks enesetunne hoopis ära. Kerge iiveldus, nõrkus ja muud asjad.

Trenni läksin siiski, ma ei saa ju tulemata jätta, kui olen lubanud jooniseid. Sinna jõudes nägin aga, oh imet, mitmeid harvanähtavaid külalisi. Nendeks olid siis Kirves, Luthien ja ääretult kummaline kiilakas Grom. Lennu oli lo9omulikult nendega seltsis, kuid ta nii harvaesinev pole. Peale pisukest soojendust küsiti mult, kas ma olen nõus veide vabavõitlema. Kirve vastu. Mõtlesin, et noh, tühja kah, peksa saan ma ju nagunii, ja nõustusin. Ei saanudki nii hullusti kui arvasin, kuid mingil hetkel jäi pool minu mõõgakäelaba kaika ja kahe kilbi vahele. Tsutike kaklesime vist veel edasi, siis aga hakkas mul valust nii paha, et olin sunnitud võitluse pooleli jätma. Kinnast käest võttes jäi silma pea kahekordseks paisunud väike sõrm. Esimene käik oli muidugi külma vee alla. Valule lisandusid ka tahtmine pilt taskusse visata või oksendada. Seda ma siiski ei teinud. Selle asemel suundusin tagasi trenniruumi.

Võitlust ma muidugi jätkata ei saanud - parem käsi oli suhteliselt rivist väljas. Mingil ajal lahkusid eelpoolnimetatud neli Gromi sünnipäeva tähistama. Kuna vasak käsi oli endiselt kasutuskõlblik, harjutasin veel mõnda aega ühe uuega lööke ja kaitseid. Pikapeale läks käsi aga valusamaks, lõpuks otsutasin traumapunkti minna. Uskusin küll, et luu ei tohiks murdunud olla, aga kes teab, mõra võib küll olla. Tulemus - mõra ei leitud, kuid öeldi, et tegemist väga tugeva sidemete venitusega, käsi pandi osaliselt kipsi.

Endiselt saan kasutada nimetissõrme ja pöialt, niisiis päris kasutu see käsi pole. Homme ootab mind ees esimene täispikk proovikirjand.

Veel üks nädalavahetus otsas.

Esiteks, see nädalavahetus algas tantsuliselt. Mulle tuli sujuvalt vahepeal meelde, et õigus küll, ma fännan vist tantsimist ikka veel. Kuigi algus ei läinud just väga hästi käima, siis edasi sujus paremini. Sellega seoses suur aitäh mõnele, ja noomitus mõnele veel. (See ei pidanudki arusaadav olema.)

Teiseks sai üks kinnas valmis. Teine sai alustatud. Mõlemad on koledad. Mulle igastahes ei meeldi, aga enam pole aega kõike otsast alustada. Ja tegelikult on veel mitugi asja vaja valmistada - jõulud ju tulemas. Aega hakkab napiks jääma.

Ja lund tahaks. Ära hakkab tüütama see igavene sügis.

Nii palju tahaks veel teha, tuleks veel teha. Aga üldse kohe ei taha enam.

Asjad

Ma näen viimasel ajal asju. Tänaval.

Näiteks vaatasin ma täna bioloogiatunnis aknast välja ja nägin mööda teed marssivat enti. Kirjutasin tööd edasi, siis jõudis kohale, mida ma just näinud olin. Vaatasin uuesti - ikka ent. Lähemal uurimisel selgus kahjuks, et aknataguse puu üks oks asus veidras asendis ja nägi marssiva endi moodi välja. No tõesti, mida ta kesklinnas ikka teeks, loodust seal eriti pole.

Mõnda aega tagasi nägin veel jalutavat vihmavarju. Kõnnin mööda Tartu mnt. pikendust, jõuan ristmikule. Parajasti punane tuli. Vaatan teisele poole tänavat, ootavaid inimesi. On parajasti päris tugev tuul ja vihma sajab. Näen - tuleb lühikese varrega vihmavari. Tuleb, tahab üle tee minna, vaatab üles, valgusfoori poole. Näeb, punane tuli, jääb seisma. Niheleb, nagu oleks tal kuhugi kiire. Tuli läheb roheliseks, inimesed hakkavad liikuma, vihmavari ka.

Lisaks jalutavad õhupallid mulle vahetevahel vastu. Või noh, hõljuvad tegelikult pigem. Nii sentimeetri kõrgusel maast, nii et see näeb välja nagu nad kõnniksid.

Kas see tundub, nagu ma oleksin veel täie mõistuse juures?

Uus päev, uus tuul.

Ehk retsept, kuidas vajuda kiiresti masendusse/kurbusesse.

See käib nii:
Esiteks võta kohustusi ja muresid, sega need läbi. Raputa peale ajapuudust, halvastiütlemisi ja ebameeldivusi. Pane kaane alla hauduma. Kui tunned, et oled väga heas ja rõõmsas tujus, manusta seda.

Avastasin kogemata sellise ääretult tapva segu. Nüüd nukerdan ja üritan ravimina sisse võtta tööd.

Suutsin ka unustada ära, kus toimub kontsert, kuhu oli plaanis minna. Tuli välja, et seda pole kusagil kirjas ka - reklaamplakateid olen näinud täpselt kahes eksemplaris, üks neist koolis, teine Tehases. Niisiis jõudsin järeldusele, et tegemist peab olema fantoomreklaamiga. Pole väga traagiline.

Veel üks päev õhtusse jõutud.

Suisa palju asju on viimasel ajal tehtud saanud. Näiteks värvisin ma juba kolmandat korda ära lipu kanga. Tulemusega rahul ei ole, aga rohkem seda paranadada ei saa. Värvi ei jää enam sellele peale. Nüüd võiks seda kavandit teostama hakata.

Lillekülas sai täna hulk kive ühest kohast teise veetud, pottsepakäruga. See on üks eriliik kärust, sinna on oluliselt mugavam kive mahutada ja sellega on palju lihtsam neid transportida. Kogus, mille ma ära liigutasin kokku, oli 300 kivi. Selleks kulus nii umbes 4 tundi, koos kaldtee paika panemisega. Siinkohal tuleks ära mainida, et õues on oktoobrile sobilik ilm.

Peale seda sai Liisi juures Rohani tantsud valmis mõeldud. Ja kirja pandud, lootuses et need osaliselt meelde jäävad, sest kirjapandu pole just eriti detailne.

Mõtteid sai hautud ka muude asjade kohta. Ühtegi tarka järeldust ei tulnud.

Mulle meeldib linnas käia ja ennast boheemlikult tunda. See ei õnnestu eriti tihti ja siis ka mitte eriti hästi. Aga ma ei lase ennast sellest häirida, enesetunne olevat ju see, mis loeb. Samas, liialdada sellega ei saa/tohi. Muidu tekivad kummalised purjus vene rokipeerud juttu ajama ja külge lööma. Õnneks läks ta üsna ruttu trammist maha... Phuhh. Ma vist olen liiga viisakas, ei suuda inimesi pimedasse kohta saata.

Tegelikult mul polegi palju öelda. Oli lihtsalt tahtmine midagi kirja panna.

Triiv

Olen kurb. Ma olen olnud rohkem või vähem tuttav niivõrd paljude heade, huvitavate ja omapäraste inimestega, aga niivõrd paljud on kuidagi märkamatult elust välja triivinud. Vahetevahel veel satun nendega kokku - ent siis pole enam mitte millestki rääkida. Ei ole enam midagi ühist, pole jututeemade puutepunkti. Jah, loomulikult võib jäädagi tasemele kuidas läheb?-hästi,ja endal-ka hästi, aga siiski püsib mõte, et mis juhtus. Miks kunagi püsivana tundunud sõprus on ajas õhukeseks kulunud, miks ei kuule enam üksteisest nii tihti kui varem.

Tahtmatult jõuan järeldusele, et ehk olen ma ise triivinud... Endistest sõpradest eemale, kaugemale kunagistest vahvalt veedetud pärastlõunatest, õhtutest, aegadest. On kurb, ja paratamatult tekib pisike kadeduseläigegi sellele juurde, kui ma näen, et kõigil neil on nüüd oma ringkonnad, oma inimesed, veel paremini veedetud aeg koos nendega. Aga mina ei kuulu enam sinna. Selle asemel istun üksikul pargipingil hämardumiseni, vaadates möödujaid ja lonksates jahtuvat piimakohvi. Või vähemalt teeb seda osa minust. Ülejäänu on endaga rahul.

Mõtte-tus.

Nagu mõtetest ilmaolek, mitte eesmärgitus.

Sattusin vaatama Kadri fototöötlusi (vt. DeviantArti kasutaja Iardacil). Need on väga väga imelised ja ilusad, ja neil on kadestamisväärselt head mõtteleiud juures. Leiaks ma ka midagi nii kaunist ja sügavat mida öelda-mõelda... Kahjuks olen vist liiga realist ja kasutan fantaasia asemel käsi asjade tegemiseks. Kurb hakkab - pole minus seda loovust, mida tahaksin. Ja kui on, siis see ilmutab ennast ainult kahtlastes unenägudes, kus kõik inimesed on väga enda moodi, aga sündmused veidrad.

Täna öösel nägin näiteks ühte larpi jälle unes. Olin seal valmistunud talunaise rolliks, aga miskipärst polnud mul korralikku kostüümi. Mispeale tehti lahti üks kirst ja sealt ilmus luksuslikust veripunasest siidist-sametist mantel. See ei sobinud muidugi talunaise rolliga kokku ja mind pandi selle aemel mängima kellegi kuningannat. Tolleks registreerunud mängija vist kohale ei tulnudki... Kõik algas suures saalis, mille ühes otsas ma troonil istusin ja hoidsin hoolikalt oma mantlit eest kinni, et kostüümitus välja ei paistaks. Saalis istus hulk tavarahvast, kes kõik vanaegsete koolipinkide taga pikkade valgete ja voogavate kirjasulgedega raamatuid ümber kirjutasid. Igaüks, kes minust mööda läks, kummardas veel ja puha... Ma üritasin siis omalt poolt ka nii palju kui võimalik sellist sisemist väärikust ja asja välja mängida. Siis tulki teade, et peame minema mingi teise saatkonnaga kohtuma. Selleks ajaks olin kuidagi märkamatult selga saanud uhke sinise kleidi ohtrate riidehõbe-lisadega ja pähe baretimoelise samast riidest uhke mütsi pika musta (jaanalinnu)sulega. Nojah. Meie delegatsiooni lipp oli sametist, roheline ja väga tikitud. Siis läks aga midagi valesti - saadikud, kellega me kohtuma pidime, osutusid pahalasteks ja ma põgenesin kuhugi. See kusagil oli hädasti remonti vajav maja, mis sarnanes kangesti Astangul olevate vanade sõjamajadega. Kükitasin ühe akna alla nurka maha, et möödujad mind ei näeks, ent mina kuuleksin, mis teisel pool seina räägitakse. Seal rääkis üks pahalaste väga uhkes riides valitsejanna (kelle isikut ma tean aga viisakuse pärast ei nimeta), et nad püüdsid kinni meie rahva kuninganna - st, minu - ja kuna ma olevat haldjas, nõuavad mu väljaandmise eest veel pahamatele tegelastele suurt lunatasu. Nojha, tore er minagi oma pikakõrvalisusest kuulsin - roll oli kogu aeg haldjas onludi, ma lihtsalt ei teadnud seda varem. Aga siis nad hakkasid kõik koos seda maja läbi otsima, mistõttu ma kuhugi öhe jooksin. Uni oleks veel edasigi läinud - ma tean seda kindlalt - aga hääled ärkveloleku-maailmast segasid selle ära. üritasin küll meeleheitlikult seda edasi näha, mis mul varem ka õnnestunud on, aga seekord nii ei läinud.

Jah, uned on vutviatavad. (see pidi tähendama huvitavad) Minu omad tomuvad näiteks pidevalt ühtedes ja samades kohtades. Aastaaeg võib olla erinev, päeva-aeg ka - aga ma tean, et selles kohas on varem toimunud unes see-ja-teine sündmus, mis oli teises unenäos. Seejuures on kõik need kohad ebareaalsed, ma pole nendesse ilmsi kunagi sattunud, kui nad kusagil ka olemas peaksid olema.

Aga veel käisin metsas. Ilus oli, ja tore oli, ja väga mitte-eksimine oli. Olgugi, et ma ei liikunud sugugi nendes suundades, kuhu olin varem läinud, vaid suundusin otse metsa sügavuse poole, kuhu varem sattunud polnud, ei tekkinud kordagi tunnet, et ma ei teaks, kuhupoole ma pean minema, et kuhugi jõuda. Ma tahtsin teada, mis on metsa taga, võin endale vabanduseks öelda. Kõndisin ja kõndisin, ja märkasin ühel hetkel otse enda ees neljakandilist nii umbes kolmveerandi meetri sügavust auku. Augupõhjas olid sammal ja vesi. põhja kandvust ma igaks juhuks proovima ei hakanud, see ei näinud just väga tugev välja. Aga istusin selle asja juurde maha, kuulasin ja mõtlesin ja nautsin loodust. Rähnid toksisid omavahel puude otsas just väljaspool nägemisulatust, tuul sahistas puulatvades ja kohati puud kriiksusid nii metsale tüüpiliselt omaette. Ühtäkki oleksin võinud vanduda, et puud räägivad omavahel. Üks ütles teisele midagi, teine hakkas selle epale naerma, ja kolmas kommenteeris midagi selle kohta. See võib küll kõlada hullumeelselt, aga see oli täpselt nii. Kõhe hakkas, läksin igaks juhuks edasi. Kes teab, mis nad veel must mõelda võivad. Tulen sinna, nende jaoks täiesti tulnukas, istun maha ja hakkan passima. Leidsin selle, mida oli tarvis, aga kui pidin hakkama kaasa võtma, sain nukrameelsusehoo. Kuidas ma raiun elusa, noore puu maha? Vabandasin siis ette ja taha, jätsin sinna nii mõnedki juuksed ja lahkusin kurva südamega, käes kaks erineva jämeduse, aga imekombel enam-vähem sarnase pikkusega ritva. Olin just jõudnud sinna, kus mets hakkas tuttavana tunduma, kui kuulsin vanemate hääli hõikumas. Tuli välja, et nende jaoks olin ma juba täitsa kadunud olnud ja nad kartsid, et ma eksin ära. Nad olevat juba jupp aega hõikunud. Vabandasin ennast ainult sellega, et ma ei eksi ju ometi metsa ära, ja seda, et ma metsa läksin, nad ju teadsid. Nojah, eriti see neid ei lohutanud.

Metsaskäigu tulemus - hulk sõrmejämedusi ja natuke peenemaid pulki, mille ma kaasa võtsin, kuna kahju oli neid metsa jätta ja millest mul on plaan kunagi, kui ma aega saan, nii mõnedki nõelad teha; ja üks võibolla-kasutatav kaigas, mis tuleb veel otsast sirgeks saagida. Njah.

Aga veel - sain endale täiesti eksprompt Jääääre juubliplaadi. Ise ka imestasin, kui isa ostuga nõusse jäi. Ja hulga ammuotsitud lõnga sain ka. Pole ühesõnaga kurta. Aga homme tuleb õppida, ja veel jupp silte välja lõigata, ja soovitavalt mõningad ära ka kirjutada. Siiski tahaks endale kaunisõnalisi ja sügavaid mõtteid, mida usutavasti polnud ka selles postituses. Muud ei tahagi eriti...

Päikest,