võibolla...

Ma olen väsinud. Ma ei tea.

Ma peaks olema natuke kaasaelavam ilmselt - vanaisaga ei ole üldse mitte head lood. Aga kuidagi natuke tuim või kauge on olla. Mul on... ma ei tea. Natuke ebamäärane, ilmselt. Nagu paistab.

Ma tean, mida ma teha tahan (vaata eelnevat). Aga ma ei tea enam, kas see on just see kõige õigem asi.

Võibolla ma ei peaks isegi seda postitust kirjutama.

Võibolla ma kustutan selle varsti ära.

Otsus

Nüüd on siis nii. Lähen suvest aastaks Tallinnasse tagasi. Vahetan eriala. Võibolla ka ülikooli? Igal juhul jätan mõtlemata sellele, mida edasi õpin, vähemalt hetkel. Eks mul suundasid-mõtteid on ka mõned, aga igal juhul mitte norra keelt. Elan aastakese Lillekülas veel, teen tööd (ja kogun raha), siis vaatan mis edasi.

Kohutav, määratu kergendus tuli õhtul peale otsustamist. Selline, nagu oleks kogu aeg pidanud hinge kinni hoidma ja nüüd saaks lõpuks hingata.

Ma tean, ega mul kerge ei saa olema see asi. Vanemaid tuleb veenda, et jah, ma tahan just nimelt nii teha, ei, ma ei riku sellega oma elu igaveseks ajaks ära. Mõned uued oskused tuleb õppida. Paljutki tuleb veel teha, ma tean. Aga... Teen kah, kui tarvis. Ja on tarvis, just selle pärast, et elada saada. Kodus on asjad nüüd paremas korras kui nad aasta tagasi olid. Ja eriti Lillekülas saab olema olemas suur osa sellest vabadusest, millest ma varem puudust tundsin - mul on oma tuba, ma võin olla üleval nii kaua kui tahan ja tegeleda oma asjadega kasvõi kella neljani.

On jah vabadus ilma kohustusteta. Kohustuseta hoolitseda oma söögipoolise ja selle valmistusvõimaluste eest. Kohustuseta saada ise hakkama. Aga nüüd on mul olemas teadmine, et ma suudan seda, kui tarvis. Sellest aastast pärit teadmine, et ma saan üksi hakkama, ei lämbu vingumürgituse kätte (ptui-ptui-ptui) ära kui ahju kütan (ega pane selle juures maja põlema), ei jää nälga ega muud sellist. Hea on.

Ja ma tunnen Tallinast puudust. Tartul on omad võlud, kõik asjad käe-jala juures ja nii, aga Tallinn on hetkel veel ja minu jaoks piisavalt suur, et kohati ilma näota suurlinna pähe kõlvata. Et jalutada hämarduvas linnas, kohvitops käes, ja nautida seda, et keegi ei saa sulle öelda, mida pead tegema. Kõndida jaanitule öösel kell neli mööda valget vanalinna ja teada, et siin linnas on midagi. Ja lisaks millegile on meri ja tuul. Ma ei jalutanud tihti mere ääres. Sinnapoole ei olnud enamasti asja. Aga ma teadsin, et ta on olemas, juhuks kui mul peaks teda tarvis olema.

Laskmisest ma praegu ei räägi. Natuke liiga teine teema. Võibolla homme, kui meelde tuleb ja aega saan.

Uni ja ärkvelolek

Täna nägin ka und. Pühapäevasest laskmisest. Selle juures oli vaja ennast ära moondada ja selleks otstarbeks anti meile "elutegevuse jääkprodukti" kuju ja lõhnaga Asjad. Neid jagas Celecirion, ise ütles midagi teemal ei ole ju nii hullu midagi, lutsid seda natuke ja siis saad värvida küll. Minu ümber olev salk, kuhu kuulus arusaamatult palju igasuguseid löömalarpareid, kohe nii tegigi. Mina otsustasin et ei, mina tean paremini, ja hakkasin seda Asja hoopis kinnastatud käte vahel mudima, et pehmemaks läheks. Suht savilaadne oli, ärge must valesti aru saage. Nele mu kõrval (lühike ja heledapäine) oli juba sinnamaani jõudnud, et tegi metsameiki. Sellesama Asjaga. Miskipärast olid mul seljas täiesti igapäevased riided, mitte ilus eestilaik ega isegi see ebamäärase värvi ja päritoluga kraam, mis laost kunagi anti. Niipalju mäletan siis unest.

Ärkvelolekust mäletan märksa rohkem. Kui natuke poeetiliseks minna, siis seitset poolmagamata ööd ja seitsetkümmet pisarat. Tegelikult... tegelikult ma olen kurb, väsinud, pettunud ja arvan, et üks teatud isik (nimesid nimetamata) võlgneb mulle väga põhjaliku vabanduse. Teemal ja skaalas lillesülem pluss uksekell (jee rait, nagunii ei juhtu). Võite mind süüdistada kibeduses, aga olengi. Ei sõima, ei ropenda. Lihtsalt...

Kassiuni

Nägin täna naljakat und. Peategelasteks olid viis eriti pikakarvalist kassi. Nad moodustasid perekonna - isa ja ema, kaks last (poeg ja tütar) ja onu. /Segaseks jääb, kelle onuga oli tegemist, aga nii ma teadsin - see viies oli onu./ See kassikari tahtis meie juurde Keldrimäele elama tulla. Kohe vägisi trügisid sisse rõduuksest. Aga kui nüüd algusest peale rääkida, mis asja võibolla mõnevõrra selgemaks teeb, siis: kõigepealt tulid kaks kassi rõdule. Mööda otse meie akende alla kasvanud sirelilaadset põõsast. Kuna minul oli kassitoitu üle (tegelikult asub kasutamata kassitoit küll hoopis Tartus) ja Kurri seda nagunii ei taha, tema on peps, siis võtsin taldriku ja pani selle peale siis kahe kassi portsu ja natuke rohkem. Siis tulid ülejäänud kolm ka üles ja hakkasid kõik ninapidi ühes taldrikus sööma. Jätsin nad sinna, panin ukse kinni, aga mitte lingi peale. Kui söögiisu täis sai (kuigi toidu kogus polnud teps mitte vähenenud), tahtsid nad tuppa. Toetasid käppadega ukse peale ja surusid selle lahti. Mina panin ukse kini ja hoidsin seda kinni. Nemad lükkasid edasi. Uks juba paindus, igavene hulk oli seda kassimassi seal (kes on Maarat näinud, kujutagu viite temasugust ette). Kaalusin tugitooli lükkamist ukse ette, aga ei teinud seda miskipärast. Läksin hoopis ise rõdule nende kasside hulka (kes olid vahepeal natuke rahunenud), vaatasin sügavalt sellele pereemale otsa ja ütlesin: "Ma võn teid ju mõnda aega toita, aga te ei saa siia elama tulla." Selle peale leedi noogutas peaga, sai asjast aru ja siis nad läksid kõik mööda sirelilaadse põõsa oksi alla tagasi.

Paar detaili veel, mis kuidagi jutu sisse ei tahtnud sobida: keski oli köögiakna peale väljastpoolt udu ja auru sisse näpuga nende viie kassi nimed kirjutanud, stiilis isa: Toomas. Neil olid päris inimlikud nimed, aga ma ei mäleta muid. Mingi hetk viskasin ühe kassi rõdult alla ka, ma arvan et see oli Onu. Võtsin turjast kinni, panin teisele poole rõdutrelle ja lasin lahti. Me oleme esimesel korrusel ja ta oli varsti mööda põõsast tagasi üleval, nii et midagi hullu ei juhtunud.

Igastahes jah, selline uni siis. Üks teine oli veel, ka ilus ja värviline ja kevadine, aga seda ma enam ei mäleta.

Kõrini

Keldrimäel läks internet ära. Ja jäi märksa kauemaks ära kui oleks pidanud, sest segamin läksid kaks sõna - reset ja restart. Ehk siis selle asemel, et ruuter korraks välja ja uuesti sisse lülitada, tegi õdekene sellele reseti ja nüd on vaja mingisuguseid sedistusi uuesti sättida, mida oskab teha ainult Elioni enda tehnikamees, (või nii meile öeldi), ja sellise tegelase juurde pääsemiseks on korralikud järjekorrad.

Lillekülas sai tuulekoda endale värvitava tapeedi ja kollase värvikihi peale, abiköök ootab värvimist. Abiköök on petukas nimi - tegemist pole sugugi köögiga, vaid pesumasina, musta pesu, triikimislaua ja muude sääraste asjade koduga. Minu välja valitud tapeeti ei ole saada. on ainult ilus ja paljulubav näidis Bauhofi poe seina peal. Urr! See ajab terve kontseptsiooni uppi, kui seda nüüd kusagilt ei leiagi.

Kõik on p, ühtegi tuttavat näha ei taha. Mitte valesti aru saada, sõbrad on oodatud, aga tuttavad, inimesed keda nagu teaks aga kuidagi liiga vähe veel ja nii edasi, aga kes mu siiski näo ja nime järgi ära tunnevad ja kellega ma ilmselt veel mõndagi aega kokku puutun, ei ole.

Ma ei ole kolmapäevast saati üheski loengus käinud, täna ka ei lähe. Ma ei pea. Kuigi ma ei andesta endale seda hiljem ilmselt kunagi, ei suud ma praegu sellest hoolida. Ei, otse ära ei tule. Aga... Võtaks akadeemilise, aastaks, oleks Tallinnas, teeks mingit kellast kellani jaburat tööd? Peale seda tuleks tagasi ja õpiks edasi? Vaataks, kas asjad on paranenud? Ah, ma ei tea. (Tegelikult ka. Ma ei usu eriti, et ma midagi sellist teeks, aga see võib nii juhtuda ka...)

Pähh.

Jee.

Hõiskasin vist liiga aktiivselt. Täna on selline surnud olemine ja väsimus kukil et jube kohe. Uni on. Kevadvaheaega tahan.

Prsse, ma tulen Talinasse. Lihtsalt niisama hoobilt ja järsku ja täna. Esmaspäeval tulen siia tagasi, aga vahepeal tahan niisama olla ja natuke puhata ja üldse.

Käsitööd saab Talinas ka teha, aga ülikoolist on just praegu ja just natukeseks ajaks kopp ees.

Kevadväsimus?

Hee

Kevad läks korraks magama tagasi, aga ta on kohal. Absoluutselt, konkreetselt, kindlalt. Kevad. Eilsest. Üleeile oli linnunokapööramisepäev, millel on kindlasti mingi mõistlikum nimi ka. Aga eile ja täna nad juba laulsid siin õues ilusti ja aktiivselt. Headaega paksudele talvemantlitele, tere kevaderõõmule. Kole külm ja surnud talv on möödas, on ju põhjust hõiskamiseks, kukerpallitamiseks, hundiratta viskamiseks? Nüüd on kevad, nüüd läheb kergemaks. Ausõna!

Vöö sain valmis. Jälle. Tore on.

Seelikuideed paljunevad peas kiiremini kui tohiks.

Unine kevad

Kevad oli. Korraks. Hommikul, päeval. Päiksesepaiste. Soe, hea küll, mahe tuuleke. Sini-sinine taevas. Ootamatult kuivaks saanud teed.

Siis läks taevas pilve. Kevad puges veel mõneks ajaks teki alla magama, oma aega ootama.

Midagi oli veel, mõndagi oli veel, aga praegu ei tule meelde ja ju sii pole nii oluline. Lähen kontrollin hoopis ühte teist asja.

Oi!

Pyyl on regenn. See oli mu esimene mõte, kui ma ta nüüd lahti tegin.

Pillasin ta nimelt hommikul endale varba peale. Esimese hooga ei teadnudki, kumma pärast nüüd muretsema hakata, arvuti või varba. Siis jõudis valu kohale ja muretsesin varba pärast. Kui norra keele loengus arvuti käima panin, oli pool ekraani must. Töötas, helendas, aga oli musta värvi ja täiesti "pildiväline". Kuidagi pilti õigesse suurusesse saada ei õnnestunud. Mõtlesin et hea küll, otsin internetist siis midagi, äkki keski kuskil on midagi sel teemal öelnud. Aga kui arvuti lahti tegin, oli pilt täiesti õiges suuruses, õiges kohas ja muidu korralik, nagu polekski midagi juhtunud. Muljetavaldav.

Aga täna on juba! teisipäev. Hirmus mõeldagi, kui kiiresti aeg läheb. Eile hommikul sai eelmise nädala vöö valmis, õhtul lõin selle nädala oma üles, nüüd tuleb sellega pihta hakata. Hommikune varaärkamine ei ole siiamaani veel õnnestunud. Äratuskell on nüüd küll piisavalt varaseks keeratud ja puha, üllataval kombel ei ole ma seda kini pannes isegi unine väga. Mõtlen hoopis, et pool seitse on ju nõmedalt vara üles tõusta, magaks natuke veel. See pole siiani hästi lõppenud ega hakkagi ilmselt lõppema. Tuleb lihtsalt äratuskell kuhugi kaugemale asetada. Redelist alla ronimine tõstab vererõhku piisavalt, et ei tahaks kohe edasi magada.

Ühtlasi on täna proov, võibolla näen ma oma tulevast hoolealust ja homme on tantsuklubi. Neljapäeval ei ole (veel) midagi ja siis tuleb nädalavahetus ja kiire. Oeh. Varsti on suvi käes. Okei, enne peaks kevad tulema, praegu on õues lumi.

Päikest!