käsitööst

Plaan Tartusse minna jäi ära. Ärkasin laupäeva hommikul mõttega, et mul ei oleks seal lõbus. Yldse ei kutsunud minema, kuigi ilm oli jube ilus. Tegin selle asemel õues päikse käes kõlamise tööd. Pool vööd, paar meetrit paela on eilne saak, nyydseks on uus vöö ylesse loodud ja ootab millal ma õue lähen. Ilusad asjad on.

Ja uuele vööle eelnes hulk pikslinikerdamist - kuna ma tatsin järgi proovida erinevaid värvivõimalusi, tuli joonistada (MS Paint jälle... ) skeem mida värvida. Lihtsate kavandite jaoks piisab tast kyll, aga seal oli nii palju nikerdamist, et kohe ära tyytas.

Õues on ikka veel ilusilm ja ma lähengi nyyd vist sinna. Järgmiseks nädalavahetuseks või natuke varasemaks on vaja veel nii palju teha. Võrru lähen. Volber ehk Tartus, ja hommikul Võru poole edasi, kui mulle vähegi vaba päev antakse. Kui ei anta, siis on veel rohkem aega varusid koguda. Õnneks veel veidikene öid ja asju on.

Päikest!

kes aja ära varastas?

Elu ja aeg liiguvad nii kiiresti edasi, et hirmus hakkab. Avastasin alles nyyd et eile oli teisipäev ja täna juba kolmapäev. Hommikul mõtlesin veel, et lepiks homseks kolmapäevaks yhe kokkusaamise kokku, ja et nädala algus ju veel ja puha. Siis hakkasin mõtlema et ootoot, aga sel kolmapäeval peaks ju tantsuklubi olema, ja mul on homme õhtune vahetus. Ja et see kuu oli ju tantsusõbralik kuu, mul ei peaks olema õhtune vahetus tantsuklubi-päeval. Kontrollisin nyyd siis (suvalisest myygilolevast) kalendermärkmikust järgi ja avastasin ehmatusega, et ongi täna juba nädalakeskpäev. Keskmine nädalapäev. Töönädala selgroog. Sest nädala keskpäev tegelikult on ju ometigi homme, aga ma ei suuda lugeda puhkepäevi nädala sisse. Nad on ju nädala_vahetus_, ei kuulu kummagi nädala juurde vaid on see piiriaeg, mis ei ole yks ega teine. ("Kui sa oled piiri peal, ei ole sind näha ei yhelt ega teiselt poolt," tsiteerib kummitushääl peas mõtet, omasõnadega ja valesti.) Niisiis on puhkepäevad nädalast väljas ja keskkoht juba täna.

Juba! Mul on veel nii palju vaja teha ja lugeda, mis mõttes meil juba kolmapäev on?

Nädalast väljas ootab mind umbes neli ajaveetmisvõimalust, ma ei teagi veel, milise neist võiks võtta. Ilmselt tartupoolse.

Appikuikiiresti aeg läheb. Just nagu algas see kuu...

Miski (nagu näiteks sõprade omakoduasjandused) tekitas minus kohutava tungi kodust välja, omaette elama kolida. Mis olekski päris ok, aitaks ehk teha yhe heateo ja puha... kui ma ei läheks hiljemalt septembrist yle poole väiksemale tööajale ja sellest tulenevalt ka poole väiksemale palgale. Praegusest sissetulekust ma oh yllatust, suudaks isegi Tallinnas midagi yyrida, eriti kuna ma avastasin, et kaaselukaid pidada polegi suurem häda ja viletsus, vaid võib täitsa lõbusaks osutuda. Aga kui kõik läheb nii nagu ma tahan, olen ma sygisest jälle tudeng. Ja edasises eriti uduõrnas plaanipojas-unistuses-uitmõttes võib syydistada mu kallist kolleegi, kes selle välja käis: võibolla olen ma talvehooajal 10223/24 hoopis kaugel ära ega näe päikest terve tykk aega vähemalt. Seda võib lugeda ka nii, et keegi saatis mind sinna, kus päike ei paista - aga tegelikult ma läheks ise ja innuga.

Hommikul Tallinna jõudes oli kuidagi eriti ebareaalne olla. Kõik nägi välja nagu päris, selle vahega, et puutuda ei julge - äkki ei olegi tahke majasein, äkki läheb käsi sisse ja läbi. Kõik nägi välja _nagu_ päris. Teatrikulissid, seest ja selja tagant võibolla õõnsad nagu metsamoor. (metsamoorid oli õõnsaks arvanud juba Lindgren, laste lemmikraamatus "Madlike ja Jaanikingu põnn". Kuidas nendega tegelikut asi on, minaeitea, pole au olnud yhegagi kokku puutuda.) Ainult udu veel majade vahelt puudu et asjale täielik uskumatus tagada. Illusiooni aitas säilitada pilve taha pugenud päike. Tallinn on naljakas koht: nii hea on siit ära saada, kui vähegi ilma, põhjust, aega ja autosid on. Ja hea on tagasi tulla ka - sest lõunas ja lennus olemine tegelikult natuke väsitab. Pisinatuke, aga nii fyysiliselt kui vaimselt. Ei midagi, millest juba tööpäevagagi välja ei puhkaks, ammugi veel korraliku koduse ööga. Ma ei ytle, et magatud ööga, sest hetkel näeb kava ette pigem vööde kudumist kui voodis lamasklemist.

Jah, elu hakkas kunagi pihta. Vist natuke aega tagasi. Võibolla on see ainult minu mõistus, mis tõmbab juba poolest sygisest - heakyll, sygistalvest, näiteks hingekuust - pidevalt paralleele kahe elu vahele, alates tantsuklubis uustulnukate tantsimarebimisest, (mida ma enam eriti ei viitsi, kuigi peaks) ja lõpetades tuliteabmillega. Aktiivseks läks veidike aega tagasi ja läheb samas taktis edasi. Hoidku iga takistajat!

Tõde on see, et ma olen oma elu praeguse kujuga lihtsalt liiga rahul, et seda kergekäeliselt millegi vastu vahetada. Käib kõige kohta. Igatsus jääb ja oodata jaksan veel kaua. Aga (taas)tekkinud on tingimused. See on hea, ytleks yks kõrvalt. Ma ei vaidlegi, aga ega ma just ei juubelda ka.

jälle tartu

Juba tykk aega (tunnikese) yritan kirjutama hakata, aga ei õnnestu. Pidevalt eksitatakse. Tea, kas ongi midagi öelda, aga midagi ju võiks mainida oma tegemiste kohta. Kui uued kyyned sain, oli kirjutamine mõnda aega raskendatud - nyydseks olen ära harjunud. Vigu ikka tekib aegajalt, aga mis parata. Avastasin yhe raamatu, mida endale tahta, aga kust saada on kysimus.

Tegelikult on point selles, et ma olen _jälle_ Tartus. Eile oli Sinimaniseele proov ja täna on tantsuklubi, ja puhta õnne läbi langesid need kokku minu vabade päevadega, nii et miks siis mitte jälle tee äärde ja Tartusse. Hääletamise uusim edulugu: tulen bussist maha, alla minuti sain peale. Või kuni kaks minutit - ma kella ei vaadanud nii täpselt, igastahes ei jõudnud must rodus viitekymmetki autot mööda sõita. Säärases tihedas reas nagu nad sealkandis liiguvad, teeb see umbes minutise aja. Kaks ja pool tundi hiljem olin Tartu kesklinnas, olles vahepeal kohvipausi teinud - autojuht arvas, et peaks.

Uusimaid uudiseid vöörindelt: karvane maalõng teeb nii keerulisemaks ilusa tulemuse saamise. Materjali kvaliteet paistab kohe otse ja väga välja igasugusest paelast-vööst. Tegemise kiirust mõjutab ka. Aga see-eest on mul alustatud yks lihtne ja ilus tavaline myygivöö. Mitte korvi pärl aga just selline mis kellegile võiks meeldida. Võibolla õnnestubki veidi peale jyripäeva juba esimesed maha myya. Aga igal juhul kaulub see vöö ära, nii et tegelikult ma peaks seda tegema, mitte siia lobisema.

Sellest, mis nalja Liinaga hilisõhtuses Karlovas sai, ajalugu vähemalt selle blogi näol vaikib.

Unevõlg hakkab vaikselt kätte maksma, mõtlesin ma liftis, kui lõunakraami ostmast tagasi tulin. Sest lifti yks sein oli peeglist ja ma juhtusin märkama mingeid hiiglaslikke siniseid-tumedaid latakaid silmade all. Täitsa jube ja järele mõeldes yldse mitte ootamatu. Nädal või kauemgi on öö keskmine uneaeg olnud viie tunni ringi ja lõpuks hakkavad väsimuse märgid kohale jõudma. Ysna pöörane aeg on tõesti olnud, äärmiselt liikuv, sotsiaalne, elus. Ja vaatamata kõigele pigem positiivne. Eks ma olen ettevaatlik ka olnud - kui tundub et hakkab jamaks minema või taluvuspiir kätte tulema, lasen jalga. Pole vaja yhtegi jama, niigi on pinget piisavalt.

Eile näiteks - siiski eile, sest lyhikegi öine uni tekitab päevade vahele piiri - lõpetasin päeva väga ainulaadselt jaburas seltskonnas, kuigi jaburaks hakkas asi kiskuma juba veidi varem. Erinevatest seltskondadest pärit nimed ja inimesed hakkasid kokku jooksma, otsekui elaks ma raamatut, kus lõpuks tuleb välja, et see on sellega ikkagi _ka_ seotud ja nii edasi. Aga selle teise lõbusa seltksonnaga seoses on mul kerge syyme ka. Ma ei peaks nendega isegi yritama tegemist teha. Järjekordne "puhverruum", mida enda ja teise inimese vahele jätta - et vältida valusaid vastu-nina-saamisi. Aga mis parata, juba teist korda umbes nädala aja jooksul sattusin selle rahva seltsi. Raske. Seda hullem, millisel positsioonil on kallis võõrustaja kogu selles supis - tundub minust päris sigalik seal yldse olla.

Tegelikult on tore olnud ja mulle meeldib selline tempokas elu hääletaja nahas, avastan ma järjest enam. Varem polnud julgust ega võimalust õieti, põhjust oli ka vähe. Kui turvalised transpordimeetodid vaikselt ära kukuvad, tuleb kasutada ebaturvalisemaid, aga et nad varem olemas ja võimalikud olid, siis... Sellega on samamoodi nagu noa vööl kandmisega minu elus. Ma teen seda siis kui see on vajalik, ja hea meelega. Muster hakkab tekkima umbes selline, et kui on keegi kes seda minu eest kannab - kui ma ei pea ise enda eest väljas olema - siis las olla. Muidu... muidu on see loomulik osa minust.

Tee ääres seista ja endale autot pyyda on absoluutselt kõrvusttõstev vabadus. Mul on kahju, et selle avastamine hilja peale on jäänud, aga võibolla on nii paremgi. Nyyd ma suudan rääkida võõrastega veidi vabamalt kui varem oleksin - ja nagu ma eile (täheke, oli see tõesti eile?) kuulsin, ärritab mõnda autojuhti vaikselt ainult omaette nohisev hääletaja.

Lyhikokkuvõte mis on olnud ja miks viimane jupp aega kiire on old, tagasi minevikku järjekorras: oleskelu mitte kuue vaid nelja koeraga korteris, luulekogu esitlus, vaba hetk. Tantsuklubi, kyynetehnik, tööpäev. Emotsiooniderohke hiline sõit Viljandist Tallinna, ootamatu Viljandi tantsuklubi, tööpäev. Hilinetud tööpäev, yks pikemaid hiljutisi unesid. Sõit risti-põiki läbi Eesti, Kassinurme, kuue koeraga korter, haldjate uusaasta lõpetus. Kylm magamisvõimalus, Tartu rahvamuusikapäev, haldjate uusaasta. Lühikesevõitu öö, hulk kõlatööd, ära kukkunud Jõelähtme tantsuklubi. See teeb siis reede. Kolmapäev enne seda - hiline koju mittejõudmine, Tartu tantsuklubi, tööpäev.

Ilmselt läheb sama lennukas tempos ka edasi. Hääkyll, täna saab puhata, aga homme on hommikune päev ja homme õhtul tuleb punase ja kollasega pael valmis teha. Et saaks uuesti käsile võtta selle punavalge õnnetuse. Et see ära myya. Et kõlad vabaks saada. Et saaks yles panna punamusta keeruga paela. Et selle est raha saada. Et saaks yles panna pruuni ja kollasega kleidipaela. Et saaks yles panna laia soomusemustriga vöö. Et saaks hakata varusid tegema suveks. Et saaks paelakorviga maantee veerde sattuda. Vot nii on lood. Kuhugi sinna vahele tahavad mahtuda tähtajad, kallid sõbrannad, põnevad ja olulised raamatud. Ja natuke loodust ei teeks paha. Ja tantsuklubi. Ja igal võimalusel teisipäevaõhtud Tartus. Ja. Ja. Ja. Ma olen suurelt ette võtnud, ma tean. Aga mulle meeldib. Kuigi ma vahetevahel virisen veidi väsimuse teemadel.

Päikest!

Paari päeva vanune päeva sõna: leelolõks. Tähenduses diktofon, eriti selline diktofon kuhu mõni laul on peale pyytud.

Meie arvutisysteemis on raamatu "Myyt ja eksiteed. Edu või myyt" autoriks märgitud keegi Robert Aspirin. Pudisilmsed sisestajad, nende yle nyyd naerdagu.

jeebus

Niisiis on nyyd möödas see segane pöörane ja tore nädalavahetus. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kuigi veidi hiljem võibolla räägin ka.

Juttu tahtsin alustada hoopis sellest, et neljapäeval lähen jälle Tartu maile. Mhm, jälle. Kolmat korda selle kuu nime sees. Põhjus, mis tänasest meil poes myygil ka on, ei ole seda kolmesadat krooni tegelikult väärt, mis sõiduks kulub. Tunnistan kerget pettumustKuigi, kui on ilus ilm, siis võibolla kulub ainult 150. Plussid, miks ma ei ootagi et see seda väärt oleks, on järgmised: yritus toimub neljapäevasel päeval. Äkki tähendab see just sobivat isikkoosseisu, et võiks valmis saama pidava vöö vööle panna. Teiseks, kui ilm lubab, saab sellest järjekordne rynnak mu liiga koduse kylje vastu. Ja kolmandaks näeb seal häid inimesi, kes laulda mõistavad. (Ma avastasin eile õudusega, et ei mäleta isegi seda punaste paeltega kiigelaulu nii hästi kui tahaks, st, pooled värsid on kadunud ja viis ka.)

Ja et elu on ilus sest kevad on õues.

Tartu juhtumistest: kõigepealt oli haldjate uusaasta. Siis oli rahvamuusikapäev. Siis oli kylm ööbimine. Siis oli veidi molutamist ja häid sooje kukleid. Siis oli päike ja pitsa Toomemäel. Siis vahepeal oli Egle ka. Siis oli palju koeri. Sääraseid naljakaid, kes on hõredad oma pikkade jalgade ja õblukese kerega. Siis oli Kassinurme. Vahepeal tuli peavalu. Siis läks yle. Siis oli naljakas udu. Ja siis oli lõpuks ometi Tallinn. Loetelu edenedes detailitäpsus kasvab, nagu näha. Nii kipub mul kõigi loeteludega olema. Aga ilm on ikka veel ilus, kuigi ma olen poolmagamatane. See tähendab kylmavärinaid ja kehvenevat enesetunnet.

Päikest!

elust poole sõnaga

Niinii. Magada on viimasel ajal vähe saanud, ega ilmselt saa tänagi rohkem. Kui kodus ootavad näputööd ja põnev raamat - ja sellegipoolest ei saa olla kindel, et ma nende juurde yldse jõuan, siis kõlab kolm-neli tundi ööund päris hea perspektiivina. Aga hetkel see enam ei sega. Hommikune väsimus vannub kevadest rõõmsale meelele alla ja nii ma kõnningi varasel tunnil ysna liiklustyhja Linnukyla mööda trolli peale. Linnud sidistavad, kaugemal kajakad ka - mis parata, kaubanduskeskuse prygikastid on neile umbes sama ahvatlevad kui meri või prygimäed.

Mõtlen, et kui taevas tahab, saaks äkist kahe-kolme nädala pärast juba myydud esimesed vööd. Selleks tuleb nad kõigepealt valmis saada. Ideaalne oleks enne homset yritust saada valmis ka se suur vöö, aga seda ei kutsu yldse edasi tegema. Ei ole juba tykk aega kutsunud. Kysitav ainult on, kunas seda kanda sobiks. See sõltub muidugi sellest, mida ma sellega saada-saavutada tahan. (Ei, tegelt mul ei ole kurje plaane, aga erinevad vööd sobivad erinevate asjade jaoks ja erinevate nägudega. Vöö võib näo põhialuseks ka olla.)

Tegelikult tuleks kõlatööle rohkem tähelepanu pöörata, ma tean. Reaalselt ka sellega tegelda, mitte ainult niisama lamiseda nagu ma siin teen. (Kahtlustan et T. kriitikanooli võis tulla ka minu suunas.) Tegelikult peaks yleyldse ilusaks targaks ja heaks hakkama. (Sõnast ilus-tark-ja-osav.) Tegelt tuleks veel õmmelda ja tikkida ja igast muid asju teha, ja lugeda häid ja olulisi raamatuid. Soome keelt õppida. Vadja keelt ka. (Sest kummalisel kombel on mul selle jaoks materjale vähemalt mingisuguseidki, ja töökaaslane annab yhe soome keele õpiku. Sõnastik vedeleb ammust ajast kodus.)

Jah, mul on huvitavalt hea tuju. Poleks nagu põhjust, aga on ikkagi. Kuratsedateab, miks, sest tegelikult oleks seda ka kyllaga, mille yle viriseda. Heakyll, et Tartu tantsuklubi oli tore, palju toredaid inimesi ja muu mis selle juurde käib, aga see polnud midagi eriliselt supert. Magamatus kaks ööd järjest annab tunda ainult kerge kofeiinimõjuga, mis on tugev edusamm enda tervena tundmisel. (Võrrelduna imelike pistetega kusagil sydame kandis, mis kolmapäeval mitte päris ootamatult, kuid siiski esimest korda tekkisid. "Ah et nyyd on siis asjalood niikaugel, kaitsekiht niipalju õhukeseks kulutatud ja tunnen niipalju tugevamini seda värki," mõtlesin omapärase huvi, rahulolu ja ebameeldivustunde seguga.)

Päikest!

*košš*

Nyyd ma siis tean kust see õnn tuli - iseenda tulevikust. Kolmest suunast läbi peksetud hetkel kogemata. Vastu seisvate inimeste nurki ennast korralikult vigaseks löödud. Kes oleks võinud arvata, et väliselt nii leebe inimene on seestpoolt... post. Umbes sama ootamatu kui oleks yks liikluskoonus teiste seas järsku maa kyljes poltidega kinni ja plastmassi asemel kõvast sulamist. Hea kyll, nyyd ma siis tean. Hoian tee pealt eest ja vaatan, kaua selline asi vastu peab. Et mis enne murdub, kask või betoon. Või noh, ajaline katse, eksole.

Syda läigib ja pilt virvendab. Jäle. Ei tea kas ongi õhtul Tartusse minna mõtet. Kuigi... mida muud ma ikka teeks? Või mine tea.

Varakult hõiskasin. Siis tegin vea vea otsa. Loomulikult on tegu avaliku yritusega ja nii edasi. Perse kyll.

Ja siis on veel _see_ õnnetus ka kaelas.