uni ei anna uuta kuube

Tegelikult saab ikka paremini ka. Kuidagi, kunagi, kusagil.

Ma jutustasin öösel yhe ilusa loo. Kunagi öö ja hommiku vahel või natuke peale hommikut. Vaimselt oli öö. Seal oli natuke pisaraid ja natuke januste jootmist ja väsinute paisid. Hulk kylma ja mõnedki piisad vihma, ja nahkasjade lõhna ja kirikindad olid ka. Hallpimedus oli ja oranzide laternatega tänavavalgustus. Tänavaid ei olnud, kusjuures. Yks ilus mälestus, mida ma liiga tihti ei saa vaadata - klomp tõuseb kurku ja sydamel hakkab kitsas.

Ah tegelt ma ei tea ise ka. Ilmakunn on olla, vaatamata sellele, et töö juures on jamad. Soomes ma ei käinudki, sest mind ei lubatud kaasa. Liiga palju vahelejäämisi interneti ja raamatutega - teised teevad ka, aga ei jää vahele, nii et mina saan karistada sest mina jään. Aegajalt. Ja siis ehmatas mind hommikul kohaliku ylemuse kõne: "_SINA_ jätsid öösseks asjad valesti!" Tuli meelde et jah, tõesti, jätsin kyll, ja tööle sõites valmistusin trollis juba lahti lastud saamiseks. Mõnes mõttes ja natukeseks ajaks oleks see isegi hea, aga kust saada tulevaks aastaks uus töö ja nii edasi tekitab liiga palju kysimusi pragusel ajal. Mõtlesin välja ka kaks pooltuttavat, kellega asjade sellise käigu korral yhendust peaks otsima.

Peaks... Kogu aeg peaks kõike. Suvi on, ja sellega koos on tekkinud ka ajapuudus. Mul oleks vaja hulka vaba aega tegelikult - nädalakese lebotamiseks, edasi võtaks ja teeks kohe palju kõlatööd. Mõtteid on ja ilusaid kirju on. Aga praegu on igaks tekkivaks vabaks päevaks kolmkymmend tegemist yksteisega konkureerimas, kuigi tahaks päikse käes aias olla ja vööd teha. Minemata-tegemata-lennus olemata ei saa ka jätta, sest kui ei lähe, kahetsen kodus, olen kuri ja tige ja turris. Ja tehtud ei saa tagatipuks ikkagi mitte mömmigi, sest töölt tulles olen uimane ja väsinud, aga hommikul enne hädavajalikku aega ylesse ka ei saa. Häda ja nuhtlus.

Mis kõik ei tähenda muidugi sugugi, et ma igal võimalusel kõike muud ei teeks - inimesed ja võimalus neid näha tulevad tähtsusjärjekorras kaugel eespool kui käsitöö.

noor inimene, maailma valitseja.

Uusi peatykke teemal noor inimene, maailma kuningas. Ehk mis oleks parem kui kella poole kahest kaheni kõndida paljajalu õhukeses riides Pelgulinnast koju? Poole tunniga tulin ära, polnud yldse paha. Kõige siledam koht kõndimiseks on muide valge eraldusriba sõidutee keskel. Ise olen mõistagi ilgelt rahul ja õnnelik enda yle. Jalad on ka rahul et ma ei sundinud neid võtma ette seda teekonda kymnesentimeetristes kontsades. Aega kulus ka paljajalu märksa vähem kui muidu läinuks. Kui samm on pikem, kulub vähem samme, aga vähemate sammude astumisele kulub aega ka vähem. On ju loogiline?

Arvutustehted teemal "mis saab, kui lõpmatusele liita kaks joodikut" olid peaaegu et kõige toredam osa. (Vastus: öö läbi huvitavat vestlust.) Kõige toredam osa ei olnud yldse osa mänguõhtust, kuid eelnes sellele tihedalt. Miks? Kesteab. Niisama.

Muidu olen tubli aga alati vales suunas. Kalendribingo on yks vajalik aga absoluutselt liiga väikse võiduvõimalusega mäng. Veel mingi hulk lampe ja seostmatuid lauseid. Robotkäsi manipuleerib joogitopsi, legoklotsi ja muude asjadega.

Aga öösel lõhnavad õunapuud kõige paremini.

***

Kas tõesti saab kuueteist kuuringi pärast
igipimedus mu pärisosaks, põhjavalguste vahel?
Saab see olla teine aastaring juba
mis mõne aja eest algas,
teine selles uues mõtlemise viisis?

On see kevade, suve päiksega päev
siin kuusemetsa ja kaskede vahel,
mere ja kalju ja tuule ja põllu vallas,
särav teiste omasuguste seas,
taevaste kuld aasale pillutud,
kukkuja linnu kumehääl laande heidetud,
punaseks ryybatud marjad pea sarapuu juurte juures,
aasta nooruse päev,
siis tõesti võimuta mind trööstima?

Ojade hõbe heliseb, mine ja kuula!
Kastepiisa kukkumise kõlin vaikib vaid
keskpäevase tuule rahustava ohke kostmiseks.
Õhtuste udude salasosinad sajavägised
kutsuvad valjult tasa astuma mööda teed.

Koitu tervitama ronivad noorrohelised lehed
peavad teed andma sõnajalgade mõtlusele päevamurdevaikuses,
et punaste marjade hõiked
võiks vaibuda kuuse sygavrohelisse rahusse,
kui korjama tulnud päiksekiired
yle ilma ääre veerevad.

Nii palju on kõike seda,
head ja ilusat,
mu ymber keritud
justkui aasta ise mind hoiaks...

(lehekuu 24, 10222)

(yhtlasi märkus iseendale - lõpeta ära see luuletuste kohitsemine! Absoluutselt mõttetu. Kui juba vaatamiseks välja panna, siis täies ulatuses. Jaah, muidugi on hea mõelda et äkki siis mõned ei viitsi õigesse kohta vaadata ja jätavad mõõõõõõned lisaread märkamata. Yeah right, eriti nyyd...)

väss

Mis see siis nyyd olgu... Kaks päeva järjest olen kaua magada saanud ja vara magama läinud, ei ole päris terveid päevi voodis vedelenud-lugelenud aga ikka olen väsinud nagu miski seesamune... unekott või puunott.

Vähemalt sain täna heale inimesele tema olukorras kasulik olla taas, mängides kastidele ykshaaval alla kasvavaid jalgu ehk olles kandev jõud. Huvitav on see, et nii paljud mu tuttavatest elavad Sõpakal või selle lähi-ääres. (Teise tänavanime peal aga siiski tajutavalt magistraaliga seotult.) Alates mingist hetkest on igas trollipeatuses keegi elamas. Mõnes mitugi. Mis teeb nendeni jõudmise erinevate yhistranspordi võimalustega muidugi ääretult lihtsaks.

Aga kuna peale hambaarsti taasalanud valu on hetkel vist leebunud-vaibunud, siis ma parem kasutan võimalust ja poen põhku, hiljem võib see palju keerulisemaks osutuda.

Järgmisel nädalal on veel nii palju tehga ja mõndagi näha, muuhulgas ka Helsingit ja yhte tundub et minu suhtes soodsalt meelestatud keskealist naisterahvast. Sest vanadaamiks teda kyll kutsuda ei tihka, ilmselt ei kõlbakski. Aga asjad mida ta räägib, on huvitavad ja kasulikud. Meenutamata seda õnnetust Kreismanni raamatuga, mis keeldus ilusas kolmeharulises tuuleveskis yles laotuna pysimast ja pani mind veidi piinlikku olukorda. Vau! Yks lugu, mida ma ei olegi kõigile ja korduvalt rääkinud. Äge, need hakkasidki otsa saama.

Ma olen viimasel ajal hakanud rohkem mõtlema kahele asjale: esiteks, sõnade tähendusele ja umbmäärasusele, aga teiseks sellele, millest siia veidikene huvitavamalt kirjutada saaks kui igapäevaaruande tasemel.

Hiljuti rääkisime emaga puhtusest. Jutu käigus tuli välja, kui erinevad on meie arusaamad sellest. Tema jaoks on kaks mõistet, mis kokku käivad, puhas ja pehme. Minu jaoks neil suuremat seost pole, otse vastupidi - puhas on sile, sirge, konkreetne, läikiv, selge ja nendega kaasnevalt ka kõva. Ema tõi ideaalse "puhta" näitena vati - et selle põhiomadus on olla puhas. Minu jaoks on vatt eelkõige pehme ja valge, aga puhas ei pruugi olla. Samas näiteks ilma servadeta ja vaevumärgatavate jalgadega piimklaasist laud, kui see just saiapuru täis ei ole ja muidu tyhi on, on ilmtingimata puhas. Ja võib olla puhas ka juhul, kui ta muidu tyhi ei ole.

Mind hakkas asi huvitama ja võtsin järgmise sõna: kysisin, mis on ema arvates linnu põhiomadus. Lind kui selline stereotyypne ilma yhegi konkreetse liigi tunnusteta yldmõiste, mis igayhe jaoks on nagunii tsipa erinev, on ema jaoks põhiliselt armas. Mis hakkas mul vaikselt juba yle mõistuse käima, sest minu jaoks lind põhiliselt laulab. Ja nii suured erinevused juba yhes peres!

(vahemärkus: ja on olemas inimesi, kes ostavad ilma suuremalt mõtlemata ära neljasajakroonise raamatu sest ma ytlen, et see on täiesti värske, just täna tulnud. Jeerum. Ylehinnatud ja igav, kui aus olla, aga selle ma jätsin mõistagi ytlemata.)

Selle synnipäeva stiilseima kingituse tiitli saab minišampa-ja-roosi-kombinatsioon, mille yks kolleeg tõi. Pildistasin asja yles, enne kui täiesti autonoomse roosi (tal oli see eluvedeliku-ampull kylges) teiste juurde vaasi pistsin. Pilti näitan siia siis kui koju jõuan.

Mingi ebamäärane ja ebasyndsalt suur väsimus on. Nädal aega lõunani magamist ilmselt raviks, aga kust see aeg võetakse?

Mõned päevad juba sihin uut postitust, aga kord ei ole aega ja kord ei ole mõtteid - või vähemalt selliseid, millest rääkida tahaks ja võiks ja saaks.

Mis vahepeal olnud on? Nooh, ma sain salaja 21. eluaasta päevad täis - ja see tuli päris yllatusena. Vahepeal ei uskunud siiralt, et seda aega tuleb. Aga see on nyyd möödas ja ma olen mitu ja mitu asja juurde õppinud. Viimatise neist just selle möödunud veidi enam kui nädalakese jooksul. Aitas inetuks öeldud käitumise toonasi võimalikke põhjusi näha ja tegi asju loogilisemaks.

Peaks kirjutama veidi ka Eurovisiooni teise poolfinaali kohta, mida ma vaatama sattusin. Eks ta natuke naljakas oli, aga ei taht pidulikul puhul laual old veiniklaasi yles tuppa võtta, nagunii ei vea keegi seda sealt pärast alla tagasi. Aga seda ma kirjutan siis, kui aega saan - sellist aega, et esinejate nimekiri kõrvale võtta ja kaks hetke meenutada, mida mäletan. Täna õhtul seda ilmselt ei juhtu, sest tunnen poolikut moraalset kohustust ka finaalil silm peal hoida.

Võiks kergelt puudutada ka isiklikku teemat "kõrgete ja kaugetega" seoses. Nimelt liigitan ma puhtalt sinna hulka kaugelt liiga palju huvitavaid inimesi. Et noh, eks ma ju tean mõistusega võttes kyll, et igayks on inimene... Aga aegajalt tabavad mind siiski "presidendiõnnitluse" ((C) E"S") sildi alla käivad asjad. Hullemal juhul hetkel, kui ma seisan poes asjaliku näoga kassaleti taga raha pool ja ettevaatlikult oma netiasju teha hiilin. Sel juhul muutub asi kergesti veidi ärritavaks ja näeb välja umbes nii: Tho loeb kusagilt midagi ootamatut. Suu vajub lahti ja silmad lähevad suureks. Veidiks ajaks, mille pikkus sõltub sajast ja veel mõnest tegurist. Siis tuleb meelde, et myyja peaks ikka asjalik olema ja saali vaatama, mitte ekraani. Siis tuleb ärritus enda pihta, et nii kergelt jahmun. Ja siis tuleb veel kergem muigega poolviha kogu kammajjaa põhjustaja pihta. Selline naerdes kirumine, mille kohta ma paremat sõna ei tea. Igasugusele seotud teemale rakendub närvitsemise, vett täis suu ja ilmselt veidi kõrgenenud vererõhu symptome. Päris häiriv, peab mainima. On korra takistanud mul tööd saamast, sest sinna tuleb juurde äärmine venitamine ja tahtmatus saata tulevasele tööandjale vabas toonis meil, näiteks. Muidugi ma tean, et hirm on sada korda suurem kui asi väärt on ja kergem hakkab kohe kui sõnu uuesti yle kontrollida, õigekirja pärast närvitseda ja muidu mõtteid tagasi võtta enam ei saa. Aga ikkagi on see algne hirm ja kahtlemine nii suur, et ma olen võimeline nädalate kaupa kymnerealist või lyhemat meili edasi lykkama. Hoidku taevast telefonikõne eest!

Kõige selle valguses pole raske mõista, miks kyynetehnik ja tema õde kahtlustasid, et ma olen endale silmarõõmu leidnud, kui ma kibelesin kõnet vastu võtma, mis siis, et kyyned peaks lambi all olema ja kleebiste kyysadega ei tohiks yldse mitte midagi teha peale nende lihtsalt lauale asetamise. Sest see on ju selge märk, et mitte mina ei pea seekord närvitsema vaid võib asja rahulikult võtta. Ja oih-uih kui palju sellest kõigest nalja ja kihistamist sai. Säärast heatahtlikku, sest mõlemad on mu head tuttavad.

Mis veel... ujumas käisin. Meres, selle aasta esimest korda. Ei olnud liiga kylm, kesksuvel olen puutunud kokku veel kylmema veega. Aga oli piisavalt, et välja tulles ennast täiesti säraverksana tunda ja mitte tahta kuigi kauaks vette jääda. Mõnus! Terve mitteminu synnipäev Kloogal oli suurepärane. Ma olen vaimustuses kõigest mis korda läks. Ma olen vaimustuses isegi oma kingitusemõttest, mis korda ei läinud, aga sellegipoolest palju tunnustavaid ohkeid põhjustas.

Veel olen vaimustuses asjast, mis ilmselt edukalt näitab mu tibilikkust - kahest paarist ostetud kingadest. Kingad on iiilusad, kontsad on kõõõrged ja teevad enesetunde märkmisväärselt heaks. (Jätan täpsustamata, v. a. erandkorras ja eraviisiliselt.) Eriti kantavad seejuures ei ole - ysna spetsiifilised jalatsid. Aga nad ei makst samahästi kui midagi kõige selle toreduse juures. Yhesõnaga leidsin ma, et see mis nad ka maksid, on isegi yhe heatujulise kandmiskorra puhul piisavalt hea kulutus. Testimise mõttes nendega välja minnes avastasin, et mugavad on ka, kurivaimud. Kymmet kilomeetrit ei käiks, aga pisikese linnatuuri teeks kyll muretult. Kymmet kilomeetrit käiks ketside või sõjasaabastega. Piisavalt mugavaid linnakingi aga polegi mul ikka veel...

Eeh, aitab kyll, kaua ma mulisen mõttetutel teemadel tibijuttu. Mul tegelikult on ju asjalikke mõtteid ka, aga need juhtuvad ainult siis kui arvutit ligiduses pole. Ja isegi paber ja pliiats on liiga kaugel.

Mm, muide: kolmapäevani saab siit poest veel odavalt raamatuid koju viia. Meil on miskised "rallipäevad" mille raames ma juba kolm ja pool tundi yle aja tööl olen olnud, poolteist nedest täiesti vabatahtlikult ja puhtast rõõmust. Seekord täiesti mõistlikud sooduspakkumised - täiesti viisakatele raamatutele. Mitte just no päääris nõelasilmavärsketele, aga säärast kraami on kyll, mis oleks parematel hetkedel absoluutne menuk olnud - aga jäid asjaolude kokkusattumise tõttu (majandus ja Raud) tähelepanu alt suures osas välja. Ei ole isegi meeletult kauaks seisma jäänud ega midagi, erinevalt sellest portsust, mis raamatuturule Pärnu mnt kauplusesse saadeti. Kes tahavad sooduspakkumiste nimekirja (Exeli tabeli kujul), võib jätta aadressi, kuhu ma selle saata saan.

kohvikutest ja kohvikusetusest

"Damn, I need a sugardaddy," nentis E"S" mõtlikult oma jooki vaadates viimati kui kokku sattusime. (Mis joogiga tegemist oli, kysige tema käest, mina ei tea.) Peaks siia veel asju kirjutama, aga ei viitsi ja mõtteid ka pole.

Eile arvasin, et kohvikutes käib istumas liiga vähe mu Talinna-tuttavaid. Ja tundsin taas kord puudust ajudega vestlustest ja muust sellisest. Miks? Mul oli kaks tundi vaba aega kesklinnas (koju sõita ei viitsinud ka enam...) ja ma ei suutnud esimese hooga meenutaa yhtegi kohvikut, kuhu võiks minna raamatut lugema. Oma isiklikku. Tartus ma teaks kohe, läheks - õigemini läinuks - Wildesse või Wernerisse, sõltuvalt tujust, ilmast ja oludest. Läinuks, sest Wildet ju pole enam. Ikaldus. Talinas... mõtlesin pika arupidamise peale välja täitsa mitu kohta vana- ja kesklinnas. Aga ykski polnud selline nagu tarvis olnuks. Lõpuks läksin Kohvicumi. Tore väike koht ja vääriks, et seal rohkem inimesi käiks, muidu sureb välja veel viimaks. Asub Uuel tänaval, tantsuklubi-maja all. Muidu ideaalne, aga liiga vähe tuntud. Neil on isegi majadest ymbritsetud siseõu, ma ainult ei suuda meenutada, kui palju seal päikest olla võib. (Nii juhtub, kui yhte kohta näha ainult pimedas või pilvise ilmaga.)

Töine nädal on olnud. Samas stiilis läheb veel tykk aega edasi ka. Umbes neljapäevani. Kuhu ma olen koledal kombel pundi toimetusi organiseerinud juba. Aga mahub veel.

seljakoti(ta) elu

Veel yks kiire tartuskäik seljataga. Sai tantsida, sai laulda (esiteks setu laule, siis laulumängulaule, ja lõpuks ee... igasuguseid uuemaid laule kõvasti ja valesti Zavoodi kõrval asuvas hoones.) Sai näha huvitavaid inimesi. Sai nautida hommikust vaikust ja päiksepaistet. Sai... oeh, nii paljut sai!

Sain aru, iga korraga yha uuesti ja vääramatumalt, _kui_ vabadusttekitav on häälega liikumine ja kui mõnus on ringi käia - sinna kus midagi toimub, kui vähegi aega on. Mis siis, kui see "sinna" asub Eesti teises otsas. Mis siis, et teele asudes pole veel õrna aimu ka, kuhu ööseks jõuad. Või kas magada yldse saab. Või mida yldse saab. Või kunas midagi saama hakkab. Kui kõik eluks vajalik mahub kahe rihmaga risti yle õla - yhel puusal kott, teisel magamiskott, siis sa ei sõltu millestki peale iseenda tahtmise. (Noh, tegelikult kurja kapitalisti tahtmise ka, kes sind kunagi siiski uuesti tööl näha tahab. Aga tolleks hetkeks on see kauge tulevik.) Kodu on seal kuhu kraami maha paned. Ajutiselt. Jajah, kusagil tegemiste linnas on päriskodu ka ja tuba ja raamatud ja soe dušš - aga neil hetkedel võiks see sama hästi olla ka teises tegelikkuses, nii vähe tunned tast puudust ja nii vähe läheb ta korda.

On täiesti eriline tunne avastada, et see aeg kui teised magasid, telekat vaatasid ja mitte muhvigi ei teinud, oled sa jälle märkamatult läbinud keskmiselt 200 kilomeetrit päevas juba neljandat päeva järjest, pidevalt aktiivselt. Et kell yheksa pyhapäeva hommikul paistab päike justnagu ainult sinu peale, sest teised veel magavad. Ja isegi Tallinn-Tartu maantee on ajuti täiesti vaikne. Peale su isikliku hingamise on kuulda ainult linde. Ja inimesed kes magavad, ei tea kui fantastiline on see hommikune yksinduse vaikus.

Ma olen rahul, mhm. Ma arvan, et seda ongi vaja läbi elada. Sellest õppida. Selle kaudu mõista. Väga harva tuleb pähe, et see on hoopis teistsugune elu kui see, mida ma paar aastat tagasi heaks pidasin. Oleks mulle siis öeldud, et nii läheb, ma oleks ytleja yle naernud ja leidnud, et ta ei tunne mind ikka yldse. Aga ma olen täiesti nõus tunnistama, et ma võin olla veidi mõjutatud. Kellest-millest... noh, õigeid vastuseid on kaks. Mis teevad tegelikult sama välja. (Kes ei taipa, võib pakkuda. Ma tagasi ei aja, aga vabatahtlikult ei tunnista. Kes taipab, teab niigi.)

rändajaelu

Nii. Tartus ja Võrus käidud. Hulk imelikke inimesi ära nähtud ja hulk vähemimelikke taas yle vaadatud. Kolm eset K2rtsi kätte edasiandmiseks jäetud, sest ma ei tea oma liikumisi piisavalt kaugele ette, et võimalus kasutamata jätta. Kuigi paistab, et homme peale tööd olen taas liikvel suunal Tallinn-Tartu. Tantsida peab ju saama.

Volber möödus veidralt. Esiteks ilmselt seetõttu, et ma ei ole harjunud seda pyha yldse tähistama ega teadnud asjadest mitte mmmmmidagi. Teiseks seetõttu, et ma ei ole (veel) harjunu mugavalt ja sujuvalt sulanduma juba kokku pidutsenud seltskonnaga ja jäin seetõttu ilma heast võimalusest koos heade inimestega laulda. Ja ilmselt veel väga mitmest muust erinevast heast võimalusest, sest igast kohast, kuhu ma läskin, hargnes edasi nii palju variante, et kõiki ei saa ju järgi proovida. Eriti, kui telefon ähvardab tyhi olla kohekohe. Kindlaks sai yhtlasi tehtud, et isegi siider mõjub liiga tugevasti, kui ma midagi söönud pole. Kohutav. Ma ei kadesta inimesi, kes pidevalt sellises seisundis peavad viibima.

Aga hommikul läksin peale ärkamist Kaubamaja juurde, ja sealt bussiga edasi lõuna/kagu poole. Tee peale jäi laat, mis röövis mu käest peaaegu et viimase raha. Nimelt sain rinnanõelad ja yhe toreda paraspisikese koti. Kott on täpselt nii suur, et sinna mahuvad ära hädavajalikemad asjad - need, mida ei tihka isegi bussi pagasiruumi panna koos seljakotiga, need, mille tahaks pista taskusse - aga kõik taskusse ei mahu ja aegajalt pole taskuid ollagi. Võru laat aga, kuhu ma minema sihtisin, valmistas pettumuse. Mõned kaubitsejaid, mõned yksikud inimesed vaatamas. Oma asju ma välja võtma ei hakanudki - seal oli kõik kraam nii korralik ja asjalik ja ametlik, et ma ei sobinuks parimagi tahtmise juures pildile. Tegin paar tiiru ja hakkasin tagasi tulema.

Kahjuks kippus juba esimeses autos, mis mu Võrust edasi peale võttis, niisugune uni peale, et hirmus. Kuna mind pandi kusagil metsa vahel maha (kui edasi viib tee kuhugi kelegi erasuvilasse, pisike kruusatee, siis on aeg maantee nurga peal välja astuda), leidsin, et teeeate, ma ei julge võõras autos magada. Ja läksin otsisin päikse kätte nõlva peale kohakese, kuhu omad kondid pikali sirutada - säärase mõistagi, et tee pealt ei paistaks. Päris mõnus uni oli ja pärast edasi sõita kohe hulka parem.

Niisiis: homme 67yyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyy54444444444444rrrrrrrrrrrrrrrnbbbbbbbbbbbh (oih, kass...) taas Tartusse. Kes tartlastest mind näha tahab, võtku yhendust. Ma ikka yritan telefonivõimeline pysida, ka siis kui ma tööposti otsas istun.