puhand

Mitu vaba päeva järjest on 1)peaaegu ununenud ja 2)ääretult mugav lõbu. Nendest järldub, et:

Keegi peaks Lumetihase mälu puhtaks pesema, see pisike linnuke nägi nyyd selliseid pilte, mida ta kõrvalise abiga kyllap unustada ei suuda. Ma pole veel vaadata julgenud.

Kui on kavas minna kuhugi, kus puhub kõva tuul, on tark ennast enam-vähem soojalt riidesse panna ka praegusel aastaajal juba. Moosisin isand P. (hih) autoga sõitma ja käisin P. poolsaare peal. Mõnusad kõrged kohad, mhm. Kõige stiilsem oli vist siiski see, kuidas auto seest mõnevõrra puhtamaks sai (aga ega see ilus ei olnud, ärge järgi tehke): auto jäi seisma risti tuulesuunaga, ja mõlemad esimesed uksed said korraga lahti tehtud, puhtast ettevaatamatusest. Tulemus - tuul puhus otse läbi auto ja võttis mingi portsu vedelevat sodi kaasa.

Liiga kaua voodis vedeleda ei ole hea. Uniseks teeb.

Ma ei peagi homme kuhugi minema ega midagi tegema. Kuigi võibolla oleks minust ilus töö juurest läbi astuda, sest mulle tuli alles nyyd siia kirjutades meelde, et ma lubasin seda teha.

Elu on, teate, täitsa ilus.

Mida veel... mõtted juhivad elu. Ma ei ole ainuke, kes nii arvab, ja kui midagi piisavalt väga tahta, siis see läheb tõeks.

Selline veidi hyplik aruanne seekord.

aige

Ja mul on uus ja ilus haigusvimm. Ilmselt sain tantsuklubis veidike kylma, nyyd tuleb uuesti terveks saada. Kurk on kibe ja tomat on punane.

Väsinud olen ka, ja kehatemperatuur oli töö juures madalavõitu, ehk peaks päeva tänaseks lõppenuks lugema. Aga mõned asjad tahtsid ära märkimist.

Näiteks see lugu päevalehtedega. Tulin eile linnast kodu poole (elan kyll Tallinnas, aga kõik, mis ei ole kesk- või sydalinn, käib paiganime järgi. Kui ma lähen kuhugi, siis kui see on midagi linnasydamest väljaspoolset, siis ma ytlen et ma lähen välja, või... Nõmmele, Kadriorgu, kuhuiganes. Kui ma ytlen, et ma lähen linna, siis ma lähen kesk-, vana-, sydalinna. Imelik, aga nii on.) Niisiis, tulin linnast kodu poole ja vaatasin, mida ymberkaudsed aias kasvatavad. Ja pean aru, kas päevalehed on söödavad, ja kas nende sisse midagi hakkliha-riisi täidist pakkida ja pakikesed ahju pista, oleks hea mõte. Kõnnin veel natuke ja peatan ennast - oot-oot, neid vist ikka päevalehtedeks ei nimetatud. Kysimus suurele ringile: mis asja ma ometi söödavaks pidasin?

Päris ebameeldiv värk see kurgivalu. Ommikul algas. Maailmakirjandusest jäin ka jälle ilma, sest tööl pidi olema. Kauaks ma sinna siiski ei jäänud, kylmavärinad ja kuumahood vaheldumisi andsid teada, et ma parem mingu kodusse ära. Lubati õnneks ka. Aga homme ootab rahvaluule, mille kodune ylesanne mul jälle tegemata on. Eks see sutike nõme nagu on, aga ma võin ennast lohutada sellega, et raamat, mille yhest peatykist tuli kokkuvõte teha, on mul olemas ja peaaegu et läbi loetud. Mis on ilmselt rohkem kui teised öelda saavad. Ja ei ole teada, kas õppejõud ka sellest lohutatud saab.

Oh kaev-kaev-kaevuke.

uuendan

Aga mul on uus rõngas! Ilus roheline asjake ja ehk on tast kunagi kasu ka.

Teine tore asi: ma vtsin viimaks ometi kätte ja õppisin ära, kuidas panna Lumetihane täpitähti kirjutama minu eest. Numbritega läbi ajada on kuidagi tyytu.

Kolm tulevat päeva olen järjest poole yheksast viieni tööl. Ja tuleval reedel-laupäeval teenin tulevaks kuuks lisaraha - poole kuu palk poole kohaga töötamise eest on natuke liiga vähe siiski. Kuna laos on inventuur käsil, vajati sinna abilisi, nii et...

Viimati Tartust Tallinna poole hääletades sattusin lõpuks eriti uhke kiire auto peale... Mille juht muidugi kiirust maksimaalselt ära tahtis kasutada. Suur enamus teest möödus 120-130'ga ja mõned möödasõidud olid ikka nii napid, et kyyned pidi peopessa suruma. Mis teha, kallis auto tagumiku all viib mõnel mehel mõistuse peast. (miskine Volvo linnadžiip oli, ilge hulga lisafunktsioonide ja muu sellisega, sisseehitatud telefon näiteks)

Põhiliselt olen tubli, ainult loengutes kohal käimisega on just nii nagu on. Pooleldi syydistan tööd, aga vähemalt teise poole eest vastutavad tantsujalad.

Mind on tabanud mitmekylgne otsustamisvõimetus ja võibolla ka ylepinge. Ylepinge yle veel kurta ei tohi - kui kõik läheb mu tahtmise kohaselt, käin ma edaspidi põhimõtteliselt iga päev koolis või tööl. V.a. umbes yks nädalavahetus kuus. Mida on pagana vähe, aga millest peab piisama.

Otustusvõimetus maksab ilmselt homme kätte, kui mul ei ole õigeks hetkeks asju valmis pandud, et viimase loengu lõpust ära hiilida ja Tartu bussi peale lipata. Tantsida tahaks noh...

Ja võibolla on isegi hea mõte ennast ribadeks rabeleda. Millal siis veel kui mitte nyyd? Töö, kooli ja harrastuste yhest käest osavasti teise loopimine peab saama harjumuseks, sest siis tekivad lõpuks ka mõistliku suurusega pausid nende vahele, ja võibolla võime bussis magada. Suvalises asendis ja õiges peatuses yles ärgates. Ja midagi on ju sellest ka õppida. Ja... seda ja teist ja kolmandat.

Tahaks vahepeal kusagil mujal olla kui kodus. Ma tean kyll, mida vaja oleks, aga seda pole saada kusagilt.

Tahaks kapatäite kaupa keskkonda. Ja mitte suvalist vaid kyllalt spetsiifilist segu folkloorist, keelest ja sellest, mida see kõik tähendab, pluss näpuotsaga infot mõõdetamatu-kaalutamatu kohta ja palju teravat huumorit. Veidi võib maitseaineks pävapoliitikat ja majandust ka juurde panna, aga see pole oluline. (Poleloluline. Hih.)

Tahaks kaminat ja teed ja head raamatut. Ja kollaste kase- või pärnalehtede sahinat varahommikul jalagade ymber. Tallinnast olen ikka veel vaimustuses. Tallinn on su vastu hea, kui sulle juba kusagilt kandist natuke tundub, et sa siia sobid. Kui kogu aeg ennast kohatult tunned, siis ei saa, siis ei tööta. Kui juba natuke sobib, siis see võtab enast kiiresti järjest kiiremini ja kõvemini käima. Umbes nii, et kui kiikuvale kiigele õigel ajal hoogu juurde anda, ei pea seda yldse väga palju tegema, et ta aina kõrgemale kiiguks. (Näitesse sobib paremini laste istelauaga kiik, millele täiskasvanu tagant hoogu juurde lykkab.)

Mul hakkab tekkima mingi tunne, et ma pole piisavalt hea. Noh, et ma olen lyhike ja paks. Ma tean väga täpselt, keda selles syydistada saab, ja ma muretsen ta pärast natuke, sest kui selline pikk ja sale tegelinski endast nii arvab nagu ta kirja paneb, siis see ei ole päris adekvaatne võibolla enam. Ja muidugi tuleb sinna uurde, et kui sellistes proportsioonides endaga rahul ei olda, siis mis veel mina peaks tegema? Kohe kaevu, ilmselt. Naljakaks teeb asja see, et aegadel, kui ma veel hullemas vormis olin, ma selle pärast yldse ei muretsenud. Ja nyyd ei ole ka muutunud mitte mõõtmed, vaid suhtumine. Selga-jalga lähevad endiselt needsamad riided mis ennegi, kohati väiksemadki. Kyllalt nakkav see enesekriitika.

Aga et veidi positiivsemalt lõpetada - ma olen jälle hakanud huvitavaid unesid nägema. Punkt.

võeh

Enesevaimustusega koos ka ei pidanud, tuli välja. Endast on hale ja vabandusi ei jõua syle ja seljaga ära vedada.

Molutasin pool hommikut ja tegin teise poole ajast mitte midagi. Tulemus: rongile jõudsin trolliga, jooksuga ja ylinapilt. Kui ma olin just kindlaks teinud, millise rongi poole kiirustada, pani vajalik sõiduvahend uksed kinni. Kujutluspilt endast tol hetkel on kyll filmistseeni vääriline - vaatab, silmad lähevad suureks, uskumatust tilgub igast avausest - ja jookseb kinniste ustega rongi poole. Õnneks oli rongi jaamapoolseimas otsas keegi vanamees, kes tahtis veel seltsimeestele head aega öelda ja uksed avanesid taas otse nina ees. Lipsti sisse, kyll vaguneid jõuan seestpoolt ka vahetada. Ja siis teatab elekrooniline hääl, nagu ikka, et järgmine peatus on Lillekyla. Ma ei jõudnud oma juhmust ära kiruda - tormata Baltasse viimase hetkega, kui oleks rahulikult võinud veel tassi teed juua ja siis rahulikult lähemasse jaama minna. Pole harjunud, mis teha.

Aga terve rongisõidu aja paisus vaikselt närvilisus. Närvnärv. Väganärv. Kyysi enam polekski, kui mul oleks kunagi olnud poolgi harjumust neid närida. Juhe jooksis kunagi vahepeal märkamatult nii lõplikult kokku, et uuesti "tegin silmad lahti" alles kellegi palve peale talle öelda, mis asi see seal kahvli otsas on. Hea lihtne kysimus olemuslikust kyljest ja mõistuse uuesti tööle jooksutamise tarbeks väga sobiv. Siis hakkas häbi. Ebasotsiaalsuse ja ebaviisakuse ja ebasõbralikkuse ja kõige muu pärast. Siiani on. Yhtlasi seel mingi koormatäis vabandusi kõigile, kes arvavad et võiksid neid saada. Kiirete järskude ja kindlate vastuste eest näiteks, mis mulle tavaliselt omased ei ole, ainult sellele kyljele, mida võiks kuidagi pooleldi õpituks nimetada (vastata kysimusele enne, kui see lõpetada jõutakse, ei tundu väga viisakas. Samas on selle harjumuse-omaduse nakkusallikat ka väga mitmed ebaviisakaks nimetanud, nii et...)

Ähh. Igas tahes on nyyd selge, et alkoholil on ka yks väga suur ja varem avastamata miinus minu jaoks: uni tuleb nii uksest ja aknast, et anna abi. Järelikult vältida.

Hea kyll, las olla.

Tänane päev on selle eest täielikult asja ette läinud. Ma tunnen ennast tubli ja tegusana, sest muude asjade hulgas olen ma suutnud toas oleva segaduse kahandada suuremalt osalt ainult yhe hunniku kujule ja muust asjast vabanemine andis paaalju ruumi. Prahti on kõige koristamise käigus tekkinud juba pea meetrise prygikoti täis, nii et kotisuu ulatub parasjagu kokku, aga siduda enam ei saa. Ja mis kõige toredam - ma istun taas arvutiga oma kirjutuslaua ääres. Nii hea on, kui ei pea enam selle taga kyyrutama ja jaladele ebamugavatest sundasenditest parajasti parimat otsima. Trykivigade hulk on ka tunduvalt vähenenud. Hea on.

Ja kuidagi soojendav on saada keset päeva lyhiaruandeid teiste inimeste seiklustest võõrastel maadel.

Nyyd on mul plaanis teha midagi, mida siin majas veel tehtud ei ole - pool ööd yleval olla ja halbu arvutimänge mängida. Halbu selles mõttes, et ilma suurema graafikata, ilmselt tasakaalust väljas tsivilisatsioonide ja puudulike arenguvõimalustega. Aga las olla, lahutab meelt (lahutab meele ära, muidu ma mõtlengi liiga palju...).

Ja homme ootab mind töö (aga võibolla midagi veel?).

uuendus

Manustasin just nyydsama annuse enesevaimustust. Seda oli kyllalt hädasti tarvis ka muidugi, ilma ei peaks täna ehk vastu. Aga, aga, aga.

Ylikool on huvitav-harjumatu-kergesti harjutav, kui ta ainult veidi teise koha peal asuks. Sest see aitaks vältida olukordi, kus ma jalutan yle tee ja keset sõiduteed juhe kokku jookseb, nii et peab "restardi" tegema. Noh, närvidele käib et nii kergesti rivist välja lasen ennast lykata, eriti kui suuremat põhjust ju nagu polekski.

Mida on olnud? Näiteks leidsin mingi hetk mööda Tartut kõndides yles yhe ukse, kuhu peale oli kirjutatud EYS (kirjapilt muutmata. See mu tähelepanu tõmbaski, ma ei ole tegelt harjunud, et ypsilonlus ka mõnest muust kohast peale eratekstide vastu vaatab.)

Näiteks avastasin, et yks õppejõud peab eesti kultuuri aluseks ristiusku ja Piiblit. Tundub arvavat, et ilma sakslaste tule ja mõõgata elaksime endiselt puu otsas. Lootust o, et ehk ta järgmistes loengutes keskendub rohkem ainele, mida lugema peaks ja vähem vabandamisele, et Piibli sinna hulka võtab. (Tegemist antiikkirjandusega.)

Näiteks avastasin, et yks teine õppejõud, kelle kohta ma olen varem saanud vastuolulist infot, on tegelikult väga muhe ja inimlik.

Näiteks avastasin, et yks kolmas õppejõud on väga huvitatu inimeste päritolust, täpsemalt kodukihelkondadest. Sain teada, milliste kihelkondade alla kuuluvad mõnedki Eesti linnad, millistel on omad kihelkonnad ja millistel pole neid mitte. (Tartul ei ole, Haapsalul ei ole, aga Rakverel jällegi on.) Yhtlasi tundub, et tegin õigesti, kui nimetasin oma põhiseost mõne kihelkond-yksusega eraldi ja sõnastasin ema ja iseenda talina-päritolu kihelkonnaväliseks. Yhtlasi suudab seesama õppejõud vähemalt teksti maha lugedes kyllalt erinevaid mureid rääkida. Häälekõlast on kohe kuulda, kas tegemist on läänepoolsete või lõunapoolsete asjadega. Väga vahva oli.

Näiteks avastasin, et yks tuttav tartlane on koos oma emaga saanud valmis yhe ettekande täitsa huvitaval teemal. Tore inimene on, kasvatab koeri. Peaks ta käest selle asja materjali kysima, sest otse loomulikult ei saanud ma seda kuulama minna. Äkki annab, väärt proovimist.

Tantsuklubi on uuesti pihta hakanud. Tantsuklubi on endiselt sama tore kui varem ja kolmapäevaöine linn on peaaeg parim asi ikka veel. Endiselt ei ole Tallinna tantsuklubis yhtegi meesterahvast, kes viitsiks mu lemmikut tantsu piisava hooga tantsida, kuigi yhe teise tantsu osas keerles päris kõva duett-duell. (Mis oli ylivahva, mis siis et võttis rohkem läbi kui kunagine soojendusjooks trennis.) Käisin korra ka Tartu tantsuklubis, tuleval nädalal lähen kindlasti uuesti, ainult et ilmselt peab bussiga sõitma. Loeng lõppeb liiga hilja, et häälega kuhugi jõuaks.

Uuest nädalast, st, esmaspäeva hommikust, lähen jälle tööle. Puhkus on möödnud hirmus kiiresti, kuigi mõnda asjalikku on ka tehtud saanud. Edasi tuleb ilmselt veel veidi koristada, kui ma tagasi koju jõuan, ja siis isa ära moosida, et see raamaturiiul ykskord ometi olema saaks. No väga hädasti on teist vaja ikka.

Ja... noh, elu läheb edasi. Ma ei ole kindlasti see, kes ma olin pooleteise aasta eest, ma kohe tunnen erinevust, nyyd tuleb seda vaikselt avama hakata. Sest nii tundub hea ja õige. Aga väga vaikselt, väga ääri-veeri, sest see, mida ma teen, ei tohi olla aru saadav.

Võibolla on seegi juba liiga palju öeldud. Arvake, mis tahate - ja kes tahab mind rumalaks minevikku kinni jäänud ulliks pidada, lasku käia. Ma ei ole yldse täitsa kindel, et see vale mõte oleks. Aga ma pean proovima. Ma ei saa teisiti. Ja nyyd on minu aeg. Iseseisvuse moodi sygis, preilisygise-sygis (mis on preili Sygis, võib praegu mainimata jääda, las olla huvitav), poppinsite-sygis ja selle Dagö laulu sygis. Kuigi vim ei ole veel kylm ja igapäevane ja veel on õhus suve, on sygis täitsa olemas ja ma olen ennast parajasti täis. Yleni viimase võimaluseni iseennast täis, midagi pole yle ja midagi pole puudu. Ja see on hea, kui mitte isegi kõige parem.

sygis

Aktus oli.. mm, omapärane. Oleks ju võinud arvata, et kõik tulijad on tõsised akadeemilised noored inimesed, kes kuulavad ka, mida räägitakse ja nii edasi. Pidin aga tõdema, et need on lihtsalt inimesed nagu gymnaasiumiski. Lobisevad ja sumisevad ja tegelikult ei ole väga huvitatud asjadest. Aga kuna kooli oov oli suur ja kõlarid vist veidi paigast ära reguleeritud, ei olnud mitte midagi kuulda ka sinna, kus mina seisin, nii et tuli suminale ise kaasa aidata.

Tegelikult... Ma peaks kilkama, et mul on hea tuju ja käsitöö edeneb vahelduse mõttes hästi ja homme saab tee äärde minna ja uue seeliku saan valmis (kindel kõneviis, st, kindel kavatsus.) ja ylehomme on infotund ja... Aga tegelikult ma kilkan oma heast tujust põhiliselt selle pärast, et ma kõnnin nii palju rohkem kui varem, et see on täiesti emotsionaalselt näha. Kõndimine hoiab mind terve mõistuse juures, kuid toob kaasa mõned probleemid. Inimsed kipuvad hakkama segi minema, keelekasutus areneb mingis suunas. Kas positiivses, pole ma veel otsustanud.

Ja õieti peaks hoopis kehva luulet arvutisse toksima. Kohe asun asja kallale. Vist.