veel arutlust

Kõige hullemad kahtlused said kinnitust, aga ma ei ole mitte selle pärast kurb. Vastupidi, mõnes mõttes on heagi, et nii - oli ka aeg juba ju. Mina oleks hiljaks jäänud, juba puhtalt oma nooruse tõttu. (Jaah, muide, ma tegelikult ka olen nende asjade yle mõelnud, nii paari aasta eest. Et kas ja kuidas välja mängiks.)

Kurb olen... ilmselt kõige pärast. Endas meeletult pettunud. Vist. Ma pole veel otsustanud, kuidas kõigesse edasi suhtuda. Nyyd näen isegi mina, et siin veel midagi loota oleks juba psyhh-abi nõudev erijuhtum ilmselt, aga ma ei ole nõus oma tavaliselt usaldusväärset sisetunnet nii kergesti maha kandma.

Kurb olen selle pärast ka, et ma ei näe yhtegi võimalust, kuidas teda tule-inimest elust mitte päris välja kaotada. Sest ma tõesti tahaksin temaga suhtlemist jätkata, sest nii huvitav on olnud. Oli. Mida iganes. Saaks olla. Võiks olla. Aga ma annan endale aru, kuivõrd ebasoovitav isik ma olen.

Ja kohati tundub, et lisaks ebasoovitavale isikule mõne koha pealt ka mantlipärija. Vähemalt mõne, kui mitte enama. Aga seda, kui mitmes osas, näitab aeg. Nii lähema viie-kymne aasta jooksul ilmselt. Viiega peaks asjad selged olema, kymnega võib aja edasiveeremist loota.

Aga kuni midagi drastilist juhtuma peaks, olen yhest kyljest siis puudega. Pihladega, kui valida antakse.

Ja nii ma siis ulun siin yksi, kui teised pidutsevad-lõbutsevad-värvitsevad.

... uni

Niisiis, siht on liikuda rongiga Tartust Tallinnasse. Rong on vanavõitu ja ääreni täis. Mind pannakse istuma kõige ette, õue. Esituuleklaasi aknaplekile põhimõtteliselt. Servake pole piisavalt syav ja nii ma siis olen seal, liigutadagi ei julge, kukun veel otse rongi alla. Silmanurgast pilun, ega kusagil yhtegi käepidet ega midagi ei ole, aga puuduvad needki.

Rong on aeglane ja teeb tihti peatusi, järgmine neist näeb välja nagu yks rongijaam Taanis, (Detektiivitöö GoogleEarthiga näitab, et linnakese nimi on Tønder), ja seal kohtan kahte klassikaaslast, yhte ydrukut (keda täpselt, ei teagi...) ja Mikku. Mikk on vahepeal hakanud miskiseks rongijaamaasjapulgaks ja vihjab mulle, et käepide on pea kohal - ongi nii. Meenutab kujult ja logisevuselt nende lainelise pinnaga ahjude uksekäepidet. Aga kuna rong teeb pisikese peatuse, otsustan maha hypata ja heade inimestega tassi kohvi juua, sealsamas jaamas.

Kohvik on kena, laudadel kleenukesed metalljalad ja marmorilaadsed plaadid, kõik see peenikese kruusa peal. Toolid ka stiiliga sobivalt metallist. Aga jõuame siis vaevu maha istuda, kui rong puhub vilet ja sõitma hakkab, mina jään maha. Meeleolu oli sealkohal selline ohwell, kuidagi ikka saab. Palun siis kohalikku inimest Mikku, et kuspool see maantee siin on, kyll keegi mu ikka peale võtab. Tema aga ei taha sellest kuuldagi, ikka et "Otsime sulle vähemalt mõne bussigi siis, kus sa sedasi ikka lähed...". See teema vajub aga kuidagi suvaliselt kohvikusistumiseks ja vanade aegade meenutamiseks ära.

Ymber vaadates näen, et rongijaam on jõe ääres, kohe täitsa kalda peal. Jõgi on suur ja sinine, peaaegu nagu (Veel veidi GoogleEarthi, seekord tunduvalt vähem edukalt, aga paistb et) Kárášjohka, mis ta ka olla võib. Igal juhul jookseb kaldavees ringi terve ports inimesi (vaatan neid ylevalt, kõgemalt, kalda pealt.) Lehvivate seelikutega plikuskate on käes vitsad, millega nad jõge löövad, nii et see vitsa sihi pealt ära läheb (nagu Mooses läbi Punase mere), ja nad ise kuiva jalaga ringi joosta saavad. Aga nemad pole ainukesed solberdajad - on ka kahte tyypi meesterahvaid. Yhed on mustades-pruunides toonides, karvased ja tahmased (meenutavad Juunior-larbi primitiive), ja oskavad kätega kala pyyda - forelle ja lõhesid pyyavad sealt. Teised on veevaimud, suuremad, aeglasemad, ilmselt ka aeglasema taibuga ja nemad peaksid seda pyydmist tulevaimude käest õppima. Kõike seda seletab mulle lähemalt yks hea väljanägemisega tulevaim, (iilus blond poiss, hih), kes yhtlasi räägib ka sellest, kuidas tegelikult ei ole yldse tore neid kalu kätte saada, sest nad kõrvetavad. Seletab, kuidas "Ei ole valus otseselt, aga suriseb ja kirvendab. Ei, põnev ka ei ole, lihtsalt selline vastik tunne on, aga ilma emotsioonita (ja naeratab sinna juurde laialt ja sõbralikult)" Annab mulle kätt, et ma ka aru saaksin, mis värk on - tõepoolest, tunne on umbes samasugune, nagu oleks veidi aega tagasi nõgesega kõrvetada saanud. Mitte otse nyyd ja kohe, vaid just veidi varem.

Selline huvitav lugu siis. Oleks ju hirmus kahju, kui ma selle kohe ära unustanud oleksin.

elu ja...

Mul on kurb-nõmeduse rynnak jälle. Selle pärast siis eelkõige, et ma ei saa sõita Kudinale. Autopakkumised, mis olid, olid Tartust, kella seitsmeni peab tööl olema ja jõrgmisel päeval kaheteistkymnest taas. Tuttav auto Tallinnast ei lähe. Yks vähemtuttav ehk läheks, aga sinna peale ma ennast möllima ei hakka, nii kuu pealt kukkunud ma ka ei ole. Homme paistab, kas on veel haigetsaamist ette näha või mitte, aga tyhja sellest.

Kuidagi... Ära kulutatud on olla selle kandi pealt vaadates. Kõik, mis oli, sai "investeeritud", ainult et siis oli majanduskrahh:D. Justnagu oleks yks kylg elust ära võetud. Viisnurgast tehtud nelinurk. Mis seal ikka, kui nelinurk siis nelinurk, ainult mõte on veel veidi uus ja harjumatu. (Umbes nagu kõigi järkjärguliste muudatustega - kui avastad, et oled yhest servast teise jõudnud kuidagi märkamatult, yhest kategooriast uude, siis olemine ise ei muutu, aga mõte on uus ikkagi. Juuksed on lyhikesed, lyhikesed, lyhikesed, ika veel lyhikesed, ja siis järsku öeldakse et oi kui ilusad pikad... siis mõtled natuke aega et on nad siis nyyd pikad, tõesti?) Niisiis, näiteks nelinurk. Miks neli? Juhuslikult. Samahästi võiks kuusnurgast viisnurk saada või 20-nurgast 19-nurk. Kolmnurgaks ma ei tahtnud hakata, see on liiga terav ja fikseeritud.

Aga jah, jõulude ajal olen peamiselt olnud kodus, kuigi aegajalt käinud ka kylas ja mänginud näiteks "Katani asustajaid". Täitsa tore on olud, aga liigutanud olen hirmus vähe. Selle vastu peaks midagi ette võtma, mingi hetk uisutama minema näiteks. Harjumäel on see mõnusasti käe-jala juures ega ole liiga kallis ka (noh, eelmine aasta ei olnud).

Aga akadeemilisel rindel avastasin just, et esimesest sydakuu täisnädalast algavad eksamid. Kysimusi ja kysitavusi on hirmus palju, enamike jaoks ma pole mitte midagi teinud ja ainult mõned on sellised, mille ma ehk ilma ettevalmistusteta isegi ära teeks. Foneetika-fonoloogia eksami esimese poole tulemused on teada, polnud yldse paha - A sain. Oleks saanud saada ka A+, aga transkriptsioon vedas ilmselt alt. Siinkohal mäkus endale, et matriklinumbri võiks ära õppida. Ei ole nii keeruline.

Kohe kirjutan unenäo ka ylesse.

talve keskosa

Täna tähistatakse jõule. Jäin selle yle mõtlema, nii koristamise ja muu vahele. Sain aru, et ma ei mõista yhte gruppi inimesi yldse - neid, kes jõule sellepärat ei salli, et vuih, nii kristlik pyha. Neid, kellel selle tõttu midagi jõulude vastu on, et hirmus kommerts käib ja poolkohustuslikud käigud siia ja sinna ja kolmandasse kohta, pluss meeletu kingiostlemine, neid ma mõistan kyll, nendega olen isegi umbes 75 või veidi enama protsendi osas nõus. (Ylejäänud osa ei kiida ka toimuvat ydini heaks, aga arvab, et korra aastas ju võib.)

Ilmselt on asi osaliselt selles, kuidas meie peres jõule tähistatakse - ja mulle tundub, et see on kyllatki keskmine-tavaline Eestis. On kuusk, on kingitused, on suuremat sorti õhtusöök, mille peale paar päeva ette mõtlema hakatakse. Varem olid detsembrikuu ajal ka päkapikud. On yleyldiselt tore olemine, on pyha. Mida ei ole, on ristiusklik kirikuskäimine, jõululaps sõimes ja kõik see muu padajann. (Ma täpselt muidugi ei tea, mis sinna juurde veel võib käia, lihtsalt pole kursis - ainult yks yleskasvamine ju:D) Kõige selle tõttu on jõulud lihtsalt yks tore aeg, saab asjad ilusaks teha, kodu lõhnab mõnusasti kuuselikult, piparkoogid ja kingitused (ainult siis, kui tead, mida võiks kinkida. Keeldun niisama midagi mõttetut kuuse alla panemast.) ja eelkõige lumi. Jõuluvana... noh, tema käis viimati siis, kui õde veel asja ära ei teadnud.

Lugesin mingi hetk yhte vahutamist teemal koolide jõulukontserdid kirikutes. Meie koolis olid need ka, vähemalt gymnaasiumiajal. Austet vahutaja nägi probleemi selles, et kontsert kohustuslik ja äkist solvab ikkagi kellegi usutunnistust ja nii edasi. Mina ei näe probleemi, päris mitmel põhjusel. Kunst kui kultuuriylene nähtus on neist ilmselt olulisim. Esiteks on paljud kiriku seest lihtsalt silmale ilusad vaadata, ja nii mõnedki kujud ja altarid ja värgid väärivad minu meelest austust juba ainuyksi seetõttu, et on hästi tehtud - palju aega ja vaeva nähtud ning tegija väärib selle eest kiitust. Asjaväline inimene ei pruugi kõiki tähendusi säärasest tööst välja lugeda kyll, aga tõeliselt heaks võib kunsti pidada minu arvates just siis, kui ta meeldib ka "välisvaatlejale," kui ta eesmärk ei ole mitte olla ilus ja huvitav väheste valitute jaoks, kes koodi tunnevad, vaid anda midagi ka neile, kes ei tunne. (Mis ei tähenda, et erinevate mõtteilmade kooditundmine oleks mõttetu, see annab ikkagi sygavama arusaamise meistri sõnumist, aga see ei peaks olema kohustuslik töö nautimiseks.) Teiseks tundub mulle, et akustika vist kärab ka põhjusena, miks kontserti võib kirkus pidada. (Päris kindel ei ole muidugi. Aga kooliaulasse ei mahu kõik rahvas nagunii ära ja kontserdisaalide rent on padukallis.) Ja miks mitte kusagil metsas või aasa peal? Aga need asjad toimuvad ju talvel ja võtavad terve tyki aega. Mina ei tahaks kyll esimese klassi põngerjat tunniks-pooleteiseks lume sisse seisma panna. Palju seda lund nyyd tavaliselt on, on eraldi kysimus, aga talvised temperatuurid jäävad siiski vähemalt mõneks ajaks veel sellise ettevõtmise jaoks liiga madalaks. Seinad hoiavad vähemalt tuule kinni.
Ja yldsegi, kord aastas ju võib võtta ette ka kokkupuute teistsuguse maailmanägemisega, kahju ei tee see kellelegi - ja see, kes kardab, et selline asi võib ju mõne hoopis teise usku pöörata, ei paista omaenda mõtetes just väga tugevalt seisvat.

Nii. Asi sai nyyd kyll võibolla veidike torkiv ja lõunalauda sobimatu, aga kesse käsib lõunalauas lugeda. Sain ehk vähemalt selle torkimise sydamelt ära rääkida. Aga häid pyhi ja päikeseootust! (Laiali saadetud kaartidele kirjutasin ka, et häid pyhi - kellele milliseid siis parajasti.)

uite

Nii paljud asjad on valesti, viltu ja imelikud viimasel ajal, et millegi õigesti olemine ja hästi minemine oleks ime.

Ma mõtlen vist yhe inimese "kehakaalule" rohkem kui hea oleks, ja see on mingeid asju muutnud tunduvalt rohkem, kui ma arvata oskasin. Nii vähemalt arvasin ma tol hetkel, kui muutused maailmamõistmises kohale hakkasid jõudma. Nyyd ma enam nii kindel ei ole. Järjest ahvatlevam paistab perspektiiv kasutada yhe inimese peal "Dyyni nuga", (sest paremini ma seda öelda ei oska), aga vähegi hea paistab see mõte samas ainult yksinda kodus olles.

Jäin arvutist yhte vana pilti vaatama, mida seal enam ammu olemas olla ei tohiks. Yks mustvalge, kassiga. Seda vaadates tuli uuesti meelde, miks nii oli. Ei kahetse, et ära ei kustutanud, kuigi (hästi fokusseeritud!) silmadesse jäin vaatama kauemaks kui kymmekond sydamelööki, midagi mõtlemata, ainult igatsedes.

Järjest kindlamat kuju hakkab võtma ka seisukoht olukorra kohta: võibolla peakski lihtsalt... laskma asjadel juhtuda ja vaatama, mis välja tuleb. Kõik ei paista enam ammu, nagu tuleks välja just see, mida ma tahan, aga valik on selge (kuigi mitte lihtne): võtta taas kätte juhtimine, tyyrida eemale asjadest, mis ei ole nii nagu ma tahaks ja painutada teisi nii, et nad oleksid rohkem meeltmööda; või siis lasta minna ja loota, et see mis tuleb on ka hea.

Ma ei suuda lihtsalt uskuda, et midagi juhuslikult tulevat saaks olla nii hea kui esimese variandi õnnestumine ja sihtkoht. Yks õrnõbluke perspektiiv on veel - lasta minna ja edasi loota suuta. Aga see on keeruline nagu noetera pidi käimine.

Jah, ma mõtlengi viimasel ajal neist asjust liiga palju. Igatsen... maeitea, kindlat ja muutumatut tulevikku teada. Võimatu, mhm. Igatseda võib ikka. Ja meenutada - sest mälestusi, mida kapist välja võetakse ja tolmust puhtaks poleeritakse, on keeruline võtta. (Vihmane aprilliõhtu, päikseline Suur Reede, pöörane mai põhjas ja vähempöörane tollalhomne öö, uute krabinate ja kogemustega, yksik sõnum vist novembris, mida ma toona tegelikult veel kooljakuuks ei öelnud, isegi yks teine sama päikseline mai siinsamas kindlusmäel ja saarmas Pirita jõe kaarega silla juures...) Pimedad kohad kyll, nii palju ei tohi meenutada, hingamine jääb kinni.

Igatsen veel nii mõndagi ja unistan ka yhestteisest.

Hiljuti panid vanemad ylesse kotikese, kuhu ma siis peaksin pistma on "jõulusoovid". Aga ka oma vägagi reaalseid-materiaalseid unistusi ei saa ma hästi sinna kirja panna, sest hetkel käivad need kaugelt yle võimaluste ja teiseks - need on kõik hirmus konkreetsed asjad, mida ilma minuta hästi ei saa. Sest kuidas ma kirjutan sinna näiteks "Jyri kihelkonna mustad nahksed tantsukingad, neid saab sealt ja sealt, maksavad umbes niipalju, lähemat infot saab sealt ja sealt, ja peavad olema kindlasti nii- ja naasugused." See on kõik asi, mida ma saan kohale minnes ise rääkida, aga kellelegi teisele selle info põhjal midagi hankida oleks kyllalt pimesi kobamine. Ylejäänud kraam on samasugune, kusjuures kõik võib kannatada niikaua, kuni ma ise need finantsid kusagilt leian. Lisaks tundub häbematu anda teistele nimekiri, et tahan seda ja teist, kui ma ise olen see kuu suisa nii vaene, et jõulukingid jäävad vist ära.

Töö juures ollakse ka nõmedad. Mitte konkreetselt ja sihilikult minu vastu, vaid asjad on lihsalt lollisti kujunenud. Hirmsasti tahaks ametlikuks aastavahetuseks jälle SMS'ga kuhugi minna, aga et ma õigeks ajaks ei teadnud, mis päevi mul tarvis on, jäin kõigist ilma. Totter on nii 31. kui 1. tööl olla. Ei tea, peab transporti uurima - sest päriselt ei saa minu kangekaelsuse juures välistada ka varianti, et ma 31. peale tööd siiski kohale lähen.

Käisin lauamänge mängimas ja sain yhtlasi kirja järjekordse laksu "eestionväiket". Sellest hetkel piisab.

kõik on kehvasti, nagu ikka

Märgin ära, et järgmine mõistetavaks muutunud asi või "avastus" on fakt, et mitme raske yleõlakotiga on tunduvalt lihtsam joosta jalgu "imelikult" loopides.

Tegelikult lugesin mõnda sissepõiget yhte siiamaani kohutavalt põnevasse mõtteilma. Võibolla poleks pidanud. Tugevalt tuli meelde, miks täpselt ma olen praegu selline nagu ma olen ja millest ma tõenäoliselt ilma olen jäämas. Hea kyll, mitte jäämas, vaid jäänud, oleks korrektne öelda. Ja miks täpselt see nii ebaloomulik tundub. Ja veel palju selliseid meeldetuletusi tegelikult, yks miks teise otsa ja lõpuks miks, miks kyll.

Lugesin mõnda neist asjadest ja tundsin seda vana tuttavat kylmsinist kätt kusagilt seest (sydame?) ymbert kinni haaravat.

Sellest, kuidas ja kus ma erinevaid asju tunnen, paari sõnaga, et see väga jabur ei tunduks:

• meel (vaim, mõistus) on peas. See tegeleb mõtlemise, loogika ja muu sellisega.
• hing on umbes selle koha peal, kus ribid yksteist lahus hakkavad olema, keskel, kus rinnak? lõppeb. Päikesepõimiku ylemises tipus umbes. See tegeleb maailma tajumise ja sellele vastu kajamisega, mh. intuitsioon ja selline kraam.
  
• syda on seal kus ta ikka on, ja seal elavad emotsioonid.
  

Ja kõik need kolm on hästi konkreetselt lahutatud, justnagu.. maeitea, riiulid yhes kapis. Niisiis, jah, võtab sydame ymbert kinni. Hirm ja lootusetus, kuigi ma lubasin loota veel kuni yhe kindla ajani.

Väsitav on. Hästi väsitav on pidevalt sellele asjale pihta saada, kogu aeg saada mingeid tõendusi-infokilde sellest, kuidas mul ei ole mingit mõtet loota-tahta-arvata. Ma ei taha enam sinna kohta löödud saada. Aga ikka saan. Kyllap need armidki (sõrmede peal) näitavad mignis mõttes täpselt sedasama - on kyll valus, aga see ei ole veel põhjus alla anda.

Eks see ilmselt on vale. Väga tõenäoselt laheneks asjad kuidagi hirmus kiiresti ja korralikult, kui ma "lahti laseks". Aga ma ei suuda ennast veenda, et ma selle lahendusega rahule jääda suudaksin. See mõte on lihtsalt niivõrd vastu. Kajab valesti kylge kõigele sellele, mida ma hinges tunnen. Loll lugu. Aga ma ei oska kuidagi teistmoodi, veel hullem - ma ei saa aru, kuidas saab teha midagi, mis ei ole hingetahtmisega kooskõlas. Selles osas on pyha mõistmatus ja see teeb mõne võibolla hea nõuande järgimise veel raskemaks, ei, noh, õigem oleks tegelikult öelda samahästi kui võimatuks - sest ma ei hakka ju katsetama teha midagi rasket, mis tundub absoluutselt ebaloogiline.

Veidi teisel teemal: kooliga on perse majas. On ilmselt vaja, et keski võtaks ja sakutaks-raputaks mind yles ja tegutsema, aktiivselt tulemusi nõudes ja piitsaga seljas elades. Emotsioon selle puhul kohutavalt ebameeldiv minu jaoks, aga see võib olla ainuke asi, mis mind millegiga tegelema paneb. Ma mäletan täitsa hästi, kuidas ma ärritusin hirmus mitu aastat tagasi Kompressoris pannkooke syyes apelsinimahla kõrvale, kui ma pidin _nyyd ja kohe_ helistama läbi inimesi, kes hakkaksid telki õmblema. Panema kokku ajakava, kuidas ja millal asjad tehtud saavad. Ja kõik muu juurdekuuluv. Ma vist peaaegu et hakkasin seal nutma. Ärritusest. Nurkaaetusest. Ehtsast tigedusest selle pihta, et mult nõuti midagi, mis paistis yle jõu käivat. "Kuidas sa siis aru ei saa, ma ei oska seda!" Aga tegin ja sain valmis ja olin muidu tubli (tänu jäi muidugi mm... kadunuks ilmselt). Ta kohe oskab nende nuppude peale vajutada, kust ma ärritun ja võibolla midagi kasulikku produtseerin mingist imelikust emotsioonist. Oskab, seejuures, ikka veel, nagu viimati tõestati, kui lipnik Säde pidi valloonide peale karjuma. Aga ma olen vahepeal hakanud aru saama, kui meeletult palju energiat ja aega võtab kellegi selline kupjamine, nii et tegelikult ma tean täitsa hästi et ise peaks hakkama saama, ega oota kellegilt enam sellist jõukulu.

Tahaks teada, mis siis tegelikult saab, kui ma muudkui jäängi jonnima omal teemal. Aga teada ei saa, sest kui öeldakse, et midagi head ei saa, võtan ma väga tõenäoliselt pähe, et see väide sellises kontekstis on lihtsalt järjekordne takistus, millest tuleb yle jonnida, et ikka saaks. Ja nii ongi asjad kuidagi ummikus ja mina neid omal käel lahti võtta ei oska.

Käis läbi uitmõte: äkki peaks yritama sel teemal kuidagi suhelda yhe tutvuskonna keskmisest (mis ei ole kuigi suur, tegelikult) vanema tuttavaga. Lihtsalt, et saada alternatiivset pilku. Ja vajadusel tuleb muidugi vahepeal keelt määrida, sest arvata on, et esimese hooga ei tule mõttest ka mõlema osapoole heal tahtmisel midagi mõistlikku välja, selleks olen ma lihtsalt liiga "postiotsatõstjat tõugu".

elust

Vahepeal käisin Tartus. Jälle. Kylmetasin natuke. Vahepeal olen telefoni maha unustanud, naistega saunas juttu ajanud, muuhulgas ka saksa keeles, palju tööl käinud ja käsitööd teinud.

Olen lugenud natuke hiina õudusjutte, mis väga hirmsad ei tundugi. Olen joonud liiga vähe teed ja unustanud ära liiga palju asju. Olen väsinud ja puhanud ja viirastusi näinud.

Aga kaarte ei ole veel saatnud, ja sellega hakkangi kohe nyyd tegelema.

traagika

Traagika on suur ja tõsine. Minu aktiivses suhtlusringkonnas samahästi kui puudub inimene, kellega ma saaks tahtmise korral arutleda näiteks Euroopa valitsejate (vanade, mitte praeguste) iseloomude, õukondade ja asjakohaste vappide seoste yle. Yldse rääkida hästi paljudel kultuurientsyklopeedilistel ja muudel sellistel teemadel, ja see on nii traagiline! See on nii traagiline et peaks kohe põlvili viskuma, ettesirutatud käsi murdma ja riideid lõhkuma (siinkohal lehvitused), aga sellistel žestidel ei ole suuremat asja tähendust kui neid sooritada yksi omas toas, nii et piisab tahtmisest. Ja nii ma halangi, ja meenutan yhte ammust synnipäeva, mis polnud mitte minu oma ja kus ma õigupoolest ka kyllat võõras olin. Seal sattusin ma kuulama-jälgima "Kolme Tarka Meest" kes arutlesid elualade ja neist tulenevate "rahva"riiete seoseid. Huvitav oli, kuigi ma ise olin pigem vait ja suurt midagi vahele öelda ei osanud, kui ainult ajuti. Kaks või kolm inimest oli veel, nemad midagi juurde ei öelnud ja tundsid ennast minu silma jaoks ebamugavalt (mida ei saa pahaks panna). Aga sellistest asjadest on suur valus ja ennekõike justnimelt traagiline puudus minu elus nyydsel ajal. Ennast aktiivse suhtlusringkonnana tundev seltskond ei tohi nyyd sellest ennast puudutatuna tunda, see polnud yldse nii mõeldud.

Võib kyll kõlada ylbelt, aga need yksikud, kes jutu sellistele teemadele sattumise peale haigutama ei hakka ja teemat ei vaheta, ei paranda asja oluliselt, sest nemad ei ytle yldse midagi sinna juurde, midagi asjakohast ja mõttekat. (Mis vestlus see ikka on, kus yks pool ytleb ainult ahah, mhm, huvitav jah.) Ja need paar yksikut inimest, kellega sellelaadne vestlus võimalikuna tundub, on kas tutvusringkond (vastandina aktiivsele suhtlusringkonnale, kaugemad kas sotsiaalselt, fyysiliselt või mõlemat), või siis tundub targem nendega rääkides mõnel teemal vait olla. Kellest võib oodata-karta, et millegist nii lääneeuroopalikust rääkida ei taheta, kelle ees aga ei taha ennast oma teadmiste puudulikkusega päris narriks ikkagi teha, kes on lihtsalt liiga hõivatud ja geograafiliselt kaugel ja nii edasi. Ja need inimesed, kellega ma ehk saaksin vastavatest asjadest siinsamas Tallinnas ja enam-vähem õigel tasemel rääkida, on muudel põhjustel kas raskesti suheldavad või sootuks suheldamatud.

Ja kõiki neid mõtteuide siin lahti kirjutada tundub ka narr, sest oma vaimustunud vahutamist V. Proppi teooriate või mille igas muu yle on mul endalgi hiljem surmigav lugeda. Sest need ei ole miskid sygavad ja mõttevahetust ergutavad teooria kõrvalekäänamised, need on enamasti lihtsalt vaimustusavaldused, mis tekivad, kui ma enda jaoks avastan midagi, mida "kõik teised" nagunii juba ammu teavad.

Traagika, yhesõnaga, kõige siiram ja lihtsam-otsesem traagika minu jaoks. Olemas muide juba pikemat aega, täna lõi seoses põneva loenguga lihtsalt jälle välja. *valimatult erinevat hala ajudega vestluse puudumise teemal*

ytlemist

...justnagu natuke oleks.

Selle kohta, et ma puudun jälle liiga palju liiga paljudest loengutest. Selle kohta, et ma kulutan raha asjadele, mille hankimist ma endale kohe päris kidlasti lubada ei saa ja mis kõigele lisaks ei ole hetkel ka hädavajalikud.

Selle kohta, kui äge on, kui suhtlusringkonnad on suured ja piirepidi teiste suurtega kokku jooksevad, peaks ka paar sõna ytlema, aga seda alles siis kui teada saab, kas must tegelikult ka kasu on.

Selle kohta, kuidas ma avastasin just nyydsama sugugi mitte nii kaugete, aga huvitvate ja iseloomukate, varem kokku mitte sattunud inimeste mõttevahetuse teise järgu tuttava kaudu, peaks ka paar sõna mainima. Yks neist sõnadest on see, et põnev on! Tahaks kohe järgi uurida, mida need kaks yksteisest arvavad. Ja yldse.

Selle kohta, et õues on kogu aeg liiga kylm (või õigemini on mul kogu aeg sel aastal riided õhedavõitu), ma rohkem midagi ei ytlekski.

Paari sõnaga võiks rääkida ka sellest, et mind on viimase nädala jooksul paar korda känud kimbutamas arusaamatud peavalud, mis teevad olemise väsinuks, aga mõtlemist ei nyrista. Ainult aeglaseks teevad kõik tegemised ja liigutused kyll.

Ära mainida võiks veel selle, et ostsingi varem manitud kalli märkmiku ära. No ei saanud teisiti, ilus oli!

Puudutamata ei saa jätta ka asjaolu, et koolitööd kuidagi... vinduvad.

Ja kohutav tahtmine on jõulukaunistusi yles riputada.

(Vahepeal on veel hirmus palju asju ja mõtteid olnud, aga need on ajaloo ussiaukudesse ära kadunud.)

talveuni

Mind on miskine talv tabanud vist. Väljendub pidevas unes, mis siis, et ma viimasel ajal kahetsusväärselt palju kohvi joon (tunduvalt rohkem ilmselt kui kasulik oleks), lisaks on käed-jalad kylmad nagu jäätykid, nii et veidi yle kuumenev arvuti oleks teretulnud. Ja see uni, see uni! Ei ole tore ärgata unisena ylesse kell pool kaksteist! ja 12 tuni pärast jälle täiesti sooda olla. Mis sellest ajast sai, ku kuus tundi öö jooksul oli väga paras? Tahan seda aega tagasi, sest see mõjus käsitööle ja lugemusele ja muudele asjadele hirmus hästi. Samas, mis tööd sa ikka teed, kui käed on nii kylmad ja aeglased, et siingi tuleb umbes iga teist sõna kaks korda kirjutada.

Ja mina veel uskusin, et ei ole mul talveund yhti.

Eilsest paanikast ei taha eriti rääkida. Kui, siis ainult selle fyysilistest otsemõjudest - vererõhk laes, pulss tõenäoliselt ebayhtlane, pea käib ringi ja nii paha oli olla, et isegi oma vaat et lemmikuimat tantsu ei jaksanud tantsida. Linnas kõndisin ka nagu läbi paksu udu või vee - no ei jaksa, kättki tasku juurde tõsta tundus pea yletamatu väljakutsena. Ja miks mul ometigi ei ole kunagi yhki viiekroonist mynti käepärast, kui ma tahaksin... See ehk oleks aidanud.

Täna avastasin, et Helsingi on Tallinnasse jõudnud. Või vähemalt yks osa sellest, mida ma varem siinpool lahte näinud ei ole - roosikerjajad. Yhe sellise, väidetavalt Rumeeniast pärit noore tytarlapsega puutusin kunagi poolkolmat aastat tagasi (juba nii ammu!) Helsnigis kokku. Lugu ei olnud otse ja lõpuni ebameeldiv, kuid kyllalt piinlik, vähemalt minu jaoks. (Ei viitsi hetkel järgi kontrollida, aga kusagil 2007 lehekuu keskel võib see kirjas ka olla.) Nyyd siis täna nägin kahte äärmiselt tõenäoliselt sama tegevusega hõivatud inimest Narva mnt alguse juures, kust mu igapäevane tee läbi viib. Natuke imelik hakkas.

Aga jah, talv. Ei tea, kas peaks enne ööd veel tassi kanget kohvi tegema...