Mõni aeg hiljem läks normaalsemaks. Alati läheb kunagi.

Praegu aga... eile oli selle semestri esimene koolipäev. Käisin, olin peaaegu tubli ja sain teada, et mu vanad õigekirjainstinktid vähemalt lihtsamates kohtades täätavad ikka veel väga hästi. Täna ei olnud veel seda loengut, kus ma olkesin pidanud olema, see tuleb alles järgmine nädal.

Kuigi kõik on justkui korras ja võibolla natuke pareminigi, on imelik olla. Kuidagi lati alt läbi hyppamise tunne - nagu ma peaksin olema võimeline väga palju enamaks kui ma hetkel teen - ent mitte miski ei kutsu ja kõik tundub võimatu sellegipoolest.

Olen viimased nädalad unistanud sellest, kui äge ma võiksin olla. Teen selle suunas tibusamme, et ennast mitte suure hooga ära väsitada, ja tunnen, kuidas pidur on põhja vajutatud. Tahaks rohkem teha! Ma suudan kyll rohkem! Miks ma ei võiks teha seda trennijupikest kaks korda päevas selmet kord kahe päeva jooksul? Miks ma ei harjutanud täna kaks tundi kukerpalle hyppe pealt ja ma ei tea mida kõike toredat veel? Miks ma  ikka veel ei tee seda ja teist ja kolmandat kasulikkus ja head? Ma tean kyll, miks. Ma ise ehitasin endale selle piduri - kui ma tahan päriselt ägedamaks saada, siis ma ei saa seda teha nii, et kaks nädalat täiega ja siis käib vedru maha. Eiei. Teed natuke. Nii et ei saa peaegu et arugi, et midagi teisiti on. Kahe nädala, kuu aja või millegi pärast teed veel natuke teisiti - võrreldes eelmisega ei saa jälle arugi, et midagi teisiti on. Siis on vast lootust, et midagi jääb alles ka ja vedru ei käi kohe maha. Aga jah, lati alt läbi.

Kas ma võiks nyyd oma vaimse stabiilsuse palun tagasi saada, niipaljukest kui seda ka oli või ei olnud?

Närvid on sellised, et 24-kraadises toas radika kõrval istudes ikka hing väriseb. Nagu kylmavärinad, aga tegelt närvidest. Tulevad ja käivad niiviisi, vanad tuttavad asjad tegelikult. Esimesi kordi täheldasin neid mingil põhikooli alguse ajal - 5.-6. klassis või umbes nii. Toona oli mul kombeks koolist koju jõudes esimese asjana teleka taha istuda ja parajasti sobival kellal sealt tulevat sarja vaadata. Eks see oli ilmselt yks või teine seebikas, aga USA oma. Ei olnud 'Vaprad ja ilusad', seda ma ei ole kunagi sallinud ega jälginud. Igal juhul istusin seal sedasi ja tundsin, kuidas hing väriseb.

Pidevalt sain õiendada selle pärast, et miks ma ei asu oma koolitykkide kallale ja pidevalt selgitasin, et iga asi omal ajal - koolitykkidel ei ole sellest sooja ega kylma, kas ma teen neid tund varem või tund hiljem, aga telekast saab seda konkreetset asja vaadata ainult sel konkreetsel kellaajal. Need võisid olla esimesed juhused, kus ma selle enda jaoks lahti mõtlesin - mul oli ju vaja vettpidavat argumenti mitte õppimise ära põhjendamiseks.

Halb on. Yritan endale selgeks teha, et ei ole tegelt midagi. Ei olegi halvem kui tavaliselt, aga peas on hämmastavalt paha. Iga pisike asi, mida keegi kuidagi ytleb, võib anda plahvatamise sädeme.

Ärkasin täna jälle selle peale, et ema väga valju häälega koera käskida yritas. Kell umbes pool kymme varahommikul. Kui ma siis ukse vahelt hõikasin, et vaiksemini, ma proovin veel magada, sai ema tigedaks. Ta tavaliselt ei saa, aga seekord tuli selle peale yles ja hakkas mu toaukse vahel oma pikka pläkutamist tegema. Kuidas meil on kõigil erinevad arusaamad sellest mismoodi koeraga käituma peaks ja et kui mulle ei sobi tema karjumine, siis ma tulgu ja tehku ise ja et teda ka jubedalt segab kui kell kolm öösel mignit kolistamist mu poolt kostab. Peldikusse kõndimist või umbes nii siis, ma ei ytleks et ma tasse kuidagi häälekalt laua peale paneks või midagi.

Jäägu ometi vait ja lasku magada siis vähemalt. Ma ei võtnud praegu isegi yldse sõna sel teemal kas tema teguviis on minu arvates õige või vale, ma lihtsalt tahtsin et vaiksem oleks, ometigi.

All in all, tavaline mökupäev, jälle ei saanud midagi tehtud. Päevast jutustades vähemalt pysib pea päeva tegevuste juures ja närv rahuneb natuke maha, kui ma näen, et see on kõik lihtsalt harilik jama.

Kevadel või säärasel praeguse moega eelkevadel või millelgi sellisel on yks omadus, mida ma sugugi ei salli.

Selles aastaajas on midagi, mis paneb väga pingsalt ja lootusrikkalt tulevikust mõtlema ja plaane tegema. Kõik tundub võimalik, unistused on ainult käe sirutamise kaugusel. Tavaliselt öeldakse, et see on hea asi, kui nii tundub, aga ma pingutan sellega yle. Kui pea jääb liiga kinni sellesse, mismoodi saab välja nägema mööbel mu tuleviku elutoas, läheb meelest ära, et selle tuleviku kunagi kohale jõudmiseks on vaja homseks esssee kirjutada või muud sellist.

Mitte et unistamisel midagi viga oleks, aga reaalsel maailmal on mõned eelised ka - kuidas tõrjuda aina tagasi tulevat mõtet? Eseme, mida sa näha ei taha ja millel otstarve puudub, saab lihtsalt ukse taha tõsta, ära visata või sellest muud moodi vabaneda. Siis see on läinud. Mõttest saab parimal juhul mööda vaadata, tegeledes muude asjadega, aga seegi nõuab, et kogu aeg oleks millegiga piisavalt huvitav tegeleda. Ja see huvitavus peab olema järjest huvitavam, muidu juhtub nii, nagu minuga eile: loed kaks lehekylge raamatut ja ärritud viletsa pdf'i peale. (Halb pdf on migni asi, mida ei saa kuigi kergesti parandada ka, tähesuurused ja mittetoimivad sisukorrad ja muu selline.) Mängid max pool tunnikest arvutimängu ja iga väiksemgi mittesujumine irrutab sind sellest. Maa on kylmund ja kärss on kärnas ja pagendatud mõtted tulevad tagasi.

Nii roosad unistused tulevasest sisekujundusest 30 aastat tulevikus kui mustad mõtted ja kurjustamine oma igapäeva peale allkorrusel.

Räägitakse, et kui sa hakkad fyysilist tegema, siis miski hakkab teistmoodi minema. Ma ei tea, kas ma mõtlen seda endale ise välja ja efektid tulevad tegelikult hiljem, aga: ma olen mõned (umbes neli?) korda selle aasta jooksul käinud vesiaeroobikas. Eile ja täna ja tegelikult vist veel paar päeva varem ma täheldasin, et ma liigutan ennast meelsamini. Toanurgast oma pisikeste hantlite yles võtmine ja nendega ringi vehkimine on pea poolest kuidagi kergem tulema. Varem ma ei teinud seda peaaegu kunagi - või kui, siis väga ettekavatsetult ja sihiliselt ja suure eneseyletamisega paar nädalat järjest. Nyyd... mitte et ma kuidagi kogu aeg nendega taidleksin, aga see on kuidagi rohkem okei. Lugemisest pausi tegemiseks teetassi asemel. Umbes nii. Allkorrusel vett keema oodates kisub paigal seismise asemel ennast painutama ka. 

Need on head ning meeldivad arengud, isegi kui ma need endale tõesti platseeboefektiga ise välja ja kylge mõtlesin. 

Uuendasin siin natuke. Seda seal >
näiteks. Olen aegapidi hakanud kindlamalt aru saama ja tajuma, et ma ei ole enam tegelt samasugune, nagu ma mäletan, et ma kogu aeg olnud olen. Eks inimene ikka areneb. Natuke on kahju, et mõni tore asi enam nii tore ei tundu kui meeles oli, aga ei saa öelda, et praeguselgi minul otse viga oleks. Ja ilma varasemata just sel kujul nagu ta on olnud, ei tea, kas ma oleksin praegu selline või mõni teistsugune...

Seesamunegi, et aastat!. Enam ei ole uus, aga siis... värske? Pole veel pahaks läinud? Igapäevakalender on veel samahästi kui tyhi.