Kes tegi just viis tundi topelttööd...

Meil oli grupivestluses mõningane arusaamatus. Yhed sõnad ei viitanud tekstile, mis ma arvasin, vaid hoopis teisele. Tulemus: viis tundi tööd, mida ma tegema ei pidanud. Hulk teadmisi iseenda ja oma toimimise kohta, võidukas meeleolu pealekauba... Ja siis kuuled, et su töö oli, oih, vales kohas vale asja kallal.

Meenutab yhte korda, kui ma kartulivõtust veel päris hästi aru ei saanud. Meil oli maal traktoriga mingi häda ja algus muudkui venis ja venis, nii et pisi-mina võttis korvi yhte kätte ja konksu teise ja hakkas kusagilt yhe vao otsast pihta. Aru yldse ei saanud, et mis nad kõik pläkutavad traktori ymber ja pidime ju kartuleid võtma ja... Kuni traktor korda sai ja kõik ylejäänud vaod lahti ajas. Mis oli etapp, mille ma olin sujuvalt unustanud. Viimaseks kysis isa mu käest, et noh, lased samamoodi vao lõpuni edasi või ajan lahti? Ma olin omaarust hea mitu tundi kulutanud ja välja koukinud umbes kõige rohkem kümmekond pesa... Eks oli seegi töö ja tehtud ja mingit kasu tast oli, aga rumal tunne tuli küll.

Tänan hetkel taevaid selle eest, et mul öine rytm on. Peale seda, kui keegi pööningul plekktahvlitega kolistas (kunagi sygise poole, mõnda aega tagasi), sajab köögis hulka vähem läbi. See-eest sajab toas rohkem läbi kui varem. Nõjatun siin kirjutuslauale, mingi krapsatus käib. Tõmban tagasi, heli ei õnnestu reprodutseerida. Vaatan - kõlari peal paar piiska. Aah, selge, nii jälle... Tass alla ja elu läheb edasi. Õnneks siin enam kaua ei ole, aga... vilets on see lookene kokku, vilets. Asjad lagunevad. Jube hästi on võimalik tajuda, kuidas miski, mida vähemalt mina olen harjunud väga pysivaks pidama - maja! - laguneb vaikselt omaette, sest hämmastaval kombel vajavad sellised asjad pidevat nokitsemist, et korras pysida. Lillekylas oli hiljuti värav vaja yle teha, sest lagunes.

Muidu... mitu asja on, mille kallal peaks tööd tegema, aga miskipärast ei tee. Ma ei saa aru - need on normaalsed huvitavad asjad, põnevad, erinevad, mitmesugused - aga ma ei tee neid. Yhtegi põhjust ka ei oska tuua. Nii imelihtne oleks võtta see viis minutit ja harjutada kätelseisu, sein on vaba, viis minutit on imelyhike aeg... Ja ma ei tee seda? Sama kehtib umbes kolme kirjatyki, yhe põhjaliku võrguotsingu, kahe asjaliku kirja, köögikoristamise, yhe kyynlavalu, yhe kudumise ja veel mitme muu asja kohta. Mul ei ole mitte yhtegi vabandust, aga miskipärast ma ei tee neid, Ise ka ei saa aru, enesetunne on normaalne, ykski neist asjust ei ole liiga hirmus või vastutusrikas või yksluine või... mitte midagi ei ole viga ju? Ei ole, et ma teeksin suure põnevusega midagi kolmekymne kuuendat, mida vaja ei ole. Ei, ma lihtsalt konkreetselt otsin mõttetuid asju, mille peale aega kulutada, mu seriaal ei ole nii haarav, et seda käest panna ei saaks, mitte yhtegi takistust ei ole... Täiesti arusaamatu.

Oli pidu. See oli pikalt ja päris äge, mõnede tugevate miinustega, aga see ei ole see, miks ma hetkel kirjutama tahtsin tulla. Selle kohta hiljem.

Kirjutama tulin hoopis selle pärast, et mul oli soe vesi katki. Veesoojendaja (sest nyyd ma tean, et selle kohta ei tohiks öelda boiler, kui sellel ei ole vee kogunemise paaki) ei töötanud enam. Mis selle peale ikka teha? Tuleb tehnik kutsuda. Peale pikka munemist kutsusin tehniku. Tehnik tuli ja tegi töö ära. Paraku olin ma hooletu, nii et mul ei olnud sularahasid, mida talle selle eest anda. Selle asemel võttis ta kontaktid ja ytles, et okei, saad arve. Sellest on hea mitu tööpäeva möödas, aga arvet ei ole sugugi. Nyyd mul on halva inimese tunne selle pärast - mul oli rahagi välja mõeldud, aga ma ei tea, kuhu ja kuidas seda maksta, miska see on maksmata.

Halva inimese tunne on muidu ka, vedasin peol iseennast ja maailma alt. Mis täpsemalt juhtus, vajab kena ingliskeelse interneti toredaid mõistekonstruktsioone selgitamise juurde abiks. Keegi mõtles välja sellise asja, et paljudel inimestel, kes mingis hästi laias tähenduses "geek"i mõiste alla sobivad, on sarnaseid ebatarvilikke arusaamu selle kohta, kuidas maailm toimima peaks. Link! Minu oma kohta käib kena lyhend GSF4 ja see tähendab peamiselt, et ma arvan, et mu sõbrad võiksid kõik omavahel läbi saada. Iseenesest on see ju tore ja normaalne mõte? Aga mis siis, kui need sõbrad on erinevatest ringkondadest ega ole väga huvitatud omavahel läbi saamisest? Siis inimene, kellel on GSF4- isegi mitte tingimata kuigi tõsisel kujul - kipub neid siiski korraga samadesse kohtadesse toppima ja tahab ikkagi, et läbi saadaks. See on vale. Inimesed teavad ise paremini, kellega nad tahavad läbi saada ja kellega mitte. Neil on selleks valikuks igasugune õigus, see on miski, mis on nende elu ja nende asi.

Paraku läks see mul peol meelest. Oli ikkagi vaja torkida inimesi, kes olid juba enne mitte läbi saada tahtnud. Rahulikult ja põhjalikult ja ma teadsin seda. Miskipärast otsustasin ma nende öeldusi ja arvamusi leebemaks ignoreerida. Tulemus oli see, et yritades tekitada sotsiaalsust ja läbisaamismeeleolusid, käitusin ise nõmedalt, olukordi mitte juba eos maha laites. Istu kahe tooli vahele, nii istud sa mõlemal pool korraga! Sittagi, maha kukud. Vist jäin sõbrast ilma. See on haavavam ja halvem kui see tundub.

Antud kahvel on minu jaoks iseäranis raske, sest kui keski on mu "omade" hulgast, on mul kombeks neid kaitsta ja välja vabandada ja kõike sellist. See ei lähe niisama yle. Omadele on väga palju lubatud. Mis omakorda tekitab *tohutuid* pimenurki ja paneb oma peas välja vabandama isegi ysna nõmedaid käitumisi. Kombineerituna eelnevaga... Halvemal juhul annab see võrrand tulemuseks olukorra, kus ma aitan kahel inimesel yksteisele närvidele käia! Nii ei ole hea. Seda ei peaks tegema.

Nii et jah, nyyd mul on halva inimese tunne ja vist yhe võrra vähem sõpru. Kui mu vabandamisele reageeritakse kylma vaikusega, ei ole midagi parata. Inimestel on õigus ka sellisteks valikuteks. Kurb on.

Mõnikord on nii, et mingid inimesed lihtsalt ei peaks omavahel suhtlema sattunud olema. Või mis on... pigem lihtsalt tundub. Pööritan maailma sattumiste peale silmi ja mõtlen "Tõsiselt? Päriselt nii ongi? Mida veel... Mida kuradit veel, see on juba nii kahtlane, et ma ei saa aru, kas see ei ole veel naljakas või enam isegi mitte naljakas. Olge olla või midagi..." *vehib kätega nagu nõutu itaallane*

Mingi ammune kuju hyppab yleyldse viimasel ajal kordades tihemini kusagilt yles kui varem või vahepeal. Kahtlustan maailmaspiraali täisringi. See ei tekita suuremat vaimustust, ausõna. Rohkem nagu tydimust või midagi. Well, ehk on aeg oma värske kartmatus õlule vinnata ja toime saada nagu mõistlik inimene kunagi. (Aga salaja natuke muidugi tahaks, et kuidagi teisiti ka saaksa. Et maailm ei paneks mulle tajutavat kohustust toime saada, näiteks.)

See on lihtsalt... See on lihtsalt täiesti absurdne.

Mul oli tunne, et ma tahaksin midagi öelda. Ma ei ole päris kindel, mida mul öelda on. Seda, et kell on pool kaheksa laupäeva hommikul ja mu sisemine kell ytleb asju nagu... yheksa õhtul? Umbes nii, et päevajagu yleval olemist on seljataga, aga veel päriselt väsinud ei ole. Mis, mõnes mõttes, vastab mu kogetule küll - nii päevajagu tunde on yleval oldud, aga väsinud veel päris ei ole isegi. Ainult imelik maailm on nõuks võtnud, et kell on varahommik.

Mis viimasel ajal olnud on... Aah, mõned tunnid tagasi sain siis teada, mis seal muna sees oli. Hoopis midagi muud oli kui ma arvasin! Hoopis halvem tuli, kui pidanuks.

Enne seda vaatasin tykk tykk aega väga kauni kujundusega pisikest bluffimismängu. Tookord, kui seda mängitud sai, haarati mul kaks kõige sympaatsemalt joonistatud kujunditerida käest, pidin millegi keskmisega leppima. Nii esmamulje põhjal, eksole. Nyyd oli võimalus sympaatseid ridu lähemalt ja rahulikumalt vaadata. Mul on head esmamuljed! Yhe rea peamiseks võluks selgus olema kena helekollakasvalge minulill hea poole peal. Teisel olid pahupoolel ruunimärgid (ja heal poolel ohakas). Ma ei pea hea poole all silmas paremat poolt, ma pean silmas head, positiivset kaarti - halval kaardil on ka pahupool.

Veel enne seda oli kunagi yks hetk Mudlumi esitlus. See paistis silma sellega, et inimesi, keda ma yldse poleks tundnud, oli imevähe. Rahvast kokku ei olnudki nii napilt, umbes parajasti parasjagu oli, aga mis huvitavad kombinatsioonid ringkondadest kokku aetud. Lisaks paistis too õhtu silma sellega, et ma sain teada: kui kuus inimest, pakkidega, käed-jalad laiali jooksevad just liikuma hakkava rongi peale, piisavalt lähedalt, piisavalt just alustanud rongi, siis võib juhtuda, et liikuma hakanud rong jääb uuesti seisma. Et vaesekesed peale võtta. Kas rongidel on tahavaatepeeglid? Kui ei, siis kustkohast meid nähti? Äkki ei nähtudki, äkki oli tehniline restart? Põnev-põnev.

Ikka veel pean mõttes kolme kõnet. Või siis ainult kahte? Yks on igastahes ylistuslaul - miski on nõuks võtnud kirjeldada inimest isalõvina. Teine räägib sellest, kuidas mu (loodetavasti) mõistlik käitumine ei tule mulle tasuta kätte ja nõuab pidevat oma kolbasisu kõpitsemist. Mitte kumbagi kõnet ei ole mõtet pidada yhelgi muul kombel kui mõttes, sest mitte keegi ei peaks viitsima ega tahtma kuulata kaks tundi seosetut jahumist yhel või teisel teemal. Või siis äärmiselt seostatut, aga iseendaga sõlmes - mis on veel tyytum, minu kogemuste põhjal. Mul hakkab endal ka kõndides igav selle käes! Aga parem on igavus ära kannatada, muidu läheb võibolla miski jälle katki ja hallitama.

Olen munas. Selline tunne on, et yks luuletus tahab tulla, aga ma ei saa tal sabast kinni. Korraga väga tyytu ja väga äge, ja niisama proovida ei ole ka mõtet, ma tean kyll, nii tuleb ainult õudusi ja halbusi välja. Enamasti on läinud nii, et mõnda aega on selline... noh, munas olla, siis juhtub midagi või viskab elu mulle mingi teise kunstityki, pildi või muusikapala või millegi ette, ja siis saab kirjutada. Lihtsalt enamasti ei võta see poolt päeva või rohkemat aega. Ega eks need emotsioonikeerud selgivad ka, ma ei ole isegi kindel, mis tast praegu tuleks nagunii.

Tahaksin inimesele yhte lugu rääkida tegelikult, aga ei räägi. Võibolla isegi kahte. Sest need ei teeks midagi paremaks, võivad teha olemise vastikuks mõlemalt poolt ja oleksid natuke nagu rusikatega rinnale tagumine - omaenda olematu vaimse tugevuse näitamine, nii sellest kohast, kus seda kunagi ei olnud, kui sellest, kus see oli. Need on muidugi ilmselt head asjad, mida teada teise inimese kohta, aga need ei ole tegelikult vajalikud või abiks.

Jõudsin mõne tunni eest tagasi oma nädalavahetuselt. See oli vägev, ent laibastas mu üsna ära. Tuba on kylm, sest kes siin kytta sai, kui ma ära olin. Endal on ka kylm, aga see on seestpoolt.

Me ajasime kohutavas koguses lolli juttu ja väga vähe asju ümber. Me vaatasime haigeid värvilis-liikuvaid asju (sest ma ei tea tõesti, kui palju olid filmid ja kui palju multikad ja kuipalju niisama videod) suurelt ekraanilt, ja lendasime muudkui mööda kosmost ringi. Laev kippus jubedalt kogu aeg vaenlaste kätte jääma, sest bensupaak sai alatasa tyhjaks. Värskelt treenitud kaptenitega juhtus seda lõpuks veidi vähem.

Kohutava koguse lolli jutu vahele sai rõdul külmetamas käies räägitud ka natuke sydantavavat. Selle kohta saab ära märkida ainult seda, et mulle meeldib, kuidas me tõsiseid valulikke ja pelutavaid asju rahulikult öeldud saame. Näiteks võin tuua oma reaktsiooni (mis oli täiesti siiras, eksole): "See teeb haiget. Lase mul natuke aega olla ja valutada, läheb varsti yle." Lasti. Läks. Me oleme nii normaalsed, et seda lihtsalt tuleb välja tuua aegajalt. See on ikka veel uskumatu ja raskestihaaratav.

Varsti peale seda toimus episood mängupyssiga. Mida teeb inimene, kes seda esimesi kordi näeb, aga kellegi pihta lasta ei taha? Imiteerib muidugi iseendal ajude välja laskmist (keegi teine ei andud põhjust ka, et sihtmärgiks osutuda). Olin veidi enne teinud märkuse, et sellise demonstratsiooni nägemine näpistab hinge, ärdagu tehtagu. Keeruliste mõttekalkulatsioonide tulemusel (eelmisest lõigust järeldunud) tundus oluline ja vajalik ette näidata (ja järgi vaadata), kuidas siis on, kui mina mänguasja toimimist uurin (ja isegi vaenlase laeva ekraanil harjutamiseks pole). Sain märkuse vastu. Asjade käiguga rahul.

See kõlab õudselt dramaatiliselt vist? See ei olnud. See ei olnud yldse. See juhtus täiesti muuseas, kogu muu möla ja mässamise sees. See koosnes paarist vaiksest rahulikust lausest. Jätkus teineteise lasta yritamine, mis mingil hetkel läks yle põrandal toimunud myramaadluseks tollesama õnnetu mängupystoli pärast. Sain teada, et olen päris painduv kohati. (See on hea asi, mida olla.) Mida arvata, kui kaks purjus inimest enne ägedaks minemist tõstavad lähedalolevad ümberminemisvõimalised anumad yhel nõul veidi kaugemale? Lelu muutus igavaks alles siis, kui kõik kuulid kadunud olid. Yhe leidsime hommikul (mispeale see sai järjekordse intensiivse naeruepisoodi peakangelaseks).

Haiget möla, nagu ma ytlesin, oli palju. Miskipärast jäi eredalt meelde kylmetav vestlus, kus meenutatud sai koolikeemiat. Benseen, see on ju mingi asi? Mismoodi ta on? Mida me teame selle kohta, niimoodi ilma igasuguse allikata? Ehitusdiagramme teadsime hulka paremini, kui seda, millega tegelikult tegemist on (ma kiusu pärast ei vaata hetkel isegi järgi).

Jah, 48 tundi kylas olla väsitab ära.