elu, ilu

Ikka veel on kevad. Täna kuulsin vist esimest korda sitsikleiditavaid tihaseid. Mulle meeldib.

Nele kurdab omas blogis omaette. Ma siis kõlan siinpool kaasa, et ka Tallinna tantsuklubis juhtus eile kuidagi... maeitea, igal juhul märkisin ma ära, et "Täna puuduvad korraga kõik kenad noored ja hõivamata meesterahvad siit!" Peale märkimist märkasin, et hea oli, et täpselt rääkisin - nimelt leidus lähedal yks kyllalt kena noor poisterahvas, kes ent nägi hõivatud välja. Uuemal ajal. Varem ei näinud.

Eile öeldi mulle tantsuklubis hirmus ilus kompliment: "Sa iga kord räägid justnagu muinasjuttu! (mulle sellistes kurblemisolukordades)" Mõtlesin järgi ja tõepoolest, see polnudki esimene kord, kui mulle juturääkimise oskuse kohta midagi head öeldakse. Imestan selle yle endamisi, sest see on päris kindlasti miski, mis on tekkinud kunagi alates septembrist. Rääkimata siis nendest veidi kummalistest hetkedest, kus jutustades tuleb nägusid teha, pea õlgade vahele tõmmata ja kätega vehkida - et lõbusam saaks, piltlikum. Õnneks, õnneks ei satu seda väga tihti nägema-kuulma inimesed, kes oskaks selle juures ära tunda, et see väljend on siit laulust ja too väljend on tolle käest ja see kulmutõste on kolmanda juurest ja see naljakas ylahuule teema võib hoopiski sealt pärit olla. Juust.

Mis omakorda tuletab meelde, kuidas PiKi meile loengus kana ja kukke tegi. Eesmärgiks oli tuletada rebastele meelde, kas keegi mäletab looma-ja linnuhäälte sõnu või on neid yldse väiksena kuulnud. Tema näidetes ytles kana: "A-a-aasta läbi paaljaajaalu!" ja kukk vastas: "Kustmasuullesaaan!" Aga mitte tekst ise ei olnud oluline, vaid see, kuidas ta kanaks hakkas selle juures.

Kujutatagu nyyd endale ette - vanem, suurema kondiga naisterahvas upub peadpidi oma õlgade vahele ära, pea hakkab sammude taktis yles-alla käima, vahepeal soputab veel tiibu ka. Ja siis karjub yle auditooriumi. Ei olnud naljakas. Kirjeldus võib olla, aga olukord minu jaoks vähemalt ei olnud. Ma ei oska öelda, kas ma olen kunagi näinud niivõrd edukalt kellekski hakkamist. Looma mängimist, looma moodi tegemist olen kyll. Aga loomaks olemist omateada mitte. Meeldejääv lugu igastahes.

A., ja mõned Akadeemiad sain siiski kätte. Umbes minuti pärast käruga prygikasti poole mineva hunniku otsast. Napp lugu.

Midagi oli veel... Mh, ahjaa, näiteks see, et loovkirjutamises, kus ma tõepoolest tegin kõik oma koduse töö mitu päeva varem ära (luuletekst, mitte proosa, yldiselt), ei läinud seda poolt kodutööst yldse tarvis, mille yle ma uhke ja rahul olin. Öeldi hoopis, et eks me tegeleme siis sellega järgmine kord. Aega lihtsalt ei jätkunud. Ole siis veel tore ja aktiivne.

yht-teist

Kevad. Noh, niisama, ringijooksmise mõttes. Tahan sinna ja tänna, Londonisse ja Pariisi (aga mitte Nuustakule.) Ja Birkasse ja kuhu kõik veel.

Mulle meeldib uusi asju teada saada. Igal võimalikul ajal ja kohas ja kombel. Kool on selle poolest äge, aga mõtteainet tuleb ka mujalt, viitsi ainult vaadata-kuulata-lugeda. Hetkel on koolist veel vaimustus, kõik ylesanded saavad korralikult tehtud õigeteks tähtaegadeks... Seda on kyll ilmselt palju loota, et selline seisund ka edasi kestaks, aga sellegipoolest. Eesti kirjanduse loeng on põnev - kuigi õppejõud kipub natuke yhelt teemalt teisele ära vajuma aegajalt, suudab ta seda siiski parajasti niipalju teha, et huvitav oleks jälgida, aga vajalik osa saaks ka kõik ära räägitud. Suurepärane.

Kellel on yksikuid kõrvarõngaid, millest võiks loobuda? Mul on paar ehtemõtet nendega seoses. Kuulutustest veel - kas keegi ihaldab endale yht komplekti n-aegseid kerilaudu? Korralikud ja kasutatavad, annaks niisama ära.

Ära andmisest... poest antakse meile veidi vanu Loomingu numbreid. Muidu läheksid prygisse, aga enne toodi tahatuppa, et kes tahab, võtaks kaasa, mida on. Aastast 2008, ja mitte kõiki pole alles. Mõned Akadeemiad ja ports Tähekest (2009) on ka, ja törts Teater.Muusika.Kino. (Homme lähen sealt läbi - kes huvi tunneb, võin ehk midagi ära vedada, kui täna ära ei visata. Antagu teada.)

Klaviatuuri puhastasin. Nyyd yks või kaks klahvi on veidi vähem tundlikud vist, aga kui nii peaks olema, siis see on korrastatav.

Olen veidi fragmentaarne, aga ei ole tahtmist yhestki asjast pikalt rääkida. Mainin lihtsalt läbi käinud teemasid ära.

Vahepeal pidin juba muretsema hakkama, sest paistis, et uus blogidesulgemise laine on kusagilt lahti läinud. Selgus, et vara kartsin, ja ilmaasjata. Positiivne.

vihast ja tuttavatest

Täna oli tuttavate inimeste vaatamise päev. Muuhulgas ka tööpäev, aga mitte iga päev ei õnnestu siin linnas näha kolme tuttavat nägu (jõulude ajal tööl olemise võib vast arvestusest välja jätta). Erandkorras sai yle vaadatud Faramir (sest teda eesnime järgi nimetades, nagu ma vahepeal juba mõttes ära harjunud olen, tekiks segadus nii minu peas kui teksti omas) ja kaks kolmest "aktiivsest" HMSlasest. Eraldi. (Eraldi on oluline märksõna tulevikuks, sest ilma selleta tekib liiga palju kombineerimisvõimalusi. Arvestades, et ma nagunii ei mäleta siis enam, keda ma mõtlesin, tuleb märkused juurde teha, et oleks võimalik takkajärgi tuvastada.) Yhe kaaslannal oli samasugune seelik, nagu mulgi. (Ripub selja taga kapis.) Täitsa naljakas oli, aga seda ma muidugi ei öelnud. Ilus seelik on, pole midagi parata :D.

Aga ärkasin hommikul ja vihastasin ennast sinisekirjuks. Kui midagi reklaamib ennast seoses mõistega hõimu-, kandes kaane peal vöökirja või sellest inspireeritut ja/või rahvariideid, siis mõtleb kergeusklik vaataja ju ometigi esmapilgul, et äkki ongi midagi ilusat ja head tehtud ja jagatakse nyyd euroliidu raha eest postkastireklaamina. Tyhjagi! Tegin lahti, esimene asi mis silma jäi, rääkis misjoni vajalikkusest. Kontekst ei jätnud kybetki kahtlust, mis sorti misjoniga tegemist. Vot siis ma saingi tigedaks. Alguses mõtlesin, et pildistan ta kurivaimu ylesse ja karjun võrguavarustes nii kõvasti, kui oskan. Nyydseks olen kahjuks vales toas ja õnnetus on korrus allpool laua peal, ei mina viitsi enam minna teda sealt otsima. Tige olen siiski. Ennekõike sellise... pettuse pärast. Kahtlemata on vajalikud ka säärase sisuga bukletikesed - kellelegi kusagil. Aga see ilusasse rahvalikku kuube ryytada on ikka seatemp kyll. Justnagu neil endil symboolikat, millega ringi lehvitada,kohutavalt vähe oleks. Sama tige oleksin mõistagi ka juhul, kui sellise teoga oleks mõni muu seltskond hakkama saanud. Aga aitab selle peale mõtlemisest. Muidu saan veel nii pahaseks, et võtan nimelt kätte ja teen teoks yhe hommikul soovitatud plaani.

Niite käisin täna välja võtmas. Nyyd on imelik suhu vaadata - viimase tagumise hamba taga on auk. Konkreetne lahtine auk. Kasvavat varsti kinni, aga ikkagi.

Mida veel? Ahjaa, avastasin, kui suurepärane tulemus jääb, kui kasvõi poest ostetud vildilehekesele viltimisnõelaga sõbivas toonis lõngajuppi kylge torkida. Kavatsen endale pyhapäeval sellisel kombel tasku valmistada. (Miks mitte, seeliku juurde väga hea asi!)

raisk...

Yhe ja teise asja peale ja hetkel pigem poolpositiivselt.

Esiteks selle peale, et ma olen ikka tola kyll. Mul oli mõte, võibolla muidugi, et reaalsusele mitte vastav idee sellest, kuidas saaks langeda 45 korrust, maha jõuda ja edasi jalutada. Ma kirjutasin selle uitmõtte ylesse, kui ta tuli ja ta on alles. Ja ta ei ole tekst, sest ma ei oska ennast väljendada.

Teiseks selle peale, et inimestel tuleb hirmus häid mõtteid. Võtab sõna otseseimas mõttes siin arvuti taga kilkama, kui hea mõõõ-te! (Vrd. "Kui hea raamat!"). Võtab kohe niisugusesse vaimustusse, et kui siis paar minutit hiljem meenub, et esiteks olen ma ka ajaliselt kyllaltki hõivatud tudeng (reaalselt vähemhõivatud kui tohiks, st, logelemiseks leiab alati aega ja asjalikeks asjadeks eikunagi) ega saaks ka asjade parima käigu juures kohe kuidagi käsi kylge lyya; ja et teiseks elame me kõik siiski paraku pärismaailmas, kus heade ideede töösseminekut takistab alati miljon pisiasja või mõni kavalasti sõnastatud seadus, vot siis on kyll tunne et maailm on kohe äraytlemata ebaõiglane. Sest nii head mõtted väärivad teokssaamist.

Kolmandaks selle peale, et täiesti, absoluutselt ja tõeliselt ootamatutest kohtadest, niiöelda "võsast" hyppavad ikka ja jälle välja mõtted-sõnad-nimed-laused, mis ehmatavad. Mitte oma olemuse, aga ootamatu väljahyppamisega. Ehk siis, loen mina rahulikult yhte oma igapäevaringi blogi, täiesti pahaaimamatult jään kaasa mõtlema ja olen loetavale lahti, ja sealt hyppab näkku jälle mõni, kellest poleks sealtkandi juttude lugemist eluski uskunud. K'st rääkimata, tema jõuab yldse liiga igale poole. (Mis mõttes: dragon, mägi, vähemalt pool mu igapäevasest blogiringist, pidevalt jälle tema... . Mitte et see halb oleks, aga.)

Ja siis mõned mitte-raisk asjad ka. Näiteks loeng pealkirja "Loovkirjutamine", millest ma vaimustuses olen. Mille koduse töö ma kavatsen tõepoolest esimesel võimalusel ära teha. (Äkki peaks kohe pihta hakkama?) Milles ma kavatsen julgeda oma koduse töö ka suuliselt ette kanda. Pool ylesandest oli nimelt võtta kaasa "tekst, mis on mind kõige rohkem mõjutaud" ja seda analyysida - kuidas ja miks just nii ja nii edasi. Teise poole ylesandest.. sellega läheb ilmselt raskemaks, sest selle... temaatika ja stiil on mulle võõravõitu.

eeh, elu! niiks!

peast muinas

Lugesin Dragonist kõike seda sina värskelt tekkinud taaskehatajate juttu ja suvi tuli meelde. Täpsemalt see, kuidas ma täitsa muinasvarustuses magasin korraliku nõmevihmaga pingule tõmmatud linasest riidest telgis. Ei, siiski, nahkadele panin alla niiskusthoidva kile, säärase, nagu neid piknikuteki nime alla poest leida võib. All siis lammas ja põhjapõder, peal mina ja mu riided pluss kõik muu kaasa võetud villane. Magada oli soe ja pehme, hommikul ärgates ise kuiv, asjad kuivad. Võrdluseks: kõrvalolija tänapäevane magamiskott tahtis põõsa peale kuivama minna. Telk lasi suuremate vihmapiiskade puhul natuke pisikest pihu surva mõjul läbi, aga ei tilkunud kusagilt. Tänapäevasemate telkide kombel telgiriidele vastu minna muidugi ei saanud. Plussidest-miinustest veel: kogu mu kraam võttis ruumi umbes yhe keskmise seljakoti jagu, pluss asjad, mis käekorvis kaasas olid. Seda on kahtlemata rohkem kui magamiskoti jagu, aga kõik see peal ja ymber olnud villane oli samal ajal seljariie, st, mul oli seljas yks ja kaasas teine vahetus, kui isegi mitte rohkem. Pole yldse paha variant, mulle tundub.

Ma lihtsalt ikka veel ei suuda ära imestada, kuidas kogu see kraam ikka ja jälle mu ootusi yletab. haldjas riputas kusagile oma võrgukoju yles pildi oma eelistatuimast rõivamoest. (Olen laisk, ei lingi ega midagi - kes järgi vaadata ei taha-viitsi, leppigu seletusega, et vaipseelik, vaipkleit ja vist oli mingi pikkuses villane särk (aga võis olla ka linane) pluss kõik mitte-kangaline ilu mis sinna juurde käib) Arvan, et see on yhtlasi täiesti paras käimariie siinkandis umbes kynnipäevast kolletamispäevani, kui kesksuvine lõõskava päikse käes heinateoaeg ehk välja arvata.

Niipalju siis vana asja vaimutusest.

Tegelikult olen ma ikaldus, ikka ja jälle. Täna sain hakkama valel ajal tõusmisega - ehk siis, sätin omateada äratuskella 7.00 tirisema ja kujutan ette, kuidas ma olen tubli ja lähen ennast arvutiloengusse registreerima. Aga jääb umbes yks klikk tegemata ja kell heliseb nahhaalselt harjumuspäraselt 8.00. Õnneks pole sellega veel midagi katastroofilist kadunud, sest neid loenguid ikka mõned veel leidub. Kuid sobivate kellaaegade leidmine ei olegi nii lihtne, kui võiks arvata, sest yks hommik ei sobi liiga pikaks veniva päeva pärast, teine jälle sellepärast, et kaugemalt tulles ei pruugi kohale jõuda. Ja kolmas õhtu ei sobi varase linnast lahkumise puhuks ja neljandat päeva tahaks lihtsalt loenguvabaks jätta. Ja nii edasi. Siiski mõned kõlbulikud ajad veel leiab.

Aga kui jamad kõrvale jätta, olen tubli. Teen kogu aeg kõike ebavajalikku.