Tänane mõttetu päev

Ei olnudki päris mõttetu, sest tegelikult sain ma teada, mida tegin eile kõlavööga valesti, et muster kohe välja ei tulnud. Ja hetkeseisuga on olemas neli teoreetilist kohta kuhu võibolla saab Tartus elama asuda. Muidugi tuleks nüüd kätte võtta ja nende kontaktisikutega rääkida ning üheks päevaks kokkusaamised kokku leppida, võimaluse korral kõigiga. Aga... ma ei julge ju! Võõraste inimestega rääkimine on ikka alati probleeme valmistanud. Mis siis et telefonis ja puha, aga ikkagi... Nojah.

Tegelikult ma midagi mõttekat teinud ei ole, kuigi terve päev on kuidagi peaaegu otsa saanud. Üks mõte ajab teist taga, seisma ükski ei jää, tegemist on aga midagi tehtud ei saa. Selline nüri tunne tekib, kuigi ma olen tegelikult väga heas meeleolus.

Üks huvitav mõte: mu käest küsiti täna, kumb mulle rohkem meeldib, õmblemine või kõlatöö. Küsimus polnud raske, nagu arvata võib, aga pani mu hoopis sellele mõtlema, et igaühel peaks olema mõni hobi, millega seoses tahetakse täiustuda, milles oleks tarvis kõige parem olla ja nii edasi. Kui paljudel see on? See miski, mis aitab lõdvestuda, kui mõtted sõlmes, see miski, ilma milleta ei saa. Minul on ja ma olen ka selle üle õnnelik.

Päikest!

Riiast tagasi

Millest kõigest on vahepeal rääkimata jäänud: tantsimine! oli! super!, eile laamendati linnas (& kuidas ma koju sain) ja kindaslti veelgi asju.

Aga täna käisin Riias. Kolme unetunni pealt bussile, kerged tukastused täpselt Läti piirini. edasi und ei olnud. Muljed: Riia bussijaam on kohutav koht! Nagu mu õde nina kirtsutades ütles - vana jaamahoone ja Keskturu korrutis. Õnneks ei pidanud me seal kaua ootama vaid saime peagi isaga kokku. Järgnes päev põhiliselt püstijalu - poest poodi, vahepeal autosse, vahepeal proovima, vahepeal istumispunkt ja kohvi. Tulemus: minu lõpukleit (mida ma lähemalt kirjeldama ei hakka), õele lõpetamiseks seelik. Ja siis padavai Tallinna poole tagasi, seekord auto, mitte bussiga. Neile, kes veel ei tea: ma loobusin plaanist lõpetada rahvariietes, sest tundsin, et minus puudub pealehakkamine et need õigeks ajaks valmis jõuda. Ja kõige selle sh(ta ei lase mul sellele katust teha!)oppamise vahele kõned Tallinnasse - mis toimub, kuidas asjad on ja nii edasi. Muretsesin ju. Päriselt ka.

Häbematult lühikesed muljed said, aga ma vabandan end vähese magamise ja liiga suure emotsioonihulgaga.

Pärast Jüriööd

See on siis möödas nüüd. Kahjuks enamalt jaolt minu osavõtuta, aga ma ei usu, et see oleks asja palju muutnud. Mis siis Kassinurmel (ja edasi) toimus, ehk kuidas ma esimest korda elus larbilt jalga lasin.

Kui olime kohale jõudnud, algas kogu see tohuvabohu ja külm. esiteks, asjad kile alla ära, ja "Oodake siin". Ootasime. Vihma sadas, mina sain miski ime (või Tini käe) läbi oma sõbaserva sedasi pähe, et ma olevat välja näinud nagu Maarja. Vähemalt ei tilkunud kogu see taevane vesi mulle sedasi lagipähe. Siis tuli lõpuks käsk minna oksi lõkkesse vedama, ja kindad olid otsas. Seevastu andis käte kuivatamine ja soojendamine hea võimaluse natuke jälle lõkke ääres seista ja soojeneda ja kuivada. (missugune mõtte-ja sõnakordus...) Tegelikult mulle ei meeldi Kassinurmel tööst viilida, see ei ole õige. Aga süües kasvab isu või midagi seesarnast ja nii me vedasime järjest suuremaid asju. Lõpuks tirisime välja kõigepealt ühe murdunud või sartud puutüve, mille transpordi juures paar venelast appi tulid (üks oli vist German). Teist nad aitasid juba välja ka tirida ja märksa suurema hulgaga, sest see oli suur ja pikk ja külmunud ja vettinud ja kõike muud sellist. Igal juhul tuli mingi hetk söögipaus ja mulle meenus, et olin nõud maha unustanud. Polnud sellestki häda, õnneks oli kohapeal plastnõusid ka.

Pärast sööki läksime siis tüdrukutega Loovälja külla ennast lahti pakkima ja kohati ümber riietama. Selleks ajaks ei onlud enam nii külm ja märg, eriti kui oli saanud veidi aega telgis olla, aga vaimne seisund aina halvenes. Siia juurde siis seletuseks, et oli selline tunne, nagu Kassinurmel oleks midagi paigast ära. Või ei tegemist oleks vale Kassinurmega - varem on see alati olnud nii kodune, et mine või südaöösel peale tondijuttude kuulamist üksi metsa, sest midagi ei saa juhtuda. Kassinurme on tavaliselt kodu. Nüüd ei olnud. Juba saabudes oli tunne, et miskit on korrast ära, ei ole enam seda vaimu. Nii küpses otsus sealt ära minna. Veel enne käisin hiieplatsil ja nägin kurvastusega, et vana puu oli ära murdunud. Juba eelmine kord kui seal olin, oli see kaotanud ühe oksa, aga nüüd oli tervenisti maas. Selle asemel oli platsi keskele istutatud uus, noor puu. Kena neist, kes seda tegid. Edasi läksin mööda mingit rada ja jõudsin kohtadesse, kuhu ma polnud varem sattunud. Seegi oli imelik. Telgi juurde tagasi jõudes olin kindel, et lähen ära. Kui Kassinurmel tekib tahtmine ära joosta, sest kõik on korrast ära, on midagi tõesti valesti. Tavaliselt tekib just tahtmine sinnasamma jõuda.

Mõned kõned hiljem oli selge, kuidas see toimuma saab. Algne plaan: kiiresti asjad pakkida ja jalad selga, Jõgevalt rongiga Tartusse. Ja kõne Liisale, kes oli juba enne nõustunud mulle laenama, sest Jüriöö puhul ei pidanud sõidukuludega arvestama ja pankrot olen ma kuu lõpus niiehknii. Aga ei läinud kõik asjad nii nagu plaanis. Jõgevale jõudes nägin parajasti, kuidas rong pani uksed kinni ja liikuma hakkas. Aega et kaubamaja juurde minna ja raha võtta ei onlud, ja sellest poleks suurt aidanud ka, sest raha ei olnud. Minu asjae seis Jõgeval: raha null, telefoni akut peaaegu et null, orienteerumisvõimet samamoodi null ja tagasiminekusoovi mitte mingi hinna eest. Paar sõnumit hiljem vantsisin risti läbi Jõgeva, et saada ühe maantee peale, kust hääletada. Üksi. Ma ei fänna seda liikumisviisi just eriti, üksi veel kõige vähem, kostüümiga... Õnneks sain päris ruttu kahe auto peale. Vabandused ootajale.

Ei kahetsenud kordagi, et ära tulin, veel vähem kahetsen nüüd, kui olen lugenud teiste muljeid sellest sündmusest. Pealegi oli hommikul nii ilus ilm ja puha.

Kui olin koju jõudnud, oodatult nii kahe paiku, olin veel veidi aega üleval ja lskin neljast magama. Öösel samal ajal ärkasin üles ja märkasin, et olin näinud und. Erinevalt muljest, mis sellest tõdemusest võib eelnevate postituste tõttu jääda, olin ma selle üle õnnelik. Sest nüüd ma usun jälle, et elan päris maailmas - unes ma und ei näe, kui juhtungi magama. See kõik toimubki! Uuesti ärkasin alles kella peale. Homme on päris tõeliselt viimane koolikell ja puha... Kolmapäeval tantsima, reedel Riiga... Jah, suvi hakkab vist varsti kohale jõudma. See ringiliikumise aeg, kus piisab ka ainult keebist, et põõsa all tukkuda, kui muud pole.
*ootab juba suve ja Seiklusi*

Päikest ja vabandust et seekord ootamatult käitusin.

Oeh

Ma olen nii kaua üsna kurb olnud. Ärge pange mulle siis pahaks, et kardan iga hommikut. Kardan ärgata ja õue vaadates näha enda ümber talve, kardan mõista, et see oli ainult ilus unenägu. Kardan uskuda, et see on päriselt, nagu hävitaks usk selle võimaluse.

Aja elastsusest

Ma olen oma elu kajastamisega siin väga maha jäänud, tundub. Esiteks on kooli jäänud veel kõigest kaks tundidega päeva, edasi ainult konsultatsioonid eksamiainetes. Teisipäeval on lõpukella aktus, sobivalt kella 12 ajal. Kui ma ei eksi, on esimese ja uue 12. klassi aktused ka alati kell 12 - sobib ilusasti kokku.

Vaatasin-mõtlesin järgi, mis kuupäeva kannab viimane postitus. See polegi ajaliselt nii ammu, aga aeg on selline kummaline asi. Kord venib mõnikümmend minutit sedasi, nagu oleks see poole päeva pikkune, teinekord mahub 24 tunni sisse kahe-kolme päeva jagu muljeid. Viimased paar päeva on just sellised olnud. Tänan oma kingi, mis suutsid kontsapleki kaotada ja andsid sellega hea ettekäände maha istuda - seda siis üleeile.

Eile oli ka ülivahva. Ma vist olen viimase lühikese aja jooksul juba teise uue huvi leidnud - kõigepealt piljard, nüüd tants. See oli peaaegu kõige parem asi viimase aja jooksul. Aga kuna magama sain alles keskmiselt hilja enda kohta ja äratus polnud ka just kõige hilisem, ei pruugi ma hetkel kõige koherentsemat juttu ajada. Keskendumisvõimet ka pole, aga ma ei usu, et see unepuudusest tuleneb.

Päikest!

*ära tegutseda üritama*

Omas mullis

Vahepeal on palju juhtunud. Kirjand sai kirjutatud, nii hästi-halvasti kui ta tuli. Sai veedetud öö maa all ja kuu peal. Mitte mõlemas korraga, aga kordamööda küll. Sai tehtud reklaami Keskmaa Ordule (särk on kasulik!). Sai kaks tööd mittetehtud - ei andnud ära. Sai seminar järgi tehtud, hästi. Sai nahka lõigatud, selle ja teise ja kolmandaga, õnneks mitte elusat ja kõige rohkem on saanud olla oma suurepärases tujumullis. No mis teha, kui kõik lihtsalt on nii ilus ja hea, et ei saa säramata jätta. Võtke seda kui järjekordset rõõmujagamist - ja saage ise ka õnnelik tuju!

Päikest!

Kaks ühes

Kui ühtmoodi raskel rõhuvad õlga
Kotis raamat ja soomuskinnas,
mõlemad valed, mõlemad õiged.

Kui reaalsus ja uni
puutuvad kokku ainult endas
ja mõlemat korraga ei saa.

Ja kui ka parima tahtmise juures ei tea, kumb on kumb,
Kardad ärgates avastada, et reaalsus on kadunud,
Või loodad magama jäädes, et suudad veel und näha...

Kas suudan end rebida
Ei, mitte vabaks ahelaist, vaid
kaheks osaks ja seejuures terveks jääda?
Või jään sillaks kahe vahele, kuulumata kummassegi, alati kukkumist kartes?
Jäädes lahendust ootama, seda ei tule.

*sära*

See postitus on siin eelkõige sellepärast, et eelmine aegus väga ära. Aga et see liiga lühike ei saaks, siis natuke niisama-mulinat.

Vaadake õue! Kevad on ja ilm on ilus ja puha. Nii sinisinist taevast näeb tavaliselt pigem postkaartidel, kohati puhub vaiksem või tugevam tuuleke... Nüüd on see aeg varsti kohe ukse ees, kui tahaks kõigi oma tegemistega õue kolida, leida näiteks linnas mõne vaiksema rohelusesopi ja seal edasi tegutseda. Aga maa peal istuda veel ei tohtivat (ei mäletagi, oli see nüüd jüripäevast või jaanipäevast, kui tohtis...), niisiis kasutage selleks pargipinke. Neid kohati ikka leidub.

Ma juba ootan Jüriööd - see aasta saab seda sündmustikku hoopis teisest küljest vaadata.

Veel - eile käisin "Sõdurit" vaatamas. Mulle meeldis. Roman Baskin oli küürakas vene sõdur, Ain Lutsepp Laidoner. Kahju, et vanaema seda ei näinud - talle on Johan alati südamelähedane teema olnud, ta ju kasvas nende mõisa juures üles. Tegelikult peaks võtma selle aja ja temaga Viimsisse neid alasid vaatama minema. Häbi tunnistada, aga ei kutsu eriti. Tema jutud on alati nii pikad ja laialivalguvad, et kuulata ei jõua. Ja ta ise ei jaksa nii hästi enam ringi käia, et pargi läbi võiks jalutada. Kahju.

P.S. - Nii ei või teha! :D

Niisama

Kui mõtted mängivad lõngakera
Mille kass on segi kratsinud
Ja harutades tuleb neid juurde
Kuni kogu kolba sisemus
On täis värvilisi niitlõngu

Kui päike lõõskab nagu viimasel päeval
Ega sulata hirmujääd hingest
Mis on olnud kosmosekülmuses
Terve igaviku

Kui kihutad mööda kiirteed
Ega oska autot juhtida
Ja üle ei jää midagi
Peale lootuse, et kõik läheb hästi
Jääd ellu vaid hingest hoides.

Võid võtta vasara,
Et taguda puruks mõtted
Võid võtta tõrviku,
Et sulatada hirm
Võid vajutada pidurit,
Et pääseda
Aga mõte jääb samaks.

Pundar-pundar

Ehk siis, mul on täpselt et kuus koolipäeva aega et teha kõik oma asjad ilusti ära. Ja mul pole vähimatki suutu nendega pihta hakata. Peab sundima täna selle "Karge mere" valmis saama, hambad ristis peab sundima. Samal ajal oleks kaval kuulata muusika seminari plaati, homme lähen seda järgi vastama.

Muidugi ei aita sellele põrmugi kaasa mõtete segapundar peas ja miski, mis tundub nagu kergemat sorti kofeiini üledoos. Hoolimata asjaolust, et ma pole lähiajal tarbinud eriti midagi kofeiinikat. Teiinikat ka mitte, kui nüüd norida. Keskenduda on sellegipoolest raske, kui mitte peaaegu võimatu. Nii ei saa.

Äkki teeks nüüd nii, et kõik mu probleemid saavutavad vähemalt mingi ajutise paigalseisu-selguse kuupäevaks 14.04? Praeguses seisundis ma küll kirjandivõimeline pole.

Hiline äratus

Vahepeal on hulk asju juhtunud.

Reede oli lihtsalt ülimalt veider ja kohati nõmedalt nässuläinud päev. Peale hommikust kohvitamist suundusin Tiivasse vanematele ehitusele appi. See osutus valeks mõtteks - kõik asjad läksid nässu. Külm oli, vahupüstol ei tahtnud töötada, mõõdulint näitas kalossinumbreid ja nuga ei püsinud käes või ei tahtnud oma tera näidata (väljalükatav nuga...). Otsustasin, et sellisena pole must seal küll mingit kasu ja tulin koju ära. Teel vajusin veel enam masendusse, nii et koju jõudes küsisin messeris kuuli. Ei, loomulikult ei mõelnud ma sellele, et tegemist võiks ola ka piljardikuuliga - aga tulemus oli ikkagi see, et kohe peale õhtusööki tormasin Tarieni juurde, et sealt üheskoos Hadese poole startida. (nüüd sai küll pikk lause) Seelik vahetatud (teenelise vastu) ja viimaks erinevad stiilimured lahendatud saime minema. Teel muretsesime veel ohtralt teemal "On see nüüd ikka lahti, mingi hetk pidi ju reserveeritud olema...". Aga kohale jõudes vaatas vastu võõraste hulgas ka tuttavaid nägusid (Mats ja Undu (:D)) ja hoolimata järjekordadest piljardilaudade taga jõudis ka meie kord kätte. Algses oli kõik nii nagu peab, aga siis tuli punkt, kus enam mitte üks löök nii ei läinud, nagu pidi. Mina suutsin vist isegi valgest pallist jaburalt mööda lüüa, nii et sellele vastu läksin. Ma pole enam päris kindel - juhtus paljutki ja magama sain märksa hiljem kui mulle kasulik oleks.

Laupäeval jällegi ärkasin varem kui oleks tahtnud ja pidin poleteise tunni pärast äratusest arvates olema Balti jaamas, et jõuda rongi peale (7.43 rong...), mida üllatuseks ei läinudki. Ei märganud plaane tehes, et nimetatud transpordivahend ainult tööpäeviti sõidab. Ega's midagi - jalad selga ja bussijaama, sealt ikka midagi läheb. Jäin väga napilt kaheksasest bussist maha, järgmine tuli poole tunni pärast. Selleks hetkeks olin juba jõudnud arvamusele, et see ebaõnn on lindude petmatajätmise pärast minu peale langenud. Heakene küll, saame hakakma. Viimaks õnnelikult Tartusse jõudnult avatasin aga, et bussijuht kas ületas kiirust või olin ma midagi üsna sassi ajanud - buss oli tervelt et 25 minutit liiga varane. Vaatamata kõigile takistustele jõudsin lõpuks esimeste seas haldjate juurde. Pidu oli lõbus, hoolimata sellest, et veidike liiga palju sai tehtud asju, mis käisid nende jaoks määratluse alla "laste mängud". Einoh, viga polnud midagi, lihtsalt hakkas kõrva. Parim oli muidugi Aliase ekvivalent ilma sõnadeta, kahekaupa ja keskmaaliste mõistatega (ja filoloogilist meetodit oli hoolimata selle jaburusest lõbus vaadata). Siiski osutus teadmistepõhine meetod (või naiselik aru) vägevamaks - ära tegime! Tulema saime alles peale südaööd. Tulema - sest Elavieli ja Fin(w)ioni raudvanker tõi mind täitsa ukse ette keset südavat sügaööd. Siseminegi uks läbi raskuste mind sisse laskma veendud, magasin vist enne veel, kui pikali olin jõudnud.

Niisiis olin tänase suhteliselt hilise ärkamise täiesti ära teeninud. (Ja sellest hoolimata ei suuda ma hoida enda juures ühtegi mõtet tekstiloomest. Urr!) Kuulan eesti muusikat autoritelt nagu Tormis, Kunileid, Eller ja üritan õppida neil võimalikult hästi vahet tegema. Järgmine nädal sisaldab õnneks ainult kahte koolipäeva, ülejäänu on konsultatsioonid eesti keeles ja kirjanduses.

Huvitav, ma ei närvitsegi enam kirjandi pärast. Eriti.

Unenäguline

Ärkasin hommikul, pool mõtet peas. Ülejäänu tuli üleval olles ja kokku sai selline.

Tahaksin ära
Kinnitaks kõrgele köie
ja selle otsa ämbri.
Istuks ämbrisse, kiigutaks
Ja siis enam ei liigutaks
Kuni potsatan heasse. Maha
Jääksid kõik arved

Või hoopis ehitaks parve
Põhjapalgid saaks sõprusest
Headest sõnadest keerutaks köied
Neid hoidma
Purjeks tuulejuuksed ja...

Tulge ka! Ei saa?
Olete kinni maas,
kaugookean hirmutab?
Ärge kartke, me jõuame
Kuhugi välja
Ja seal pole parem
On ainult tunne, et nii on valem,
et peaks olema tagasitee
sest ikkagi see pole see.

Miskit

Ettevaatust, juttu tuleb rõvedast limasest olendist!

Ehk siis: loen mina ajalehte, ja mida seal soovitatakse: pane kompostile kaan peale! Ma ei kujuta küll ette, mida head sellest sündima peaks, ei kaanile ega kompostile.

/kole jutt.

Muudest asjadest: ma oleksin äärepealt lihavõtted ära unustanud. Just nimelt. Mitte miski ei vihjanud, et need varsti tulla võiksid. Ja siis pärib ema, millal me mune värvima hakkame. Ma esimese ropsuga ei saanud arugi, millest ta räägib. Siis tulid pühad meelde. Ja koolipäevi on kirjandini jäänud veel täpselt et kaks. Niisama päevi on rohkem.

Tuju on miinustes ja närve polegi - lihtsalt mõttetu hall tunne on. Sest vaikselt hakkab liiga hiljaks minema, et midagi mõistlikku teha suuta (ja kellaeg ei puutu üldse asjasse).

Paanikanuppu on kellelgi?

Ja nüüd see tuligi - sest kunagi pidi mu puudumiste limiit täis saama. Kui ma kohe midagi ette ei võta, jääb mul lõputunnistus saamata, muusikajaloo pärast. Ma vist kukkusin seda kuuldes päris näost ära, aga selline see valus tõde ongi. Niipalju siis mu laitmatust kooliteest, sest kunagi olin ma isegi viieliste hulgas autahvlil.

Ja igasugused retsensioonid, nii kunstiajaloos kui muusikaajaloos, on ka tegemata, homme tuleb esitada kunsti lisatunni lõputöö "Varjud" ja üsna-üsna varsti ka midagi Tallinna mõne piirkonna kui elukeskkonna kohta, soovitavalt ohtra pildimaterjaliga (mis tähendab seda, et ma pean minema kuhugi jõlkuma ja maju pildistama). Pluss siiani tegemata asjad eesti keeles.

Tegelikult maksid puudmised mulle juba varem omal moel kätte. Kuna ma ikka veel ei oska kodus iseseisvalt õppida, olen ma seni teinud töid ära tundides õpitu põhjal. Nüüd, kui ma olen tundides vähem kohal olnud, olen ma saanud neis vähem õppida, mis tähendab kehvemaid hindeid.

Peaks ennast käsile võtma, aga nii palju muud on ju teha...

Üleüldine magamata olemine.

Niisiis. Kellaega näete siit kusagilt, ma olen Tarieni juures ja pole silmatäitki maganud. Selle asemel olin terve (või vähemasti suure osa) ööst täiesti võõras kohas nimega Hades (ja tont mind võtku, kui ma tean, mis liigitus selle juurde käib) ja mängisin piljardit. Nii umbes esimest korda elus. Polnud üldse kõige kohutavam, kui välja arvata täielik kobasus, mis trehvab ainult süsteemil pime kana leiab ka tera. Aga meie möödalöögid olid vähemalt stiilsed! Pihtalöögid ka. Ja ma ei saa sinna midagi parata, see on tohutult ülivahva mäng. Peaks rohkem kokku puutuma sellega, ennast rohkem kokkupuutepunktidesse asetama.

Elot toideti lusikaga, ampshaaval nagu last - ma ei mäleta täpselt, miks, aga see nägi huvitav välja. Ta sai isegi pudipõlle ette! Ja siis ma avastasin end mingi hetk tõstetuna otsapidi lauale, et ulatuda kuhugi ei-tea-kuhu, milleks minu käed vähemalt on küll liiga lühiksesed, ja leian ennast tõestamas, et mul täitsa ulatub jalg maha veel. Loomulikult läks löök väga nässu, aga vähemalt oli see huvitav...

Ja loomulikult jäid rääkimata kõik need huvitavad asjad, mis juhtusid enne maa alla vajumist. Ülekantud tähenduses. Näiteks see, kuidas ma jooksen, juba niigi hilinenult, varahommikul Estonia tearti kassasse, ainult selleks, et avastada, et see on kinni! Paanika ahoi, sest tol hektel oli mul seda kassat tarvis kasutada. Ja nüüd ja kohe. Nojah, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Sai ka ja lõpuks jõudsin ma isegi peole kohale, ja see oli lõbus. Alguses oli pigem huvitav ja sisseelamisprobleemid veidike, aga hiljem... Muhe! Miks te kõik nii harva kokku juhtute?

Ja nüüd, kui ma tahan täna veel kooli ka jõuda, esimesse tundi nimelt, siis peaks veerand tunni pärast siit kooli poole liikuma hakkama. See aga ei ole sugugi sada protsenti kindel. Eks näeb veel, mis edasi saab.