Ehhee.

Tartu faktor ründab. Eriti viimase nädala jooksul jabura aktiivsusega. Kuhu ka ei lähe, ikka näed ühte või teist inimest. Mõni pakub isegi s(mispagananumberseeoligi!)hokolaadi. Teine.. teine ei tunne ära (aga võibolla olen ma ise poolpime ja pean inimesi kellekski muuks). Kolmas... kolmas küsib näiteks kella, tuttav inimene. Võõrad ikka küsivad, aga tuttavad harvem. Ja nii kohe ongi. Natuke imelik, aga tore ka.

See nädal möödub vist pidevas heatujumullis, ei aita ussi- ega püssirohi. Nii võikski olla. Jääda.

Päikest!

*

Pöördudes tagasi igapäevamaailma
Tulnud unistustest ja unenägudest
Mis said reaalsuseks kaugel põhjas
(Peaaegu kuueteistkümnendiku päeva kaugusel,
kui mõõta mööda reaalsust,
mõnikord kaugemalgi, kui päralejõudmistahtmine
venitab aega,
mõnikord lähemal, eriti varahommikuti
ja pärast pikki pidusid)
avastad silmi päriselt avades
*kodust segaduse,
mida sa ei koristanud, sest tegid mujal süüa,
*vihust tegemata töö,
mida ei osanuks teha ka tahtmise korral,
*esikust hulga pooleli asju,
mida sa ei õmmelnud, sest oli vaja vaadata uudiseid ja kleite

ja otsustad, et ei lase end sellest segada,
sest unistused ja unenäod on liiga head,
et neid argisega lahjendada.

(25. kyynlakuu 10221, norsk grammatikk)

90.

Head vabariigi sünnipäeva!

Vaatasin just seda niinimetatud "pingviinide paraadi". Mõnusalt palju oli rahvariideid ja neist inspireeritut. Ilus ja huvitav oli vaadata - huvitav näha kes mida kannab, kellel on ilus ja kellel kole kleit (eks öelge pealegi, et seltskonnaajakirjadele sobiv teema), kui palju on valgeid setu kuubi, palju musti mulgi omi, kui palju on pidulikke (üllatusena ka üks igapäeva!)vorme, ja nii edasi ja nii edasi.

Aga tegelikult... tegelikult on mul muud tegemist ka. Ausalt. Näiteks õpin hiragana tähti. Ei lähe eriti edukalt. Õmblen. Seda häirivad erinevad asjaolud nagu õige luku puudumine ja muu jama.

Mõnda asja peaks veel tegema ja siis magama minema. Sõidan homme parem... Saab ühe öö kodus ka magatud.

Teate, kevad on. Mina nägin Lillekülas õues lumikellukesi ja veel mitte päris puhkenud märtsikellukaidki. Ja ilm on kohati otse kõige ausamalt ja pärisemalt lumikellukaojaline - olgu, lund on natuke liiga vähe, aga siiski.

Kogusin laule. Vanaema käest, vanu Viimsi külapidude ringmängu-ja muidulaule. Üllatav, kui paljusid neist ma varem kuulnud polnud - ju ta laulis mulle varem ainult teatud laule ja teisi ma polnud kuulnudki. Niipalju sain targemaks, et on olemas Gustavi ja Iida kohalik versioon Innu ja ... Sama tüüp, see on teada.

Päikest!

Kevad!

Kuidas ilm võib tuju mõjutada! Praegu oli väljas päääääike, jää sulas igal pool, taevas selge nagu ei tea mis ja ilm nii kevadine kui veel olla saab. Katsu sellise ilmaga olla midagi muud kui rõõmus! On otse tunda, et kohekohe lähevad asjad roheliseks ja kevad astub päris ausalt talve varjust välja. Täna paistab olema igaühe õnnepäev. Pardid teevad Emajõe peal trikke - käisin veidike ülesjõge jalutamas, sest aega oli.

Aga eile kütsin terve pool õhtut. Istusin ahju kõrval nigut üks vanaema, kudusin paksu rohelist salli - sain enam-vähem valmis ka - ja kütsin. Täna tuleb vist veel üks selline õhtu, sest ma tahan salli peale lilli heegeldada. Mhmh. Kohe suure kuhja ühe otsa peale. Sall läheb käiku kohe, kui ma ei pea enam käima puht külma pärast paksu talvemantliga, mille juurde ta üldse ei sobi. Kohekohe, kui veel paar sellist kevadist ilma on. Ehk hommegi juba, kui ainult ilmataat annab.

Tegelikult on muidugi natuke liiga vara veel "Kevad! Kevad!" rõkata, sest veebruari kuu on alles natuke rohkem kui poole peal, aga mis siis. Täna on 18. :) Sobib selline ilus ilm küll, olgu nii ajakohatu kui tahes.

Tühjast-tähjast

Näed seda ilma nüüd. Eile kurtsin, et kuud ei näe. Täna saksa keelest tulles vaatan - ilus poolkuu vaatab tumedast selgest taevast ülevalt alla. Suutsin ajagi ära määrata, ilmselt suisa õigesti.

Aga homikupoolikul hammustas mind ilma hammasteta luik. Unes. Kõvasti ja mitu korda. Valus oli. See oli üks segane ja jabur unenägu ja luik ise oli üsna suur.

Selline väsimus, hallus, enameijõua võtab võimust. Eks ma vast ole ise süüdi ka, kes käsib poole ööni lugeda raamatuid, kus pildid vahetevahel hirmutavalt tühjade silmadega jõllitavad. *külmavärinad* Uni on. Vist. Kurk on valus. Vist ja poolenisti. Ma tahaks ainult loota, et ma päris haigeks ei jää - just nüüd enne laupäeva oleks see väga nõme. Et noh... Sünnipäeva-pidu ja puha. Mitte minu oma, muidugi. Aga ikkagi.

Oeh.

Pudipäine

Ärkasin täna hommikul parajasti selleks ajaks, et kella kümnesesse loengusse minna. ku ma peale mõningast ekslemist Lossi 3es õige ruumi üles leidsin ja enne ukse avamist igaks juhuks seinal rippunud plaani vaatasin, avastasin aga oma üllatuseks, et loeng, millele ma ilusti registreerusin, algab alles 31. nädalast. Jee. Ega's midagi, koju magama. Ja norra keel tõepoolest on vaheaja jooksul omal algatusel märksa arusaadavamaks muutunud. Polegi enam nii hull kui varem, ausõna.

Ja täna on proov, ei tea, äkki saab saunagi. Ja sebimist on ka veel natuke, ikka ühte ja teise kohta tarvis jõuda. Aga aega on. Umbes parasjagu.

Ja ma sain endale eile puust kõlad! Pisukese järeleaitamisega saavad juba päris kasutuskõlbulikuks - tahavad naatuke liivapaberit näha. Ega ma muidugi sellga ei arvestanud, et sellist suurt pakki on tsipkae ebamugav käsitseda. Eriti kuna puust tehtuna on nad märksa paksemad kui lainepapist - aga pole hullu, kahte kätte mahuvad ilusti. Mõningase harjutamise peale usutavasti ka ühte.

Kinkige keegi mulle sirvid! Taevas on nii pilves et muidu ei saa ööd ega mütsi aru mis aeg parajasti on.

"Flandria päeviku" sain läbi. Huvitav oli ja mulle Õnnepalu stiil meeldib. Väga. Väga. Ta on mõnusalt rahvalähedane. Kirjelduste järgi on kohati võimalik konkreetseid kohti ära tunda, isegi kui neid nimetatud pole. Ja see annab sellise mõnusa tunda juurde, kui oskad kirjeldatud sündmusi seostada kohtadega, mida oled oma silmaga näinud. Tead, et selle ja teise lause taga on just nimelt _see konkreetne_ trammipeatus ja see või too maja. Meeldib.

Järgmiseks peaks kreeka müütide kohta lugema. Või "Idioodi" kätte võtma.

Päikest! Seda on nendesse hallidesse päevadesse nii hädasti tarvis.

Ja hakkab jälle pihta

Mis toimub? Uus semester tuli lumega. Või vähemalt sadas laia valget lund alla siis kui ma punktipealt kell kümme uksest välja astusin. Nüüdseks on see ilmselt siiski lörtsiks mandunud.

Aga tuju oli hea, hakkamist täis. Ärgata hommikul _soojas_ toas. Kohe päriselt soojas. Ärgata mitu korda, sest aega on. Ja... Jalutada valesse loengusse. Õppejõud oli õige. Mina olin õige. Teised kuulajad ja koht olid valed. Nimelt kadus mul eile õhtul kõige ebamugavamal ajal internet ära ja ma ei näinudki, kus mul millal mis loeng on. Jäi meelde, et hommikul kella kümnene loeng on eesti keel. Lootsin, et samas kus varem. Ei olnud. Õppejõud arvas ka, et on samas, kus möödunud semsterilgi. Ei olnud sellegipoolest. Teised ei arvanud. Nemad olid õiges ruumis. Vot mis võib juhtda, kui internetilepingut ei ole.

Pidime andma hinnanguid riikliku eesti keele ja kirjanduse olümpiaadi töödele. Mulle sattus ette kaks tööd teemal "Tsitaatsõnade kasutamine ajakirjanduses". Üks võrdles Postimees 1997 ja 2007, teine Äripäeva ja Cosmopolitani. Huvitavad tööd olid tegelikult, mõlemad abiturientide kirjutatud. Mõlemad oskasid Exelit kasutada lisaks tabelitele ka ilusate värviliste - kuid mitte eriti selgete - graafikute tegemiseks. Üks pakkus tsitaatsõnade asemele välja omasõnu. Teatu tüüpi kammlooma nimeks oli pakutud kõrverak(k)suga. Teine küsis tsitaatsõnade kasutamise kohta ka vastavate trükiste keeletoimetustest arvamusi. Neid oli ka huvitav lugeda.

Peale loengut helistas vanaema, kes arvas, et mul on tervis korrast ära. Ei ole. Telefonikõne taustal sai ema krambid. Sellel on vähemalt üks helge külg ka. See tähendab, et ta pole mõnda aega joonud. Ma loodan südamest, et ta suudab sellega jätkata.

Mul on nüüd kodus päris tõeline eriti mugav ja mõnus pesa. Üles lae alla sai kohaliku lambi panna, pikendusjuhtmete ja teibi ja kõige muu abiga. Nüüd saab voodis patjade otsas lugeda, ei pea seda enam kirjutuslaua taga tegema. Ma olen rahul.

Ballist ja ülikoolist.

Meil oli niisiis nüüd eile ära Keskmaa Ordu ball. Ametliku nimega Gondori Kuninglik Talveball või muud sellist. Tore oli. Koju jõudsin nelja paiuku või veidi enne, enne magamajäämist panin puhuri tööle. Kümme kraadi pole ju naljaasi. Kui ärkasin - väljas oli juba valge, nii et mite väga vara järelikult, oli puhur suutnud toa 20 kraadi peale kütta. Tundus jah täitsa soe. Lükkasin välja. Kahe või umbes nii tunni pärast vaatasin uuesti kraadiklaasi - kahekümnest oli ainult 15 kraadi järele jäänud. Pole ka ime.

Homsest algab uus semester. Kui mul on esimese õppeaasta peale kokku kohustuslikke aineid, mida sel õppeaastal loetakse, kõige rohkem 32 punkti, siis kuidas ma peaks kummalgi semestril vajalikud 20 punkti kätte saama? Lahenduseks tunduvad olema vabaained ja valikained. Mille vähemalt üks loeng langeb nüri järjekindlusega kokku mõne põhiaine loenguga. Jee.

*otsib aineid edasi*

*

Veel natuke vähem kui kaks meetrit paela tehtud, hulk veel teha.

Aga jaksu ei ole, sest meil on kodused probleemid. Ei lahka neid siin. Lähen ja pean vastu ja püsin üleval, sest pael on vaja valmis saada ja midagi peab ju tegema. Et mõte ei läheks siinse igapäevase olukorra peale.

Suudaks ma ainult vastu pidada!

Sain ühe peenikese kõlapaela valmis. Olen paeaegu rahul, sest leidsin selle jaoks täitsa kena läikiva, mitte sätendava kuldse niidi. Vott.

*lubab kätel käia*

Paha

Paha on olla. Sees keerab, olen uimane ja tige. Hommikul ei olnud. Kui kodus ärkasin, siis ka veel ei olnud. Aga kui siis tantsutundi jõudnult avastada, et mõned on jälle tülli keeranud ja mossitavad kumbki omas nurgas põhimõtteliselt, siis see kipub igasugusest enam-vähem psitiivsest tujust teerulliga üle sõitma. Kahjuks. Ei, see ei tähenda, et selliste asjade näitamist mulle vältima peaks. Aga praeguseks on sellega liitunud arusaam, et ma ilmselt ei saa sellest rahvalaulu tööst jagu ja teadmine selle kohta, kui palju ma vähemalt pean kõla- ja muud käsitööd tegema järgmise nädala jooksul. Seda on natuke palju - täpsemalt umbes nii palju, et kolm unetundi öö kohta on keskmiselt päris hea perspektiiv, kui mul ükskõik ei ole parajasti.

Eile õhtul mängisin toreda seltskonnaga huvitavaid lauamänge. Katar - või kuidas seda nüüd kirjutataksegi - tuleks endale ka hankida. Tõepoolest vahva mäng on, noh. Eurovisoonist ütlen ainult seda, et enamik kohalolijatest hääletas. Mina ei hääletanud - mis mõttega. Nagunii ma ei ole seda jälginud ja nalja saab nagunii.

Lähen loon mõne paela üles või midagi. Rahvalaul on nagunii lootusetu.