juhtus

Alles eelmises sissekandes leidsin, et kyll on ikka lollid, kes aru ei saa. Aga kui nina pysti ajada, hakkab vett sisse sadama teadupoolest, nii minugagi. Juhtus järgnev Piinlik Lugu.

Tööpäev. Raamatupood. Tuleb Klient. Kysib "Pommeri aeda", mainib juurde, et Traadi oma. Lähen toon talle selle - Hõbevaramu sarja väljaanne kenade hõbedaste kaantega, igayhel autori pilt peal. Hakkab maksma, tuleb välja, et Kliendil on ka kliendikaart, aga pole kaasas.
"Pole viga, nime järgi saab ka otsida. Kuidas nimi on?"
"Traat."
"Ei, teie nimi..."

Mispeale mulle näidatakse raamatu kaant. Kaanepildilt vaatab vastu seesama mees, kes raamatut osta tahab.

Õnneks ta ei solvunud, vaid leidis selle pigem naljaka olevat - minul siiski nii häbi kui häbi saab olla.

Teine asi, mis ma teha tahtsin, on avaldada imestust selle yle, kui hästi keha tunneb ära, mida tarvis on. Kes on joonud islandi samblikust tehtud teed, teab, kui jõleda maitsega asjaga on tegemist. Aga peale selle joomist hakkab kylmetuse all kannataval parem. Nohutav-köhatav mina võttis ja jõi sedasamastki teed siis - ja oh yllatust, see oli... noh, ega ta päris HÄSTI just ei maitsenud, aga tavalist mõrumaitset ka enam juures polnud - oli ainult selline tunne, et just seda oligi vaja. Vahva. Mitte et ma selles faktis - et keha teab mida tarvis on, vaja ainult yles leida - väga sygavalt kahelnud oleksin, vastupidi, syya ostes lähtun ennemini sellest kui muust, aga nii otseselt sellise asjaga pihta saanud varem väga ei olnud.

Vahepeal oli välikas ja Tartu rahvamuusikapäev. Mis välikal saunas juhtus, on kirjeldamatu, nii et ma isegi ei yrita. Rahvamuusikapäev oli tore, välikas muidu ka. Elu on peaaegu lill - kui ainult seda pidevat vihma ei sajaks...

rujast ja õhtusöögist

Yks asi on mind augustikuust saati vaevama jäänud. Tykk "Ruja" nimelt. Ma ei mäleta, kas rääkisin sellest juba toona, kohe peale vaatamas käimist, aga igaks juhuks siis kordan, sest nyyd tuli see uuesti yles.

Mõelge nyyd ise: Ruja on Venemaa-tuuril. Uhke pidu pika laua ääres. Laud on kasetud valge linaga, laua peal on uhked hõbedakarva läikivad tarvikud... Seda näidatakse niipidi, et pikkus on yle lava. Muusika stseeni taustaks on sama, mille saatel kunagi alguses Rannapit peksti, symboliseerib seega riiki, võimu. Laua taga on lisaks Ruja liikmetele ja muudele eelmises stseenis olnud tegelastele ka Riigiametnik oma Sekretäriga (kes Rannapit toona just peksidki). Alender istub keskel, käed laiali, suur naeratus näol. Kysimus: Mitu inimest on laua ääres? Kas teil vähemalt tekiks mõte nad nii igaks juhuks yle lugeda? (Edasi allpool, et igayks saaks oma peaga mõelda.)














Minul kyll tekkis tahtmine nad yle lugeda. Neid oli seal 13, just nagu peab. Minu arvates täiesti võrratu analoogia, eriti õigesse kohta sattunud pealekauba. Ainult et kerkib yles kysimus, kui paljud vaatajatest seda yldse märkasid? Ma tean et meie neljasest seltskonnast olin mina ainuke. Pole arvustusi väga palju lugenud, aga kusagilt pole kõrva-silma jäänud, et kirjutaja selle ära tabanud oleks. Ma ei pea ennast eriti kultuuriga kursis olevaks inimeseks just, aga "Pyha õhtusöömaaeg" on Lääne kultuuripildis niivõrd laialt tuntud teos ikka muarust kyll, et selle võiks peale vaadates ära tunda. Eriti kui on veel taustana teada, et just tollel tuuril läks Ruja lõhki. Ilmselt võiks öelda, et esindame eesti keskmist oma perega - või seda tavalist eestlast, keskmiste kohta ei tea. Niisiis, yks neljandik vaatajatest märkas? Siis võiks sellest ju midagi juba kuulda olla... Märkasid vähesed? Kas siis eestlane ongi selline mats, kes niigi tuntud asja ära ei tunne, isegi kui see on nii puust ja punaseks ette tehtud? Imestama paneb.

Hiljem: Lugesin natuke arvustusi. Garšnek isegi mainis seda kohta. Mõned teised ei maininud, aga lahtiseks jääb, kas see oli nende arvates liiga tavaline, lihtne, et olla mainimist väärt, ei sobinud teksti sisse, või jooksis silmist-kõrvust mööda.

Tallinna mõjud...

Astusin kuusirbi otsa jalad katki
Ja tähed särasid mu hinge sõelapõhjaks
Ronides mööda yht puujuurikast rada
Ammusele linnamäele

Mina ju olen nõidade maa tytar
Räägin kuuga kui kassiga
Ja vaatan sind pimedast metsast
Põnevusest põlevate silmadega

Siis lendan ära.
Maha jääb ainult linnukujutis kaelast
Ja järgmine kord kui mind näed
Otsi tavalise naise tavalisest käekotist
pruunikirjusid sulgi.

Porikuu 18., 10221

*klõnks*

Elu on imelik ja imelikumaks ilmselt läheb veel.

Ma panin eile oma juuksed põlema. Kui Liis poleks kõvasti kisama hakanud ehmatusest... Oleks kahju ilmselt hullem. Niigi võiks selle varjamiseks ilmselt juuksurisse minna. Ja kui juba siis juba... ehk siis ma ei tea, millise soenguga ma sealt väljun. Kummalisel kombel ma ei ehmatanud ennast isegi märkimisväärselt kainemaks. Meil oli Elo(kesekese) ärasaatmispidu. Nimelt sõidab Elokesekene aastaks kaugele anglite maale.

Lugeda ei tasu liiga palju ega liiga hoolikalt, lugemisvara tuleb valida. Mina lugesin nimekirja, kellele ja mille eest kulka raha annab, ja siiamaani käed värisevad. Yhte mingil ajal ilmuvat raamatut ma tahan. Hoolimata sellest, et selle kyyneviil-sydamesse-faktor (või lusikaga-silmad-välja-faktor, sõltuvalt inimesest ja tema taustateadmistest) on täiesti tuntav ja olemas, on selle sisu väga tõenäoliselt lihtsalt liiga ilus, et sellest ilma olla. Peaaegu et ei usugi, et inimene, kellele sellised mõtted pähe tulevad, ka päriselt olemas saab olla, nii geniaalsed asjad on seal. Kysisin - ega ta ise ka ei tea, kas ta olemas on. Ma kaldun siiski arvama, et on. Vähemalt samapalju kui ma ise, sest muidu ei oleks mul sõrmedel neid jälgi.

Kolimine on seal kusagil täies hoos - mina olen tööl ja tunnen ennast ysna mugavalt vähemalt selles osas, mis puutub raskete asjade tassimisse.

Mis mõtet on asju teada, kui nende juhtumine sellegipoolest jalad mitmeks tunniks võdisema paneb? Või siis, sellepärast et ette teadsin...

Mis asja tal oli sel kellaajal keset linna? Pole minu asi, retooriline kysimus - aga yliveider, täpselt selline nagu ma arvasin oli see kokkusattumine.

Ja siis ilmub poodi yks, keda ma võibolla tean - võibolla, kahtlusaluseid on kaks ja lõppeks on sarnaseid veelgi. Ja mina hoopis paigast lahti loksutatud niigi, kaotan yhenduse aju ja käte vahel kusagil ära. Kilekotti ei tahetud!

Enesega rahul

Seda olen viimased paar päeva vaikselt teinud.

Siidi peale joonistada, eriti siidi peale värvida on puhtakujuline nauding. Kuidas see värv pintslist riide sisse voolab, kuidas see on hoopis teistmoodi kui paberi peale midagi värvida. Yhtaegu sulejoonistuselikum, teisalt vesivärvi moodi, kolmandast kyljest nagu eimiski muu.

Laupäeval kolimine. Ma olen laupäeval ilmselt tööl, nii jube kui see ka ei oleks. Reedel on kyll vaba, eks ma siis võtan ja ajan kõik omad asjad, mis veel Keldrimäele jääud on, järjest kotidesse-kastidesse ja saab need siia toodud. Sest kui mind õigel ajal ei ole, tuleb asjad ette ära teha.

REKLAAM! Meil on soodusmyyk parjasti mingite asjade osas - karbiga köites "Faust" maksab 190 eesti kroonlooma, siis on seal soodustusega veel "Jälestuse jõud" sellest kirjust sarjast, eesti ballaadiantoloogia, midagi vanalt Lotmanilt, mingi ports noorsooromaane yhelt võistluselt ja muud veel.

Aga kuna kell on juba kolm läbi ja homme on tööpäev, ei oska ma enam midagi muud öelda kui head ööd.

*kobib, õnnis naeratus näol, kotile*

Elu

Käisin nädalavahetusel Tartus, Kaitseliidu õppusel. Nyyd olen laiguline soovi korral ka väljastpoolt - seejuures eriti spetsilt ruuduline laiguline veel. Ainult myts on kaks numbrit väike kahjuks. Arvatavasti umbes kaks numbrit, see tähendab.

Kõik minu hea enesetunne ja asjad said vahepeal olulise tagasilöögi, aga kõik on taas korras ja hästi. Mind ymbritsevad inimesed, kes julgevad öelda välja oma nägemuse tõest, isegi kui see kuuljale ei meeldi - aitäh teile. Selle julguse eest just - või siis pilguheidu eest teisele poole inimestevahelist ylesaamatut myyri.

Igayks väljendab erinevate inimestega suheldes oma mõtteid erinevalt, julgeb tunnistda erinevat hulka oma mõtetest, mahendab neid erineval määral. Igayhe "mina" on sedapidi lähenedes mingi kogum enam-vähem tõekspidamisi, mingeid asju, mis samaks jäävad - ja suur hulk seda, mis sinna ymber tekitatud saab (vastavalt suhtluspartneri olulisusele vähem või rohkem), ja mis on osaliselt kyll kokkusobiv selle tuumaga, kuid kaob selle juurest niipea kui suhtlussituatsioon, vajadus just selle inimesega suhelda, kaob. Seda juurdepandavat mõjutavad veel paljud asjad - alates sotsiaalsest grupist, kuhu arvame vestluskaaslase kuuluvat, ilma ja väsimusmäärani välja. Häda on selles, et iseennast saab näha ainult läbi teiste inimeste silmapeeglite. Eks katsu siis yles leida just see yhisosa, mille suhtes need yllatavalt erinevad peegeldused kokku langevad... Mida rohkematel peegelpiltidel yks või teine iseloomujoon ennast ilmutab, seda põhilisem, tuumalähedasem ta on. Aga täit tuuma ei näe keegi, järelikult ei ole mitte yhtegi iseloomujoont, mida inimene endale omistaks, mis olekski tal absoluutselt olemas. Mõned võivad sellistena tunduda, aga ilmselt ei ole kõiki peegeldusi veel nähtud. Kes saab olla absoluutselt veendunud, et ta igal juhul, sajal juhul sajast, miljonil juhul miljonist, käitub mingisuguses situatsioonis yhtemoodi? Inimene, kes on põhimõtteline surmanuhtluse pooldaja, võib seda arvamust muuta, kui see tähendaks kellegi liiga kalli surmanuhtluse alla mõistmist. Võibolla see näide pole kõigi jaoks piisavalt ekstreemne, aga annab muidki välja mõelda.

Jääb ainult kysimus, et kui mitte keegi seda tuuma ei näe, siis kas see on yldse olemas...

Pyhapäev

Ma võiksin rääkida nii paljust.

Ma võiksin rääkida sellest, kuidas sygis Tallinnas on ilusam kui kevad Tartus (kuigi mulle aasta eest vastupidist kinnitati, st, sygis Tartus olevat (tol hetkel veel isegi tulevat) ilusam veel kui kevad Tallinnas.) Vale puha. Eile lugesin oma mõtteid eelmise aasta samast ajast, märtsikuusse välja... Nyyd vaatan, kuidas see hallus järjest ja järjest mind ära sõi. Ei mingit hirmu selle ees, hambad risti suruda ja kangekaelselt rippuda kõigi ilusate hetkede kyljes ka siis veel, kui nad ainult hea õnne tõttu koos pysivad, kui nad on lihtsalt nii õhukeseks kulutatud pidevast nende najal elamisest... Ja vot mis sellest lõpuks sai.

Ma võiksin rääkida yhest inimesest, kes on mulle täiesti võõras. Aga ma pean tast lugu, kuigi tal pole isegi kohta, kus elada. Ta ei ole veel alla andnud, ennast odekolonnist seaks joonud ja igasugust eneseuhkust kaotanud. Selle asemel peab kangekaelselt kinni seadustest (yhistransporti kasutada ei julgevat, sest trahvisumma on liiga suur...) ja tundub et näeb vaeva oma elu õigetele rööbastele ajamisega. Rõõmustas, et oli just suutnud ajada kokku raha ID-kaardi jaoks. Kahe nädala pudelikorjamisega. Ytles veel, et kerjama ei lähe. Et antagu aga tööd, ta teks kyll.

Ma võiksin rääkida sellest, kuidas reedesel päeval võib keset Viru tänavat kohata paljusid kauakadunud tuttavaid. Või sellest, kui mõnus on istuda mõnes suvalises pisikeses vanalinna kohvikus (mismõttes nad Kohvicumi kinni on pannud?... *urr*) ja maailma asju arutada.

Ma võiksin ära mainida, et õpin kymnesõrme pimesysteemi. Mingisugune saksa programm on, eelistan seda inglise omadele, sest seal on ka täpitähed sees. Kui kõik põhilised tähed on läbi käidud, saab asuda isetehtud etteytluste kallale. Iga vale klahvilöök teeb koledat häält ja programm jääb selle parandamist ootama, enne edasi ei lähe.

Ma võiksin ära mainida ka selle, et ostsin siidimaali tarbed. Täna on esimene nädal, kuigi võibolla peaks selle kohta ytlema nädal null. Ametlikult. Kuigi tegelikult on mul juba selline... esimestele raskustele põrganud tunne. Ma ei mäleta, mis seda tähistas, nii et seda ma ei ytle.

Tulev nädal tuleb tihe. Homme õhtul tööl, ylehomme.. linnas ja teises kohas linnas, kolmapäeval vanas linnas, neljapäeval teel linnast linna, reedel... selles Teises linnas. Laupäeval... Krtsedateab, kuhu ma õhtuks jõuan, ilmselt vähemalt mingusugusesse linna. Ja pyhapäeval on juba uus nädal käes. Samahästi kui, ja vähemalt projekti jaoks.

Ma võiksin ära mainida, et ma olen õnnelik. Ja ykski päev ei jää teisipäevale alla ega käi sellest ka yle mitte.

Veel vääriks märkimist, et leidsin vähemalt enda jaoks täiesti toimiva alternatiivi myndikeerutamisele. Keerutada tuleb pöidlaid.

Päikest.