miks nad sedasi teevad vol2

Et segadus minus oleks täielik, saime me täna teada omad graafikud vähemalt uue aasta esimese nädala kohta. Minul ilutseb seal suur hulk puhkamist. Sylle kukkunud. Palumata.

Yhtlasi tähendab see, et mul avanes ootamatult võimalus minna uut aastat vastu võtma Tallinnast välja. Kaugele. Igasugusest levist ysna välja. Aga et võimalusest kinni haarata, tuleb olla kiire ja see tähendab, et kui mul oli saadud luba minekuks (sedakorda mitte vanematelt), hakkas peale sebimine. Piletid, teised piletid, öömajad, rahad, värgid-särgid. Õnnestus. Aga homme tuleb ysna oravarattaline päev, sest lõuna aegu tuleb jõuda panka ja lõngapoodi ja syya, ja peale tööd tuleb joostajoosta bussi peale, et pilet enne ära osta kui see broneering vabaks antakse. Ja internetist ei saa ju ometigi osta kui raha tuleb alles hiljem. Ja seda ja teist ja kolmandat, ja siis heliseb telefon ja inimene tahab neljandat ja selle kõige orgtöö vahele tuleb ema kurja häälega et tulgu ma ometigi sööma.

Ja lõpuks on ikkagi nii palju asju mis tegemist vajavad ja nii vähe aega ennde tegemiseks.

Ja siis peaks mainima, et keerulised olukorrad jalutavad ise kätte. Neid ei pea yldse otsima ega tekitama. Aga see oli kyll ilmselt ainult mu isiklik probleem seekord. On juba kord nii, et kui ma olen kliendi isiku pärast närvis (sajal võimalikul põhjusel, tuttavana tunduv nägu, tuttav hääl või võimupositsioon näiteks), siis ma teen eriti nõmedaid naljakillukesi ja irvitan ise nende yle, muutun yliagaraks ja koperdan selle tulemusena (või teevad seda mu sõrmed humoorikate tulemustega tšeki peal) ja/või yliabivalmiks ja näen hulga vaeva ja viidan aega, et kasutada mignit programmi võimalust, mida kliendil tegelikult tarvis ei ole ja mida tavaliselt kunagi ei tehta. Enamasti katastroofiliste tagajärgedega, näiteks jooksevad selle peale pooled kassaarvutid kinni. Suurepärane.

Ja siis peaks... võtma ja asjad ära pakkima, muidu ma kylman homme ja ylehomme ja nii ära. Näiteks.

uuesti

Mis toimub? Ehk on asi ilmas või viimase aja ohtrates vabades päevades, aga miski tardumus on yle läinud. Kohe teeks ja toimetaks ja oleks ja elaks. Kohe loodaks ja rõõmustaks, kohe looks ja iluleks. Teeks seda ja teist ja kolmandat, ja läheks sinna ja tänna. Mõtleks seda ja kahekymnekuuendat, kui sõnad ennast kätte annaksid mõtete tagant. On jaksu ja tahtmist. Mis, kas tõesti juba kevad? Aastavahetustki pole veel olnud.

Jõul jäi ära, minul isiklikult. Ega ma puudust ei tunnegi.

Aga kohe ajaks asju ja korraldaks. Isegi korrastaks. Kasvõi korraks. Aitab kyll soojateetalveõhtutest.

Aga mis märtsis(t) saab, jätaks ikkagi mõtlemata. Poole sydamega kardan, et varsti tuleb torn.

___________________________________________________________

Suures tegutsemistuhinas sain tyki mööblit enda juurde siia. Nyyd saab vähemalt mõned raamatud viisakal kombel ritta laduda, hunnikust siin laua kõrval (peaaegu sama kõrge kui kirjutuslaud) on juba ysna lootusetu midagi kätte saada. Päris riiul ootab veel ehitamist ja vaba raha. Käisime täna isaga vaatamas, mis vajalikud puust plaadid maksavad. Täispuit, säärane pressitud - raske aga tugev, justnagu peab, maksab ikka meeletult. Seinakapp peab saepuruplaadiga leppima, aga see jääb uste taha peitu nagunii.

Jaah, isegi kirjutuslaua peale tekkis mingi jupike ruumi. Isegi yks kadunud asi ilmus välja uuesti. Just õigel ajal. Viletsad mõõgaimitatsioonid seina äärest peaks kuhugi ära sokutama. Ei tea, äkki saab varsti madrats endale voodi ka alla, kui voodi tykid õnnestub kuurist yles leida.

Ja homme töö juures tuleks uurida sõnaraamatuid. Keel, keel ja emakeel, kes millist sõna kasutab.

Selline värskus on kontides.

Päikest!

On suur vahe, kas pidada yleval kodu või salongi. Salongis on loomulik, et inimesed tulevad ja lähevad. Kogu aeg. Erinevad inimesed. Osad tuttavad, osad tundmatud. Kodus on iga uksekell rõõmus yllatus ja kallis kylaline, sest sinna päris võõrad ju ei tule. Vahetevahel kyll eksitakse uksega, aga...

See siin on minu kodu, minu pesa. Kunagi yks ytles, et ma ei räägi ju millestki huvitavast siin. Aga see yks oli ka selline inimene, kes kõike siia tekkivat yhel või teisel põhjusel mu kohta nagunii teadis. Siis jah ei ole huvitavat. Aga see koht ongi mõeldud neile, kellega igapäevaselt suhelda ei jõua, aga keda võibolla huvitab. Inimesed on mööda ilma laiali (nyyd juba võib öelda, et Ilma, enne see olnuks liialdus) ja ajakavad erinevad. Kes tahab, saab teada. Minu mõtted, minu ruum. Loodetavasti eksib siia mõnikord midagi veidi huvitavamat ka ära, kui miski mõttesse kripeldama jääb väga. Nii ongi.

Kui see eelnev kõlas nagu sissejuhatus, siis las kõlas. Ei, ma ei alusta midagi uuesti. Aga ma arvan, et ma pole seda mõtet, sellisena nagu ma ta enda jaoks kunagi ammu, siinset kohta (uuesti) alustades selgeks mõtlesin, siia tegelikult varem kirja pannud.

Mõnes mõttes on see ilmselt ka meeldetuletus mulle endale. Olen nyydseks juba kolm või rohkem korda avastanud, et see aadress on kusagilt jõudnud inimesteni, kellest poleks kunagi arvanud, et minu tagasihoidliku isiku tegemiste vastu huvi võidakse tunda. Olen uuesti läbi mõelnud, kui paljut ma siia tegelikult kirjutan ja kui arusaadavalt. Ja otsustanud, et täpselt nii jääbki. Jätan vähem või rohkem vihjeid yhele või teisele asjale, olukorrale, inimesele, sõltuvalt sellest, kuipalju ma julgen asja kohta öelda. Kõik loomulikult ei tähenda midagi muud, aga osa siiski. Kes saavad aru, saavad, kes ei saa aga tahavad, võivad julgelt kysida, seletan peaaegu alati. Sest kui juba huvitab... Kes ei saa ja keda ei huvita, ei peagi saama.

Yhe teise lehekylje tegin ka ymber. Kaduma pole veel midagi läinud, aga võibolla varsti läheb yht-teist mis liiga kehvake tundub.

Kolmandat&neljandat ei torgi praegu, kuigi neljas tuleks maha võtta enne kui päris hallitama ja mädanema läheb. Kolmas on ka... vähemalt seisnud, kuid sinna ehk tuleb lisa varsti.

Või äkist peaks ikkagi kõik yles jätma, sest omamoodi kahju on omi mõtteid hävitada sedasi. Mis juba on, see olgu, ega intenet täis ei hakka saama.

*haigutus*

Urrnähh.

Hammas sai korraga kylma ja magusat tunda ja valutab nyyd nagu elajas. Arst nõuab investeeringuid elukvaliteedi tõstmiseks, aga sellega ma olen juba leppinud kui paratamatusega. Keegi mõnda viisakt hambaarsti teab? Asukohaga Tallinnas. Tartus ma tean ise ka yhte, aga ma ei saa sõita Tartu vahet, et hambaid ravida, kui ma pean tööl ka käima. Aaa-uuu-iii, vaa-luus on.

Seesamanegi Sinterklaas käis siit ka läbi, mulle jättis kaks leivavormi ja kaks leivalaadsete kypsetiste retseptidega raamatut. Ma olen solvunud. Ma tean kyll et mu leivad siiani just kõige söödavamad välja ei kukkunud. Aga need ka ei aita - porgandileib, magus leib juustulisandiga, selleri-hapukapsaleib, synnipäevakeeks. Vabandage mind, aga ma tahaks teha head vanapärast rukki-põrandaleiba.

Nyyd on kaks vaba päeva. Kududa tuleb ja kõlasid keerata ja kypsetada ilmselt ka natuke. Ja koristada, niipalju kui see siin võimalik on.

Ja ma ei ole yldse Palli talus laulmas ja tantsimas, sest ma pidin kella yheksani tööl olema. Urh. Kuigi töö juures sai Asimovit lugeda (no kõike pole siiani jõudnud, ärge maha lööge...) ja kuulis lõunapoolset keelt ka. Natuke.

Yle poole on selja taga. Mis ees ootab?

miks nad sedasi teevad...

Seekord siis Kalevala. Oeh. Juba väga mitmendat korda loen yhte lehekylge ja tulemuseks piisavalt mitmendat korda fyysilised symptomid. Seekord oleks peaaegu pildi tasku pannud. Siiralt - see on see tunne, nagu kohe läheks pilt mustaks, aga seda veel ei juhtunud. Kuidas pool keha läheb jääkylmaks ja... Oeh. Siiani on halb olla, aga ma ei sa asju yle ka vaadata - äkki ytlen veel vales kohas midagi.

Huvitav, kes on E.

Inimesed ostavad jõuludeks raamatuid. Eriti ostavad nad neid täna. Kontori-rahvas oli tuld meile appi kaupa vastu võtma (kassase ei saa neid lasta, nad ei oska...), kohati oli iimene inimeses kinni, sain teada et ainuyksi yhte raamatut oli eelmise päeva jooksul myydud 80 tykki. 80! See on rohkem kui paljusid asju korraga sissegi tuuakse.

Magama peaks, aga kududa on vaja.

Kraadima peaks ka, kergelt haige tunne on.

Cyrano (de) Bergerac!

Röögataks siis siia ka sobivalt, et "Raisk! Sõrmused, raisk!!!"

Lähemat seletust tegelikult ei vaja. Petu poolest võib muidugi siia ka seletada, kuidas ma sõrmustpidi igale poole kinni jään, eriti oma taskute kylge ja kaubakärude kylge kah - ja siis võiks veel kyllap mainida, et et ma tunnen oma pöidlasõrmusele kaasa, sest see saab pidevalt raskemaid raamatuid tõstes kannatada. Peaks ilmselt laskma kellegil ta ära parandada. Natukene jootmistööd ainult, tegelikult, nii et kättevõtmise asi.

Oi, kell on palju. Homme peab seda ja teist ja kolmandat tegema, nagu alati, nii et parem ööle.

Päikest!

pikk&laialivalguv

Lisasin alumisse lingiloetelusse Maarja, keda ma kyll isiklikult ei tunne (selgituseks - ylemine list on tuttavamad inimesed, alumine võõramad, kuigi kohati läheb piir tsipa häguseks ja inimeste tutvus-võõrus on nagunii ajas muutuv mõiste), aga kes kirjutab lihtsalt nii ilusasti et ei saa seda mitte tegemata jätta.

Blogidest - avastan järjest kinni pandud asju, yritan vaikselt ja rahulikult mõne parooli endale ka veel nuruda. Nii... noh, uudishimust põhiliselt. Sest huvitav, siiralt huvitav on lugeda, mida yks või teine inimene elust ja asjadest mõtleb, eriti kui terve peotäis põhja, tausta, Grundi on yhine või vähemalt lihtsalt ylekantav.

Muidu... mõtted on kinni selle taga, et pole sõnu millesse neid vormida. Maailm mu ymber kipub järjest kummalisemaks, justkui oleks keegi ukse lahti teinud igasugustele kokkujuhtumistele, seostetekkimistele; igasugused asjad, mis minu ilmas midagi tähendavad, ilmuvad ootamtutes kohtades täiesti ootamatul kujul välja ja on eksimatult äratuntavad, kui neid näed. Enne avastamist aga ei oskaks eluski ette kujutada, et midagi sellist olla saaks. Vöö peale on kolmeteistkymnes lill veel tegemata,...

aga see tuleb enne magama minekut ära teha. On ju juba tõestatud, et ma ei ole võimaline hommikul kuigi vara yles saama - järelikult, kuna enne homset tööpäeva vajab mõnigi asi veel tegemist (sest pärast enam ei jõua), ootab mind ees pikk magamata periood (tänane varane äratus, tänane ylihiline õhtu ja homne ylivarane hommik kokku sulamas, kuni lõpuks tuleb homne ysnahiline õhtu ilmselt) mille lõpus tuleb veel täiesti siiras ja särav olla. Peaks olema tehtav, kuid mitte kerge. Ja ega peale seda ka suurt paremat oodata pole... Ma ei mäleta, kas neljapäev peaks ka varase hommikuga algama või mitte.

Päeva ei näegi. Sõrmelylisuurune hõbedane kilp kaitseks ette sirutatud, tuleb vastu seista igasugustele segadusetekitajatele ja ise selle taga vaikselt valgustada. Peaks ära õppima selle valguse timmimise... ei ole ju vaja helgiheitjat, kus teekyynla valgusest piisaks. (Teekyynal teatavasti annab eriti vähe valgust oma leegiga, muud kyynlad valgustavad märksa rohkem.) Kui kurviline on tee, kui pikk? Kui mets on ees, ei tea.

(paus. Tuldi tehti kassavärk korda.)

Loen igasuguseid asju. Igatsen igasuguseid asju. Igatsen aega ja kyynlavalgust ja inimesi, kaminat tugitooli ette ja kassi sylle, yhte suurt, pikakarvalist, tuttavat, mitte oma. Mu enda oma ju ei tule, mitte peale seda kui ta oma praeguse suuruse oli saavutanud. Pisikesena käis kyll, magas selili ja tegi muud armsat. Nyyd piilub ainult vahetevahel yks "huvitatud haldjas" laua alt tooli pealt välja, silmad suured nagu ei tea mis ja vurrud igaks juhuks ette sirutatud. Ei, ma ei tea mispärast selle vaatepildi kohta justnimelt "huvitatud haldjas" sobiva fraasina tundub, ma tavaliselt ikka kasse haldjatega ei seosta, eksole. Igatsen võimalust töölt ära tulla, nii kolmeks kuuks, ja võtta vastu yks kunagi tehtud pakkumine ajutiseks keskkonnavahetuseks. Aga tööd on mul vaja, kahjuks või õnneks, ja tagasi tulles tuleks seda uuesti otsima hakata. Pealegi... Ei tea kas kannataks seda välja, ei tea kas raatsiks ikkagi kõigest igapäevasest toredast eemal olla, või vähemalt igakahenädalasest ja kõigest muust. Pealegi võiks sellel olla ootamatuid ja ebasoovitavaid tagajärgi, kui seda õigesti teha. Igatsen suvevabadust - juba, detsembris. Seda võimalust, et (värskelt leiutatud) rihmaga magamiskott yle õla visata, veidi varustust kotti ja kuhugi minna. Aga seda ilmselt ei ole ega tule, mitte enne tulevat suve. Puhkusepäevade jagu asju on nagunii juba ees ootamas kardetavasti. Minaeitea, mida teha.

Minaeitea, mis tuleb.

Tegelikult ma tahtsin mainida ära mõned ilusad ja head mõtted asjadest, mida kunagi olema ei saa kardetavasti - näiteks pärlitega tikitud linane kaelakotike, yhel pool kaheksakand ja lind, teisel pool valge hunt ja minulill, pluss see ruun, allservas narmad ja võibolla kusagil eriti peenike kõlapael (midagi tolle brokaatpaela laadset Kadri kaeluses). Ma suudaks sellise teha kyll... käteosavuse poolest. Aga ma ei suudaks seda kardetavasti teha nii nagu peab. Ma poleks kunagi oma tööga rahul ja see ei kannaks oma eesmärki ka parima tahtmise juures välja.

Või siis yks veidi teostatavam asi, kuid ka ylejõukäiv - õigel kombel roheline rästikukirja vöö. Piisavalt pikk, nii kolme meetri kanti, ja piisavalt läikiv et meenutadagi oma nimeandjat. Või yks teine vöö, mille alustamiseks kõlbab terves maailmas ainult yks veel olemata päev ja lõpetamiseks teine, samavõrra toimumata ja võimatuna näiv. Ja siis on yks veel, mis mind kummitab... punase ja kullaga, ja seal on kirjas lugu. Veidi on ka rohelist, veidi on ka musta, ja see kyytleb päikse käes, kui seda lugedes läbi sõrmede vedada. (järelikult on siidist ja muust eriti uhkest) Lugu ma ei tea ja sellist vööd teha ei suuda ilmselt - see nõuaks vähemalt 40 kõla yksteise kõrval, kui mitte rohkemat, nagu 60 või muud ja kaunist värvilist siidi. Yldse kummitavad mind erinevad vööd, mõni sellise kirjaga, et ekistab ettevaatamatu pilgu ära, teine pihlakamarjadest ja saarelehtedest koosnev... Aga... mine tea. Kõhklus jääb, ja haigus hinges tegemata jäänud asjade pärast, mida unenägudes näen kindlalt, kuid syndimas ainult valesti või mitte yldse.

kokkutulek+

Oli Dragoni foorumi kokkutulek.

Kostyyme oli kahjuks vähevõitu, aga need mis olid, olid korralikud. (Mõeldes teismelistepundile taaskehastajate esituses või Bloody Mary'le). Eriti, eriti jäi muidugi silma yks noorsand - no mis sa teed, kui mõni lihtsalt rõõmustab silma, eksole - konkreetsel isikul on muidugi ka varem õnnestunud sarnastes rõivastes sarnaseid reaktsioone esile kutsuda, ja asi pole yldse ainult minus. (Kysisin mõne tuttava käest järgi :P)

Mängida sai - munchkinit ja Katani Asutajaid ja Sabotööri ja veel Munchkinit, siis sai... mm, mööda maja ringi joostud ja Chuck Norrist otsitud, jälgitud, kuidas Don puuautomaadiga kohtunikelt oma võistkonnale kõrgemaid punkte yritab välja veenda (kuhu see kõik sihtivat näis ja mida sellega ette võeti).

Juttu sai ka ajada, loomulikult. Näiteks anti mulle käsk Tarbatu ymber hõljuma asjuda, või vähemalt orbiidile. Mõned tykid head nõu anti ka yhe ja teise asja suhtes - ja kummalisel kombel avastasin ma ennast kiiresti kiiresti rääkimas ära asju, mida ma just inimestega jagama ei kipu.

Ära eksitud sai. Rakvere juures ehitatakse liiga palju, kolme aastaga läheb kaart valeks - või vähemalt piisavalt ebatäpseks, et pimedas loksuvas autos bussipeatuste järgi sõites vale olla. Ja, kust mina pidin teadma, et selle ringtee paarisajameetrises kaardi pealt väljas olevas osas on veel yks ristmik! Ei, jõudsime kõigele vaatamata õnnelikult kohale ja mulle langes sylle au lausa yks teine autotäis uuesti õigele teel juhatada (õnnestunult, telefoni teel).

Nii jah.

Mulle tulid täna Tartust kaks ilusat asja koju. Kuidas saada kätte asi, mis asub teises linnas, kui sinna sattudes on taskutes alati tuul? Lihtne. Tuleb paluda tuttavat, et näe, ma kannan sulle raha yle (siisjasiis), kas sa saaks mulle need asjad osta. Ja kyll kättesaamist annab kokku rääkida. Kalendriseesamune - muutub vaikselt yha aktuaalsemaks ka minu elus.

Siis tuli ka yks hoiatus, aga seda juba varem. Kena oli et tuli, muidu ma oleks võibolla jäänud keset kauba vastuvõtmist lolli näoga enda ette vahtima, puhtast ootamatusest. Ja noh, kellele ma ikka saan helistada pool kymme reede õhtul, et kysida mis oli krahvi naise nimi, ja saada sellele õige vastus. (Ma ju tunnen nime ära kyll kui see mulle vastu kargab, aga see ei tähenda et mul selline teadmiskilluke vabalt võtta oleks. Mul on selle eest teised, Tolki teoste kohta käivad killud nagu see yks mis kunagi oluliseks osutus. (Ja häbi neile ordukatele, kes ei tea kolme põhja jäänukriigi nimesid öelda, mingis mõttes. Kuigi, kui oleks teatud, siis oleks elu teisiti.) )

Rohkem veel tuli ilusate asjade mõtteid. Kohekohe saab valmis vöö, sinna juurde tuleb kududa kindad. Yhed väga konkreetsed kindad, väga konkreetsete omaduste ja asjadega, labakud. Ja eile yles leitud pärlid tuleks nöörile ajada. Kui nyyd niit ka varsti välja ilmuks... Ei, pole midagi muneda, kindad on vaja kududa ja leib kypsetada. Ja lugeda tahaks ju ka. Kui see kõik nyyd ainult ei lõppeks sellega, et ma olen tantsuklubis väsimusest tige. (Mm, jaah, ma olen teada saanud, kuidas seda ära tunda. Äkki aitab see teadmine natuke edaspidi.) Oeh, oeh, oeh.

Ei, kõik on suurepärane.

Amm... Misiganes.

Täpselt selline tunne on. Samahästi kui kõigest on suva, savi ja p, uni on, aga peaks tegema veel seda ja teist ja kolmandat. Tahaks lugeda. Peaks õmblema, peaks tikkima, peaks kõlama. Ei tohiks unustada pooli asju tegemata. Peaks hoolitsema selle ja teise asja, ja vahepeal iseenda kere eest. Isegi kirjavahemärgid käivad juba yle mõistuse. Selles eelmises lauses.

Selle raamatu pealkirja ma unustasin ka ära, mida yks tuttava näoga klient kysis. Ei, ta ei ole tuttav teisel pool letti seismise pärast, ajast või tõttu. Ta on yks yhest teisest kahe kergelt kokkusulava-segaminimineva naise paarist. Ta on yks kahest inimesest oma organisatsioonis, kes teab, miks mul on parema käe sõrmede peal armid. Kui mõni yhest teisest seltskonnast kes selle ka on vahepeal teada saanud, kah kogematasel kombel sinna ei kuulu. Ja võibolla teab yks veel. Kuigi kas keegi neist seda ka mäletab, pole oluline. Ei peagi. Mul oli tol hetkel vaja rääkida, sest see tegi haiget. Ja selles oli migni jabur tagasitegemise tunne - sa oled teinud mulle nii plaju haiget, ma võin siis vähemalt tunnistada et jah, sina tegid - ka neile kes sust midagi arvavad, vott. Et noh, ma olen ju kyllalt kuulnud, et ei arvata nii hästi midagi. Aga siis näevad, et neil on õigus. Kuigi, eks ma ju usun tegelikult, et ma olen see ainuke pikalt lootusetu narr, kes ikka veel... Sin on tunda kerget ohvrimaiku, tõepoolest. Aga mitte valesti aru saada - ma ise ka naeran oma tobeduse yle, selle yle kuidas ma nii lootuseltult võrku olen jäänud. Midagi pole parata, väljarabeleda ei oska, aga näen kui narr olukord on. Poolmuie-poolkurbus-poolleebe-pooltugev. Pool.

Ah, essu. Hommikul lasti mind põõsast. Mina joon rahulikult oma hommikust teed ja loen hommikust lehte. Vaatan - ahah, mhmh, huvitav, AHMIS?, a, nojah, õige ka, miks ka mitte, loomulikult ju, mida muud oligi arvata-oodata... Aga selline ootamatu sissetung mu rahulikku hommikusse viskas pulsi ja vererõhu lollil kombel ylesse ja tegi enesetunde veidi halvaks.

Muuseas, too naine polnud ainuke keda täna näha oli. Yhte meest nägin ka - yhte rännumeest, kellele ma olen pidanud (pool)võõras kohas voodit tegema, sest majaperemees oli ajutiselt veidi sant ja kiire oli. Ränumees oli tol hetkel purjus, nagu ka ta sõber majaperemees. Eksole. Mida muud ongi arvata kahe vana sõbra koosistumisest ja ilmakirumisest. Teine seos isand rännumehega on märksa jaburam, ajutisem ja kahtlasem. Kaotab oma mõlemad pidepunktid ilmselt mingites tingimustes yldse - peaks juba olemagi kaotanud, aga mul on jabur detailimälu. Niisiis, olukord: (sest juhtumise aegu jäi see kirja panemata, mul oli nägu liiga punane poolhäbist-poolkohmetusest-pooltohmakusest).

Jõelähtme tantsuklubi. Kaks isandat ajavad juttu, teemaks on yhe neist t-särk. Uuritakse, millal pika lauaga pidu saab. Selle koha peal teen ma mujale asjatamist, sest ei oska enam yhtegi nägu teha või kuhugi vaadata. Vastu väidetakse, et yks asjamees on puudu, rännumees tollele isandale ei kõlbavat.

Eks näis, kas ma ise ka näiteks aasta pärast sellest veel midagi aru saan, keda ma tänasel päeval poes nägin siis lõpuks ja millise situatsiooniga tegemist oli. Ei, see kirjeldus ei peagi olema arusaadav kõigile. Ma tean umbes yhte lugejat, kes hea tahtmise korral selle ehk meelde tuletada suudaks, sest oli just antud kirjelduses ise sees ja kipub asjadest aru saama. Ylejäänud... Noh, osadele ma olen ilmselt midagi rääkinud, osadele mitte, mingi protsent saab mõnest kujundist aru, mingi protsent teab, kes oli ajutiselt veidi sant majaperemees (või siis ei tea), seda, kes on need kaks naist, ei tea vist keegi peale yhe mainitud emanda poja, (kuigi ka see lause võib yhe neist isiku avada), seda, mis organisatsiooniga on tegemist... seda on vist kõige lihtsam ära arvata või välja raalida. Jah, mulle meeldivad selised mõistatused. Mul on endal ka hiljem huvitav - ja sellel, kes saab teada alguses yhe niidiotsa ja siis mõteb välja teise ja kyisb kas kolmas asi peab paika, on kõige põnevam nagunii. Kysimused ja kahtlustused võib siiasamma jälgedena maha jätta.

Pooltoonid. Poolmääratud-poollootus-poolkindlus-pooltahe-poolunustus. Poolvalgel poolpäeval pooljuhtumisi poolpuudutus - mis on pooljuhtunud ja poololemata. Pooluni. Mõtteuni - see, kui sa mõtled et sa magad. Poolinimene, pooltolgus. (võeh, kesse teda siia taht on...). Poolkõik. Pool leiba. Pooltyhjus, pool eimillestki.

*jätkab pomisedes... pooltee-poolenergia, poolunetus, poolmõttetus, poolõige, poolkokku, poolvastand (poolvastandid on teineteise suhtes 90-kraadise nurga all. Must ja punane on poolvastandid, sest must on värvide puudumine, mitte punase vastand.) Pool, alati pool, aga pool on ka tervik, pool kahest täketega ringist on ka täisring, täitsa täis ja tervik!... kuni jääb magama, pea pooleldi padjal ja pooleldi poololematu poolsallimatu õlal*

elu

Nägin täna öösel esimest korda elus matrjoškaund. Olen rahul - kuigi vähemalt kõige sisemine uni oli äärmiselt jabur ja ma ei saa siiani aru, mida alateadvus sellega öelda tahtis. (Kui kaks inimest on yheks sulatatud, siis kumb neist see tegelikult on?)

Väss on, isegi mu verd nad ei tahtnud. Hemoglobiin.

Siis ma avastasin veel, et ma ei salli, kui mulle siia tuppa tullakse ilma minu teadmata. Kohe silmaotsastki ei salli. Nimelt avastasin ma mingi hetk, et mul on siin päkapikud käinud. Asjakese padja alla! jätnud. Öösel. Kui ma sealsamas padja peal magasin! Edasi hoian ust lukus.

Tegelikult on pankrot ka. Väga. On siis vaja hunnik raamatuid osta, kulutada raha veel ehete ja kõige muu peale rokem kui ilus oleks, ja seda kõike veel lisaks kitsamale eelarvele - otsustasin veidi säästma hakata. Ja jõulikingid ei mahu yldse kuhugi arvesse... Oeh.

Vähemalt leib tuli seekord hea välja. Täiesti leivakujuline, kerkis ilusti, leivavaärvi on ja leivalõhnaga. Mitte nii must kui eelnevad teod, sest natuke sai odrajahu ka juurde pandud.

Nii jah. Ja nyyd.. ma ei teagi. Magama tahaks, aga vara on veel. Terve suutäis hambid valutab. Kolm tykki kohe nii et hakka või karjuma. Õnneks mitte kogu aeg.

Nyyd on aeg tõepoolest selline, et kui hommikuses vahetuses tööl olen, ei näe päeva. Isegi aknaid on meil ju nii vähevähe...

vahekokkuvõte, kiire

Niisiis, et mõned asjad korda ajada:

Telc on tõbras. (Just nagu lubatud, eksole:P)

Pannkoogitantsuga esimest korda kokku puutudes vali väga hoolikalt partnerit. Kui valesti valid, võib asi tunduda õudne. Kui õigesti, saad aru kui lõbus see tegelikult olla võib. (Oh the innuendos...)

Tartus saab yht-teist teha ja seal näeb inimesi. Inimesi näeb muidugi töö juures ka. Esimene kord, kui ma tunnen yhest teatud sõrmusest puudust.

Inimesi on huvitav võrrelda loodusnähtustega.

Võibolla hakkan ma varsti kangast kuduma. Triibulist säärast. Aga võibolla ei hakka ka.

Ma olen oma sule ära kaotanud. Täpsemalt tean ma päris kindlalt, et see asub siin ruumis, aga kysimus on, kus. Sulg on mõneks protseduuriks vajalik.

Detsembris ostavad inimesed raamatuid. Tunduvalt suuremas koguses kui muul ajal.

Peaks vist kõik olema... Ei ole ikka.

Päikest!