Jõul koos allaandmisega ei ole mingi hea maitse, lõhn või tunne.

Kuidagi eriti raske on sel aastal seda pidevat jama siin taluda. Pidevalt tylitsetakse, või kui otse ei tylitseta, siis noritakse tyli. Ma kuidagi yldse ei jaksa enam. Yldseyldse. Isegi nendega rääkida enam ei jaksa - sest alati on _tegelikult_ võimalik midagi ette võtta, kusagilt lahendusi otsida, aga mis sellest teadmisest kasu on, kui isegi lahenduste otsimise ettepaneku tegemine on liiga raske.

Ma ei tea. Ma lihtsalt ei tea.

Aeg-ajalt mõni ytleb selle peale ikka, et põgeneda. Kui enam midagi teha ei jaksa, siis päästa iseennast ja põgeneda, et kunagi hiljem, kui uuesti jaksab, võtta ja tagasi lappima tulla. Ei julge, ei tihka, ei pea võimalikuks, sest asjad lähevad niiviisi ilmselt veel hullemaks siin kohapeal. Kui ma mujal olen, kes siis tylitsejad ära lahutab, sahmerdamisi neutraliseerib, tuletab meelde, et kui yks ei taha, siis kaks ei saa kakelda.

Kardan. Ei jaksa. Ei tea.

Olen pooled ööd yleval muuhulgas nähtavasti tegelikult ka selle pärast, et sel ajal kui ma magama lähen, oleks vähemalt vaikus majas. Avastasin selle umbes kuu aja eest, kui tahtsin õhtul 11 paiku päeva lõppenuks kuulutada. Allkorrusel kestsid sõnelused edasi ja mõttetu oli mõelda, et nii magada saab.

Ma ei taha. Lihtsalt ei taha.

Kuluks ära kirjutada iseendale yks analyys möödunud yritusest, aga ma ei tea, kas ma jaksan või viitsin. Kõige selle ymber on olnud nii tohutult palju emotsioone, närve ja vaimu mängus või pingul, et keeruline on eristada head halvast ja keeruline on jääda neutraalseks.

Esimese hooga oleksin eile õhtul kirjutanud meeleavaldust vihaselt kaitseva postituse, ja see oleks olnud vale.  Tuleb meeles pidada, et lai maailm ei hinda su tööd mitte selle järgi, kui mitu tundi sa magamata olid (antud juhul ma ei olnud suurt, aga see ei puutu asjasse), vaid selle järgi, kuidas tulemus välja näeb. See, et sitast saia ei tee, on tõsi, aga kui saiategu juba poole pealgi on, ei vaata enam keegi, millest sa seda teed, ja kui toodang hästi ei maitse, oled ikka ise syydi.

Analyys on tyhistatud ja jääb ilmselt igaveseks nurga taha kinni või purskab ettevaatamatu inimese peale täiesti juhuslikus kohas suvalisel või ebamugaval hetkel. Vabandan igaks juhuks ette ja loodan, et jääb pigem mu õhtustesse päeva-korda-mõtlemise minutitesse.

Veel tahaksin korraks juhtida tähelepanu meediakajastusele:
* sama päeva õhtul AK's näidati yritust inimvaese ja pigem vanemate inimeste asjana. Kaadrid peakõrguselt või veidi madalamalt jne. Must oli hall ja isegi kollane oli hallika muljega.
* TV3 ehk Seitsmesed näitasid rõõmuga rahvamassi. Uhked inimjõe voolamise kaadrid, pikad vaated takistatud autoderivile. Pilk kõrgelt ylevalt, mustad mustemad ja punased punasemad, justkui polekski siinkandi sygis.
* (internetist järelvaadatud) Reporter jättis miskipärast kõige ausama mulje. Inimesi oli palju, ilusatest kaadritest ei olnud loobutud, aga värvid nägid päris välja. Yldmuljega, et jah, se asi saab kyll olla juhtumas sinu naabermaja kõrval.
* järgmise päeva ehk eilne ehk nädalat kokku võttev AK oli teiste eeskujul oma seisukohta muutnud. Nyyd selgus, et neil olid ilusad ja massinäitavad kaadrid olemas kyll.
*esmaspäeva- ehk tänahommikune Terevisioon olevat vabandanud yrituse veidralt kujutamise eest esimesenamainitud AK's. Ise ei näinud, täpselt ei tea, aga välistada ei saa.

...mullll on yks vana kyynal,
see kyynal on voh nii,
ja kui see kyynal põleb,
siis leek, see teeb tal nii...

Ole normaalne. Lase ennast maha.

(Kuul-pähe-lootusetus võtab maad.)

Eelmise postituse aegajalt välja ujuvast hämast on praeguseks saanud korralik vaimne hambavalu. Ei hoia päris tervet ööd yleval, aga normaalseks jääda ei saa, unetunde kulub, millegiga tegelikult tegeleda on keeruline. Ja kogu maailm on sellest seisust vaadatuna imelikult vilets.

Kuhu jääb saavutuse tunne et ma oma toa ymber tõstsin? Kuhu jääb valmis saamiste tunne? Miks kooli olemasolu järsku kahtlaseks muutus? Miks kõik asjad, millest ma kuulen, näevad välja nii silmakirjalikud,
väiklased ja ebaõnnestunud?

Sitt käkk ja kivi kinga sees.

Kui sa ronid mööda kaljuseina yles ja kõik kivinukid, milleni sa oma käega kyyndid, kukuvad toetamiskatse peale ära. Seinast lahti. Niipea, kui sa oled yritanud toetuda - aga täpselt mitte nii hilja, et sa kukuks, vaid hetk enne seda, kui nende peale keharaskuse paneks. Nii et sa jääd ikka veel oma paika, ainult, et iga katsega on sul jälle yks nukk vähem, millest haarata. Lõpuks on sile seina ja haarata ei millestki. Jah, jalgealune võib ju kindel olla, aga edasi ega tagasi ei pääse.

Naeran ja virisen. Korraga. Nagu ma ikka teinekord.

Ei ole äge! Ma tahtsin homme nii mõnus ja kaval ja kõike ja puha olla, ja siis ma avastan täna vastu ööd (ehk mõned tunnid tagasi) 'Kotka peast tyki iidset ägedust, mis kunagi kuhugi kaustade tõlmuste nurkade vahele ununes. Või sahtleid kinni pannes sinna sahtlite taha kukkus, kui nii paremini meeldib. Kuidas ma panen toreda värvilise dokustaadiportsu kinni ja lähen magama, kui see tekitab peaaegu ajarännu tunde?

Nii et virisen ja irvitan.

Täna olin isegi tubli, suure tyki koduseid töid sain tehtud.

Mis värk sellega on, et kui yks või teine muusikapala jääb kõrvu tavalisest erinevates oludes, siis jääbki? Koostasin hiljuti lyhikese sega-playlisti, kuhu lisasin kõik kõige tuttavamad, omamad, saatma jäänumad lood. Muidugi unustasin veel teist samapalju nende seast ära või sai yles otsimise jaks enne otsa, kyllap sinna läheb veel juurde. Need on need lood, mis esimestest taktidst saati on äratuntavad, need, mille ajal poest välja ei jaluta, need, mis juhuslikult raadiost või mööduvast autostki kostuvana toovad naeratuse suule.

Aga lisaks on need ka väga kaalukad lood. Igayks neist tähendab mulle midagi väga tugevat. Mitte iseenesest meeldivat või ebameeldivat, sellel skaalal pigem ambivalentset, aga väga tugevat. Mõnda ei ole tõesti absoluutselt võimalik kuulata, ilma et yks või teine olukord meelde tuleks, yhe või teise koha peal sõbra hääl mälus kaasa vingerdama ei hakkaks, maailm otse poolkogemata yht või teist meeleolutooni õrnalt ylle ei tõmbaks.

Nii ma ei saagi tegelikult pooltki nii sageli või pikalt seda muusikat kuulata, nagu ma tahaksin. Enamasti ei sobi mälestused hetkel valitseva olukorraga ja ma ei taha ju lasta neil hommikul kooli minnes oma head tuju ära rikkuda.

Avalik kiri majanurga taga seina peal kellegi tagahoovis:

Kallis I. H. Palun tee oma tööd teine kord rohkema armastusega. Praegu on tegemist pastakast imetud ja parimal juhul keskpärase tykiga. See on austusväärne, et Sa oled kirjutanud millestki, mis Sulle meeldib ja yritad selle juures ka rahvast harida. Mul on rõõm näha, et mitte kõik eesti kirjandus ei ole kõrge ning kauge, vaid esineb ka lihtsat meelelahutust, aga... See võiks kvaliteetne ka olla. Sinu kirjeldused jätavad pingutatud mulje ja majaosade nimed või muud vananenud mõisted oma selgitustega võtavad loo tempot maha. See lugu ei ole juba niigi liiga kaasa mõtlema innustav. Sellest seksistseenist ärme parem yldse räägi, midagi nii piinlikku ma ei ole enam väga ammu lugenud.

Selliselt kõrgelt hinnatud kirjanikult oleks oodanud midagi paremat. Ma olen nõus oma leebeteski hinnangutes piiiiika miiiiinusega 'kolme' välja venitama algajale hea katse eest ja yrituse eest täita märgatud auku, ykskõik, mis maastikul siis parajasti. Aga see ei lähe kohe kuidagi, kui ma pean heale sõbrale raamatuostu õigustuseks ytlema: "Seal midagi huvitavat kohati justkui isegi oli..." kirjaniku puhul, kes on vast mitu auhinda saanud.

Ei ole ju, et ma vihkaksin yhte või teist žanrit või oleksin kohutavalt kõrgete ootustega kriitik. Ma võin ysna rahulikult lugeda ka väga kõikuva tasemega teksti. Siinkohal oli tegemist lihtsalt lati alt läbi hyppamisega, millele ma õigustust ei leia. Kahetsen esimest korda elus raamatu ostmist.

Anon.

Just tund aega tagasi seletasin võõrale inimesele, et mina olla on huvitav ja päiksepaiste teeb mind õnnelikuks.  Tyhjagi.

Mõni päev lihtsalt on selline, et mõte sõpradest, kellel on õigus või peaaegu isegi kohustus sinult miski olemist  oodata, teeb yhtaegu nii pisarateni härdaks kui ajab sydame pahaks. Korraga tahaks nii kaela langeda kui mitte millestki mitte midagi kuulda - kas pole huvitav meeleseisund.

Pea hakkab vaikselt katki minema, ma vist ikka ei oska seda ylemist korrust piisavalt hästi hooldada.

Enesehinnang ei pysi normaalses mõõtkavas - et tänaval saaks sirgelt ja pystipäi käia, tuleb selga ajada kostyym, mis, kuigi võibolla kena, võõrutab mind iseenese peegelpildist. Ei tunne ära. Ei ole mina, ei ole päris. Siis on veidikeseks normaalne olla. Jutt ja olek ei kanna välja ja pool tundi peale saabumist suvalisse kohta tungib taas pinnale näitemängu absurdsus. Selles punktis oleks veel lihtne asjadel sarvist haarata ja oma vaimne jalgratas normaalsuse poole tagasi tyyrida, aga ei. Pisemgi kiitus tehtu suunas, olgu teenitud ja loogiline või teenimata ja lihtsalt viisakas - või missugune iganes, kellelt iganes - veenab vajaduses just sellist näitemängu harrastadagi. Kui tarvis, ka igapäevaselt. Mis sellest, et varbad valutavad liiga pingul tugisukkadest, kõhus on imelikult toitumisest paha olla ja yleyldse on keeruline aru saada, mis sa parajasti selline oled või mida teed. Koos arusaamisega oma olukorrast tuleb uus vaimne auk, vajadus veerandki tundi istuda ja pead puhata, muuhulgas lärmist. Kylmal kivitrepil istumisest tuleb lähipäevil vana tuttav põiepõletik, aga see on ebaoluline. Vaimsest august ronid välja, kui keegi mööda läheb, siis on uuesti põhjust ning võimalust normaalne nägu ette teha. Kui kõik eelmainitu jõuab kolm korda läbi mängida kolme tunni jooksul, täielikust suurepärasest tipust kohutava ebakindluseni, siis see ei ole lõbus.

Isoleerituse ja kadeduse tunne. Sõpradest unustatud jäämise illusioon ja kõik sellega kaasas käivad kahtlused. Kas ma oleksin pidanud midagi teisiti tegema? Milles viga on? Kas ma olen kogemata tyytu olnud? Kas ma oleksin pidanud midagi teadma, midagi maha vaikima, midagi teha, öelda, mõelda oskama? Kas mind unustati kogemata või sihilikult? Ja nii edasi. Miljon tähendusekihti ja emotsiooni variatsiooni. Vajadus vaadata poole tunni tagant telefoni ekraanile, et veenduda - ei, see pole vahepeal helisenud, sa pole midagi olulist maha maganud. Soov lyya rusikas läbi läptopi ekraani, kui kusagilt vilksatab fototäis ilusaid inimesi ammumöödunud peosituatsioonis. Teiste inimeste tyrbelpildid, kui neid esineb, on osavad, naljakad, teravmeelsed või nunnud, muutub selgusetuks, kas tegemist yldse on tyrblitega. Järgmiselt fotolt vaatab vastu poolkyyrakas masajalgne tytarlaps, kelle kohatus lehkab yle eetri ja läbi aja. Viha sõprade suunas, et nad on normaalsed ja toredad ja ilusad - ja teist samapalju selle eest, et neil on probleemid, millest sa ei kuule. Vastikud tugevad inimesed, kes oma hädadega hakkama saavad. Vastikud osavad inimesed, kellel hädasid ei paista olevat. Vastikud asjalikud inimesed, sest kell ei ole veel kuigi palju, aga mitte kedagi ei tihka segada, kõigil on kahtlemata tegemist. Või on kõik kohad täis "kysitud kolmplimente", irooniat, sarkasmi, mõttetuks tajumist.

Ilmselt oleks seda kõike lihtsam uuesti läbi elada, kui ma saaksin reaalsusest vähem aru. Kui kõige jaburamaski olukorras ei näägutaks pisike hääleke ajusopis, et ma vaadaku ennast, mu olukord pole sugugi nii hull, mu virisemine on tyhi ning mõttetu, sest kõik on hästi ning ma kujutan oma hädasid enesele ette - ja teen olukorra sellega hullemaks. Ma ju nägin just, kuidas usk enda ebavõrdsusesse ja väljaspoolsusesse kandis suuresti seda tõeks tegevaid vilju. Ei julgusta just kibedust ja ebakindlust teistega jagama ja väljastpoolt ennast abi otsima.

Pidev infovahetusest välja jäämise tunne, mille õigustatusest mul pole aimugi. Isoleeritus. Abi ei oskagi kysida - kellelt ometi?

Elu on elu, raisk.

Lõhud midagi ära, peaksid parandama-asendama. Kõik on korrektne. Nyyd otsingi tootele asendust, kuid oh häda. Selgub, et yks täiesti syytu teekann muutub vaikselt hoopis millekski muuks. Otsid veel. Kas see võib olla tõsi? Taevas läheb pilve, kaugelt kostus just kõuekõminat. Kuklakarvad tõusevad pysti, uks kriiksub... Mis see on? Tõde on hirmsam kui õudusunenägu - teekannust on saanud

SYNTESAATORI STATIIV.

Välk sähvatab ja vihma hakkab kallama kui oavarrest.

Ma ei armasta kastisysteemi.

See on yks neid tõdemusi, milleni ma paari viimase nädala jooksul jõudnud olen. Kastisysteemi inimese enda peas - kastid, mille sisse ohutusse kaugusesse kinni panna kunagi olnud mälestused, mille meenutamisest midagi head ei tule. Kastid, mis kinni pitseerida ja oma mõistuse tyhja ruumi vedelema jätta, uskudes, et pitser on peal ja sealt välja enam miski ei tule. Mõne jaoks see on ilmselt toimiv viis oma möödunud jamadega toime tulemiseks, aga mina ei ole kunagi aru saanud, kuidas nii saab.

Mulle meeldib oma elu ilma kastideta elada. Kõik vanad viletsused on nii sadamiljoon korda läbi näritud ja nämmutatud, et neist ei ole enam sooja ega kylma. Neist on aja jooksul saanud tehtud kõik järeldused, mida teha annab - ja kui mõni uus ja huvitav juurde tuleb, no siis see kuulub ka asjade hulka, mis sellest või teisest kasu hulka kantakse. Värskemate ja veel mitte ohutuks harutatud asjade puhul tuleb teinekord tõesti sitamaitse suhu. Aga lõpuks see läheb yle. Kolm kuud - ei, kuus kuud - ehk juba? Aasta - kindlasti. Ykskõik millal see konkreetsemalt juhtub, lõpuks harjub kõigega ära. Allaneelatud muie mõne tähendusrikka sõnatarvituse peale ei tekita enam soovi kolmeks tunniks kõigi silmade eest peitu joosta ja iseolemine tuleb enda keskmesse tagasi.

Ma natuke kahtlustan, et see on seotud teise asjaga, millega mul pole kunagi probleeme olnud, kuid mille yle ma kahte kastiaustajat mõtteid vahetamas kuulsin. Uinumine. Minul käib see hämmastavalt lihtsalt ja pole praktiliselt kunagi teisiti käinud. Otsustad, et nyyd on magamise aeg. Lähed voodisse, päeva mõtted tulevad esile ja siis mõtled neid. Jumalast tykk aega võid mõelda, aga kui enam midagi uut pähe tulevat ei tundu, tuleb otsustada, et aitab kah, äkki hommikul olen targem. (Sedasama tuleb otsustada peale teatavat punkti öösel - edasi lähevad kõik emotsioonid jubedamalt irratsionaalseks ja enamasti lõpeb selline vahejuhtum peatäie nutuga eimillegi yle, hommikul on endal ka imelik.) Ja siis keerad teise kylje, võtad sisseharjunud mugava asendi ja magad. Kui mõni mõte ähvardabki tulla, siis "Ma olen sellega juba tegelenud, linnuke kirjas, nyyd ma magan." Kui yldse magama jääma ei kipu, võtan oma hingamise ette ja yritan teha selle võimalikult aeglaseks - aga selleks ajaks on juba nagunii peaaegu kindel, et uinumise katse on läinud vett vedama.

Oeh, kirjeldus läks nyyd pikale, aga mida ma öelda tahtsin, on see, et niiviisi ilma kastideta elades on minevikus max. yksainuke asi, mis torkima ja kummitama saab tulla. Yhe asja ju ikkagi jõuab enne uinumist päeva kogemuste valguses läbi mõelda. Pidada kujuteldavatele juhmarditele mõttes vihakõnesid parajasti ärritaval teemal. Kinnitada mõnele sõbrale mõttes oma väärtust ja lugeda yles oma parimad kyljed, realistlikult liialdades, sest see on su enese pea sees. Yhe asja jõuab ja yks teema jõuab saada ammendatud. Hommikul ärkad puhanuna, maailmaga ja oma minevikuna rahu teinult ja inimeste võimetus magama jääda isegi ideaalsetes oludes tundub veidi arusaamatu.

(Pyhendusega T.-le, kes seda siit ilmselt kunagi ei loe.)

Ma olen viimasel ajal palju mõelnud, selle hulgas ka armastusest - sest sellest me ju rääkisime toona ka. Endal hakkab ka naiivne tunne, kui ma mõtlen, et ma ikka veel tegelikult ju usun seda suurt ja tõelist Armastust. Oma elu peale vaadates ei saa ma aga lahti mõnest vastuolust. Peaksin kas midagi olnut jõhkralt yhest kastist teise tõstma või loobuma sellest usust, aga võibolla piisaks ka millegi ymberdefineerimisest.

Ma ei usu niisiis enam sugugi sellesse, et kui kahte! inimest on tabanud yhine arusaamine, et see on nyyd See, et siis oleks kuidagi kergem edasi. Ei mitte, otse vastupidi. Et seda endale piltlikumaks teha, võib ette kujutada, et suures ja tähtsas linnas on just maailma käest saadud enesele keskllinnakrunt. Sellega ei käi kaasas mitte yhtegi vormilist piirangut, öeldud ei ole isegi, kas siia peaks nyyd kerkima hoone või hoopis skulptuur või mis iganes asja inimene välja mõelda suudab. Paar tingimust siiski on: kui see valmis saab, tuleb selle peale suurte tähtedega sinu enda kui selle looja, nimi, ja see seisab selles kohas vahepealsete muudatusteta sada aastat. Esialgu tundub võimatult vaba olemine - ma võiksin siia ehitada mida iganes! Edasi hakkab kõhe. See misiganes, see jääb ju sajaks aastaks minu nimega varustatult siia kesklinna ja seda näeb iga päev ilge hunnik inimesi. Peaks seda äkki niiviisi tegema, et piinlik ei oleks? Et viiekymne aasta pärast ka piinlik ja kohatu ei oleks? Nii et tahaks sellest tõesti iga päev mööda käia järgmised 70 aastat? Vat. Raske hakkab.

Iga tehtud samm tuleb yhtäkki väga põhjalikult läbi kaaluda. Täpselt niipalju ja mitte yks millimeeter rohkem. Tuleb endale ehitamiseks aega võtta ja tuleb seda ja tuleb teist. Ja tuleb niipalju ymbritsevate inimeste peale loota, et vähemalt julgeks palgata kompetentsed ehitusfirmad betooni valama või laudu maha panema. Tahaks ju kyll ise, siis on ainult ennast syydistada, kui midagi juhtuma peaks, aga profid teevad paremini. Kogu aeg ei saa kättpidi kyljes olla, nii kaob suurem pilt ära - tuleb jätta ruumi ja veidi vabadust teistele usaldada. Siis võibolla ei ole lõpuks piinlik ja linn saab endale yhe hea, ilusa ning kasutuskõlbliku maja juurde, mille puhul ei pea vähemalt lähemad sada aastat pead vaevama ja sydant valutama selle yle, kas kukub järgmise tuulehoo peale kokku või mitte. Aga maavärina?

Praegu vähemalt mõtlen ma neist asjadest niiviisi. Ega igast arusaamad on aja jooksul muutunud ka, aga kui arvata, et Päris Asi ehitab ennast ise või kannatab rohkem ebakindlusi ja vigu välja, juhtub nii nagu mul juhtus. Tartu Kaubamaja.

Tuju on endiselt halvavõitu. Mitte enam nii hull, kui mõned päevad tagasi, ent siiski.

Isoleeritud on olla. Kummaline tunne, nagu ma ei teaks mitte millestki toimuvast mitte midagi, nagu ma ei oleks juba sajandeid näinud mitte kedagi mainimisväärset... Nagu kurjakuulutav vaikus oleks laskunud. Igavus on väheoluline ega paina hullu moodi, aga igasugune enesekindlus on kõvasti kõikuma löönud kyll.

Ma ei ole jälle enam rahul oma välimuse, sotsiaalsete oskuste, mõtlemisvõime ja kõige muu sarnasega. Ma ei suuda vastata iseenda ootustele ja inimestega yhendust võtmine tundub yhena raskeimatest asjadest. Kuidagi ei oska mite kellegiga rääkida, pea on mõtetest tyhi...

Ja see kõik toimub vaatamata ilusale ilmale, eilsele kokkusaamisele osade sõpradega ja mu igasugustele pingutustele olla normaalne.

Miks just mina pean kogu aeg ema ja vanaema tylisid lahutama? Nii tigedaks ajab, nii ära tyytab ja väsitab.

Muidugi on mõlemad seda sorti inimesed, kes kõigest öeldust just selle kõige negatiivsema välja kougivad, nii et öelda ka suurt mitte midagi ei julge. Oleks tegemist lasteaiavanuste lastega, ma ilmselt saadaks kummagi oma nurka nurgas seisma. Nende tylid ja solvumised on nii mitmest kihist kokku pandud, et neid ei jõua keegi maailma peal välja ja lahti sortida. Mängu tulevad kahe aasta tagused, kuue aasta tagused ja yleyldse juhuslikud asjad, mida mäletab ainult see, kes haiget sai ja oma haavumist nagu pisikest kollast tooli sydame kõrval hoiab ja paitab. Mis sa ikka teed sellistega... Olen aru saanud, et millegi seletamine ja silumine on sageli mõttetu, eriti, kui mõlema puhul korraga. Siis saadadki kummagi erinevasse kohta, et mõne tunni pärast tulla ja istuda ja vaadata ja harutada. Aga kindlasti mitte enne kui mõne tunni pärast. Ja siis yhtlasi seletad näiteks vanaemale ka seda, et ma saatsin su su enda tuppa ära sellepärast, et te edasi ei tylitseks, mitte selle pärast, et sa peaksid nyyd terveks ajaks ainult sinna jääma. Paraku on mul nendes olukordades alati midagi allkorrusel teha, mis annab emale hea võimaluse edasi rääkida. Ega ta ei kuula mind tegelikult. Aga ma ei taha talle jätta ebaausana näivat eelisõigust oma koledat elu mulle kurta - kindlasti mitte kohe. Ma ise pole ka parem - ma lasen ennast liiga kergesti meelitada temaga vestlema, ikka on yhte või teist öelda selle kohta, kus just viga on. 

Yhesõnaga, raske on. Ei saa närvi minna ise, siis lähevad asjad aina suuremaks. Peab tegema täiskasvanu nägu, ainult et, ma ei ole ju! Peab arvestama kõigi asjassepuutujate tunnetega, peab seda, peab teist. Siis kulubki järgmine kaks tundi asjade normaalse korra taastamisele, päevast on suur tykk läinud ja pikemaajalist kasu ei mignit. Tulekahju kustutamine, aga ennetus, millega ma just pikalt tegelesin, ei anna mingeid tulemusi. Milleks siis yldse?

Ma olen väga kurb.

Pidin just ära ytlema tööpakkumisest, mis tundus tohutult huvitav, uus ja põnev. Miks? Tundub ebaaus kandideerida kontoritöökohale, kui ma tean, et hiljemalt sygisest ei saa ma seda oma kooliasjadega yhildada.  See... See tundus veel eile just sellise asjana, mis praeguses eluetapis, praegusel aastal, nyyd võiks juhtuda ja annaks mulle ehk mingitlaadi uue suuna.

Mõtlesin väga pikalt kõige yle, aga ma tõesti ei taha olla jälle olukorras, kus mind töö aasta jooksul ära tyytab, tundub uuesti hea mõte kooli minna ja nii edasi. Seda tsyklit on juba mitu korda tehtud, see ei ole siiani veel liiga hästi lõppenud. Ja kaua ma suudan vanematele seletada, et jah, näe, jälle mõtlen tööle minna ja kooli ootele jätta, või, jah, ei, ma tunnen ennast nyyd taas koolivalmilt (kui tööga jälle midagi valesti läheb).

Ei ole midagi, lihtsalt väga kurb on.

Ykskõik, mis muusikapalaga on tegemist, ent kui see käib peas ringi juba vaat et nädal või kauem aega järjest, hakkab see ikka väga närvidele käima. Kõrini on, noh. Kao ära juba!

Nii ma siis võtsin nyyd ette ja panin selle uutuubast terveks igavikuks ketrama. Terve päev on juba käinud, ikka veel ei ole siiber. Ikka veel on yks või teine fraas iseäranis mõnusa kõlaga, ikka veel on mignid sõnad täiesti arusaamatud, ikka veel teeb laulja hääl kohati imelisusi, mis kõrva otse paitavad. Aitab kyll juba!

In other news mäng oli suurepärane, just selline vana hea klassikaline seiklusmäng, mida ma ootasin et ta on. Kahju, et varem lõppes. Ma olingi nii äge kui ma arvasin et ma olen ja olla tahtsin, aga hakkasin seda poole pealt kuidagi imelikult häbenema ja eneses kahtlema. Poleks ilmselt vaja olnud. Nyyd on imeliselt vaba olla, yhtegi kohustust peale selle tekstikese ei paista pilvepiirini.

Kell lähenemas kolmele, 200 ml proseccot, sigaret, Kent.

Kui mõnus see kombinatsioon ka ei oleks, ei ole ilmselt tegemist migni asjade seisuga, mis peaks juhtuma õhtul enne mängu, kui selliseks kellaajaks on veel yks ese ära lõpetada vaja ja teine otsast lõpuni valmistada, kostyymi ylejäänud jupid kokku otsida, hoobilt erinevaid lahendusi välja mõelda ja saabival hommikupoolikul viksilt ning viisakalt teises linna otsas olla. (Hea, et linna, mitte riigi, aga ikkagi, yhistranspordiga jamamine on ka yks paras häda.)

Samas, miski täiesti päevase moega lind laulis just. Ega's midagi, pilguks rõdule teda tervitama ja kätel edasi käia lasta!

Olin täna jälle tööl. Inimesi pea-aegu et ei käinudki, yksindus kõmises peas vastu nagu ilma hammasratasteta uurikoda. Kirjutasin 5 erineva tasemega teksti (selles teises kohas on nad yleval ka), mida on hämmastavalt palju. Täheldan mõjutusi yhelt ja teiselt poolt, väga huvitav on. Ammu ei ole midagi kirjutanud niiviisi.

Seda emotsiooni oli hea paberile valada, seda jäi seestpoolt vähemaks ja yleyldse läks pea paremini korda.

Muidu... pidu katku ajal, nagu aegajalt ikka juhtub.

Mul on tunne. Ei, ma olen peaaegu otsustanud tegelikult, mis tunne see enam ikka on. See käib nii, et ma olen selle järgi halb inimene.

Taban enda juures jälle mingeid jamasid. Statistiliselt pigem levinud, kui ma õigesti mäletan. Selle kohta oli kunagi mingi uurimus. Selle kohta, et kui sa näed-tabad ära, et ymberringi ollakse õnnelikud, samal ajal enesel on midagi olulist vajaka, siis see teeb halva tuju. Olemine läheb raskemaks ja enne olemas olnud ning töötanud hea tuju läheb vähemaks, kui isegi täiesti ära ei kao.

Raske on vaadata, kui inimestest on tehtud täpseid ja ilusaid pilte. Kadeduseussike hakkab närima, ikka kogu aeg natuke hakkab, kui inimestel on omavahel, st, kellegi teise kui minuga, asjalik ning põnev rääkida. (Seejuures peamiselt asjadest, mille kohta ma midagi öelda ei oskaks. See käib eriti närvidele.) Ytleb mulle midagi halba mu enda kohta, kui selleks, et ennast normaalselt tunda, oli vaja mingeid eemaldumisi. Natuke tigedaks teeb, kui keegid teevad seltsis erinevaid lahedusi kusagil ja mina jälle midagi ei kuule. (Ka siis, kui mul pole mitte millegagi mignit pistmist ega suuda ma umbmääraseltki öelda, miks ma yldse oleksin pidanud kuulma.)

Jah, võib öelda, et ma käin iseendale närvidele nende asjadega. Teistele loodetavasti enamasti mitte, sest need asjad juhtuvad tavaliselt ikkagi siis, kui ma olen yksinda kodus arvuti ääres. Võib ka arvata ning loota, et nad ei kasva nii suureks, et interaktsiooni segama tulla. Siiani pole kasvanud, lihtsalt iga kord on jälle natuke nõelamine. Enda eest ei peida kahjuks. Koos iga juhtumiga tuleb murdosa sekundist hiljem teadmine, et see on järjekordne tunnistus sellest, kuidas ma tegelt ei oska olla fundamentaalselt hea inimene.

Ei, mitte selles mõttes, et ma ei tahaks, et kõigil hästi läheks. Selles mõttes, et läbi ja lõhki heal inimesel ei tohiks ideaalis seda pistet olla. Peaks olema ainult hea meel, ilma kadeduse ja torkamiseta. A näe, mul on sellest veel puudu. Nõrkus ja halbus.

Kas illusiooni peale saab ehitada? Kas tyhja augu ymber saab konstrueerima hakata midagi, mis ei ole tyhi ning on heal juhul isegi mõttekas ning kasulik? Need kysimused tabasid mind hiljuti koos mingite huvitavate arusaamistega.

Tartus oli seekord palju toredam käia. Tegureid selle juures oli palju, alates inimesekujuliste normaalsusekillukeste õigesti paigutumisest, kogumisest ja juurdesattumistest ning lõpetades erinevate ebamugavate asjaolude mittejuhtumistega.

Ainuke asi, mis lõpuks siiski juhtus, kuid retke sugugi ära ei rikkunud, oli viimaseks ajaks tekkinud kyllastus inimestega lävimisest. Teatavat laadi privaatsuspuudus nii oma pea sees kui otseses mõttes. Seda on ennegi ette tulnud, et ma lähen keset toredatki pidu veerandtunniks yksi istuma. Pea tahab veidi vaikust, mõttepoolikud vajavad lõpetamist, idud omadele kohtadele asetamist. Nii pika aja jooksul seda mitte saada muutub tõesti kurnavaks, linnast arvatavasti sõltumata. Aga see on normaalne, see ei ole kõrvalekalle, see on inimese (vähemalt minu kindlasti, loota võib et ma ole painuke) toimimise mehhanism. Ja see mõõt osutus olema suurem kui ma arvata osanuks - saabusin Tartusse poolest reedesest päevast ja lahkusin pühapäeva hommikul, olles praktiliselt kogu vahepealse mitteuneaja olnud erineval määral sotsiaalne. Uneajal mõistagi sotsiaalne olla ei saa.

Taastumine ei võtnudki meeletult aega. Tund-paar oma toas ja kõik inimesed vähemalt arvutiekraani kaugusel on mu tänaseks jätnud kyll endiselt veidi väsinuks ja interaktsioonist vähemhuvitatuks, kuid tunnen ennast korras olevat. Limiitide testid, äärmiselt vajalik.

Enda jaoks lyhikokkuvõte suhtlemistest ja nägemistest ja juhtumistest ka, äkki ma tahan aasta pärast järgi vaadata, mis järjekorras miski oli. Niisiis, reedel kohale jõudes põgus pilk raamatulaadale, TY raamatukogu eest leitud Sini-Eva ja tema informeerimine 'konverentsist, raamat (S. King, "Misery") pargipingil, lilli myyv Die, hõivatud maja, Oudekki, Kristjan, Strider, "Pirogov", mööduv Maali, Siim ja Robi, pirol istumine, kadunud kaaslased, Kristjan tagasi, Illegaard, Joanna, ryytli-crawl, Zavood, Suudlevad, kell on vahepeal saanud 5 või 6 või midagi, valge on igastahes, uni Joanna pool, ärkamine kell 1 läbi, padavai ettekandele. Suitsupausil leiab yles kogu meeskonna. Pärast läheb mõne ettekande ajal silm pilguks kinni, edasi pitsa, seejärel pidu Joanna juures. Kell öösel liikumine Anna juurde, ekstreemselt vähendatud koosseisus (Anna, Luiks, Märt), järgneb pikk arutelu inimloomusest või millestki sama olulisest. Magama taas 5 paiku, äratus kellele kuidas, yldisele rahvale kell 4 päeval. Erika ja toit, naadisupp täpsemalt.  Korterikaaslane. Liikumine Gabriela juurde, kadunud Lepiku tänav ja tuur Supilinnas. Suur ja kaunis kiigega korter, suurejooneline ja kaunis nõuka-arhitektuuri raamat. Jälle on õues valgeks läinud, mis asi nende lyhikeste öödega toimub? Esmaspäeva hommik, Oudekki, Tallinn.

Saladuseks jääb, kui paljud inimesed nyyd mingite erinevate otsingutega siia satuvad selle märksõnaloendi peale ja kas mõni neist leiab siit otsitava. (Kahtlen.)

Asju, mida ma muude asjade kõrvalt avastan:

Müürilehe internetist lugemise võimalus on suurepäraselt tehtud. Instinktiivne, intuitiivne ja teised toredad sõnad.

Mõttetu on mõelda, et inimene k'ib ainult yhes koolis. Mõni käib isegi kahes kõrvutiasetsevas järjest, olgu need omavahel nii ajastuid tylis kui parajasti tahtmist on. Yhtlasi, koolid ja suguvõsad.

Kirjutada lehekylg teksti umbes kolmveerand tunniga on normaalne. Hiljem tuleb see veel yle vaadata ja laused korda teha, muidugi.

Eesti on väike, õnnetu Tartu on veel väiksem. Kui ma vaatasin, kes kelle kohta mida öelnud on, tuli välja, et vana hea Hiir on teinud asjaliku intervjuu yhe mu uuritavaga. Ja et nad on kohe sõbrad ja nii. Nunnukas Eesti.

Esimest korda taban, kuidas mignit asja uurides internetti niiviisi kasutada, et huvitav on ja iga viie minuti kohta tuleb tykike uut infot. Häbi tunnistada, mhm. Tavaliselt ei juhtu, kahjuks. Juhtub ainult nyyd, kui mul selliseks meelelahutuslikuks targemakssaamiseks sugugi aega ei ole.

Ma toimin paremini, kui töö ei ole hoomamatult suur.

Elan pinge ja paanika tähe all kooliasjade pärast. Kaks päeva, kui mitte kolm, ei ole kodumajast välja astunud rohkem kui rõdule. Ometigi töö ei edene - ei leia seda häält, seda õiget mõtet ja tasandit, kuidas kirjutada. Paanika aina kasvab. Töö tundub järjest tähtsam ja järjest hoomamatumalt suur. Kohati kisub liiga päriseks ära - kuni veel päris ei olnud, sai teha nägu, et ma ainult mängin siin selle asja tegemist, kirjutan teile midagi, mis see ikka ära ei ole. Kui nyyd nurkade tagant hakkavad välja kooruma päristeaduse asjad, mõisted, teooriad, tundub see kõik täiesti yletamatult päris ja reaalne ja tõsine. Ja käsiteldamatult arukas. Yle pea. Paanika.

Magan viimasel ajal vähe. Kell 5 läksin magama täna näiteks, 10 ärkasin. Ise. Öö enne seda - 12 magama, 6 olin valmis päevale vastu astuma, ent otsustasin edasi magada, mida ma kell 6 hommikul ikka ärkvel olen. Und oli raske tulema veenda. Eks see närvidest tuleb.

Tervis on samuti vilets. Hääl ei ole veel täielikult normaliseerunud, aga on olemas. Köha, nohu, kurguvalu... Sõpradega linna minema selline enesetunne ei kutsugi, isegi kui kooli kaelas ei oleks. Kedagi ei taha näha ka suurt tegelikult. Sellist vormi stressist ja pingest pole varem ette tulnudki. Vat nii.

Elimineeritagu maailmast huijoop! Kogu aeg peab midagi tegema et teisi asju teha saaks. Teesuhkru lusikas jääb ette hiire liigutamisele, mida on vaja selleks et rahulikult raamatut lugema saaks... Perse kyll.

Tartuga läks väga kehvasti, kuid mitte nendel põhjustel, mida ma kartsin. Nyydseks jätab Tartu mulje, nagu sõber, kellega sa kolm aastat tagasi lähedaselt suhtlesid, ent kellega te olete lahku kasvanud. Ja vanad ammuunustatud valud on endiselt alles, kuhugi ei saa vaadata, ilma et hambutu minevik hammustama tykiks. Põgenemine oli sama valutu kui kohaleminek, seda peab muidugi tunnistama. Natuke pistis ainult rahakotti, aga noh... Muutuvad plaanid teevad sellist asja sageli. Seda ei saa tõesti pahaks panna.

Kõike muud see-eest aga saab. Oleks siis veel, et iseenda muutumine oleks toimunud ainult meeldivaets suundades, aga ei. Paraku on maha jäänud ka meeldinud asju ja omadusi. Nende eest ei saanud piisavalt hoolt kantud.

virisen maailma vastu!

Täna paistab mind olevat tabanud masendus ning õiglusejanu.

Ei ole aus, kui yhel inimesel on teise kohta rohkem isiklikku teavet (ning pahategemisevõimalust) kui teisel. (See häirib mind ainult niipidi, et ma ei taha enda kätte rohkem saladusi kui ma enda omi välja annan. Välja anda võin rohkem ka, niipidi hullusti ei häiri.)

Ei ole "õiglane" kui keegi saab napist ressursist justkui suurema tyki kui teine. Siinkohal olen ilmselt kakelmas maailma paratamatusega - inimese aega võrdselt kõigi vahel jaotada on võimatu ja ilmselt mõttetu, aga mingi rahulolematuse ja jama maik on kukla tagapoolel selle kyljes ometigi.

Ei ole viisakas, kui yks inimene peab teiste usalduse ja läheduse võitmiseks tegema palju ja teine imevähe. Ja kripeldabki ja tekitab negatiivseid emotsioone, mis siis, et ma annan enesele mõistusega aru, et ma ei tea kunagi yhegi asjade käigu tegelikke taustu-tagamaid ega saa omavahel võrrelda erinevate inimeste eriaegseid pingutusi.

Mingi nõme ja ebaausalt korraldatud maailm on see selline!

Eelkirjutatud päev sai mingite imelike juhtumiste tõttu halbolemisest päästetud ja ootamatuid heaks keeranud asju on juhtunud veelgi. Ainult, ilm, jah, see keeras halvaks ja sajab mignit jama taevast alla, tänavad kõik puha lörbakat täis. Aga tegelikult...

Loll on loll olla. Avastasin, et mul praktiliselt puudub mingitlaadi sotsiaalne meel. Ma ei suuda ära tabada, vastu võtta, lahti mõista mitte mingit sotsiaalset signaali, mis ei ole päriselt puust ja punane. Mingeid asju on mõistagi võimalik bluffida - ega pime inimene saab ka aru, et tal sein ees on, kui ta käe ette sirutab ja katsub. See ei tee teda vähem pimedaks ja maailma värvirikkusest jääb ta niiviisi paratamatult ilma. Imbetsilne tunne on. Null võimalust aru või osa saada ymberringi toimuvast huvitavast sotsiaalsest tantsust-maalist-värvikirevusest. Teeb kurvaks ja ette võtta ka midagi ei suuda.

Vahepeal on yldiselt hästi olnud, aga täna on

SITTsittSITTsittsittSITT

. Mingi imelik päev, kus maailm tudnub olevat selleks tehtud, et mulle närvidele käia, seejuures ilma yhegi objektiivse põhjuseta. Kõik ilusad inimesed on selle jaoks ilusad, et ma koledam oleks, kõik targad inimesed on targad, et mul oleks lollim olla, kõik osavad inimesed on osavad selleks, et osatada, kõik kes on millegiga yldse kunagi hakkama saanud, meenutavad, et mina justkui ei oleks. Mis sellise päevaga ikka head peale hakata... Oleks veel vilets ilm, oleks kergem kannatada, aga kaunis on. Päike paistab ja aias kasvavad (8) juba lillekee-seed... Tegelikult teeb isegi see tuju halvemaks, et ilus ilm on, sest tavaline tehnika sellise päeva edukaks läbielamiseks on päev läbi arvutimasina taga istuda, näiteks, aga seda ei ole yldse nii normaalne ja mõnus teha, kui õues selline kevad ringi röögib. Alternatiivne variant oleks magada, ent sellekski on liiga valge. Õigupoolest peaks yritama ennast kokku võtta, leida maailmast yles mõni inimene, kes vaatamata oma miljonile oskusele ja teadmisele suudab mitte närvidele käia ja sellisega võiks minna kuhugi õue jalutama. Aga yhtegi ei suuda välja mõelda.

SittSittSittSitt...

Olen tagasi endas. St, päevajagu naljakat tigedust ei katkestanud tegelikult mu juba enam kui nädal kestnud imetlust maailma osas. Kõik on nii hästi! Inimesed on imelised! Natuke imbetsilli tunne tekib, kui linnas mööda jalutavaid inimesi sellise suure rõõmuga vaadata, suu naerul.

Nagu viimasel ajal kombeks, nägin tänagi vanu tuttavaid. Eraldi episoodides, seejuures selliseid, kes yksteistki teavad.

Raamatuid olen rohkem lugema sattunud, nyyd, kui meil Päevalehte enam ei käi ja arvuist seriaale vaadata ei saa. Stephensoni "Anathemi" lugesin läbi, vaimustusin. See on yks neid raamatuid, millel läheb ikka hulk aega, et tegevusele miskine kiirus sisse anda - aga kui juba on, siis aina kiiremini läheb. Viimane kolmandik raamatut võttis aega umbes neli tundi, esimene vahelduva eduga nädalaid. Raamatugi yle oli mul hea meel - ei juhtu liiga tihti, et filosoofiat ja matemaatikat niimoodi poolsalaja ja õnnestunult tutvustatakse, et ei teki järgitamatuid teooriakeerdkäike.

Siis Traadi "Tants aurukatla ymber", mida vist mõned postitused tagasi isegi mainisin. Kontrastide raamat. Yhest kyljest peene joonega keel, delikaatselt ning täpselt valitud kirjeldussõnad... vastukaaluks aga just selline värvide poolest lopsakas maaõhkkond. Teosest on raske midagi arvata, mõte ei saa yldse otsa peale ja essee on endiselt kirjutamata.

Edasi Ristikivi "Ei juhtunud midagi". Puhas linnaromaan ja tekitab mingil kombel tahtmise võrrelda seda mõne Hindrey novelliga. Olemuslik, elegantne, õhuke - keel siis, mitte raamat ise, kuigi ega ta paks ka ei olnud. Äärmiselt nauditav lugemine, mis siis et syndmustikus pinget eriti ei olnud, polnud mõeldudki olema.

Nyyd just alustasin Valev Uibopuu raamatut. Pealkirja veel ei tea, see pole pähe jäänud ja vaatama minna ka ei viitsi. Nimetan ta ära, sest tahtsin keelt võrrelda - ta kirjutab Ristikiviga sarnaselt ja hoopis teistmoodi. Samasugune suvine koloriit, aga paksude mustade markerijoontega piiratud alad nagu värviraamatus ("Ei juhtunud midagi" tintenpenijoonte asemel), seda, kui hea või halb sellist tulemust lugeda on, oskan alles mõne aja pärast öelda.

Selline kirjanduslik siis.

Mu kergestipõhjendatav tigedus ei sobi selle päikselise ilmaga kohe kuidagi kokku, aga ära ka ei lähe. Tigedus tuleb yhest ehk sagedasimast põhjusest maa peal - raha ei ole. See tähendab, et ei ole ka mugavusi-harjumusi millestki yleval hoida, mis täiesti arusaadavalt tigedaks teeb.

Ehk siis, jah, mul ei olnudki muud öelda kui tigedustigedustigedus, niuviu, rrr.

Vedada ennast täna hommikul NKK koolitusele oli viimase aja raskemaid ylesandeid. Tundsin ennast ärganult otsekui joonisfilmis - kujutage ette näiteks vanamoodsat mustade kontuurjoontega Tom&Jerry multikat. Seesugustes juhtus aegajalt, et kellelegi kukkus otsa mõi raske lapik ese ja muutis "kolmemõõtmelise" tegelase vahepeal vaibaks. Kujutan enda ärkamist ette lähedase olukorrana - endakujuline vaip voodil, teki alt sirutub käsi, haarab peast kinni, koorib vaiba voodi kyljest lahti nagu viletsa liimiga purgikleepsu ja klopib sellele taas kolmanda mõõtme sisse-kylge-juurde. Kõige hullem oli, et vaatamata voodi mugavusele ärkasin ma täiesti yles juba esimese kella peale, lihtsalt keeldusin ennast esialgu inimesena tundmast ja kaalusin siiralt, kas poleks aja- ning ettevõtmisekulu mõttes ökonoomsem lehvitada teinekord vajadusel oma Tartust antud samasisulise paberiga. See mõte jäi kõrvale peamiselt seetõttu, et sisaldas minu maitse jaoks liiga palju inimestega suhtlemist ning neile silma jäämist. Kohati kuulis täna isegi asju, mida ma varem ei teadnud, kahjuks ka yhte homofoobset väljaytlemist, mis võttis mu vahepeal hämmastavalt kasvanud motivatsiooni taas allapoole normaalseid tasemeid.

Eile oli tore, võõraid keeli sai rääkida kuiiganes palju parajasti tahtmist oli (mul yksjagu oli), muuhulgas oli ka minu hommikune vaibastumine tingitud peamiselt sellest, et voodile kukkusin kella kolme paiku või hiljem.

Ja ma veel lootsin kunagi selle nädalavahetuse jooksul kohustuslikku kirjandust lugeda!

Vanemad tylitsevad juba teist päeva järjest. Sellest ajast saati, kui isa eile õhtul koju jõudis, praeguseni - ma ei tea, ilmselt tegid nad sedasama ka siis, kui ma vahepeal ära olin. Korralikult, nõusid kyll lõhkumata, aga ameerika filmi klišeena. Isa isegi magas diivanil nagu halvas filmis kombeks.

Mul endal on kõik viimasel ajal yle tyki aja väga hästi. Maailm on hea, tore ning udjupesa. Ma olen endaga rahul ja hämmastavalt pingevaba, kui arvestada kõigega, mis viimasel ajal juhtunud on. Tegelikult - ega seda väga palju ei olegi. Ainus muutus, mis sisse viimist vajab, on oma peas mignite suhtlusliinide ymber ehitamine - mis ei ole kyll maailma lihtsaim ylesanne, ent on piisavalt konkreetne, et olla kuidagi hõlmatav.

Täna käisin ja homme lähen NKK asju ajama. See organisatsioon on vahepeal mu elust praktiliselt välja faasunud, aga see ei pea tegelikult nii olema - kui ma vaatan, missugused inimesed tänagi kohal olid, on see väga julgustav ning erineb Tartust (nagu võikski arvata, kõik asjad on talinas ja tartus nii erinevad...). Esmaspäevaks peaksin kirjutama umbes 4 lk teksti "Tantsu aurukatla ymber" kohta, hetkel ei ole veel aimugi, kuidas seda yles ehitada. Peale seda... Teisipäeval ootab ilmselt jäjekordne lumes sumpamine, nagu yleeile õhtulgi (kaks tundi trampida keskmiselt poolde säärde ulatuvas lumes ebatasasel pinnal).

Elu on imelik ning imeline, ja kevad on tulemas.

On keeruline olla kurb, kui nurrmootor syles magab. Keeruline, ent mitte päriselt võimatu. (Vrd: "On võimatu olla masenduses, kui sul on õhupall!") Aga et ee nii keeruline on, siis ma praegu ei hakka vaeva nägema, pealegi, milleks tegeleda kurb olemisega, kui see parajasti loomulikult ei tule.

Olen päev otsa olnud vaheldumisi äärmiselt härdas meeleolus ja maailma yle nii õnnelik, et veel laiemalt naeratades läheks pea pooleks ja ennast halvastikäituva portselanipoe elevandina tundnud - taktitunnet sama palju kui teelusikal.

Vaatasin presidendi vastuvõttu, nagu seda mõni aasta juhtub. See hämmastas mind sel aastal rohkem kui kunagi varem - pidevalt tuli ette "Aga see on ju! Ma tegin temaga koos seda ja teist!" või "Aga see on ju selle sõbra see oluline tuttav!" Nägin muuhulgas yhte KSG saksa keele õpetajat (kes ei olnud sinna ise kutsutud vaid oma kaaslase avec), yhte oma kunagist ylemust ja igasuguseid muid karvaseid ja sulelisi. See kõik tekitas kahte sorti mõtteid.

Esiteks see, et inimesed, kes sellisesse kohta satuvad, on siiski reeglina Millegiga Hakkama Saanud. Samas, kui tegemist on inimestega, keda sa tead kõigeväliselt, eraisikuna või nii, siis on näha, et tegemist on tavalise inimesega. Lõhet sinu enda ja "inimese, kes saab minna presidendi vastuvõtule" vahel ei ole olemas. Ei ole mitte midagi, mis takistaks äge olemast. Võta kätte, tee, hakka, saa. Siinjuures peab muidugi tunnistama, et juba umbes viimane nädal aega, aga võibolla veidi vähem, tekitab peaaegu kõik minus seda emotsiooni. Lumesodi tänaval karjub ka, et ma oma pooleliolevad tööd ära lõpetaksin, mis siis veel rääkida loengutest, kus vaikselt hakkavad samuti yles tulema inimesed, kellest ma olen yhte või teist kuulnud lihtsalt selle pärast, et Eesti on väike. Eks näis, kas see nädalavahetus saab asja mõnest pooliku asja ära lõpetamisest või mitte. Või mõnest just sellisest tee-hakka-saa projektist.

Teiseks viib see mõtted sotsiaalsele kihistumisele. Seegi teema on mu ymber viimasel ajal kuidagi natuke õhus ja seda kõike muud kui materiaalsetel alustel. Vastukaaluna eelmisele mõttearendusele viib see liin kiiresti sellesse kohta, kus see, kes su vanemad või õpetajad on, määrab ära väga suure osa sinu edasisest olemisest. Haritumad ja arukamad vanemad on oma lapse kasvatamisel-arendamisel paremas positsioonis, õnneks või õnnetuseks ei nulli ega tasanda seda täielikult ära ka kool. Või mine tea, mõni kool võibolla tasandab paremini kui mõni teine. Ma ei pea selle tasandamise juures siis silmas mitte tippude mahavõtmist, vaid lohkude täitmist. Pole mõtet kahelda, et väga palju sõltub inimeseks kasvajast endast ka, aga eeldused on erinevad. Saab märgata, kuidas tekivad dynastiad. Kui karmiks olukorda pidada, sõltub arvajast endast ja ilmselt tugevalt ka tema positsioonist sellel maastikul. Kindlasti ei ole igasugune mobiilsus kadunud, kuid sama kindlalt on kihistumise alged olemas.

Mida ma öelda tahan? Ehk mitte midagi põhjapanevat, kirjutan siin lihtsalt veidi oma mõtteid lahti, sest kui nad ikka juba jäme jupp aega yleval on, siis peab nad saama lahti mõeldud.

Arvuti on oma elu tagumises otsas. Nii kaugel, et "tee testament ära ja maksa oma võlad, iga hetk on minek!". Aga masinatel meil seni veel omandamise õigust ei ole, nii et ma teen lihtsalt varukoopiaid ja kasutan ära kõik mis veel kasutada on.

Lisaks paistab yldse olema migni vanade pooleli asjade lõpetamise ja korrastamise nädal. Lõpetan poolikuid projekte, täna koristasin terve päeva ja avastasin jälle, et mõistlikul määral korras tuba on parem kui sellest segaminim - siin on piisavalt kitsas, et segadus kergesti mõtlemise ruumi ära võtaks.

Kuna ma otsustasin seekord märgatavalt põhjalik olla oma plaaniga, ronisin tolmuimemise protseduuriga ka voodi alla ja täheldasin selle käigus, et voodigi on katkiminemisele lähedal. Ent kui arvutil on jäänud veel aega mõõtkavas kuud, siis voodil ikka pool aastat ja rohkem. Lihtsalt oma aja ära elanud asjad.

Yhtlasi on hämmastav, kui palju vähem võtavad asjad ruumi, kui nad on korralikult pandud, näiteks kõik yhte pidi või muudmoodi yhes vormis. Traat laua all käib ka vähem närvidele, kui ta on parajasti vähemates vormides korraga.

Midagi otse rõõmustavat jällegi tegelikult ei ole. Jälle on kogunenud terve nimekiri asjadest, mida ma iga päev järgmiseks teha mõtlen, aga milleni ma juba mitu päeva tegelikult jõudnud ei ole. Triviaalsed asjad enamaltjaolt, aga kuidagi ei õnnestu. Selles mõttes on võibolla isegi kasu arvuti-raskustest, saavad ehk tehtud mingi osa neist.

A .. a... a... a...

Aaaaga mul on tore pidupäev, kauaks-kauaks meelde jääb...(8). Ma tean tegelt kyll, et emotikonid siin ei tööta, aga see kaheksa peaks representeerima noodikest. Ilm on õues jube ilus, päike lõunast, põhjas vilu.

Hollala ja hopsassa, ma tõesti ei tea, mis mulle sisse läks, et nii tore on ja kogu tekst ajust sõrmedeni jõudmise vahel riimi läheb.

Täna mul viskas yle. Täiesti põhjalikult, mitte midagi ei taha kuulda vastavatel teemadel, "mingu sul hästi, aga jää hyvasti, head teed kuu peale kõndida", ja nii edasi. Kui olin juba mitu nädalat mingites olukordades tundideks pähe kerima jäänud viha- ning moraalikõne virtuaalselt ära pidanud ja edasise suhtluse enda poolt võimalikult katkestanud, hakkas palju kergem. Eks näis, kas see jamablokaad pysima ka jääb - ma olen natuke uudishimulikum kui mulle hea oleks, nagunii yitan mõne aja pärast teada saada, mis edasi saanud on.

Alati on ju vaja raamatu lõpust edasi, kaugemale lugeda.

Ylikool nõuab veel harjumist ja homme hommikul esimese asjana oma värkide korda ajamist. Miskine tähtaeg ja nii edasi.

Kui koolist aega yle jääb, siis olen peamiselt kodus ja yritan jõuda kuhugi umbes miljoni asjaga samaaegselt. Esiteks on mul oma ilu- ja terviseprogramm (mis on pmst naljanumber, ma ei võta seda ise ka kuigi tõsiselt, aga noh, midagi ta ideeliselt on ka...), siis mul on käsitöö, sest pool tuba on poolikuid asju täis ka peale hiinlasetöö ära saatmist, siis mul on kohustuslik kirjandus ja niisama kirjndus ja paberimäärimise töö (see kõige tyytum) ja siis on miljon asja, mis arvutis tegemist ootavad, et see masin ka kuidagi paremini korda saaks. Ja seminaritööd peaks juba ette kujutama hakkama. Mingeid ideid vähemalt, teemal "Kuidas ma seda asja siis nyyd teen?". Mite eriti inspireeriv päevakava, aga äkki tulevad kusagilt yhed või teised mõtted.

Ilukirjandusest loen parajasti Stephensoni "Anathemi", see on aeglase ning raske algusega, kuid läheb vaikselt kiiremaks ning paremaks.

Hakkasin siia kirjutama erakordselt virisevat, tyytut ja nõmedat postitust, aga sain aru, et sellel ei ole mingit mõtet. Isegi kergem ei hakka. Ainult mõne päeva pärast on piinlik, et selline jubedu yles sai. Tuju on praegu selles alumises faasis, kogu aeg on kylm ja viimased nädal aega umbes on minaolemine olnud kohutavalt raske asi, mida teha.

Tänasest taasalgas kool. Esimesed olnud loengud tunduvad tulevat suhteliselt huvitavad, ainult yhe koodi järgi võib välja lugeda, nagu see oleks magistritaseme aine. See on veidi heidutav, ent minu tunniplaanis on tegemist siiski baka-ainega, nii et ei tea, mismoodi see asi tegelikult on.

Koolisysteemid mõjuvad samuti erakordselt vaenulikena.

Vaheldumisi on olemine ylitore ja maailmas pettunud. Kui parajasti on hästi, on kõik hästi ja selles on enamasti syydi ilm või rippuma jäänud lahtistest otstest vabanemine. Mõnikord ka inimesed.

Kui parjasti on halb, siis maailm ei lase mul normaalse inimese moodi käituda ja selles on syydi erinevad syndijalad, puudulikud sotsiaalsed oskused või aja- ning rahapuudus. Mõnikord ka inimesed.

Minu draakoniaasta tuli väikese huvitava avastusega: kohati on nii, et ammu kylge harjutada yritatud harjumused löövad peale kahepäevast "Harju nii tegema!" pool aastat hiljem endiselt järjekindlalt välja. Teinekord jälle avastad enda kohta midagi parandamist vajavat, märgid mõttes ära et sellega peaks midagi ette võtma, ja ysna varsti avastadki esiteks asjade paranemise, olemata selle heaks vahepeal midagi teinud, ja teiseks, et oli ka viimane aeg nendeks avastusteks.

Elu on hetkel huvitav, ilma hiina needusteta.

Ma ei tea, kas teistel ka, ent minul on kindlasti kombeks pseudoprobleemidesse kinni jääda. See on yks halvemaid asju, mis juhtuda saaks, sest kuna probleem ise on pseudo, ei ole selle lahendust ka kusagil olemas, otsi mis sa otsid. Pseudoprobleemist võib aidata lahti saada tegelemist nõudev pärisprobleem, mis oma kohaleilmumisega nõuab tähelepanu ja rebib mõtted mõttetustelt eemale, või mõni tõdemus, mis paljastab probleemi pseudosuse.

Ja teine huvitav tähelepanek: kui inimene on harjunud, et pidevat on mingi jama turjal ja see temalt järsku ära võetakse, oi kuidas ta siis hakkab iseenda ja kõige ymbitseva kallal urgitsema, et uuesti mingi jama oleks, millega tegelda. Ysna kummaline, samas mõistetav ja tundub veidi paratamatunagi.

Mul oli eile väga valgustav ning viljakas päev, nagu näha võib :)

progress-raport

Nyyd on keesid valmis 5, asjakohased sõrmed aga nii paistes ja punased, et yhtegi peenemat tööd nädal aega teha ei saa. Või vähemalt nii näeb välja, tegelikult ma tean kyll, hommikuks pole paistetust ollagi, ainult nahakuivus ja teise sõrme vesivill jäävad meenutama. Kell on jälle liiga palju saanud, filmidest on ettearvatult kõrini.

Vahepeal nimelt olen vaadanud kahte iirifilmi. "White Irish Drinkers" õnnestus algusest lõpuni ära vaadata ja sygisese kirjeldusega kokku viia (toonasest mul polnud pealkirja kyll meeles, aga syndmustik oli ysna eripärane, andis kokku viia ja kindel olla.), eile katsetatud "Intermission" jäigi pooleli. Meenutas veidi briti seriaale, mida ETV näitab. Millegi poolest, ma ei oska täpselt öelda, mille.

Aga selle kõrinisaamisega ei saa ju ometi juhtuda nii, et ma käsitöö kõrvale mitte midagi ei vaatagi või kyllastan ennast seriaalidest. Praegu lõpetan ilmselt esmajärjekorras kyll ära poolelioleva "Enterprise", aga peale seda... Ehk peaks endale ise filme otsima asuma, äkki läheks siis paremini. Samas tundub see võtvat nii palju kurssiviimise ressurssi, et ei tea, kas tasub ära.

Mõtlemiseks polegi viimasel ajal aega yle jäänud, vaatan muudkui õue ja imetlen seda lund, mis lõpuks maha tuli. Praegu ta on ilus ja puhas ja valge, värske ka, ei tyyta veel.

A, ja, telefoni sain koralikult muusikat mängima. Lumetihase kõrvalt harjusin nimelt ja kahjuks arvutiski kasutama sellega yhildunud programmi, aga millegi muuga see hästi läbi ei saa. Muusika ka kõik vastavates formaatides ja vastavate tööriistadega organiseeritud, seejuures ma ise rumal dumbjuuser. Igavene syndijalg oli see asi kyll, aga sai lõpuks korda. Kaua ma ikka linnas käies yheainsama plaadiga piirduma pean, nii ei ole lõbus kuulata yldse midagi. Nii harva kui ma seda ka teen.

Voh seiklusi selleks korraks. Iseendal hakkab ka endaga igav juba vaikselt.

filmidest, +, mõlgutusi

Olen vahepeal valmis teinud kolm koma midagi keed nendest uutest kangastest ja veel ei sure. Poole peal selgus kyll, et vähemalt yks riba on mul saanud vigaselt õmmeldud, aga selle annab ilmselt homme või ylehomme või mingi päev korda ajada. Töötamise kõrvale (ja muidu ka) olen vaadanud filme.

Ristiisa. Nägin ära '72 aasta jao ja umbes poole '74 aasta omast. Yhe asjana, mis on kindlasti teistmoodi, jäi meelde itaaliakeelse teksti ingliskeelsete supakate kujundus. Tavaliselt kohtab erevalgeid ja mõnikord servadest hajutatud halli raamiga supakaid, nood seal olid heledad. Ma ei mäleta ennast olevat näinud mitte ridagi lumivalget teksti, alati helekollane, heleoranž, hele-misiganes ta parajasti oli, aga tulemusena ei karanud ta ekraanilt näkku kinni ja mõjus orgaaniliselt. Filmist endast oleks ka hea rääkida, aga ma ei oska kusagilt peale hakata, nii et võibolla ei pea.

Vahepeal sai ilma töö-lisadeta vaadatud "Stalkerit". Pean häbiga tunnistama, et polnud seda varem näinud. No nyyd nägin siis ära, yhtlasi tabas mind valgustus nii otseses kui ylekantud tähenduses. Otseselt - no ilus valgustus oli! Aga kaudselt... Ma polnud kunagi varem aru saanud, mida inimesed filmis leiavad. Ma kyll yritasin, aga ma ei olnud ära tabanud, miks eelistada mõnikord filmi raamatule. Film on ju nii piirav - kui sulle ekraani pealt kõik ette näidatakse, siis mis endale välja mõelda ja ette kujutada jääb? Pikkustest pole mõtet rääkima hakatagi. Aga nyyd... no selle peale ma saan aru kyll, miks filmi vaadata. Mõjus äärmiselt hypnotiseerivalt, rohkem kui korra avastasin, et olen unustanud silmi pilgutada.

Tjah.

Sel ajal, kui mu pea parajasti ei absorbeeri mingisugust parajasti väljastpoolt tulevat infot, mõtlen iseenda ja muu sellist yle. Olen avastanud veidi mingisugust nõmedat kadedust, justkui oleks grupidynaamikas toimunud nihe teinud mind iseenesest halvemaks (ja olnud allergiline kõige suhtes, mis mind selle mõtteni sai juhtida). Jah, mäletan kyll, mu absoluutväärtus pole kahanenud, ma ei pea järsku hakkama kolm korda sotsiaalsemaks, et mind kogemata ära ei unustataks. Ma ei pea kellelegi tõestama, et mul on endiselt sama suhteline väärtus. See nyyd ei järeldunud mitte eelnevast, vaid mingitest kõnelustest, kust on välja tulnud, et minu väärtuseks ei peeta mitte neid asju, mida ma ise hindan ja yritan, vaid teisi, mis hingamisena loomulikult tulevad ega muutu vähemoluliseks kui kellegi teise mingid teised omadused arenevad. Selle kõige meeles pidamine on veidi pingeline.´

Mulle on viimasel ajal hakanud tunduma, et tegelikult ma ei ole yldse nii probleemivaba või kindel või rahulik kui mul viimasel ajal mõista on lastud. Leian enda kyljest vigu nii enesehinnangus kui passiivsuses, arguses, jõudes otsapidi masendusehoogudeni välja. Vahepeal arvasin tõsimeeli, et need probleemid on kas sootuks selja taha jäänud või tugevalt tagasi tõmmanud vähemalt, aga nyyd, kui ei ole enam pidevalt silma ees ja kindlalt meeles teadmist, et kellegil on veel hullemini, tulevad need uuesti kapist välja ja sunnivad endaga tegelema. Võibolla nad olid vahepeal peidus lihtsalt sellepärast, et nad on kogu aeg olemas olnud ja ma olen kuidagi õppinud nende ymber elama. Kohatiste väljalöömistega, tugevaks ehitatud reaalsuskontrolliga, mingite selliste asjadega, mis yhte-teist loomult nõrka või habrast kylge yles blufivad või kompenseerivad. "Ma tahan kellegiga aega veeta, ma helistan talle." - "Ära helista, ta tegelikult ei taha sust midagi kuulda!" - "Bullsh, kui ei taha, kyllap ta siis ytleb.".... "Tee nyyd selline nägu nagu sa teeksid midagi täiesti igapäevast, nagu sa ostaks iga päev oma veinipudeli!" (Mitte, et selles midagi erilist või kahtlast oleks kunagi olnud, aga see on yks kaupadest, mille ostmine mind alati närvi ajab ja sunnib kala nägu tegema.) Neid näiteid on palju.

Mingis mõttes on kahju, et ma ei mäleta enam, milline inimene, milliste isiksuseomadutega olin lasteaias. Igatsen veidi seda aega tagasi, sest ei mäleta sealt mingisuguseid populaarsusvõistlusi, yhtegi põhjuseta väljatõugatut. (Yhte tydrukut mäletan, kellega keegi ei mänginud tavaliselt, aga see oli ka praktiline: ta oli peaaegu umbkeelne venelane ja tol hetkel see oli suur takistus. Ta läks veidi aja pärast vene lasteaeda, kus ta ilmselt enese ja teistega suurepäraselt hakkama sai.) Koos kooliga on kõik see jama, kõik see teistsugusus, kõik see maeiteamis peale hakanud. Ma ei tea tõesti enam, mis mille tinginud on. Kooliea olud, no nii umbes 14-15 eluaastani, on mind ilmselgelt kujundanud palju sellisemaks, nagu ma olen, aga mis ma alguses olin? Ma ei pea siin isegi silmas ainult "halbu" omadusi. Tahtmine ise hakkama saada. Umbusk olukorras, kus minu ja maapinna vahel on midagi elusat-hingavat (mu jalad peavad maas olema, või puuoksa vms peal, mingi säärane paranoia). Helitausta mittevajamine (vaikses toas ei ole mignit põhjust raadiot vms mängima panna). Yksinda olemisega osaliselt harjunud olemine. (Siinkohal peab laiemalt selgitama: ei, ma ei saa normaalselt elatud ilma mingisugusegi grupita, pean silmas pigem tavalisust ja harjumist yksi kaheinimeselaua taga istumisega või koolilapsed-paarikaupa olukorras ylejäämisega.) Mingid sellised asjad. Praegu on need mu jaoks äärmiselt olemuslikud ja neid oleks raske nimetada, kui need ei oleks erinevates olukordades tulnud välja suurte erinevustena minu ja inimeste vahel, aga kas nad on algusest peale olemas olnud? Mismoodi oleks elu yldse läinud, kui ma oleksin käinud mõnes teises koolis või olnud oma klassis teisel positsioonil?

Mitte, et praegusel olukoral midagi viga oleks, et oleks midagi kurta-kahetseda. Olen ju ikkagi nimelt see, mis ma olen, ja needsamad olud, millele just viitasin, on aidanud mul selliseks kujuneda. Paistab, et kohati olen isegi aktsepteeritaval kohal mingites maailmapiltides. Kuidagi... kuidagi järelemõtlik on ja veidi ebatäielik. Kui mu roll ongi teha ainult seda, mida ma niigi, mõtlematagi teen, siis kas sellest peabki mulle piisama? Tahan olla veidi rohkem kui see, kes keelatud kohas ujuma läinud sõprade riideid kaldal valvab, ykskõik kui oluline või vajalik see inimene parajasti ka poleks, tahaks ju ise tulla välja ideega vette hypata!

Kysimus jääbki, kas ma olen kunagi olnud see teine inimene, äkki mul on lihtsalt olnud keskkond, mis mu veidi hullumeelsed ideed alati tagasi ja mõnikord mulle näkku viskab, nii et nende tekkimine on sumbunud... Ma ei taha ju olla alati igav olnud.

Niimoodi ma mööda ringi mõlgutangi aina. Ja tegelen mignite muutustega, niipalju kui veel saab, aga tunne on, nagu oleks juba viimane hetk, kui mitte napilt liiga hilja.

jamast lahti

Mis imelik imeasi see on, et yhte jama on mõnikord võimaik ravida teisega, isegi kui too on väiksem.

Eelmine postitus kaotas peaaegu hetkega oma tähenduse, kui ma päev läbi allkorrusel isaga söögilauda jagades sain teada-aru, et vanaema ammune hypotees asjade tegeliku seisu kohta meie peres on tõsi. See ei löönud mind isegi märkimisväärselt rivist välja, sest sellega on juba ammu pidanud tegeletud saama. Ma olen seda aimanud juba yle aasta aja. Siiski see kindluse määr oli järsku piisav jama, et eelmine ports kõrvale jätta.

Ja hea on, et jäi ja yle läks. Mul on tunne, nagu ma oleksin mõned päevad maganud ja avastanud nyyd enda kõrvalt hoopis parema inimese. Niipalju parema, et tunnen tungi ennast paremaks teha, et yldse midagi olla. See kirjeldus kõlab nagatiivselt, ent pole seda mitte. Mul on energiat ja motivatsiooni ennast kiiremini paremaks elada, sest minu enda probleemid, millega ma vahepeal lähemalt tutvust tegin, ei ole kogemata kuhugi haihtunud või parandatud saanud, nende korda ajamisega tuleb veel tegelda.

Käsitöönurk: uue tööportsu kangad on imekaunid! Tumedad öösinised, tulised kõrbekuldsed, kõik see paks luksuslik siid, mis ainult iseendale omaselt läigib. Iga värv nii iseennast täis, nii kylluslik! Ma ei ole enamasti arvanud, et oranž ja sinine omavahel hästi kokku sobiksid - enamasti jätab see sinisest plassima ja oranžist haiglasema mulje, aga need.... Lihtsalt puhas rõõm on siiani olnud nendega töötada, kuigi ilmselt ma arvan homseks või ylehomseks midagi muud - see paks kangas on käte vastu ääretult vaenulik.

*

Ja jälle läheb kõigutamine lahti. Kõigutatakse mind mu jalgadel.

Alati juhtub kuidagi niimoodi, et kui ma lõpuks, lõpuks ometi midagi-kedagi usaldama hakkan, ivakeseks ajaks saan selle suurepärase kuuluvustunde, tuleb mingi tagasilöök. Võib juhtuda, et ainult kujuteldav, aga tuleb. Kunagi aastate eest oli mul trenni-inimeste kollektiiv. Enamuse ajast ma olin kyll selle hulgas, aga yksi, korraga sees ja ometi väljas. Jõudsin umbes paar nädalat rõõmustada selle yle, et inimesed mu ymber saavad yksteisega suurepäraselt läbi ja ma tõesti olen lõpuks yks teiste hulgast, kui kolm lähedast sõbrannat võtsid endale kollektiivnime, endile kolme peale. See polnud esimene kord kui midagi sellist juhtub ja see pole kahjuks ka viimaseks jäänud.

Grupis on mingid asjad, mida ma saan teha ja olla ennast vähimalgi määral pingutamata, sama loomulikuna nagu hingamine, kuid kui ma pean ainult nendega piirduma, eraldab see mind teistest. Ja just siis, kui ma selle õnnelikuks viivuks ära unustan, tuleb ja hammustab see mind selja tagant.

Ja ega ma ei teagi, kas mul on lihtsalt halvasti vedanud või ma olengi kuidagi defektne ja sobimatu mingite omaduste poolest, mitte kunagi päriselt oma... Või äkki ma lihtsalt kipun meelde jätma neid kordi, kui see juhtub ja unustama ära need, kus ei juhtunudki.

Kõigega seoses tunduvad hetkel kõik kiitmised ja muu selline mulle ylemängitu ja võltsina, nii et läheb veidi aega, enne kui mul lihtsalt iseenesest uuesti normaalsem hakkab.

In other news, mu selle kuu käsitöö-tööports tuli just täna kohale. Seda on hirmus palju.