Ebaõiglus ajab yle!

Ehk veidi virisemist.

Miks oh miks ma pean valima kahe fantastilise aastavahetusevõimaluse vahel? Fan-tas-ti-li-se, ytlen ma mõlema kohta. Asuvad ka yksteisest nii kaugel, et mõlemat korraga ei saa. Miks ma pean valima kahe komplekti heade sõpade vahel, kellega seda veeta? Miks ma pean valima kodulinna ja suvesaare vahel? (Ja miks ma pean selle juures igaks juhuks arvestama ka x-faktori ehk Muutujaga?) Niu-viu!

Tallinn ahistab. Vahelduse mõttes, aga eriti sellise ilmaga nagu siin praegu on. Niisiis sõidan homme Tartusse. Oot, ma ei saa ju... ah ei, saan kyll, leib valmis kypsetada ja siis sõidan, sooja leivaga. Tahan siit ära, mis teha. Sõidan samamoodi nagu sai kunagi talvisele välikale sõidetud (või oli see sygisene? Ilmselt siiski talvine.), pamp rätiku sees käe otsas, vihmavari käe peal ja yldse nii Mary Poppins kui vähegi võimalik. Tagasi ilmselt teisiba, siis kui valgeks on läinud ja enne pimedat. Siis jõuab veel kõike umbes ja natuke enamatki. Või... *mõtiskleb, kalendrikombineerib, hindab olukorda, kysib, jne*.

Oh trr! Tartusse ma ju saan ilma rahata, aga kuhugi istuda ma ilma rahata kyll ei saa. *pöial pihku, äkki tuleb homme palk?*

Oh trr, nii palju on teha vaja ja nii vähe tahtmist. Kohe täitsa siiras siiber on, enam-vähem kõigest. Aga mitte segamini ajada, see on põhiliselt ilmast põhjustatud ja möödub kiiresti. Samas hakkan ma aru saama, mida tähendab tööinimesele november. See on VÄGA oluline.

Blöäh. Midagi otse pahasti ei ole, nii et tundub kuritegelik nuriseda. Aga hästi ei ole ka midagi tegelikult.

Symbolism rokib, ammust ajast juba, ja ilmatuma huvitav on, kuidas kõike sellest nyyd on rääkima hakanud.

minevikuvajadus

Tyhi tunne on.

Ma kardan, et ma ei saa kunagi olema see neiu, kes võiks joosta yle niidu, õunapuupunased (Martin, raisk!) kirikindad kaheksakannalise vöö vahel. Tyhja see loeb, et vööl, mida ma parajasti koon, ilutsevad nimelt kaheksakannad ja et lõng ootab värvimist. Mul ei ole seda pärandit. Ma ei saa sinna midagi parata, või kui saaksin, siis ei oska. Mul on nii kahju olla yles kasvanud inimeste keskel, kelle jaoks kõik hea ja õige tuleb läänest ja kelle kodune keel on kirjakeel. See komplekt vanavanemaid, kes on mitmeid, mitmeid põlvi samas kandis elanud, ei taha oma noorusaegu ja vanu asju meenutada. Teine vanaema on seevastu mitu põlve järjest erinevates kohtades olnud. (ise kasvas yles Laidoneri mõisas ja pole oma isa kunagi näinud, tema ema aga kasvas maal. Täpsemalt Rae vallas, Jyri kandis - aga täpsemini ei tea enam keegi, sinnanigi on juttu ainult naisliinist, vanaema emaisast ei ole ma kunagi pooltki sõna kuulnud)

Ja ma tean et on olemas inimesed, kes selle kohta oskaksid midagi öelda - või kus ringis vähemalt kõige tõenäolisemalt on ka teisi kes sama probleemi ees on seisnud. Ja see on yks koht mis ma tean et vähemalt asjade praeguse seisu juures jääb aastaks-paariks kui mitte kauemaks mulle kindlasti suletuks. Ma ei saa ju jalutada nahhaalselt sisse yhtegi yhendusse, kus mu sealolek myrgitaks teise inimese kõige sisimat ringi ja ainukest kindlat pelgupaika. Aga siis, kui uksed võibolla lõpuks avanevad, võib minu isiklikust seisukohast juba hilja olla. Inimesed vananevad ja surevad, see on ju paratamatus. Äkki peaks siiski kergelt nahhaalne olema ja SElleriga yhendust võtma...

Ometi on just see kõik see teadmine, see narratiiv, mida ma vajan. Ilma selleta... Ma võiksin ju lugeda läbi mägede kaupa arhiivisalvestusi ja omamytoloogilisi kirjeldusi, aga see jääks pisikese rahvakillu kyll põnevaks, aga võõraks pildikeseks.

Parematel hetkedel ma mõtlen, et tyhja kah. Mis siis, et võõras, ma võin ju anda oma parima et seda siiski tundma õppida. Et äkki see suudab mignil kombel tuua välja selle mälu, tuletada meelde selle, kuidas nad kõik on arvanud, mõelnud, uskunud enne mind - et papagoilik päheõppimine suudab asendada vanaemade laule, et liigutuste ja sõnade robotlik järgiaimamine ongi kommete täitmine nii nagu peab. Siis ma loodan, et äkki käib ometigi yhel hetkel, kui kõike on piisavalt mitu korda tehtud, mingi klõps ja ma saan teada, milleks see nii peab olema, hakkan mõistma, miks sedasi ja mitte teisiti on vaja teha. Paremad on need hetked sellepärast, et siis mind ei vaeva see tyhjuse, lootusetult kauge olemise tunne. Halvematel hetkedel ma tean, et see nii ei ole, et millegi tegemise viis ei ole tegelikult nii oluline kui mõte selle taga ja et kui keegi mulle asju suusõnaliselt ära ei seleta, jäävadki need lood minu jaoks ainult tolmusteks arhiivimuinasjuttudeks, mis eluga kuidagi ei seostu.

Mulle tulevad siinkohal meelde Herberti "muuseumifremenid". Nende olemusega kujutati väga hästi ja täpselt seda, mis võib juhtuda, kui kaob tavade mõte ja need muutuvad... Tegemisteks tegemise pärast.

Aga ma teen seda kõike ise ka, sellesse päriselt uskumata. Sest muidu jääks mulle alles ainult mutrikese roll linnahalluses ja tarbimisyhiskonna käigushoidmises. Äravisatava, rahauskse, tuima. Hullemat polegi.

filosoofia?

Naljakas. Veidralt elutagune tunne on. Elutagune on väga hea sõna selle jaoks. Enamasti ma lihtsalt ootan kevadet nyyd. Ärge valesti aru saage - ma ikka tegutsen ka ja puha, aga kõik tegemised kipuvad tähtaegsed olema. Kaugemale ette ei mõtle - edasi on yritused, mis tulevad nagunii, ja kuhu mulle meeldiks jõuda, aga kuhu ma kindlasti ei luba jõuda. St, ma tean et ma hetkel veel tahan sinna, aga ainult täht teab, kas ma siis ka tahan kui aeg kätte jõuab.

Praegu on see aeg, kus ennast kulutada. Ohjeldamatult pidu panna, sest ei tea kas homme saab. Istuda yleval niikaua kui tahtmist on, sest mis vahet seal on, et unetus ei tee tervisele head. Kõigi asjadega on now or never, kõike tuleb teha kohe. Mõnes mõttes oleks keegi mu nagu visanud kiirteel kihutavale autole. Autole, millel ei ole pidureid. Sa lihtsalt kihutad, kiirus järjest suureneb - ja sa ei tea, kui kauaks teed jätkub. Auto ei ole juhitav - sa ei pea seda juhtima, ta sõidab nagunii, ja satub õnnetusse ilmselt kunagi. Aga mitte veel! Praegu on tagaistmel pidu, mida võta parem täiel rinnal, sest ei tea kauaks seda jätkub. Võta mis võtta annab, jne.

Ja kõige iroonilisem selle juures on, et kõik läheb lõpuks täpselt nii nagu ta minema peab. Miskipärast ma siin maailmas ju olen, ju siis mingi hetk on vaja veel midagi teha. Ja siis teen ma seda kõige paremini, kui ma olen varemgi teinud kõike täpselt nii nagu tahaks. Ehk siis... Antakse yleanne, kyll antakse ka tahe see täide viia. Ja mitte ainult - ma ei pruugi selleks ylesandeks sobidagi, kui ma pole varem yhte või teist asja teinud. Aga kuna ma ei tea ette, mis hiljem oluliseks osutub, siis ma parem teen seda mida ma tahan - sest antakse ylesanne, antakse ka piisav ettevalmistus, ole ainult inimene ja tee. Eks see ilmselt ole mingisuguse kiiksuga determinism ja kogu aeg ei pysi see mul aktiivselt meeles. Kõik, mis juhtub, juhtub mingisuguse põhjusega. Kui kellegil läheb väga hästi, siis seda on vaja, et ta saaks hiljem vbl raskustega hakkama, aga vbl sellepärast, et tal oleks jaksu teisi trööstida, nii nagu ainult tema oskab. Kui kellegil läheb väga halvasti, siis see on millekski vajalik - õppetund, ettemaks tuleva õnne eest, motivaator midagi muuta, mida iganes. Kui sa väga tahad midagi teha, siis sa ilmselt pead selle ära kogema, sest muidu sa ei teaks yhte või teist selle teo tulemust. Kui sa midagi väga tahad ja see ei õnnestu, siis sa pidid läbikukkumisest midagi õppima. (Nagunii et tegelikult õppisid ka, sa ei tea lihtsalt millal seda õppetundi vaja läheb.) Yhesõnaga, kõike mis juhtub on kellegil millekski vaja ja me ei tea ette, kellel ja milleks, nii et tuleb see kõik parimate võimete kohaselt ära teha, mida tahad.

Kui need kaks kokku panna, siis praegu on see aeg kus mulle on ette nähtud ennast kulutada. Et ma sellest ka midagi õpiks või maeitea.

Kui see tore lugu nyyd halva tuju juures ka meeles pysiks...

Yhtlasi ennustan, et lumi läheb ära koos veebruarikuuga. Väga ootan seda aega - pool on möödas, pool on alles.

kiri

Kallid kujuteldavad lugejad! See, mis siin edasi tuleb, on "kiri" Talle - või siis mulle endale, ja asub siin eelkõige (aga mitte ainult, olgem ausad) seetõttu, et teda oleks lihtne leida mul endal vajaduse korral kunagi hiljem. Kui teid uudishimu tõesti tapab, siis ega ma ei saa keelata, avalik koht siiski - aga kui kannatab ära, siis võiks selle lugemata jätta. Sellepärast on ka hästi pisikeses kirjas, et kogemata silma ei jääks.

Nyyd siis kiri ise. Mul on tunne, et ma olen ennast ära kulutanud. Kulutanud inimese peale, kes seda ei soovi, aga ma ei saa seda muuta. Pean sind endiselt kalliks, ja olla koos ka kõige viletsamates elutingimustes tundub toredam kui ilma ja suurepärastes oludes. Samas ma tean väga hästi, et see ei toimi nii - ei saagi toimima puhtalt minu tahte pärast. Mina ka ei jaksa enam, pole midagi kulutada. Kui, siis vähehaaval, iga kord kui kokku puutume, tunnen jälle. See meenutab mulle paljuski juttu, mida ma rääkisin toona Pirital. Selle vahega et... Nyyd ei ole mul sooja ega kylma, kas elada või surra. Kui Fortuuna mu juba kord elama on määranud (ja see on tõesti tänu kahe õnneliku juhuse kokkulangemisele, et ma siin veel istun ja neid ridu kirjutan), siis oleks tänamatu see võimalus minema visata. Ju ma pean siis kuangi kellelegi midagi vajalikku ytlema, õigel ajal õiges kohas olema või mida iganes. Eks ma nyyd tean paremini oma sydant kaitsta - või vähemalt yritan. Sa oled mulle õpetanud, et inimesi ei saa nii kergesti usaldada, sest just siis kui seda viimaks teha julged, saad haiget. Ma tean nyyd, et ma ei tohi kedagi endale nii lähedale lasta. Mitte kedagi, mitte kunagi. Kuigi mõnikord tahaks ju, et oelks kelle juurde tulla peale imelist elamust, et ylevoolavat rõõmu olemisest jagada. Et oelks, kelle und valvata ja tunda, kuidas vaikne rõõm hinge kinni pigistab. Tahaks, aga seda ei saa lubada. Ilm on nullis, välja arvatud yksikud säravad hetked ja yksikud madalamad lohud.

Endaga vastuollu minnes pean tunnistama, et kuigi tean et ei tohiks, tean väga hästi, et ei saa, annan endale aru, et see on ogar... Yritan saada paremaks. Et kunagi tulevikus võibolla peatuks su pilk ka sellel säraval naisel, kes ma olla tahaks. Et sul oleks temaga huvitav mõtteidv ahetada. Ja, mis võib tunduda inetu, et sa võibolla korraks mõtleksid, et vaat millest ilma jäid. Aga mitte ainult sinu pärast, vaid ka selle pärast, et mul on seda endal vaja. Ma tunnen hirmsat moodi puudust "kõrgkultuurist", aga eelkõige maarahva oma ilust.

*naeratab leebelt ja kurvalt* Noh, eks ootame selle kevade alguse ära. Veebruari lõpp, märtsi algus peaks olema see aeg, mida kuulutati. Sinnani on oodata, ja syda teab omi asju - mis siis, et pea neid ei tunnista. Väsimus on ikkagi, ja ma kardan, et sul saab siis raske olema mind sellest yles äratada. Tyhi hallus, mida kevad võib ka leevendada, kuigi ei pruugi. /märkus hilisemaks - ei, asi polnud ilmas, ilm oli väga ilus, just oli lumi tulnud/ On muidugi need särahetked ja yldiselt olen ma oma yksiolemisega rahul. Sest see tähendab, et ma ei pea riskima haiget saad. Et ma ei pea teistega arvestama, inimesi ootama, vaid saan olla sõltumatu. Ma ei tea, kas ma tahan, et asi edasi läheks - aga seda ytlen ma siis, kui sa silmapiiril pole. Kui oled, siis... Siis ma ei saa teisti kui vaatan sind ruumi teises otsas ja mõtlen et aga tantsi ometi minuga, see oelks ju nii tore. Või riskin ja hingan riietudes sisse sõõmu seda hõngu, mis sust sinu enda jopesse jäänud on, sest see kosutab. Ma tean imehästi ,et ei tohiks - ja et kui sa seda teaksid, peaksid mind hirmsaks veidrikuks (kuigi, ilmselt teed seda niigi). Ma tean, et ilmselt kardad mind. Eks ma isegi. Ehmatan sellest, kui tugevalt ja pysivalt ma midagi tunda suudan - aga sinna ei ole parata. Olen vaid kaks korda mõned hetked olud su peale tõeliselt pahane ja soovinud sind mitte kuagi enam näha. Peale kõike seda valu ja põrgut siiski vaid kaks korda. Ega see tervislik pole, ma tean. Aga ma ei oska teisiti, ja just sellepärast peangi ehitama enda ymber myyri, fassaadi millest keegi läbi ei näeks. Veel ei suuda seda - aga eks ma arenen. Need kaks korda olid... yks kord toona seal telgis, kesksuvepeol yhe Lõuna-Eesti mäe otsas, mille nime ma ei mäleta. Käskisin sul kohe heaks hakata või telgist kaduda, kigi oma asjadega, ja mitte eales enam mu silma alla sattuda. Sa ei läinud - miks ometi? Just ennist tahtsid ju seda. Mõne sydamelöögi jagu pysisin selles meeles, edasi leebusin. Teine kord oli eile. Avastades sealt selle pyhenduse... Ma ei salli valetajaid, kuigi ise teen seda samuti aegajalt. Kuigi jällegi, siiani olen päris tõsiselt valetanud sulle yhe tähtsusetu korra - nii et sa sellest kohe järgmisel hetkel teada ei saanud (neid kordi ma ei loe, kus sa oled kysinud, kas valetan ka, ja ma selle peale tõtt tunnistan). See oli mullusel kevadel, kui ma olid tydinud su kysimustest oma kooli-kirjatööde suhtes, ja ytlesin, et tehtud, kuigi polnud.

Armastan sind tõesti. Isegi nyyd. Ja need padespanni sõnad on hämmastavalt õiged ja sobivad - anna andeks, anna andeks et armastan sind, edasi ei mäleta, aga mõte oli, et sina ei pruugi ju vastu armastada, aga sa ei saa mind takistada. Kuigi algus - see andeksandmise koht - ei puutu väga asjasse, sinu puhul mitte. Seda ma ka enam ei unusta. Ei vabanda su ees, ainult ytlen, kui oma sõnu või tegusid kahetsen. Minu jaoks teeb see sama välja. Aga kui see kõik on määratud ära kuluma, tyhjalt välja voolama nagu kastaks paljast liiva lootuses sealt mõni taim välja võluda, siis olgu nii. Ma olen mõnes mõttes sellega ka leppinud, et sinu jaoks olen ma minevik - eriti meenutades, kuidas sa ytlesid "Teid kõiki", panns mind yhte kasti kõigi nende nimetatud ja nimetamata naisekujudega, keda Sinimani tydrukud ilmselt su käekõrval näinud on. Ega's Keiu muidu päris nii poelks öelnud, ta tuneb sind kauem kui mina. Ja Kadri rääkis ka, kuidas sa ikka ja jälle neidudele silma jääd ja kõik nad haiget saavad. Mis teha, ju siis ongi mulle määratud tyhjalt armastada, ennast mõttetult kulutada ja kestaks jääda. Kui peab olema nii, siis olgu. Minu jaoks pole õnne ette nähtud, elan siis ilma õnneta. See killuke, mis kestis yhe suve jagu ja veidi kauem, oligi justkui varastatud teistelt, kes sel ajal samavõrra kannatasid. Las ta siis olla - olge siis teie õnnelikud, see tuleb teil paremini välja, sõbrad. Saan ka ilma hakkama, niigi on seda juba vähemalt pool elu tehtud. Lasteaiaaastad ja paar esimest klassi loen siin õnnelikuks, sest siis ma mäletan, et ei tundnud end õnnetuna. Hilisemast ajast ehk paar-kolm aastat tuleb veel kokku ja ongi kymme täis. Ylejäänud kymme on olnud õnnetud ja paistab et nii läheb edasi ka. Las olla, olen harjunud. Mis siis, et mulle pole määratud, järelikult peab ilma õnneta läbi ajama.

Ja selle kõige taga ma kusagil pisikeses sydamepraos niiväga loodan, et yhe mehe sõnad lähevad täide, ja kõlavad seejuures kokku mu enda teadmisega, millel ratsionaalset alust ei ole.

Ja iga kord, kui mulle tundub et midagi justkui paraneks, kui juba peaaegu et ongi kõik korras, tuleb uus löök. Ja ikka ja alati sealtpoolt, kuhu just oled rahu ja usalduse ehitanud. Sealtpoolt, kuhu enam ei vaata, kuhu peale paljusid mahavaikimisi ja valetamisi enam ei mõtle.

"Ainult sõbrad, ainult sõbrad, usu mind!" Vanduma võtab. Väga kõvasti.

Maailmas kõige vähem sallin ma valetamist ja reetmist.

tantsuklubi ja öine linn ja olemisjoovastus

Huvitav, kas ma nyyd hakkangi tantsuklubist alles kolme paiku koju jõudma? Vähe peale sydaööd läksime Eglega miskiseid tema sõpru otsima - mõned jäid veel tantsima, aga pea kõik tavalisemad ettetulevad tantsud olid juba tantsitud, sealhulgas mitugi sellist, mida ammu polnud juhtunud, ja rahvast oli ka väheks jäänud. Pillimehed otsustasid veidi lõbutseda ja mängisid korraga kihnumuad ja aleksandra valssi - kes tantsis siis yhte, kes teist, igal juhul läks asi vähegi rohelisemate nägude jaoks keeruliseks. Ja nende jaoks ka, kes tantsida kyll mõistavad, aga alati viisi ja samme kokku ei mõista panna.

Egle sõpru me ei leidnud, yhe minu oma aga kyll. Või mis sõbra nyyd, lihtsalt tyytu koolivend, kes oli oma nina täis tõmmanu ja rääkis pikalt-laialt oma parteiideoloogiast. Või millestki muust ja natuke normaalsemast, aga mitte palju - mida sa yhelt purjus KeskNoorelt ikka ootad, eksole.

Samas, tegemist oli siiski Levikaga. Seal ongi inimesed purjus ja ajavad rumalat juttu. Reeglina. Me olime Eglega seal reeglit kinnitav erand, sest jõime lihtsalt teed ja rääkisime maast ja ilmast ja inimestest. Eriti viimast, muidugimõista. Vahepeal ka õlalinnust-kaelalinnust ja mustast koerast.

Siis tuligi kätte aeg koju minna. Kuna kell oli juba ammu yhistranspordi seisma lasknud jääda, tuli selleks kasutada vana head kondimootorit. Aga kõndida jälgsi läbi öise inimtyhja lumesajus vanalinna, võttes endale vabaduse tahtmise korral ronida igale poole kuhu otse keelatud ei ole (teate kyll, näiteks need paekivist laiad servaplaadid Harju tänaval) ... no kui sellest ka emotsionaalset laksu ei saa, siis oleks ilmselt õige aeg arsti juurde minna. Elu on ilus, lihtsalt. Miks ma ei peaks olema õnnelik, kui ma olen noor ja terve ja ilus (nii et ma sain jalga puhata samahästi kui yheainukese tantsu jagu...(saabast võltstagasihoidlikkusele, kesse ikka kiidab kui ma seda ise ei tee, nii harva kui seda yldse juhtub)) ja ilm on nii mõnusalt kylmkarge ja sajab puhast, värsket, selle aasta esimest korralikku lund nende vanalinna majade ja tornide vahel, aga mul on parajalt soe riietus nii et kylm jõuab ainult näkku, kus ta midagi hullu teha ei saa, ja töö juures ollakse minuga rahul (juhataja kiitis isegi) ja sõbrad on ka olemas ja... Yhesõnaga, mida veel tahta?

Ei, tegelikult ma tahan kyll. Ma tahaks näiteks teada, kuidas see või teine asi käib ja tahaks õppida leivakypsetamist (mille suunas ma hetkel aktiivselt tegutsen, nimelt panin just juuretise hapnema) ja nii palju laule on veel, mida kuulda-osata tahaks, ja nii palju lugemata lugusid ja niipalju nägemata kohti ja käimata teid ja tundmata inimesi (eriti yks grupp, kes mu huvist kyll vist mõneks ajaks nyyd lahti sai, sest nende põhikiri oli äärmiselt... sektilik ja muud põhjused ka) ja kudumata mustreid ja nii edasi. Aga vaatame, mis saab suvel - see põhja pool ikka kutsub mind ja taevalaotus kah; vastu talve rändab ainult see, kes endale talveks sooja kohta pole leidnud või loodab sinna veel enne asjade hullemaks minemist jõuda.

Oodata ju võib, aga muud elu ei saa siis vahepeal unustusse jätta ometigi.

*

Eile viskasid tähed täringuid. Need on need päevad, kus synnib midagi yliolulist, aga me veel ei tea, mis see on. Liblikas lehvitab tiiba, aga veel pole teada, kus tekib tuulispask. Reaalsus võeti silmapilgu jooksul tykkideks lahti, aga kokku pandi pisikese nihkega.

Korra olen seda varem ka tundnud - mahlakuus 10220. aastal.

keel&meel

Inimene ei saa ikka kunagi olla rahul sellega mis olemas on.

Ma tean et inimene on masenduses. Muidu ta ei kirjutaks luuletusi. Selliseid. Ilusaid. Noolikuid. Mul on sellest kurb. Aga ma ei saa sinna midagi parata. Pole ette nähtud. Ette nähtud on oodata. Kyll koduigatsus tuleb.

In other news... Keel on täna väga paigast ära ja puudulik. Ykski sõna ei tee seda mida ma tahaks et ta teeks ja sõnad ei anna mõtteid yldse õieti edasi. Tähtedest koosnev sõna näeb hoopis jabur välja selle jaoks mida ta tähendama peab, ja kui tähed panna kokku nii et sõna näeks õige välja tuleb hääl sinna juurde hoopis vale. Kõik on kuidagi nihkes. Ma ei saa öelda seda mida ma tahan - sest see sisaldab seda tunnet mis selle sõna juurde tekib või selle mõiste juurde, aga sõna ei ole mõistega kooskõlas. Näiteks seesama noolik. See peaks olema noolhallkiviteravikkidadegavuhisebsiitmöödasinnasuundakiirestivalgesulinetababtäpselthinge, ja see ei ytle ka veel päris seda mis ta tegelikult on. Ja ei, sõna nooljas ple põrmugi parem, sest see on teravate otstega ovaal ja liigub vales suunas.

Ei, ma ei ole loodetavasti ära keeranud, seda enam et ma tean täpselt miks keel minuga täna niimoodi mängib. Ma tean isegi keda selles syydistada võiks - aga iseasi on, kas peaks. Mulle täitsa meeldib, et ma saan teha vahet vanaema kui kõigi inimeste arhetyypse vanaema ja sellemaavanaemasealjasiispunasebaretiga vahel. Mulle meeldib, et ma ei pea mõtlema sõnadega - varem se jäi kuidagi kaugeks - vaid ma saan mõelda mõtetega. Nendega kasvõi zongleerida kui tarvis, ja põhjaeestilaugekarjamaajakadakadtuulpaljuruumikodu jääb selleks mis ta on ega pea sobima kokku yhte sõnasse lõunaeestikyngaskuppelpkpkpkkinnivaenuliktihemetsvõõrasebamugav-aga. Kuigi see segab natuke eneseväljendamist, sest... Mõtted ei jää sõnadese kinni. Ja ärge tulge rääkima synesteesiast, sest see ei tohiks minuteada nakkav olla ja niimoodi järsku välja hypata kusagilt aju tagant. Niisiis, keel võttis ja hakkas mind ahistama. Nyyd võib endist juttu jätkata, end of interruption.

Kõige rohkem kardan ma, et ma ei saa paari päeva pärast aru, mida yks või teine sõna märkis. Millist mõttetundepilti, millist kontseptsiooni. Sellises seisundis ei saa kaua pysida, väsitab, kulutab, pingutab.

Käisin Kosmikute ja Viikate kontserdil. Meeldis. Yksi. Mingi tyyp tuli muga juttu ajama - olevat mind eelmisel päeval poes näinud - selles oli tal õigus. Teretas ja mina imestasin, et kas me oelme tuttavad - sest nägu nagu oli kergelt tuttavlik, ka poes. Ajas libedat juttu, aga tõmbas tagasi kui ma yhte tuttavat nägu otsides ringi vaatama hakkasin. Leidsin kah, aga hiljem. Esimesest noodist fänniks, võib selle kohta öelda. Siiralt. Ainult raha saab sedasi kiiresti otsa.

***

Ma ju tahaksin elada seda maailma
Mille võib leida teiselt poolt pilvi
Kaevupõhjast, kus vee asemel tuleb vastu maa
Õunapuu, ahju ja ojaga.
Et vanaemake ytleks ometi kord
et nyyd on kõik tehtud hästi
et enam ei pea kartma
et veealuse maailma sõnad
jäävad minuga ka trolli peale joostes
ja et kunagi võiksin minagi joosta yle niidu, kaheksakannaline vöö vööl,
klaashelmed kaelarahade vastu kõlisemas ja
punased vaselistega kindad vöö vahel.

Või võtta lõpuni vastu selle ilma usutunnistus
mida antakse peale kolme ja kahte aastat
mis tunnistab su vääriliseks teenima
seda nyydset jumalat, raha.
Ollagi tehtud ainult titaanist,
tänavalambi oranžikast läikest asfaldil või betoonkividel
ja kaotada viimnegi tundlikkus,
tuimestada ära selle nabanööri lõikamise valu
sest rahaga saab nurga tagant osta ka unustust.

Mõlemat ei saa, kumbagi ei taha.
Kahtlus ju jääb, ent yks
on kadunud sellest hetkest
kui teine vastu võtta.
Elu ei andesta kunagi.
Maa ei andesta - aga inimene?

(kooljakuu 9., 10221)

Ja kurbus tuleb, kui lugeda hea inimese huvitavaid sõnu, mis sulle midagi ei ytle - sest sa oled teise (kultuuri)taustaga.

Kui su vanavanemad teevad lihtsaid nalju, soovitavad kõhtu võiga määrida või vitsad peale panna, kui täis on, ja arvavad omal lihtsa inimese kombel, et metskitsed traataia taga on ilusad. Mitte ei käi metsas paljajalu ringi, kuigi nad vist ka kinnisilmi seal ei eksiks, ega näita sulle et siin on käinud koer, aga vaat see siin kõrval on olnud hunt. Kui sa pead seda kõike raamatust lugema, siis sa tead seda peas, mitte sydames. Sydames tead teise vanaema pisaralaule, aga ohkad väsinult, kui ta jälle kord hakkab rääkima, kuidas nuku kuuse alla mattis ja mõne nädala pärast välja kaevas.

Kui sa pead kõik hundisabad metsast ise yles otsima ja mitte keegi ei näita sulle, et siin puu otsas elab meil yks oravapere, neile meeldib inimesi käbidega pilduda. Kui ei ole mitte kedagi, kes osaks rääkida yhest või teisest huvitavast elukyljest - kui kadunud on veel tekkimata yhendus nendega, kes oskaksid juhatada, et seda arvamust oleks teistel ka huvitav kuulda, ja kusagilt pole leida ka neid vanu naisi, kes oskaksid rääkida kuust ja kastepiisast.

Sest ema jutt sellest, kuidas iga asi peab olema oma koha peal et teda oleks lihtsam yles leida, on igav ja sa leiad asjad ka seda teadmata kergesti omast toast. Sest kõik see, mida sa saad teada ainult sydames ja väga harva ka peaga, on tunduvalt huvitavam kui matemaatiline valem. Sest see, kuidas yks inimene ytleb asja, ei ole kunagi päris see mida teine kuuleb, ja see just ongi huvitav.

Siis on sul kurb nagu minulgi. Ma tunnen sellest kõigest puudust. Nii suurt et...

Ja ongi läbi see pisike puhkus. Kolm vaba päeva annavad parasjagu aega, et mõelda ja teha neid asju mis tarvis on, ilma et tegemataolemise igavus maad võtma asuks.

Seda enam, et mõnes mõttes on need kolm päeva olnud toredaimad yle tyki aja.

Kolmapäeval oli tantsuklubi, kuhu oli tulnud ka Tartu rahvast, näiteks UV. Lisaks olid seal omainimestest veel Egle ja Liis. See tegi kokku juba neli "meie rahvast" ja meil oli lõbus. Piisavalt lõbus, et yle ääre ajavast rõõmust joosta hoovi ja seal niisama hypata ja karata, kilgates nagu väiksed. Mõnda inimest ei olnud kyll - mis teha kui kauged maad kutsuvad. Mõned tartu-tallinlased olid ka puudu, näiteks Tantsujumal. Mõned tegid ootamatuid avaldusi-yllatusi, mis päeva/õhtu veelgi toredamaks muutsid. Lisada sellele veel muinasjutuline mööda tänavaid hulkumine yksi tyhjas Tallinna vanalinnas ja ei oskagi enam öelda, kas paremaks saab minna. (On tantse, mida tantsitakse ainult yksi... Ma vist leidsin mõned sellised)

Neljapäeva magasin maha. Sõna ysna otseses mõttes, sest kui lõpuks ärkasin oli kell pool kaks ja mind ootas ees... poetuur. Sest mis sa hing ikka ära teed, kui uusi teksasid vaja on. Minule iseloomulikult ma neid õigest kohast ei leidnud. Muid vastava keti poode parasjagu meelde ei tulnud, kuid raha kulus siiski rohkem kui tohtinuks. Ah jaa, ilmselt käisin kunagi umbes siis ka Sytiste teel - kaks suurt firmat arvavad, et mul on sinna lähem ja meeldivam minna kui Kristiine keskusesse, kus nyyd ka postkontor olemas on. Ja siis tuligi reede.

Päev algas nimelt värvimuutusega - oi kui rahul ma endaga nyyd olen. Tsipake harjumatu on ka, aga see nali oli kyll oma hinda väärt, iga viimast kui krooni. Ja õhtupoole sai Jõelähtmele. Esiteks. Kuna minuga sama auto peal olid ka Leanne ja yks valgevene torupillimeister, polnud midagi loomulikumat kui minna edasi vaatama yht filmi lõunapoolsete mägede naistest - Albaania oli vist põhiline riik seal. Riigi nimi polnudki oluline, film rääkis nende rahvaste elust ja lauludest. Yhele oleks see meeldinud - eriti siis, kui talupoeg mäenõlval seletas, kuidas lauldes on oluline ainult vabadus, mitte hääl, sõnade või viisi meelespidamine. Kuid koos filmiga ei lõppenud veel õhtu, hoopiski mitte. Sest edasi läks kogunenud rahvas Muusikamajja, kus sai laulda. Naisi oli kahjuks hästi vähekene, nii et võidutsesid meestelaulud. Vahele õnnestus laulda neljakesti yks naistelaul ka - kohal olid nimelt isegi Annika ja Pille. Filmilt leidsin ka Kerli, kellel lõpuks öömaja vaja oli. Tolleks hetkeks tundus laupäev juba pilgeni täis planeeritud olema.

Aga uni murdis mu maha. Loobusin samahästi kui kõigist planeeritud tegevustest kohe - kell oli juba liiga palju. Ainult mardilaada mõte ei jätnud rahule veel. Käisime surnuaial - hingedeaeg ju - ja pärast oli isa nõus mu isegi õigsse kohta ära viskama, sest nende endi tee viis samuti sinnakanti. Kuid poes (kuhu ma kaasa läksin, et mõned vajalikud asjad saada vanemate kulul...) leidsin seeliku, mis kustutas igasuguse mõtte mardilaadast. Pole ju mõtet sinna minna, kui nagunii pole raha, et midagi osta. Või õigupoolest ei tohi lihtsalt rohkem kulutada.

Mina olen rahul. Vähemalt selle osaga.

Millega ma nii rahul ei ole - maailmas on endiselt piiratud hulk õnne. See, et mina olen õnnelikum, tundub automaatselt kaasa toovat mõnede teiste tujulanguse. Kurb on.

Endiselt olen maalt ja hobusega, kuigi mulle näidati veel mõnda huvitavat vaatenurka sellele teemale.

Päikest sele pika jutujoru lõppu!

raamatud

Ostsin veel raamatuid. Piisavalt palju, et need pandaks suurde logoga paberkotti - ja kes meil poes piisavalt palju ostab, teab, kui palju selleks tarvis on. Igavene vaev oli teisi pärast koju tassida.

Ei, ma olen rahul. Mingi portsu saab nimekirjast maha tõmmata ja siis saab veel rõõmustada illustreeritud Beowulfi yle. Ega ta teksti poolest maailma parim asi ilmselt pole, aga need pildid! John Howe ikka oskab eepilisi asju joonistada. Jah.

Otori lood on mul nyyd ka tervikuna olemas, kõik viis osa. Siis veel paar raamatut, ilma milleta ma ennast kangesti rumalana tunneksin ja yks, millel oli intrigeeriv pealkiri ja koos pealkirjaga esinedes ostmist põhjendav autor. Mõne teise kirjaniku samanimelist asja peaks otsima hoopis teisest riiulist, sealt, kust ma kunagi midagi ei osta. Selleks kuus on raamatute ostmine tehtud ilmselt - no ei saa rohkemat korraga lubada.

See ei tähenda, et eelmine postitus ajakohasuse kaotanud oleks - ei, kehtib endiselt sama vääramatult, kuigi yks hea inimene juhtis mu tähelepanu asjaolule, et neil kolmel on olnud oma asjadega hakkama saamiseks jupp rohkem aega kui mul. Samas... praeguseks ma kipun uskuma, et oli igayhel juba midagi vöö all. Just.

*võtab eile öösi kirja pandud sõnad ja väänutab neid nyyd, et nad viisakamad välja näeksid*

Ahjaa, rääkisin paar sõna juttu inimesega, kes meile poodi ingliskeelset kirjandust tellib. Yks väga hea vene kirjaniku triloogia tuleb loodetavasti varsti jälle sisse. *sylitab kolm korda yle vasaku*. Äkki nad on isegi kõik yhesugused - mulle on see oluline, siis näeb parem välja.

virisen, sest sain pihta

Kirjutasin siia pika jutu turnyyri ja kahe yksteisega sarnase naise kohta (ei ole omavahel seotud), aga siis otsustas internett ilma põhjuseta teha restardi ja kustutas vist ära kõik selle toreda teksti.

Niisiis see polnud mõeldud välja kirjutamiseks, mõtlesin ma, ja võtsin lahti google. Sest yhe neist kahest naisest täisnimi on siiski oluline välja selgitada - et saada teada, kas ta on see, kelleks ma teda pean. Ja siis yks teine nimi, mis tahtis järgi kontrollimist, et kas ta on umbes selline, nagu ma teda ette kujutan.

Ja siis hakkasid tulema laksud enesehinnangu pihta. Sest erinevalt neist kahest ei ole mul yhtegi avaldatust, kultuuri mõistes olen ma siiski mitte enamat kui wannabe. Võrreldes kõigi nende kolme inimesega, kes sellesse joonisesse kuuluvad (teine kahest sarnansest naisest ei puutu asjasse), olen ma maalt ja hobusega. Selle kõige hullemas tähenduses - ma ei kirjutanud kaheksateistaastaselt (oletus) kuhugi arvamusi-artiklisi; kultuur, mis vahepeal juba tundus nagu ei midagi erilist, täiesti saavutatav, päris käeulatuses - et vaja oleks lugeda veidike seda ja veidike teist ja natuke harjutada mõtlemist, meeldejätmist, kust mingi infokilluke pärineb ja muud sellist - tuletab nyyd meelde, et on saavutamatu.

Sest kui sa ei ole maast-madalast olnud ymbritsetud haritlaskihiga (klassiyhiskond tegelikult pole kadunud), siis isegi kui sul tekib mõte, et võiks avaldada arvamust selle või teise kohta, ei ole sul kedagi, kes ytleks, kellele seda arvamust avaldada. On ju hoopis teisiti, kui sul on näiteks isa, kes ytleb et sellise sisuga asi.. hmm, seda võiks pakkuda sinna. Kui su vanemad, oletame, kutsuvad regulaarselt kylla oma tuttavaid, kes on.. näiteks kusagil toimetajad või muud asjapulgad ja sul on võimalus "tutvuse kaudu", märkamatult, saada vajalikes ringkondades omainimeseks. Kui sul eelkirjeldatu asemel on vanemad, kes on kyll õnnelikud, kui sa midagi arvad ja teed, aga ei oska mitte midagi soovitada, mitte kuhugi suunata - kui isegi kirjandussoovitused tulevad ainult kohustusliku kirjanduse programmist kooli kaudu - sest kodus neid ei ole ja vanemad ei tea neid soovitada - neid pole loetud. Lõpuks ei julgegi midagi arvata, sest äkki öeldakse selle peale et "Laps räägib siis kui kana pissib. Ma olen sust vanem, praegu räägin mina ja kui sa vahele segad siis!" Või et "Mine arene. Sul on veel vaja lugeda seda ja seda ja seda, enne kui sa tohiksid öelda, et tundub, nagu oleks nii või teisti."

Rrrauhhh. Ma kõlan nagu ma peaks ennast hulluks avastamata talendiks. Ei pea tegelikult. Lihtsalt niiväga tahaks vähemalt selle, järjest tajutavama (hiljutine googeldamine, mis parata...) klassivahe yletada, sest see seal teisel pool on siiralt põnev ja huvitav. Ma tahaks ka olla tark ja suuta jälgida... kasvõi mõttevahetust vanade savitahvlite teemadel, nii et ma mitte ainult suu ammuli pealt ei kuula, vaid ise ka midagi arvata julgen. Ja ma tahaks, et sellel põneva jutuga seltskonnal oleks minu mõtteid omakorda huvitav kuulata.

Iga kord, kui mul on tunne et nyyd võiks midagi arvata, tuleb kusagilt välja, et suur tykk olulist infot on olnud must eemal. Et seda ei ole ma arvesse võtnud - ja tihtipeale pean ma oma arvamust uue info valguses piisavalt muutma. Muutma niipalju, et algne mõte, algne iva, mida ma öelda tahtsin, läheb kaduma või osutub jalgratta taasleiutamiseks.

Kurb on ja vanduma võtab. Hakkaks homsest kultuurseks, aga ma ei oska ju kusagilt alustadagi...