*

Yhtegi ööläbist peale viimast posti teinud ei ole, kõik käsitöö on ikka täpselt sama poolik, aga aega et see valmis saada, jääb sujuvalt järjest vähemaks. (Tahaks uued asjad nyyd siis hiljemalt 25. kuupäevaks valmis saada, eks näis...) Vahepeal on saanud... näiteks ronida. Kell iks hilisõhtul mööda lumist ja libedat paekivi?seina pimedal Astangul. Veel on saanud... tantsida. Täpsemalt teisipäeva õhtu läbi, aga kolmapäeval tavalisse tantsuklubisse ei läinud. Õhtupoolne vahetus ja muu selline, nii et ma oleksin pool kymme kohale jõudnud kurva näoga, kui kõik mõistlikud tantsud juba tantsitud on.

Teisipäev oli see-eest väga mega. Ideaalne kylapeo-õhkkond - umbne, palav, ylerahvastatud, kõrvalttoast sai osta söögi-ja joogipoolist ja kylas oli umbes ryhma jagu sõdurpoisse (kuigi võibolla oleks õigem öelda madruspoisse). Peale mõningast tantsimist tundsin ennast nagu saali kõige toredam, ja oleksin võinud saepuru syya soovitada igal mittenõustuval mehepojal. See kõlab nyyd veidi liialdatult, aga enesetunne oli umbes täpselt nii hea. Piisavalt, et ennast isegi yldse mitte lasta häirida kõigest.

Uni on. Pool ööd ei saanud hambavalu tõttu magada, või midagi sinnakanti. Ehk enam seda ei juhtu, loodame et arsti kirjutatud ravumid hakkavad tänaseks ööseks juba mõjuma.

Ja muidu ka, väss on ja natuke hall on.

Mm, mulle meeldib.

Ma olen endaga nii rammusalt rahul (siin lihtsalt pidi olema alliteratsioon ja see tundus esmapilgul pähe karanud sõnadest sobivaim), et anna olla. Autosõit ja muiduvõit, esiteks. Ja siis veel see mõttepusle, mis järsku kokku sobima hakkas. Jee.

Teiseks... helerohelise varjundiga naljadele tuleb _hoopis_ teine maik juurde, kui ise seal sees oled! Ma ei suuda ilmselt kunagi enam vaadata yhtegi moosivarga-teemalist lõõpimist pealt sirge näoga ja Sourgane' punast lagritsat ka mitte. Kuigi seda peaks, sest muidu äkist tahavad teada, mida ma omaette itsitan seal. Raisk, mu aju hakkab trennipuudusest ja liiga pidevast naiselikust seltskonnast omaette heleroheliseks minema vist.

Kuigi inimesed mu ymber käituvad veidi teisiti kui oleks arvata võinud. Ootamatult - ja vähemalt kahes yhikus juba. E "S" arvas, et see võib olla seotud mingite asjadega teemal "Äkist sa särad nyyd rohkem?", aga on kaugel ära ega osanud täpselt öelda. Muutunud olud muudavad jne.

Ja mind ootab peale tänast ees kaks õhtut tantsimist ja tänane, oi, tänane öö tuleb pinev. Hurjuhh kui pinev! *otsustb varuda energiat* Vöö tuleb valmis teha. Ylimalt, ylimalt oluline.

tyhjast

Millal oh millal ma jõuan ennast ometi kord välja magada? Liiga vähesest magamisest kombinatsioonis padja ebatavalise kõrguse, harjumatu niiskustaseme ja temperatuuriga tulevad õigete tegurite koosmõjul paistes silmad. Ma teadsin varem ka, et need asjad kokku (juhtub näiteks telgis magades) mõjuvad fyysiliselt "just täpselt selle tundena", aga ma ei teadnud, et see välja paistab paistes silmadena. Täna siis viis tundi ja rekord - poole tunniga ärkamisest siia, yhistranspordiga.

Otsustasin eile õhtupoole, et tyhja sellest, et lyhike öö ees, ma kavatsen võtta mugava koduse õhtu. Raamatu, kyynalde ja teega. Kyynalde ja teeni ei jõundki, aga raamatu lugesin läbi. "Last Watch" nimeks. Isegi kujunduselt harmoneerub ylejäänud kolmega piisavalt hästi, kuigi on veidi liiga suures formaadis. Häbi kyll raamatut kujunduse järgi sedasi hinnata, aga mulle meeldib, kui yhest asjast rääkivad raamatud on sarnases kujunduses. Positiivseks näiteks võib siin võtta eestikeelsed Tolkieni asjad (v.a. "Hurini lapsed"), kõik oma kuldsete/vaskiste selgade ja roheliste tagakaantega. Isegi "Kääbiku" hankisin endale sellisel kujul. Ja kui kellelegi kivises kujunduses "Sigtuna väravad" ette peaks juhtuma kusagilgi, siis ma oleks selle äraostmise võimaluse yle ylitänulik. Kui mu info on õige, on see ainuke selline, mida mul veel pole.

Raske on uskuda, et juba on suurem osa veebruari läbi. Kerge paanikahõng hõljub ka õhus sellega seoses, kannatamatus ja värk. Kas ma olen kõik õigesti teinud? Kas ma vaatan õiges suunas? Äkki on see kõik siiski ainult endapett ja manipulatsioon? Ma tean, mida ma tahan, ja vaatamata kõigele hiljutisele ei ole see põhiolemuselt muutunud. Kuigi mõnele võiks ehk nii tunduda, vaadates _kui_ kergesti jooksis kokku tolle Kristjani juhe. Ma saan täitsa aru kuidas ja miks selline jooksutamine lõbus võib olla. Kuni see yle piiri ei lähe.

Tööl olen ja mind kimbutab vaatamata kohvikus toimuvale pressikonverentsile (hmm, mhmh, tõesti on nii) hommikune igavus. Millest võib aru saada, vaadates kui palju sõnu ma teen tyhjast.

Aga ilusat kevadet!

vaikne

Jupp aega on jälle mööda läinud. Tagasi seda ei saa.

Ma ei ole laupäeva hommikust saati eriti kodus olnud, sest ma ei jaksa neile otsa vaadata hetkel veel. Selle asemel käin ringi - yhe tuttava juurest teise juurde, kuniks võetakse. Nad ei ole pahased, nad saavad aru. Kodused, see tähendab. Korraks käisin eile sealt läbi. Nii äraytlemata valus on vaadata kui isa nii kurb on - ta ytles, et tulev laupäev tuleb vabaks teha. Nii ongi, aga... Jah. Inimesi on mööda läinud ja tagasi neid ei saa.

Mul on kyll kohutavalt kurb, aga ma ei nuta eriti. Mina ei tea, miks seekord niipidi. Ja see on terve. Kurbus on terve seekord, mitte lõhestav-rebestav ja terav, aga ymarate servadega mereroheline ja väga pehme.

Laupäeva öösel vastu pyhapäeva vaatasin filme kuni hilja ööni. Selliseid, mis taas kord mu filmiteemalisest haridusest seni välja on jäänud, kuigi võiks olla neid näinud. Käsitööst ja Pyyst tunnen natuke puudust, aga elab yle.

Filme vaadates ilmnes, kui hästi ja kergesti ma võtan yle käitumisi, mõtteilmu ja muud sellist. Nii kergesti käib see viimasel ajal, et naljakas suisa. See konkreetne juhtum on mu tavalist käitumist arvestades veel eriti yllatav, kuid mitte otse häiriv.

Otsustasin taas kyyne/iliseks hakata, aga tolle tehnikuga rahul ei ole. Võta või kätte ja mine Armine juurde Õismäele teinekord. Mitte et ta ka just ylisuper tööd oleks teinud, aga ma kahtlustan et yhes kohas puuriti seal liiga, liiga sygavalt - asi näeb väikse põletiku moodi välja hetkel, on punane ja paistes.

Kysitavaks jääb, mis tasemel on meeleoluylekanne käte kaudu. See seletaks yhte ja teist ilmselt, aga tähendaks, et ma pean õppima ennast tunduvalt paremini kontrollima. Ja tunduvalt sygavamalt kui näoilmed.

kylmakuu mäda kuu

See tantsuklubi oli ilmselt yks mu senise elu halvimaid mõtteid. Kust see tuli, ei oska öelda. Või noh, oskan kyll. Aga ei ytle. Sest mõte tundus paslik ja nii edasi, aga... See mis välja tuli, oli õudne - seda kõige puhtamat, unenägude õudust sisendav kohati.

Inimene, kes kannab enda sees sellist ...asja (yritan meenutada, millele see sarnanes, mida ma nägin, aga õigesti ei suuda, sest mu mõtetele on antud suund)... Kõige rohkem oli see usside kobara moodi. Erinevates ebavärvides läbisegi ussid - need, mille kohta inglise keeles öeldakse worm, mitte ilusad asjad nagu eestikeelsed ussid. Need silmitud ja kõikejäravad elukad hävitavad tõesti enda ymbert kõik. Yhesõnaga, inimene, kes peab endaga midagi sellist kaasas kandma, ei ole ära teeninud teiste tõukumist. Kuigi "Eemale!" oli ka minu esimene reaktsioon, kui päris aus olla. Tahaks teda lohutada, kuidagigi aidata. Kõigega, mis mul on. Ja kui sellest ei piisa, siis hävinguni välja. Sest siis ma olen endnud kõik mis suutsin. Ja kui sellest ei piisa, siis jääb mulle lõpuni alles lootus, et võibolla on kunagi kybeke sellest mis ma teinud olen, kaalukeeleks kaose ja korra vahel. Selleks ajutiseks toetuspunktiks, mis paneb kaalu uuesti tasakaalu poole liikuma.

Ja paratamatult tuleb mõte, et kas asjad on alati nii olnud, või olen mina oma tegude ja tegematajätmistega nõrgestanud "organismi" sedavõrd, et see sai sinna pesa teha. Sest olukord on muutunud. Tuntavalt.

Ma olen olnud kohutavalt egoistlik. Ma ei ole osanud teistega piisavalt arvestada ja kaks hiljuti vaateväljale ilmunud elu on saanud kahjustada. Võibolla oleks midagi läinud paremini, kui ma poleks kaks nädalat tagasi tantsuklubis olnudki. Võibolla oleks veidi rohkem kui midagi läinud paremini.

Ma olen väsinud (töö juures oli inventuur, minu puhul 12 tundi järjest tööl), kurb ja rahulik. Ma ei jaksa olla ägedalt, intensiivselt kurb või lõhki nagu eile - seda barokki pole järele jäänud. Aga see vindumine on omal kombel jubedamgi.

Mu silmad,
kunagi sinised või rohelised
- kesse enam hoolib -
on kulunud tinahalliks
nagu porisygise vihmapilved.

Hinge aknast sise vaadates
paistab ainult vihmakardin.
Lein kord kaotatust
valu omaenda nõrkuse pärast
teevad ilmagi raskeks.
(siin ja praegu, kylmakuu 12., 10222)

Või midagi seesugust. Mul on oktoobri meeleolu, aga kui ma vait jään, tunnen, kuidas kõige rohkem on mul kahju just sellest, et ma toeks olla ei suuda praegu. Sain natuke haiget ka, aga iial ei või ette teada, milline väljend teisele hinge pihta kukkuda võib. Ja haiget saab eelkõige see, kes pihta saab, nagu mulle kunagi yhes teises olukorras öeldi. Nii et ma ei saa eitada - võibolla olengi selline. Parandamatult katkine.

hea

Sellega on siis nyyd selge. Ja rohkem polegi öelda.

Yhe halli kuju lohutamiseks kulus suurem osa ööunest, ööl mis isegi võimatult lyhike. Ega ma ei kurda. Oli vaja. Ehk tunnikese sain magada. Koju ei jõundkid. Võimatu lyhidus seisneb selles, et kui mul on peale õhtust vahetust hommikune vahetus (seda ikka tuleb ette, mõistagi), lõpetan ma siin yheksast-poole kymnest ja pean tagasi olema pool yheksa järgmisel hommikul. See teeb keskmiselt 11 tundi vaba aega vahepeal. Sellest yks kulub sõitmisele koju ja tagasi, veel yks kulub sätitamisele õhtul ja hommikul (kokku), järgi jääb yheksa. Kui arvestada kaheksatunnise uneajaga, jääb alles kurb tõdemus, et jõuan õhtul koju, söön valmis oleva toidu ära, vahetan kodustega paar sõna, ja peaksin kohe magama minema. Tegelikkusele see muidugi ei vasta, järelikult saan ma juba idee poolest lyhikestel öödel magada liiga vähe. Kuus tundi kõlab enam-vähem realistlikult, aga kui kellegagi yle võrgu põhjalikumalt rääkimist on, võib sellest veel kaks maha kriipsutada. Tegelikult ei häiri, räägin lihtsalt.

Yhesõnaga, ma olen sooda. Uimane ja unine, ajan asju segamini ja teen vigu. Kassas töötades on see veidi pahasti. Aga lõuna ajaks peaks yle minema - hetkel hoiab kohvi pysti, pärast tegevus. Kuigi pudel Cocat või muud kofeiinirikast ei teeks siin leti all igaks juhuks ka paha. Toob keegi?

Ja õhtul on tantsuklubi (jee!), mis tähendab, et magama saab hilja. Kui mitte isegi väga hilja. Sõltuvalt sellest, kas ma tahan õhtul oma linna yle vaadata või mitte. Pigem siiski, kevad on. Tugev on olla. Kindel. Ju ma vist leidsin sõbra. *muig*

Kevad on, rahvas. Ärge pange kylmakraade tähele, kevad on. Te vaadake omati seda päikest ja yritage talle selgeks teha et ei ole. Ei õnnestu, ta ei usu teid. Kas te isegi selle juures ennast usuksite?

Päikest!

ehhee

Ma olen rahul. Ma olen yle mäletatamatute aegade õnnelikem (hea kyll, grammatiliselt lonkab aga sisuliselt saate ju aru kyll) ja ma tean mida selles võib syydistada. Õigupoolest tean ma päris mitut põhjust ja peaksin siinkohal avaldama tänusõnu ysnagi mitmele inimesele. Kelledest heal juhul mõned on kõrvalnimekirjas olemas, enamasti siiski mitte. Näiteks yhele, kes tuletas meelde, et elu sisse hyppavaid võimalusi oleks enamasti kasulik kasutada, tulgu neist mis tuleb, ja aitas otsustele jõuda. Näiteks yhele, ilma kelleta järgnevad syndmused poleks yldse käima läinud, ja teisele, ilma kelleta poleks syndmustel põhjust olnud, aga kelle ma esimese hooga ära unustasin, sest ma tegelikult ei taha temaga seoses mõelda rohkem kui hädavajalik. Näiteks yhele, kes tegi tänase päeva veel veidi (aga ainult veidi) paremaks. Ja siis yhele, kes andis nõu, ja yhele, kes ei andnud, ja yhele, kelle käest ma isegi ei kysinud ja... Oh pee, nii paljudele inimestele tuleb tänulik olla. Ilm on halb aga tuju on hea ja seda pole ka tykk aega juhtnud.

Eks see yks omamoodi mõõdetamatu-kaalutamatu aadrilaskmine oli. Eile olin postitamise ajal täiesti tyhi ja sooda. Silmad pysisid lahti tahtejõu najal ja ise ei kukkunud ma ymber sest seisin väga vähe aega oma jalgade peal pysti. Aga aadrilaskmine tähendab, et see mis tyhjaks sai, saab uue, värske ja puhtaga täidetud, kui piisavalt järgi jääb et täita jaksata. Või midagi sellesarnast. Ja nyyd mul on jaksu ja rõõmu ja positiivsust ja... oeh!

Otsustasin täna, et ma siiski võin natukene veel tarbida ja lubasin endal osta kõiki ilusaid sillerdavaid pärlilaadseid asjandusi mis Tiimaris ostmist tahtsid. Mul on paar mõtet nendega.

Päikest!

ah?

"Kes oleks võinud arvata vol järgmine" käib enamalt jaolt tänase kuupäevanumbri sisse. Osaliselt ka eilse. Ja ei ole seotud mitte niivõrd teiste inimeste kui mu enda tegude ja tegematajätmistega. Absoluutselt ootamatu väga mitmest kyljest.

Võibolla ma olen tugevam kui ma arvasin. Aga märkmikku (sellesse reaalsesse, mille sisu hästi aeglaselt täieneb ja siia enam eriti ei jõua) kirjutasin eile õhtul, kui ei olnud veel täna: "Miks ma tulega mängin?" Huvitav oli, kahtlemata. Võiks ehk ka öelda, et õpetlik. Mitmes mõttes.

Tuleks juba kolmapäev!

Väsimus on. Uni jäi vaatamata hilisele inimeseks hakkamisele puudulikuks. Söömine ei teeks vist ka paha. Kylm on, aga see on toa viga. Koristamata on, aga see on mööbli puudumise ja muu säärase viga. Segadus on, aga see on koristamata olemise viga. Mõtteid koristatakse ka.

Nii jah. Aga rahu on. See on positiivne. Ei mingeid syymekaid.

*sära*

Mul on hea tuju. Ja hea olla. Ja kõik on Paigas. Nyyd ma siis tean, mis värk on. Minu eluga. Mismoodi asjad yksteist mõjutavad või millise lyliti peale ma pean vajutama et tuli põlema läheks. See on nii suurepärane tunne.

Ja enam ei ole nii sitapea tunne ka. Kui kujudit lubatakse varastada, siis võiks öelda, et ega seisev nuga pole syydi, et inimesed talle otsa jooksevad. Ma kyll ei arva ennast noaks - liiga ilus ja liiga vägev kujund mu kohta, aga põhimõte on sama.

Eks kõigil ole oma õppetunnid ja võibolla peab mõni õppima ennast mitte lõpuni ära kulutama, paremini tasakaalus pysima. Veidi kahju on, et asjad täpselt sedasi läksid, aga ju siis pidi.

Siis ma olen natuke jahmunud oma arvamuste paikapidavuse yle. Kes oleks võinud arvata!

Ja siis ma olen lihtsalt nii rahul majanduslanguse selle osaga, mis ytleb, et soodukad on. Kui ma saan ideaalselt istuva ja absoluutselt endaliku asja poest nende tõttu 1000 krooni odavamalt (konkreetselt!), siis on raske mitte rahul olla. Isegi kui ma pean seda mööda linna taga ajama (kolm eri poodi kolmes eri linnaosas). Jeeh. Meeldib.

Päikest!

neet'

Järjekordne postitust keset sydavat sygaööd. Möödunud päev on olnud keeruline ja valuline. Seda viimast eelkõige lõpu poole.

Kõigel, ka ajutisel kergendusel mida ma ei palunud, on hind. Aga nagu selliste asjade puhul ikka kipub olema, intressidega. Suitsetamine ja kopsuvähk, eksole, või joomine ja pohmell. Nyyd on tõesti raske ja valus - sest ma tean et ma olen tõesti syydi. Ja ma ei vabanda et käitusin just nii nagu ma tegin, sest seda ma ei saa muuta. Aga ma ei saa tagajärgi leevendada ei teiste ega enda jaoks.

Mis aitaks? Kardetavasti on veelgi olemas seda ajutist kergendust, mille eelmise yhiku eest ma hetkel maksan. Aga see on nagu laenamine, et võlga ära maksta. Ja tegelikult peaksid need käed olema hõivatud teise inimese kokkulappimisega, sest mina seda ei mõista teha, ma olen liiga kohmakas.

Ja ma ju teadsin, et juba selle kutse vastuvõtmine ei pruugi olla kõige parem mõte. Sinnani olid mu valud peidus. Ma olin kurb ja õnnetu, aga oma kurbusega harjunud ja selle leebeks kodustanud. Asjad hakkasid juba kärna peale võtma, kui see uuesti lahti rebiti. Selle parandamisele hulk jaksu raisati, mida yldse poleks vaja olnud. Samas oli seda jaksamist vaja mujal, kõrval. Väga.

Ja ma ju tean, et ma pean oma asjadega yksi hakkama saama, sest kes yritab aidata, saab haiget. Kui ma julgen abi vastu võtta, määran abistaja haiget saama. Miks ma ei ole veel betoonmyyriga ymbritsetud majakeses - või siis lihtsalt betooniga ymbritsetult merepõhjas. Millal saab elul kannatus otsa ja maailm ise võtab minuga midagi ette et ma nii paljudele liiga olen teinud.

Sitapea olen. Kõige otsesem väljendus. Nyyd jooma ja lugema. Viimast vahtkonda.

Lisasin tindiasjade juurde mingi portsu hiljutisi mõtteid. Yhest ööst, mille ma veetsin siin yksi ja veinitanult. Tegemist on ainult valikuga - ylejäänutel on igayhel mõni viga. Paljud on väga napid ja liiga fragmentaarsed et yles riputada.

Tänane päev oli aeglane. Ja selgitav-selginev.

lahti sõlmitud

Kaotused: kaks tervet päeva ja hommikupoolik, mingi kogus sotsiaalset aktsepti.

Võidud: õnneks suudan ma nyyd taas oma tööle keskenduda ja tundub, et viimane lõik seda teed hakkab puude vahelt paistes kuju võtma. Nädalate arv ja asjad peavad paika, enesetunne sobib ka pildile ja oletatavatega kokku. Võiduks võib ka lugeda sisetunde vastu teatud usalduse tekkimist - sest see kokkusaamine oli täpselt selline, nagu ma kahtlustasin-prognoosisin.

Nädalavahetuse määramisega on ainult raske. Et kas on kuu või päike. Kuu oli taevas kyll - ilus kõva kasvav kuu. Aga hommikul paistis päike ka aknast sisse. Mõnes mõttes sobiks kuu paremini, aga... keeruline. Nagu elu yldse.

Kiire on ja väsimus on - nii hea on magada yhegi unenäota oma värskes laias voodis. Ja magamiseks pole aega. Neet'! Vöö on ikka veel pooleli, aga sellest saab täpselt nii hea asi kui ma tahan. Ainus asi - talvelaagrist tagasi saamine nõuab osavat logistikat. Mul on pyhapäeval tööpäev ja kui talvelaager saab olema umbes selline, nagu ma kahtlustan, saab poole ööni või veidi kauem laulda. Ja arutleda.

Ja ma ei saa sinna midgi parata, et ma juba ootan väga järgmist tantsuklubi. Ei tohiks. Mitte nendel põhjustel ja mitte päris nii väga. Homset ootan ka, igaks juhuks. Äkki saab mängu...