Mis toimub? Elu on mu vastu kuidagi hea või teeb sellist nägu vähemalt natuke. Ei teagi, miks või kuidas või kustkohast see nyyd tuleb. (Tõlge: kelle arvelt.) Aga

...mu tuleva kuu töögraafik on täpselt nii ideaalne kui veel olla saab - isegi need päevad, mille kohta ma pooltki soovipoega ei esitanud, on pandud täpselt sellisteks, et nad mulle imehästi sobivad.

...ilm on ilus.

...ma sain möödunud ööga tehtud kolm meetrit paela viiest ja veidi enamast mida nädalavahetuseks kindlasti vaja on. Seekord olen isegi töö kvaliteediga rahul. Kuigi tulemus on see, et _jälle_ lähen ma rahvamuusikapäevale riides kujul. (Jah, taaskehastajad käivad enamasti alasti ringi. Kui nad ei ole riides, ei paista nad rahva hulgast mitte millagagi silma, kui võib-olla välja arvata suhtumine.) Tegemist ootab veel pii meetrit yhte teist ja veidi rohkem yhte kolmandat pluss vöö - mille tahaks ka nädalavahetuseks valmis saada. Need kaks paela nii kiired ei ole, aga vöö kyll. Ma pole kahjuks päris kindel, kas ma seda kanda saan - see sõltub seltskonnast.

...ma saan täna öösel ylejäänud osa sellest paelast valmis. Palju paremaks on raske minna.

...kõik juhused kipuvad mind eelistama. Vist. Asjad tulevad lihtsalt kätte.

...ees ootab suvi täis päikest ja teesid ja vöösid ja inimesi ja ettearvamatusi. See sobib edukalt kokku umbes kahe kuu eest tehtud otsusega, mis pani yhe hoobiga paika päris mitu yks-või-teine momenti, kus mõlemad valikud olid võrdselt head aga lihtsalt erinevad. Mõned tulemused tulid kohe ega meeldinud mulle. Olid suisa kohutavad ja kurvad. Mõned tulid kohe ja meeldisid. Mõned ei ole tulnudki veel. Ja kuna see otsustus mõjutas - oli kavatsetud mõjutama - mu elu hulka pikemasperspektiivis kui need kaks möödunud kuud, tuleb neid tagajärgi veel ja veel. Las tulla.

...miskipärast on mul ymbritsevate inimestega vedanud. Ma tean _juba_ kahte nii lähedast hinge, et paljud ei satu eluski kokku yhegagi neist lähedusvariantidest. Mul on mitu head toetavat nõuandjat kelle kadumine mind kyll kurvastaks, aga tasakaalust välja ei viiks ilmselt siiski. Asjad paistavad suurepärased, just nagu kaks aastat tagasi. Parandus: kaks aastat ja kuu. Kaks aastat tagasi olid asjad veel paremini vist. Kuigi ma pole päris kindel, kas ikka olid. Olid kyll väga hästi, aga ma ei välistaks võimalust, et praegu on pareminigi veel.

Tegelikult on maailm liiga väike. Jälle. Mul on tunne nagu ma elaks keset mehhiko seepi, kus a on a' täditytar, s yhendab omavahel kaudselt n'i ja e'd kes yksteist tundma ei peaks - aga mina lävin mõlemaga, o tunneb nagunii kõiki ja veel mõnda, l, m, i, pisi-m, g, t, ja veel terve ports tähti seovad omavahel katkematuks ringiks kõik rahvad, kellega ma suhtlen. Või vähemalt jooneks. Yhes otsas oleksid ilmselt... ääh, liiga keeruliseks läheb. Silmused tulevad sisse, näiteks. Kui m teab g'd ja m'i, on juba silmus kinni. Kui m teab muuhulgas ka e'd, kes teab e'd, kes teab a'd kes teab..jne, on silmus kinni. On jah egotsentriline maailmapilt, aga kõik mu ymber teavad umbes kõiki kellega neil ei peaks mingit pistmist olema. I teab z'd ja l'e on lugemiseks liiga palju. (Täheputru võib mõtestada või mõttetustada, see on meelega segane ja osad tähed tähistavad yhes kohas yhte, teises teist. Osad ei tähenda midagi vaid aitavad tunnetuslikku pilti maalida.) Justkui kalavõrk läbi udu. Liikuv võrk.

Aga elu särab. Justkui rubiinid, smaragdid, võililled ja päike. Vaimusilmas on kõik värvid väga eredad. Sinine taevas - umbes nii sinine nagu Supilinnas mullusel mahlakuul, võilillekollane kiri roosipunasel vööl (tavalise roosi, mitte selle mida ma unes nägin), päike, päike!

Aitab kah.

asju

Ma olen väga osav ennast ebamugavustesse mässima.

Lisaks... loodusesse tahaks. Kassinurmele tahaks, mis siis et seal ilmselt on ikka veel lumine, Suurupise tahaks, tahaks ykskõik kuhu kus maa on lumest valgelaiuline nagu lehm. Sest see eeldab, et on olemas ka tumedamad laigud mullust kulu ja tärkavat rohtu ja see on see osa kevadest, mida ma jumaldan.

Tahaks kuhugi inimtyhja looduslikult kaunise paika sõita, yksi mööda teeserva kõndida ja mõlemas suunas hääletada. Justkui eelmisel aastal. Tahaks kodust ära kolida. Tahaks juba kooli minna. Tahaks uusi tutvusi, tahaks pöörasusi teha. Võibolla on asi kevades, aga ehk ei ole ka. Võibolla on asi lihtsalt selles, et mulle jäi kahest kevadest kylge pisik teemal kevad ja uus elu.

Yhte ja teist tahaks teha. Töölt tahaks ära tulla, aga siis mul ei oleks ju raha. Õmmelda ja vöösid teha tahaks. Suve tahaks. Kõike muud mitte praegust, kuigi praegusel pole ka miskit viga eriti. Lihtsalt... Sellest ei piisa.

Tantsuklubi, Tolkieni lugemine ja muu selleõhtune oli kõik päris vahva. Ei kisu sellest avalikult kirjutama ainult. Yldse pole nagu millestki kirja panna, ainult igatsustest on mõelda ja rääkida võimalik. Rahutus on.

Päeva avastus: "Kuu oll' kuri kui oll' kummõr."

Oeh. Õmblema peab hakkama - homme on õhtune vahetus, ehk jõuab vahepeal midagi tehtudki. Palju on teha veel - märksa rohkem kui tehtud on. Ilmselt ma suudaks kogu vajaliku paela teha ööga valmis - see oleks siis homne öö, juhul kui ma selleks ajaks asja enda valmis saan.

Veidi luuleline meeleolu on, aga tyhja temaga. Õigus oli sellel, kes ytles et luuletaja peab masenduses olema - või ylimas rõõmus võibolla. Kuigi mõneks asjaks kõlbab ilmselt lihtsalt töine meeleolu (nt. "Väike Eesti luuleantoloogia" või mis ta nimi nyyd oligi...) või purjus pea kah.

Mida ma tegelikult öelda tahtsin, ma ei teagi. Võibolla kurta natuke oma kurba saatust - tööd on palju ja see ei saa tehtud sest indu ei ole.

eikevad

Kyynlaplaanist ei saanud asja. Kohe yldse mitte. Ma olen lihtsalt liiga sooda olnud suurema osa möödunud nädalast - ja ilm on osaliselt ka vilets olnud.

Aga ma käisin Tartus. Kahjuks kyll mitte tantsimas, aga sellegipoolest oli tore. Laulda sai yle tyki aja, ja hulka siukseid laule, mida ma ei teadnud. Kahjuks pidin nii mõnelegi kysijale valmistama pettumuse, et ei, ma pole sinna tagasi kolimas, vaid sattusin lihtsalt. Kui ära tulin, hakati tantsulugusid mängima ja nii ma hoidsin mõned viisid peas kinni ja liikusin mööda... mmm... Vanemuise, vist, tänavat tantsides alla. Just täpselt nagu pool nädalat - ei, peaaegu terve nädal varem kallinnas, kui peale tantsuklubi oli vaja levikasse.

Mõte hajub... Yhte ja teist ja kolmandat peaks tegema, et asjad õigeks ajaks valmis saada, aga tahtmist ei ole. Ainult uni on. Ärkasin pyhapäeva kohta jaburalt vara muidugi, kella seitsme kanti - sest telefon piiksus sõnumit. Võeh.

Ma peaks ise ka hajumise ära õppima, sest kolmapäeval on mul mõnda aega hädasti vaja olla kahes kohas... korraga. Kolmas ja vähemhädavajalik koht tuleb veidi hiljem.

Yks rikkus mul tuju ära, olles igasuguse põhjuseta tige.

Yhest teisest ma ei räägi, sest pole midagi rääkida. Kui ehk seda et tykike tema suhtumist vaatas mulle eile või yleeile öösel loetud raamatu lõpuosast vastu ("Tuule nimi", teine köide.) Varrak on ikka paras nöörija - raamat, mis on mõeldud ilmuma yhes jaos (ja mujal maailmas nii ongi), lyyakse nende juures kahtede kaante vahele laiali. Okei, jutusõbra jaoks on sellel vaatamata kõigile miinustele ka yks pisike pluss või paar. Esiteks saab niimoodi asja esimest tykki veidi varem lugema asuda, sest poole raamatu tõlkimiseks-toimetamiseks läheb vähem aega kui terve. Teiseks sa saad põneva esimese tyki läbi, ja saad kohe järgmist oodata - raamaturõõmu jagub yhtlasemalt. Või noh... eh, ma ei oska seda asjalikult seletada.

Just nii hajevil mu mõtted ongi - lõigu lõpust ei saa enam aru, millest jutt algas.

Lõnga on palju värvitud saanud, äkki on mulle värvikeemia aurud pähe hakanud? Või äkist mul on lihtsalt kevadväsimus ja vitamiini ja kontaktipuudus.

kyynlad

Mis selgus: teekyynal põleb märksa kauem aega kui ma arvasin. Sain alles poole nelja aegu magama, aga väga mõjukas ports vööd sai ka tehtud. Kyynlast jäi veel tilk järgigi, aga töö jõudis loogilise peatuskohani ja need 10 minutit poleks suurt midagi muutnud enam. Kui suudaks seda kyynal päevas režiimi jätkata, siis saaks igavesti palju asju valmis igavesti kiiresti, ja see ei ole ju kuidagi kirjeldatav muu sõnaga kui hea. Täna tuleb lyhike öö ja vaadates kõike ma yldse ei imestaks, kui tunduks mõistlik jätta magamata ja teha nii tänane kui homne vööjupp koos - homme ei ole nagunii õhtul aega selleks ja enne teisipäevast Tartu-käiku peab välja magatud saama. Kui õnnestub, siis teeks teisipäevase jupi isegi Tartus - aga see sõltub logistikast.

Jah, mu käsitöö on mulle piisavalt oluline, et sellest pidevalt vadrata. Mulle esiteks meeldib ja teiseks on tähtis see, et ma suudan ise oma käte ja teadmistega asjale väärtust juurde luua just väga lihtsal tasemel. Et ma suudan kypsetada leiva mis on söödav, kuigi mitte hetkel veel just kõige maitsvam, kasutamata muud kui jahu, vett ja soola, kusjuures sool pole ylioluline kuid parandab asja maitset. (ja juuretist eelmisest leivateost läheb ka mõistagi vaja.) Et ma tean, kuidas kangast nõela ja kiudu kasutades saab valmis teha korraliku mugava ja vastupidava riideeseme. Et ma tean yldjoontes, mida peab tegema et kartul kasvaks, et vili kasvaks, et loomad söönuks saaks (mhmh, kunagi õppisin vikatiga niitma ka.) Ja kõige olulisem - et ma suudan neid vöösid teha. Ja mul on pisuke lootus, et kui olud peaks ka tuhat aastat tagasi pöörduma, suudaksin ma võibolla hakkama saada, sest mul on oskusi mille abil tehtavat peavarju vastu vahetada, näiteks. Kõlab jube ambitsioonikalt kahtlemata, aga võimalus ju on.

Mitte et ma tingimata ihkaks sellist saatust - soe vesi kraanist on yletamatult mugav nähtus, samamoodi internet või lambivalgus. Lihtsalt...

Asi läheb jälle sinnakanti käest ära kuhu ikka: uhke sirge põhjamaalane kaljuserva peal näoga tuules yle lagendiku vaatamas - või siis merele, teeb sama välja.

Väsimus on. Kyll läheb yle.

poolpäev

Leidsin eile ootamatult mõned asjad, mida peaks edaspidi tegema hakkama. Pyhapäeviti ja muudel pyhadel yhe tordikyynla jagu mõtlema elu yle järele. Konkreetselt selgelt kindlalt võtma selleks aega natuke - las see muu maailm ootab veidi, ei juhtu seal midagi dramaatilist selle viivuga. Ja iga päev teekyynla jagu vööd kududa, vähemalt yhe teekyynla jagu. Seda pole palju, selle aja leiab igast päevast kui vähegi kodus olen. Siis on ehk lootust, et miskid asjad saavad valmis ka.

Kyynaldega on yldse hea aega mõõta. Muudavad asja väga käegakatsutavaks, konkreetseks. Kellaosutid jah, liiguvad ka, aga selle jälgimine nõuab sihilikku vaatamist. Kyynal lihtsalt põleb - niikaua kuni ära põleb, ja pole mingit kunsti vaja, et määrata kas kyynal veel põleb või enam mitte.

Viimasel ajal jõuan juba õigeks ajaks tööle, või veidi varem. Reeglid näevad ette, et kell tööaja algus pead sa olema viks kraps ja saalis - tegelikkuses ei pane keegi tähele, kas minut enne algust tööle jõudnud inimene kulutab enda valmisseadmiseks minuti või kymme. Kymme on kyll juba paljuvõitu, aga põhimõtteliselt siiski. Niisiis olen ma hakanud kohale jõudma viis kuni kymme minutit enne vajalikku aega, et ollagi kell tööaja algus viks kraps ja saalis. Nad ei saa põhjust mind lahti lasta.

Käisin ostsin Lille poest (mitte lillepoest vaid Lille trollipeatuse lähedal asuvast poest, kus myyakse kodukeemiat ja koduehitusekaupa nagu liivapaber, silikoon jms - mul pole õrna aimu ka, mis on poe nimi tegelikult. Hallivanamehe poe nime ma ehk tunneks ära kui see mulle kusagilt vastu vaatab, aga ka öelda ei oska, ytlen lihtsalt Hallivanamehe pood. Seal myyakse linast.)... niisiis, käisin ostsin Lille poest portsu lõngavärve. Synteetilisi, jajah, mhmh, aga maarjast mul ikka veel ei ole sest viimati, kui see mulle meelde tuli, ytles isa, et tema kyll kuhugi sõitma ei hakka sel päeval. Ja maarjast ei saa kusagilt kuhu normaalse inimese kombel jala pääseks. Pood on kyll linnas sees, aga ka linnas sees on mõned kohad kuhu jala ei satu kohe yldse. Ilmselt hakkan järgmisel vabal hetkel värvima - kui ma just Tartusse ei sõida õhtul laulma. (Järeldus - vaba hetk on teisipäeval.)

Jah, rahva järgi igatsen. Kahe rahva. Yhte õnnestub kindlasti trehvata kui ma juba teisipäevasel päeval Tartus olen, aga kas ka teist...

Isetunne on. Yksi ja oluline ja terviklik - nimetatagu seda pealegi egoismiks, niikaua kuni mul õnnestub sellega mitte teistele peale astuda, peaks kõik korras olema. Oleks nyyd õues päikest ka veidi, sobiks asjad paremini kokku.

muutustest

Kahetine tunne on. Yhest kljest peaks justkui midagi asjalikku tegema hakkama. Nyyd ja kohe ja praegu. Koristama või vööde kataloogiga midagi ette võtma või otsustama, et siia peaks loetud raamatutest korralikult, analyysivalt kirjutama hakkama.

Teisest kyljest ma ju tean, mis nendest mõtetest lõpuks välja tuleb. Tuleb välja hulk poolikuid asju, mis kellelegi korda ei lähe. Hulk valmisostetud tavaari, mis jääbki kapinuka seisma. Ports äranuditud mõtteid, pettumus iseendas ja oma järjekindlusetuses.

Nii et tegelikult ma räägin hoopis muutumisest täna. Muutumisest ja muutumatusest. Tundub praegu ymbritsevates eludes oluline teema olema, võibolla minu omas ka. E"S" arvab, et tema on muutunud. Kindlasti on, osaliselt. Teisalt ei ole ka. Ja mulle tundub isiklikult, et isegi see muutunud osa on hakanud uuesti tagasi minema. Mitte tagasi tagasimineku, degeneratsiooni mõttes, aga äärmusest jälle välja. Või siis mulle omasema äärmuse poole. Või... Eks see yks subkultuuride vaheline liikumine ole.

A seevastu on võtnud kätte ja veel kaugemaks läinud-jäänud. Või siis ka mitte, võibolla mul on lihtsalt selline tunne sest ta on kaugeks jäänud. Millest on hirmus kahju, arvestades kõike seda udu seest sõnade otsimist suvel ammu Lõuna-Eestis ja kolme Barjäärilinna amatsooni. Ehk annab seda veel parandada. Kuigi ma pooliti kardan, et see kõik on ainult minupoolne arusaamine.

Ja Tga on juhtunud see, mis paljude sellises olukorras olijatega - niipea kui naisel on laps, kaob ära väga suur ports yhisosast, olgu seda enne olnud niipalju kui iganes. Yks asi on ilmselt ajas, mida väheks jääb, aga teine oluline koht on kusagil mujal. See oli isegi võõraste inimete seltsis mullu kesksuvel tajutav. Ma ei tahtnud alguses minna sellesse vestluseringi, sest ma teadsin, et nende jutt ei haaku minuga. Ja tõesti-tõesti, kas oli asi minu halvas ajastuses või milleski muus, sai peale mu lähedaletulekut varem ohtralt pulbitsenud vestlus otsa. Lihtsalt. Staatusemuutus on selle nimi - ja seda taipasid juba vanasti inimesed väga hästi. Neiud tegid yhtesid asju, naised teisi. Need on kaks erinevat, mis siis et seotud, elu. Yleminekuajaga :P.

Ma ise... ma olen väga sarnases olukorras aastaga 10220 samal ajal. Kuigi selles on hetkel vähem rõõmu, rohkem pinget ja rohkem valu, on olemas põhijooned - iseolemine, mis ei ole päris hõbedast, vaid veidi pehmemleebem, hakkamasaamine, teadmatus tuleviku suhtes. Sygisest algav kool. Kannatlikkus on ka, kui aus olla. Äraootamise jaks - elul juhtuda laskmine. Samas on muutusi - pinget ja valu on rohkem, nagu ma ytlesin, vastutust on rohkem, väsimust on rohkem. Mitte palju, aga siiski. Ja ebakindlust on rohkem. Kogemusi ka, aga igatsust ka siiski. Inimesed mu ymber on muutunud - rolle muutnud, rolle vahetanud, ära läinud või juurde tulnud. Ja yks asi on veel - teadatahtmine. Kui sellest lahti saaks, läheks asjad paremaks.

Jutuots ei saanud otsa, aga mõte kadus ära. Ja ma kipun ikka veel liiga palju ninapidi teiste eludesse, ma tean. Ei tohiks olla minu asi, kas keegi saab haiget - kui ma seda ise ei tee, ei tohiks olla minu asi, kas keegi on õnnelik, kui sellel minuga pistmist pole. Aga ma kardan ikkagi, et ka järgmine inimene syyakse ära, ja kardan ikkagi, et see ei too õnne ja rõõmu kuhugi. Ja tahaks seda ennetada, aga ei saa, sest pole minu asi ja ma ei tea piisavalt.

elust

Niipalju siis kasulikult ära kasutatud ajast siiamaani. Ma olen põhiliselt arvuti taga istunud, poole ööni või veidi kauem lugenud ja avastanud, et ma suudan järjest varem yles tõusta. Viimased kolm-neli päeva raudse järjekindlusega 10 min enne äratuskella. Vaatamata sellele, et kaks viimast olen ma äratuskella vastavalt 10 min varasemaks sättinud. Nii on tekkinud hommikuse lehelugemise ja teejoomise aeg.

Tegelikult peaks aga tekkima õhtune harjumus vööd teha. Võimalik, et selle senine puudumine on kinni selle taga, et ma ei saa ennast omas toas kuhugi kinnitada. Palu või isal konks seina sisse panna, siiralt. Ukselink oleks võimalus, aga kuna uks logiseb natuke, on see võimalus liiga häälekas. Rõduukse link võib nyyd juba isegi kõne alla tulla, peale erinevaid koristustöid. Ja paelategemine on ysnagi hädavajalik, sest jah...

Ja vähemalt võiks ju võtta ja mõned mängude protokollid yles tippida. Nagunii peaks, ega see õnnetu Wiki iseendast täiene. (Keelteoskus tuleks ka kasuks.)

Kuidagi... enda keskel on olla. Hetkel veel. Tavaliselt kaob see tunne umbes kolmapäeviti või mõne muu uudise tagajärjel, nii et ei tea, mis ma homme õhtul asjast arvan. Võibolla tõmban maski pähe ja unustan ennast ära - ja tunne ennast hommikukski hästi, aga võibolla ei õnnestu.

*

Mets on mu ymber. Puud ja loomad. Ja jänes on kuu peal. (Kes mäletab, mis rahvas nägi kuu peal jänest? Keegi nägi, ma olen kindel.) Karud ja jänesed ja ja ja... igasugused muud.

Ema-isa tylitsevad jälle. Tyytu on, kui aus olla. Ma ei jaksa sellesse isegi kuidagi teisiti suhtuda enam.

Kassinurmele tahaks, suvisele Kassinurmele (võlts)hiide. Seal on midagi, ärge jamage. Seal on tuge ja rahu ja mõtlemise aega.

Vaatasin, et hea kyll, märts on veel suhteliselt vaikne (aga aiult suhteliselt, mul on yht-teist teha ja kohti kuhu minna vaja), aga aprillis läheb juba elu lahti. Ilmselt vähemalt kolm korda vaja Tartu vahet sõita ja kahel nädalavahetusel juba on kaks yritust koos yksteise otsas. No kus see kõlbab, eksole. Õnneks asuvad kõik geograafiliselt piisavalt lähestikku, et midagi siiski kombineerida õnnestuks.

Aga märtsist tuleb ettevamistuste kuu. Sest nyyd on mul kuu lõpuni aega omast arust. St, seda ei sööda ära mu tahte vastaselt liiga palju. Või tahet mööda, kui aus olla. Tyhja sest tahtest, nagunii käib kõik elu pidi. Ja asju on teha, oioi kui palju. Et yhte ja teist ja kolmandat paela ja vöösid korvitäiega ja... Õmmelda ja yldse.

Nägin eile yhte halli autot kortsus uksega. Mudeli suudan ehk hea tahtmise korral välja selgitada pildi järgi. Õnneks oli hoopis vale värvi ja tegumoodi massin, kuigi tootja poolest juba ehmatas mind kõvasti.

Töö juures hakkavad vaikselt jamad. Ilmselt olen mina järgmine, kes kohast ilma jäetakse - teised teevad rahumeeli tunniseid lõunaid ja mina saan 35 minuti juures märkusi. Ja minuti-paarise hilinemise kohta. Jne. Krt, ma ei taha lasta ennast ära kangutada sealt.

Kell on alles nii vähe ja mul on selline väsimus. Jube. Aga homme on vaba päev... kui tuleb varakult tõusta.

jätkuks

Hall leib tuli imehea. Oma osa on asja juures ilmselt suhkrul, mida ma liigse hapususe tagasitõmbamiseks sinna kõvasti sisse panin - nimelt ei tulnud midagi välja plaanist kergitada asja lyhidalt, kerkis hoopis tunduvalt kauem kui tavaliselt, kuigi osa sellest kylmkapis. Vajus alla seal olles, pärast võtsin segasin klaasitäie vett juurde (ma armastan mikseri taignakonkse, need näppisid kõik ebamäärased taignatombud pooltaingase vee sisse ilusti lahti) ja portsu jahu ka. Peale seda protseduuri oli tainas endiselt kylm, nii et ma panin ta ahju sooja. Et ikkagi natuke kerkiks ka. Kui tainas nägi veidi kerkinum välja, sai kypsema panna.

Imetore on kuulda keset tööpäeva, et sa saad suvalisel ajal kolm tundi varem ära minna või kolm tundi hiljem tulla, sest sul on mõned yleliigsed vabad tunnid "arvel". Kaks kulutasingi ära ja tulin peale lõunat koju.

Tänased kaotused - kaks kyynt. Jäid ebamäärselt raamatute vahele (kahel kirjastusel algasid täna soodukad, Pilgrimil ja Kunstil) ja eraldusid minust.

Nii lyhidalt seekord, pole rohkemat öelda.

elu

Tahaks midagi rääkida. Mu elus on hetkel palju segaseid emotsioone, aga kui neid selgitada yritaks, saadaks pooltest valesti aru pooltel juhtudel (st, iga inimene saab poolest valesti aru, aga mitte kõik samast poolest, ja iga asja koha tuleks umbes pool lugejatest sellist, kes valesti aru saab). Seda kavalat ruutu joonistama ei hakka, jällegi. (Ristikivi 9-teose-ruutu ma pole siiani nii ära lahendanud, et ise rahul oleks. Ega keegi ei käse ka, aga huvitav on!)

Võibolla on oluline see, et nyyd ma tean, et ma jaksan oodata kyll. Ka väga kaua. Sest see on ootamist väärt. Sest need kaks Amburit on nii erinevad (kuigi ma olen täheldanud kohati hämmastavalt sarnaseid mõtteavaldusi ja peaaegu et samu vormeleid ja samade eksiarvamuste muigeks levitamist), et kui ma nimetan nyyd asju nende nimedega, millega neid enemasti kutsutakse, siis ma tean, kuidas enamik elab ja kuidas saaks elada. (Huvitav, kas ma sellest mõttekäigust kunagi hiljem ise ka aru saan?) Oleks nyyd ainult, et see täiuseigatsus pole yhepoolne (äratundmine ei olnud, väga tõenäoliselt), et ta ei viska seda mälestust maha poristele linnatänavatele autorataste alla. Syydistage nyyd pealegi lihtsate asjade keeruliseks tegemises, mina näen asju nii. Aga võibolla on midagi veel olulisem.

Ilm on ikka hall, maailm, mitte taevailm õues. Kuigi too on ka.

Täna teen halli leiba. Odrajahust asjad kipuvad seda tooni olema, on mulle mulje jäänud. Veidi nisu ka hulka. Rukkijahu sai kodust otsa vahepeal, aga mul tuli tahtmine yle vaadata, kas kuu või pigem kaks kuud kylmkapis seisnud juuretisest asja ka saab veel. Hommikuks oli kääritusel paks tugev vahukiht peal, selle all vesisem osa. Alguses purki lahti tehes oli kyll selline niitev hais et kahtlesin asjades sygavalt. Ent nyydseks on kõik kuidagi normaliseerunud. Juuretis oli kokku läinud, hallituse peale võtnud ja kõike muud. Järel oli kõlbulikku kraami umbes teelusikatäis või paar. Väga vedelat. Ja kuna odrajahu on loomu poolest koredam kui rukkijahu, ei tahtnud seda asja kaussi segades kõik kohe hästi segunedagi. Jahu vajus põhja, vesi tõusis pinnale, kuidas nii kõlbab. Aga kõlbas. Homme kuuleb, mis asjast välja tuli. Proovin seekord lyhemat aega kergitada ka.

Yhest inimeste hulgast tunnen puudust. Loodetavasti tuleb neil tore õhtu ja nemad minust ei tunne. Loodetavasti ei lähe miski päris paigast ära uuesti või jälle või ikka veel. Sest nad pole seda väärt, vaid palju paremat. Aga jah, tahaks ka. Kasvõi selleks, et näidata kui palju nad mõjusid. Sest ma miskipärast arvan nii yleyldises plaanis, et inimestele meeldib teada oma tegevuse tagajärgi. Kui eksin, hõigake.

Yhest teisest hulgast tunnen ka, tegelikult. Ma kuulsin kõlakaid, et toimus suisa synnipäev, aga tyhja temaga.

Enne viskasin asja kiiruga yles - tuli kolleeg ja ma ei taht kõike seda mõttekäiku korstnasse lasta. Kuigi, ega polegi palju lisada.

Ehk ainult seda, et nyyd on jälle tahtmine päevaks või paariks Tartusse jõuda. Pisuke yksindusevajadus on ka, kuigi möödunud vabad päevad seda veidi leevendasid.

R'iga peaks yhendust võtma, äkist oskab ta mõnda head juttu soovitada. Yheks teiseks otstarbeks ja teistpidi head - klassikat - tahaks ka lugeda, aga yhtegi asja ei tule pähe.

Mitte et mul kodus lugemismaterjali vähe oleks, aga tahaks istuda rohelise kaleviga kaetud kirjutuslaua äärde, lugeda head raamatut mugavas toolis ja aaaeglaselt limpsida kõrvale näiteks head veini. Ja edasi, kui päev vaikselt juba liiga pimedaks läheb, kolida kaminaesisesse tugitooli, mille kõrval seisab laud mõne hea musta teega. Ja pärast võtta märkmik, ilmselt too teine, mis sinistes toonides ei ole, ja panna tekkinud olulised mõtted lyhidalt kirja. Jah, see unistus on paari sajandi tagune vist. Inglaslik, sest just Inglismaa tyypiline hall ilm peaks sel ajal olema õues. Kuigi aja kohta ma pole kindel. Kuuekymnendad sobiks ka ilmselt, või umbes sinnakanti aeg.

Jah, unistusi on palju ja need on jälle kõik yksikud. Sellega ma olen rahul. Praeguse eluga ka, tegelikult. Kaks aastat tagasi oli teisipäev, kui ma õigesti mäletan. (Mäletasin valesti, neljapäev oli. Need ongi sarnased päevad.)