yht-teist

Millest ma täna mõtlesin: keelest, yldiselt. Eesti ja soome keelest, kui täpsemaks minna. Arutasin omaette soome keeles, kui veider on, et soomlased, kellel on keelega vist veidi paremad lood kui meil siin, kasutavad kohati laensõnu nende kohtade peal, kus meil on omasõnad. Ajalugu näiteks. Nädalapäevadega on ka kahtlane lugu, aga nädala enda kohta vana sõna ei teagi, kas oli ja milline - neil on läänepoolne laen, meil idast...

Sygis tuleb. Õues on juba pime, kui ma koju lähen-tulen. Ja jahedaks kisub. Aga ongi õige - september kui sygiskuu ja yleyldse.

Olen eluga hirmsat moodi rahul, kui koolile ei mõtle. Ja nendele asjadele, mis hästi ei ole. Ehk siis: olen pysivalt ennast täis ja õnnelik, ylevoolamiseni, kuigi põhjust oleks paanitsemiseks kyll ja enam.

*ebamäärane halin kooli arvutitööde teemal*

paar mõlgutust rahvusidentiteedist

Veel veidi mõtteainet.

Ei tea täpselt, kustkohast see teema mulle viimasel ajal ette on jäänud, aga sattusin tänaeile mõtlema eestlaste identiteedi ja selle keelepõhisuse yle. Räägib eesti keelt, järelikult on eestlane? Siinkohal pean siis rääkimise all silmas vabas olukorras eelistamist - ei piisa sellest, kui natuke tönkab ja ei lase ennast eksitada sellest, kui olude sunnil (näiteks võõrkeelsega) kasutab midagi muud. Ja kas ja kuipalju elukoht siinjuures arvesse tuleb?

Toon mõned väited. Kusagil nende sees on ilmselt mingisugune piir, kust edasi läheb juba vähemalt veidraks, kui mitte otse valeks. Kuskohas?

1. Olen eestlane. Elan Eestis ja räägin eesti keelt.
2. Olen eestlane. Elan Venemaal ja räägin eesti keelt.
3. Olen eestlane. Elan Venemaal ja räägin vene keelt.
   
4. Olen eestlane. Elan Eestis ja räägin saksa keelt.
5. Olen eestlane. Elan Austraalias ja räägin inglise keelt.
6. Olen eestlane. Elan Lätis ja räägin vene keelt.
7. Olen eestlane. Elan Itaalias ja räägin itaalia keelt.

Muidugi mängib siin tohutut rolli ka ytleja suhtumine. Minul isiklikult ei ole mingit raskust võtta eestlasena tädikest, kes elab kusagil vana Liivimaa piirkonnas, kasutab oma isiklikus elus läti või vene keelt, aga määratleb ennast vanemate tõttu eestlasena. Seevastu määratleda eestlasena noort, kes elab... no võtame seekord siis Hispaanias, on eluaeg ainult hispaania keelt rääkinud ega kavatsegi eesti keelest rohkem uurida kui veidi, on väga keeruline.

Arvata võib, et tugevad määravad tegurid on siinkohal ka ajalugu ja geograafia. Geograafiline lähedus argumendina tuleb hästi välja, kui täpsustada asukohta linnani. Kui 3. väite venemaalane elab nii kaugel idas, et see on juba peaaegu läänes, kõlab asi kahtlasena, ent lähema suurema linna Peterburi puhul on ju mõeldav kyll. Samamoodi on ajaloo tõttu tunduvalt lihtsam leppida ingliskeelse Austraalia elaniku enesemääratlusega kui põhimõtteliselt samavõrra erineva itaalialasega.

Vähemalt minul on. Mõtlesin selle yle pikalt ja siis veel natuke aega ega mõelnudki välja, milliseid muid identiteedi aluspõhjasid siinkandis leida võiks. Elukoht? Usk? Mingid väärtushinnangud?

Ja selliseid asju ma mõtlen siis sel ajal, kui liigun trassil kodu-töö, ykskõik kummas suunas. Yritasin ennast kätte võtta ja rohkem jalgsi liikuma harjuda. See on vahepeal hirmus soiku jäänud. Võibolla õnnstubki. Tegelikult peaksin mõttes kordama eesti kirjanduse kohta käivat infot - homseks eksamiks. Või valmistuma yleval pysimiseks, sest arvuti tööd tahavad ikka veel tegemist.

yldist ja vastuolulist

Natuke häirib see, et tuju on nii kõikuv. Paar viimast päeva olen olnud aktiivne ja tore ja tubli ja täielikult nautinud õhtust linna (töölt koju tulles, eksole.). Kui selle järgi vaadata, oleks nagu kõik väga korras, aga ei ole ju. Siiski, miskit otseselt halvasti ei lähe - veel.

Tegelikult olen kõndimise ajal hästi palju mõelnud. Avastasin hiljuti mõned vastuolud oma plaanides - isiklikud sisemised vastuoksused. Tunnen ennast vastutavana isapoolse suguvõsa yhe juurkoha saatuse eest ja olen mõelnud, kuidas ma mingil ajal sinna elama kolin. Mis oleks ju tore ja hea igate pidi, kui poleks mõnda aga. Kui ma seal elaksin, siis ma ei elaks teps mitte linnas ja hakkaks sellest ilmselt puudust tundma. Samas ei ole ma ka kuidagi nõus mõttega, et see lihtsalt on koht ja võibolla tuleks maha myya või midagi. Mis mõttes, maakoht ära myya? Vaaride ehitatud? Suvemälestusi täis? Ei kõlba ju.

See on kuidagi eksistentsiaalne probleem minu jaoks. Hästi sygav ja põhimõtteline - kuidas olla tänapäeva linnainimene ja samas mitte lõpuni loobuda loodusest ja selle tundmisest. Pole parata, mulle lihtsalt meeldib, kui millestki, mis ma olen maa sisse pannud, saab oma eluga taim. Mulle meeldib teada, kuidas lambast saab kampsun ja osata kõiki neid toiminguid teha (mitte et ma veel oskaks, aga eks õpin kunagi). Mulle meeldib teada, mida võiks metsast ja niidult koguda, et sellest oleks hea teed teha, kui õues on kylm ja kole. Mul on veendumus, et need on head teadmised ja see on hea elamise viis. Aga mulle ei meeldi väga paljud talutööd - hein on kaugelt liiga putukarohke ja sellega mässamine määratult palav, rohimine on vist umbes maailma kõige tyytum tegevus ja nii aina edasi. Aga ma ei ole veel välja mõelnud, kuidas jätta see esimene pool alles ja loobuda teisest.

Linnaga on sama lugu: mulle ei meeldi magalarajoonid ja heitgaasitatus ja ma ei arva, et lapsed peaksid mängima autode ja laternapostide vahel asfaldil (ainult. Nad võivad aegajalt ka seda teha.). Aga ma ei kujuta ette elu ilma võimaluseta minna linna igal meeldetuleval hetkel, nii poole tunni või vähemaga (jalgsi, mitte autoga, eksole), leida meeldiv kohvik või pink ja olla. Või lihtsalt jalutada vanade majade vahel vanu munakiviteid pidi ja avastada iga kord uusi nurgataguseid või vähemalt uusi kasutusvõimalusi vanadele.

Ma tean, et seal kusagil on olemas kesktee nende asjade vahel. Mulle on ka öeldud, et ma kuidagi saan sellele asjale pihta - olen juba saanud, ja mõnda aega tundus see väide tõene. Ei saa ka sugugi välistada, et hetkel on tegemist ainult yhe väiksema, pinnapealsema segadusega, mitte millegi sygavaga. Aga eks ma otsin ja olen.

Yks suur osa probleemist, mis mul on enda jaoks lahti mõtlemata veel, on just see, kuidas seda kõike teistele edasi anda. Ma tean, et ma ise ei põe selle pärast. Mina võin elada maal ja armastada linna, või elada linnas ja endiselt metsast vaimustuda, aga edasi? Ma ei kujuta ette kaugtulevikku ilma lasteta, (nii põhimõtteliselt, noh.) aga kuidas neid asju nende elus tasakaalus hoida, ma veel ei tea. Kui ma selle välja mõtlen, mismoodi oma suhtumist teistele edasi anda, keda huvitab, vat siis ma olen millegi suurega hakkama saanud.

Mind on tabanud kohutav sitt tuju ja maailmavalu. Yleyldine nõmeolu ja võibolla reaalse põhjuseta usukaotus kõigesse, mida ma enda ymber tahan ja otsin ja ootan.

Kõik unistused on parajasti kättesaamatutel kaugustel ja ma väga ootaks, et keegi hea inimene võtaks yhendust, viitsiks kuulata ja veidi mu eneseusku taastada.

sajast asjast, pikalt

Mida teha, kui huvitavad inimesed jäävad seltskonnamuutuste, elulaadimuutuste või erinevate valikute tõttu suhtlemiskõlbmatult kaugeks?

Viimase paari päeva jooksul olen selle taas avastanud mitme inimese juures. Yks on nyydseks peamiselt blogimaailma vajunud, ent teised varem reaalseski elus väga head ja lähedad tuttavad. Blogidega oleks ju lihtne - lugemata olla. Aga ma olen parajasti selline toralt uudishimulik kassloom, kes ikkagi vaatama peab. Ja siis loeb ja mõtleb loetust välja ikka regulaarselt yhe või teise häiriva poindi. Nii kord paari nädala takka miski ikka torkab. Ma tean, et mul on siin endal isiklik sisemine vastuolu.

Mu igapäevane elu nimelt lubaks igati täielikult unustada kõik, mis mu sellisesse paika on viinud-jõutanud. Selles annab väga edukalt vältida kõiki neid tegureid, mis mineviku ebameeldivamaid osi meelde tuletavad. Paraku just see yks ebameeldiv pöördepunkt-isik, kes mu praegust tegutsemislaadi, arvamismõtet ja arvestataval määral isegi suhtluskonda mõjutanud on, tuletab ennast kaudselt ika ja jälle meelde. Seosena pooltuttavatega (mäletad, seal selle juures oli see pidu, kus seda ja teist...), olulise taustana nii mõnegi mu tegevuse juures - kohati arvamuse suunajana. Olematuks tunnistada ei anna, kuigi enam aktiivselt ei mõjuta. Unustada ei saa, kuigi miski päriselt meelde ei tuleta. Mind teatakse minu pärast, mitte plussyhe või teisetuttavana, aga niipea kui hakkad mõtlema, kuidas ma siia jõudsin, on kõik jälle nii. Ja ma ei häbene seda sugugi, ei tunne vajadust maha vaikida või olematuks kuulutada. Tahaks lihtsalt, et see ei tekitaks nii segaseid emotsioone. Nyyd laupäevalgi yks imestas, kuidas ma sedasi (tantsin). Ytlesin, et kysija ju teab, kust ma õppisin. Irvitasin natuke selle yle, aga samas ei saanudki aru, miks. See on yks keeruline värk.

Ja kogu selle rahvaga suhtlemist vältida ka ei saa, ei taha, ei mõtlegi tahta! See ja nemad on nii suur osa mu elust, mu ilmast, mu ymbritsejatest, et neid ei saa parimagi tahtmise juures amputeerida. Pealegi mulle meeldib mu praegune elu ja koht selles mõtteruumis. Aga vastuolu on. Kyllap vajub aja jooksul seegi ära. Seda vist nimetatakse minevikuga leppimiseks. Praegu ma veel naeran nende asjade yle eneseirooniliselt ja kibedalt. Ehk lõppeb kunagi igasugune emotsioon sealt kyljest otsa ja ma saan lihtsalt nentida tõika (ehk konstateerida fakti, kes neid aegu veel mäletab) et nii oli, ja nyyd on nii. Aga nagu ma ytlesin, praegu on keeruline ja ma ei ytleks sugugi ära mõtlemise võtmest, mis laseks needki asjad sealt ära kukkuda.

Aga kust ma yldse selle.. ah jaa.

Niisiis, kõiki meeldetuletusi vältima ka ei kipu, sest olen uudishimulik ja mulle tegelikult läheb siiralt korda, kuidas yhel või teisel läheb. Näiteks N/H. Kadestan mõne nurga alt ta elu,ja teistest osadest jälle ei saa sugugi aru.

Aga eemaleujunud pärissõbrad... Mida teha, kui head, tõesti head ja omad inimesed on jäänud aja jooksul nii kangesti kaugeks, et suhtleks ja uuriks ja elaks kaasa... aga ei oska kohe midagi kysidagi peale tavalise ja pealiskaudse "Kuidasläheb?". Ma ei tea... Minu jaoks see ei ole pealiskaudne kysimus - ma ei kysi, kui mind teise inimese eluolu ei huvita ja mulle ei meeldi selle muutumine viisaka suhtluse mõttetuks rituaaliks. Kipun seõttu ka selle rituaali reeglite vastu eksima ning vastamagi lauselise kokkuvõttega hetkeoludest. Tänan, hästi, ei ole see vastus, mille ma annan, kui maailm kipub kokku vajuma. Ka viisakusest mitte.

Aga kui ei oska kysida midagi peale selle yldise huvitundmise ega edasi vestelda, on kurb. Inimesed muutuvad ootamatutes suundades. Kes õpib mõne kahjuliku harjumuse ära, kes hakkab maailma hoopis teisiti vaatama. Aga nii sygavalt kahju on sel hetkel, kui saad aru, et ainsad yhendusniidid on ääretult yldised kuuluvuskategooriad ja lähenemised kord yhistele tegevustele pea tundmatuseni muutunud. Need on ju head inimesed, miks nad selliseks on läinud? Siinkohal selline ei tähenda mittehead, ammugi mitte halba, lihtsalt... yle mõistmise piiri vajunud teistsugusust.

Kirjutan praegu pikalt ja põhjalikult, sest lykkan edasi koledaid koolimõtteid. Ennist tegin selt antud ylesandeid peavalu, vererõhukao ja sydameläikimiseni, nyyd ootan, et need asjad taanduks. Ja tunnen tugevat syyd, et sellega hetkel ei tegele, aga samas... Ei suuda lihtsalt.

Mille yle ma veel pead ja hinge vaevan? Ma ei ytle sydant, sest sydames käivad emotsioonid aj neid ei vaeva. Aga mõistust ja seda kolmandat kyll. Mida teha, kui parim sõber vajub kõigi tunnuste järgi supi sisse, kust on raske välja pääseda? Isegi kui ta ise teab, et tegemist on supiga ja suudaks veel sealt väljagi hypata, ei soostu ta seda siiski tegema. Igayhe isiklik keemiavabrik on võimas asi. Ja samas ma ei taha mingi hinna eest teha yhtegi liiga resoluutset liigutust - see pole siiski minu elu ja võibolla ma olen siiski asjadest valesti aru saanud. Ma ei taha olla kirurg, kes ajab neeru ja kasvaja operatsiooni käigus segamini ning yhe asemel eemaldab teise. Aga mul on mure.

Muresid on veel, ylejäänud neist on kooliteemalised ja sygavalt mu enda syy. Kui ma jään viivukski liiga põhjalikult mõtlema, mis kõik valesti on ja mida oleks nii kergesti saanud kunagi teha ja missugune (kujuteldamatult ropp sõim) ma selle tegematajätmise eest olen, tuleb pisar silma. Tulevik ei ole sugugi helge (kõik sinimustjavalge, nagu keski kuskil laulus ytles vist), vaid kole ja tume ja võiks veel veidike kusagil kaugemal passida. Kõige hädam häda on, et ma ei oska neid asju enam tehagi. Ja lihtsalt ei oskagi. Elementaarsena tunduvaid kontoriprogrammide funktsioone ei leia enam yles. Ja isegi kui need kõik korralikult korda saavad, ei garanteeri miski, et õppejõud sellise pyydlikkuse peale leebub ja ikkagi lubab mul ka selle aine eksami järgi teha. Viimane laisk ja nõme olen ja selle eest on mulle paras oma tasuta kohast ilma jääda, aga ma ei taha.

See koolivärk on mulle väga oluline. See on põnev! Ma siiralt huviga käin enamikus loengutes ja mõtlen ja uurin ja tean, mis sorti asja ma teha tahan, tegema jäädagi tahan. Ja kui nad mult tõesti tasuta koa ära võtavad, siis ei jää muud yle kui võtta nt õppelaenu ja olla tasulisel kohal, sest nad ei suuda mind koolist ära kangutada, kui tahaksidki... Aga õppelaen on kibe ja töökoht ja värgid kõik kokku... Vanemate halvakspanu ei kujuta selle juurde ettegi.

Lyhidalt: kooliasjadega olen ma ennast sygavalt pigisse mänginud ja teen viimaseid meeleheitlikke katseid sellest kuidagi välja ronida. Teades imehästi, et mul pole vähimatki põhjust arvata, et see kuidagi õnnestub.

Perse.

kuulsuse hädad

Eile hommikul lõpetasin lõpuks selle õmblustöö ära. Täna õhtul heliseb telefon ja uuritakse, kas ma oleksin nõus tulevaks nädalavahetuseks , st, Mytofestiks, tegema valmis kauniste paeltega umbkuue ja kas sellele vöö peale ka saaks. Ohkasin sygavalt. Mõtlesin kolm korda. Ytlesin, et hea kyll, suudan.

Tegelikult mul on hetkel igasugusest sellisest naiskäsitööst natuke rohkem kui kerge siiber. Liiga palju sai korraga ja yhtejärge tehtud. Samas, puhkus on ju tulemas ja raha on ju vaja ja selle konkreetse tööga kaasneb liiga palju mitterahalisi plusspunkte.

Sõrme peal on juba mõningane paksem nahk tekkinud, sinna, kuhu nõela tagumine ots toetab. Aga see töö saab ilma öötundideta tehtud. Peab saama.

Olen väsinud. Mitte uneväsinud, aga lihtsalt väsinud ja sellest tulenevalt mõõdetaval määral turris. Kargasin täna vist paar korda kodustele asja eest teist taga kylge. Ega see must muidugi ilus polnud.

Nyyd magama ja homme tööle. Jälle.

avastus

Mind tabas just suurepärane yllatus. Või noh, mis yllatus see nyyd ikka, aga mõnevõrra siiski.

Ma ei tea, kas mõni lugejatest saab aru, millest ma täpselt räägin, sest ma ei tea, kas see on pigem tavaline või pigem omapärane emotsioon. See on see tunne, mis tekib kusagil kõrgel serva peal seistes - justkui tahaks edasi minna ja vaadata, kas inimene oskab lennata, või mismoodi see kukkumise tunne tundub. Tegelikult muidugi ei taha ja kui on mingigi võimalus, et lähedal läheb ryselemiseks, hoiab vähemalt minu ellujäämisinstinkt mind ka päris serva peale minekust, aga selle mõttega on iga piiramata serva juures ääretult ligitõmbav mängida. Teine faktor, mis keelab päripäris serva peale seismast, on ebakindlus iseenda suhtes - aga mis siis, kui mul teadmata põhjusel järsku pea ringi käima hakkab; tasakaal ära kaob; ma millegi peale ehmatan või sada muud asja, mis võivad täiesti kogemata põhjustada allakukkumise. Päriselt ju ei taha. Aga vaadata ja mõelda võiks vist pool igavikku. See on just see, miks mind tõmbab kõrgete, eriti piiramata ja kõrgete paikade poole. (Kuulsin kunagi ka arvamust, nagu see oleks lihtsalt emotsioonide ylidramaatiline väljamängimine. Ehk on ta veidi seda ka, aga ainult harva ja kogemata.)

Ja yllatus oli nyyd siis suur, kui kuulsin parajasti järelkuulatavas ÖöYlikooli saates räägitavat muuhulgas ka just sellest tundest. Et ma ehk ei olegi ainuke, kes seda just niiviisi mõistab.

Muidu... õmblen. Kohe varsti hakkan kõlama ka ja kui tubli olen, saan enne tööle minekut paela valmis. See on siis see pael, mis tuleb N. särgi kaelusesse ja on umbes miljon korda magedam kui mu algne kavatsus, sest ma ei oska aega planeerida ja uhkeks paelaks vajalik hulk kõlasid on kõige muu all kinni.

tegemist

Kell on öösel ja ma hakkan vaikselt ära väsima. Vähehaaval, väga vähehaaval, aga ikkagi. Kolisin just allkorruselt teleka eest yles, omaenese kylma tuppa, sest mõned vajalikud materjalid on siin. Teleka suhtes - hämmastav, kui hästi hoiab mõistust ärksana mingisugune valik dokumentaalsaateid a la NatGeo. See jutustab vaikselt tagaplaanil omaete, mina kuulan, mõlen kaasa ja käed aina käivad.

Tegelikult tahtsin kurta, kui palju on teha ja kui vähe on aega, sest kallid ylemused head inimesed määrasid mind tööle täpselt neil kolmel tuleval päeval, mida mul kõige hädamini oleks vaja käsitöö jaoks. Teoorias on võimalus ka tääpäevi kolleegidega ära vahetada, aga praktikas poleks sellest praegu väga palju abi - ma näeksin hirmsasti vaeva, et veenda yhte või teist inimest oma vaba päev kolm päeva hilisemaks lykkama ega saaks palju rohkem tehtud, sest see kaotaks ära selle absoluutse kiirustamise vajaduse, mis mind kõige edukamalt tegutsema sunnib.

Aga mis on veel vaja teha ja mis on praeguseks valmis, välja otsitud või muidu ette nähtud:

• T. mähised on korras, täna õmmeldud.
• pika särgi toorik on valmis ja allserv palistatud. Ylejäänud palistused jäävad viimaseks, sest ma pole kindel, äkki ma jõuan sinna mingi paela kylge panna.
• hall villane umbkuub sai just staadiumisse, kust edasi oleks jälle vaja õmblusmasinat. See tähendab, et põhiõmblused saavad edenema hakata, kui töölt tagasi jõuan, sestma ei taha öösel masinaga suristada. Kodused suudavad ysna hästi toime tulla vaiksete, tavapäraste öiste helidega nagu telekas (sest alatihti jäädakse selle ette magama), aga masinaheli on liiga eripärane.
• umbkuue pael on olemas, kohe hakkan seda kaelusele kylge panema.
• N. papude juurde on ka mähised olemas. Paelad, millega neid lisaks veel kinni siduda võiks, on kuijõuab-asi ja järjekorras peale kaelusepaela kylgeõmblemist.

• T. hall umbkuub tuleb lõpuni kokku õmmelda
• sellele tuleb paelad kylge panna
• yles tuleb panna yks lihtne kollase ja rohelisega pael (mitte see peen Virunuka oma, millest alguses unistasin) pika särgi kaeluse ja varrukate jaoks (kokku mitte yle 3 meetri)
• yles tuleb panna lihtne muud värvi pael vaipkleidi otste jaoks (koku umbes 2.5 m)
• mõlemad paelad tuleb asjadele kylge panna.

Aega selle tagumise nimekirjaga toime saamiseks on kolmapäeva hommikuni. Homme öösel tahan magada - kahte ööd järjest pole vaja katsetada, kui teisele ööle järgneb ka tööpäev. Liiga suur vigade võimalus rahadega asjatamisel. Niisiis, mul on homne õhtupoolik kuni ärakukkumiseni, ylehomne hommikupoolik sõltuvalt ärkamisvõimest ja öö vastu kolmapäeva. Äkki isegi õnnestub.

Ma olen igaks juhuks välja mõelnud ka alternatiivid pooltele asjadele enda varustuse osas. Vanemaid riiete juppe ja osi on mul piisavalt ja need kipuvad olema piisavalt head. Ainult särgiga on praegu natuke nukrasti, aga paar lahendust on ka sellele välja pakkuda.

Kui liita siia juurde rahulolu oma finatside kordasaamisest (rehkendasin välja yldise eelarve poolekoha-kuudeks), siis tundub, nagu oleks asjad suhteliselt heas korras.