Sedasi siis

Istun Raekoja platsil. Sellepärast istun, et ei suutnud enam kodus olla. Väljas oli soe ja ilus ilm, ja kodus oli kurb. Enam ma eriti haigena ennast ei tunne. Eile metsas tundsin küll, aga takkajärgi mõtlen, et see võis vabalt üleväsimus olla. Ma sain märksa vähem magada kui oleks tahtnud või kui olen harjunud.

Mis oli siis metsas? Esiteks oli kogu aeg väga lebo. Kõigepealt oli katsis sõitmine, millele eelne mütside-rätikute jagamine. Nüüd on mul kapinurkade otsas kaks laigulist mütsi. Peaaegu täpselt ühesugused, pisierinevused detailides. Siis oli jaotelkide ülespanek. Siis sai kohvi ja kiirnuudleid ja pähkleid ja muud sellist. Siis oli jalutuskäik, kus me jõudsime valesse karjääri/valesse tiiru ja tulime sama targalt tagasi. Siis oli veidi aega lebo, mille jooksul õige tiir ja selle juures olnud kaevikud üles otsiti. Siis oli autosit uutele, et vaadata kaevikud ja õige tiir üle. Siis oli maskeerumise esmane tõde. Siis oli miiniväli. Ma leidsin kaks miini umbes arvatavasti kuuest. Teise küll elu jättes. Siis ma tundsin ennast pahasti - palav oli ja olid külmavärinad. Siis oli tukastus autos ja kojutulek. Ärkasin kella kahe paiku päeval. Vot sedasi. Vahva oli tegelikult.

Ärkasin ja siis tuli meelde, mis kodus viimati toimus. Või noh, meeles oli kogu aeg, aga ma üritasin selle peale mitte mõelda. Nüüd ma olen targem - võtsin kõik juppideks lahti ja uurisin välja, milles asi. Proovin teinekord õigemini käituda.

Pärast, kui koju jõuan, pean veel koristama hakkama - homme on uue kuu algus ja Ants tuleb kindlasti vaatama, kas mul ikka on korralikult korras ja puhas kõik. Vahepeal on tast isegi rahu saanud.

Teile sellegipoolest päikest!

Kiire-kiire-kiire

Ma ei mõista, miks mu blog on nii hüplik - pidevalt toimub minu elus asju, mis siia ei jõuagi. (ma tean, olen ise süüdi jne) Ma ju _tahtsin_ rääkida sellest, kuidas minuga eile juhtus Apollo või missuguseid ilusaid lõngu ma ostsin või kui vahva oli relvaõppe tunnis, aga ma ei leia enam kuidagi otsa.

Räägiks hoopis sellest, kuidas ühel tänaval raamatukogu lähedal on absolutuselt müstiline puu. Temas ei ole kaugemalt vaadates midagi erilist, aga kui selle all seista, on selgelt näha, mis teeb ta imeliseks. Ta lehed on kahvatukollased, peaaegu läbipaistvad. Mitte sellised tavalised korralikult kollased nagu võiks loota või arvata, vaid kahvatult, klaasjalt kollased ja see on uskumatult ilus. Vot nii ongi.

Elu jätkub

Niisiis käisin eile üsnagi haigena mööda linna ringi veel veidi peale internetist lahkumist. Täpsemalt vaatasin mõlemasse Abakhani, otsides rohelist villast riiet - nagu ikka, rohelist ei kipu ju kusagil olema. Riiamäe omas ei olnudki. Oli mõningaid erksavärvilisi roosakaid ja helesiniseid ja kahvaturohelisi ja muid selliseid, mida mina küll selga ei paneks - muinasvõtmes veel vähem ja üks ilus asi oli ka. Rüütli tänaval oli kolm meetrit imelikku sinakasrohelist tumeda mere karva, mis oli ühelt küljelt pigem rohekas, teiselt pigem sinine ja hästi ilus ja parajalt paks. Meetrise jupi jätsin sinna, kaks tõin koju - ega mul pole tegelikult aimugi, mis ma sellega nüüd teen, sest asju, mida kahest meetrist saab, on päris suur valik. Takkajärgi, kui olin teada saanud, palju see kaks meetrit mu rahakotti kergendab, mõtlesin, et oleks ikka pidanud kõik kolm ära võtma - vahe polnud liiga suur ja üle mõistliku piiri oli see nagunii. Noh jah... Kui seal täna seesama müüja ei ole, siis äkki lähengi ja ostan ta ära - ilus riie oli, kui teda veel seal on.

Kodus ei teinud midagi muud peale lugemise. Poes käisin ka enne, aga see selleks. Rapanui sain läbi ja nii jäigi. Enam ma ennast väga haigena ei tunne - pruunikat tooni omandav samblatee ja kaks apelsini tegid oma töö ilusti ära. Ainult nohu on veel.

Täna on loengud ja muud asjad väga ebamugavalt paigutatud mu päevakavasse - nüüd algab kaks loengut korraga, siis on jälle mõningane vaheaeg, mis ma kavatsen pargipingil veeta, ja siis jälle akks asja, mis osaliselt ajaliselt kokku lengevad. Mis kord see selline olgu... Tegelikult olen ise süüdi ka. Miks mul ei ole näiteks tavalisi sportlikke riideid siin? (Vihje: Sellepärast, et ma absoluutselt ei arvestanud võimalust, et mul neid vaja võiks minna.) Miks ma registreerisin ennast kahte loengusse, mis samal ajal aset leiavad? Ei, tegelikult saab hakkama. Aega jääb ainult natuke napiks.

Päikest,

Sedasi siis

Elu on ebaõiglane. See pole vist kellelegi uudiseks, aga ometi nördin ma iga kord, kui selle jälle avastan. Väga ammu pole näinud nii ilusat ilma kui väljas oli, kui siia raamatukokku tulin. Igal muul ajal võtaks ma, kui aega veidigi oleks, raamatu ja läheks pargipingile istuma ja lugema või jalutaks niisama. Täna ma vaatasin seda ilusat ilma ja leidsin, et on ikka nõme lugu küll, sest ma tunnen ennast nii kehvasti ja väsinult, et loobi või sussi (rahahunniku pihta näiteks, nagu tolles mängus). Vastik on mööda oma tubagi tuikuda, midagi teha ei viitsi ega taha, aga magada tundub ka ajaraiskamisena...

Olen niisiis eilsest õhtust saati Tartus. Bussis hakkas imelik. Ma lugesin "Rapanui vabastamist" (absoluutselt kohustuslikult hea raamat!, muuseas) ja avastasin mingite lõikude juures ikka ja jälle, et selle inimesega, kes suutis niisugused asjad välja mõelda või ära sõnastada, tahaks tuttavaks saada. Ei, päriselt ka - väga mitmed mõtted ja meeleseisundid tulid ilmatuma tuttavad ette, ainule et ma pole neid kunagi osanud öelda. Kahju, et unustasin need kodus arvutisse trükkida, nii mõnedki lõigud vajaksid tsiteerimist - seletaksid ehk mõningaid ilmeid, käitumistki. Ühest kohast ei julenudki bussis edasi lugeda - kartsin, et kui koht märkimata jääb, kaotan ta raamatusse ära ega leiagi enam, nii et vaatasin lihtsalt nõrgas sinises kumas bussist välja ja jäin magama.

Jälle jätan ma selle postitusega jupi elust vahele, sest see ei ole enam väga ajakohane või ei sobi lihtsalt teiste mõtetega kokku siia. Aga et need siiski päris ära ei ununeks, võin ära mainida, et:

• reedel tulin õhtul koju ega teinud midagi
• laupäeval tegin Mustamäel kooki
• pühapäeval tegin vööd, väga aktiivselt
• pühapäeva õhtul olin Uue Maailma päevadel
• esmaspäeval üritasin vältida vanaema, kes kogu aeg mind bussile või rongile kiirustas, et ma liiga hiljaks liikuma ei jääks Tartu peale.

Vot sedaviisi. Homme saan vormi (heheeee, naljakas mõelda) ja siis on ainult neljapäev ja reede veel - ja siis on laupäva hommik, kui ma lähen metsa. Oh seda aega, lausa lendab teine.

Pange tähele, väljas on tänahomme täiskuu.

Päikest,

Pettumus

Ei, üldse mitte kõikehaarav. Lihtsalt pettumus Tartu internetiseeritud/arvutiseeritud tervishoius, mis lubas mulle meili teel ühe tööpäeva jooksul vastata ega teinud seda. Nüüd ma pean neile ju helistama! Niu, ei taha võõrastega rääkida.

Muust rääkides - eile oli siis Naiskodukaitse Tartu ringkonna avatud uste päev (või vähemalt tutvumisõhtu, niiöelda). Käisime koos Ascwyniga vaatamas, mis seal siis toimub, ja liitusim ära. Või noh, sooviavaldused andsime, ülejäänud paberimajandus on veel puudu.

Klama peaks, nagu ikka. Ja õmblema peaks ka. Ja reede õhtupoole lähen koju. Juhhuu, riided saab puhtaks ja kassi saab näha ja vahepeal ei peagi ise süüa tegema ja puha.

Sõrm teeb veidi haiget - küürisin selle pealt naha maha kogemata.

Mida uut

Mõnikord võib internetist kasu ka olla. Näiteks sain ma selle kaudu teada, kas ja kus ma saan jätkata vereandmist. Saan. Tore ju iseenesest. Eriti olid abiks KKK lehed vastava asutuse koduleheküljel. Tundub, et Tartu tervishoiusüsteem on arvutiseeritum kui Tallinna oma.

Aga tegelikult ma vist ei peaks seda hetkel üritamagi, sest nohu on tekkimas ja kurk ei ole ka päris normaalne. Tegelen asjaga.

Mida veel. Ärge lugege liiga palju korraga - mõjub emotsionaalsele tasakaalule kehvasti. Eriti juhul, kui see võtab ära olulise osa päevast, võib kergeti tekkida mõttetu ja laisk tunne (ja mitte ainult).

Ma tegin eesti keele etteütluses nii palju tobedaid vigu, mida ma tegelikult tean, kuidas õigesti tuleb kirjutada. Sellegipoolest olin ma meie rühmas paremuselt teine oma kuue veaga, millest üks oli hooletus ja pool arusaamatusviga. Parim tulemus oli neli viga. Jee, me oskame nii hästi eesti keelt kõik...

Mulle tundub, et ma ei ole enam üldse oma stiilis. Kas mul üldse on siin mingit stiili? Arvatavasti mitte ja järelikult ma ei saa sellest väga väljas ka olla. Olen lihtsalt selline hüplik, võibolla sellepärast, et ma olen väga keskendunud hetkel. Homseni hakkama saamisele. Homme keskendun ümber. Ülehomsele. Jne. Homsele keskendumine väljendub hetkel selles, et ma ei ole kodus eesti keelt norra keelde tõlkimas, vaid vestlen klassiõega, kes käib nüüd teises koolis. (muidugimõista).

Tegelikult peaks minema passipiltniku juurde, neid tahetakse juba igal pool.

Edusammud

Ma sain eile hakkama vägiteoga - lahutasin ühendatud kommunaalteenused ehk ühest ja samast koast tulevad ve ja interneti. Ehk siis - eile ja üleeile sadas meil siin vihma. Vihma puhul pean ma alati olema ettevaatlik, et internet asuks seebialuse peal kausis, sest muidu saavad kõik kohad märjaks, mis sinise karbi lähedal on. Niisiis, oli vihma sadanud ja kausis oli jälle vett. Omanik tuli kohale, ei tahtnud mind algul kuuldagi võtta ja ütles, et kui probleemid jätkuvad, tuleb meil üürileping lõpetada. Aga tegime veel viimase pingutusena ühe väikse katse - tõstsime selle karbi allapoole, ja ta hakkas jälle vett jooksma - sest füüsika on selline. Omanik nägi, tunistas, mõru näoga, helistas seetõttu internetimehele ja ütles, et katusel oleva kaabli isolatsioon tuleb üle vaadata. Ütles veel, et muid pretentsioone tal täna pole (nojah, ma koristasin ka päris ohtrasti) ja mühises uksest välja minna. Hee. Võit!

Mida veel - sattusin õhtul Zavoodi. Seal nägi mind mingisugune tundub et veidike segane mees, või siis oli ta lihtalt väga purjus, igal juhul vahts üksisilmi enda ette olematusse punkti ja tuli väga lähedale - mul polnud taganeda ka kuhugi, aga ta oli väga rõve ja hirmutav, nii et ma ei saanud temas kuidagi lahti oma jõududega. Õnneks oli Ott sealsamas (kes mu üldse Zavoodi vedaski) ja tuli mulle appi (ehk trügis otsesõnu vahele, aitäh!).

Mida veel. Ilm on ilusaks läinud. Külm, aga päike paistab, ja nii ongi kõige ilusam - hingeõhk aurab ja mantlita tekib lõdisemise tunne, aga see on mu lemmikosa sügisest. Või tegelikult ma ei teagi... hiljem on ka ilus. Vohh.

Päikest! (sellest, kuidas ma vahepeal pool tundi olin murest loliks minemas ja enesesüüdistustest ka, aga siis kergendust leidsin, ma siinkohal ei räägi)

Praegust

Jess. Ma sain just teada, et ma pean kolm korda nädalas olema kahes kohas korraga, et oma vajalikud punktid kätte saada. Vahva. Tegelikult on see täitsa hea lahendus, sest sedasi saan ma kaks korda nädalas olla algajatele mõeldud norra keele tunnis, üleliigsena küll ja ilma ainepunktideta, aga see on mu edasijõudmiseks eluliselt vajalik. Kolmas kord on antiigi pärand, mis langeb kokku rahvalauluga. Üks norra keel langeb kokku usundilooga, teine kultuurilooga, mia ma võtma ei peaks tegelikult, aga mille võtmisest ma ei pääse, kui tahan õppekavas püsida.

Lisaks on mul pisike külmetus, ning selle koosmõju hommikuse samblatee ja öise nelja unetunniga ei paista mulle mingit mõju avaldavat. Kuidas nii saab? Oleks ju loogiline, et enesetunne vähemalt veidi mängib. Mitte et ma seda tahaks, aga siiski. Miks ma üleval olin? Kleiti õmblesin, sellepärast. Sattusin liiga hoogu, nüüd tuleb osa üles harutada, et ilusti istuks. Mõtlesin välja ka asjad, mida ma tahan enda riietuse juures balli jaoks parandada, ja selle, mida selga panna ülikooli aastapäevaballile - kui mul vahepeal paremat mõtet ei tule.

Ja hakkabki pisike ajaauk rahvalaulu ja norra keele vahel otsa saama, lähen loengusse.

Lehva!

Mõned mõtted

Olen korraks taas Tallinnas - tegelikult juba reede päevast saati. Ega polegi midagi eriti rääkida juhtunust. Nädalavahetuse õhtul käisin Karli juures sünnipäeval, kus põhitegevuseks oli pokkerimäng uute žetoonidega. Mina suutsin suisa kahe inimese mängumärgid organiseeritud korras ära anda - esmalt endale jagatud, seejärel peolt ära läinud Kirvest üle jäänud. Mingi hetk sai magama ka, peale seda kui kõik olid vaikselt järjest otsa saanud või ära läinud. Viimased kolm mängijat - Karl, Mandre ja Ott - mõjusid veidi enne lõppu tõeliste kaardihaidena. Puudu olid ainult laua kohal rippuv lamp ja õhku täitev suits.

Neljapäeva õhtul vastu reedet toimus suuri edasiminekuid käsitöörindel. Täpsemalt sain ma magama alles vist nelja paiku, ent töö oli tulemusrikas - palju pikki õmblusi sai tehtud.

Nüüd mõtlen siin, kas ja millega liituda - üliõpilasorganisatsioonidest. Või üldse, organisatsioonidest. Näiteks NKK'l on 18. sept. avatud uste päev - sinna peaks vaatama minema. Ehk võiks ka Põhjala mingisugusele koosolekule-päevale sattuda. Ei tea, ei tea, ei tea.

Mõtlesin, et hakkan kirjutama midagi meeldib-ei-meeldi kokkuvõtte stiilis siia iga raamatu kohta, mida lugenud olen. Et harjutada eneseväljendust ja arvamuse kujundamist ja põhjendamist ja muud sellist. Nii igaks juhuks.

Ja nüüd välja, bussipiletit ostma ja vanaema ristsõna ja siis on vaja veel asju pakkida (jälle!) ja käsitööd teha ja tegelikult peaks norra keelest tõlkida ka üritama. Teisipäevaks on vaja. Ja järgmise nädalavahetuse saatus on ka ebakindel. Võibolla peab minema maale kartuleid võtma - sõltub ilmast.

Päikest!

*

Tahtsin midagi öelda, aga unustasin ära.

Võibolla võiks mainida, et kolm ööd järjest olen und näinud.

Oih.

Ma avastasin eile kaks asja. Vähemalt.

Esiteks - ÕIS polegi kokkuvõttes päris nii hull kui alguses tundus.
Teiseks - Ma ei saa poolpimedas korteris üksi ja hiirvaikselt olles lugeda Lovecrafti. No ei saa, sest iga naabri krõps peale seda kõlab nagu midagi kujuteldamatult kohutavat. (muig)

Öösel nägin und. Pikka ja huvitavat, ärkasin alles äratukella peale ja kirjutasin pool tundi unenägu üles. Ehk riputan siia ka, kui õhtul ta arvutisse toksitud saan, hetkel on see paber kodus.

Täna sain ka mõned asjad teada.

Esiteks - Ülikooli kohvik on kallim kui tundub.
Teiseks - Varsti tuleb üür ära maksta. See eeldab koristamist ja seinte pesemist. Mingisugune tundmatu plekk on soolaleiva ajal seina peale saanud, ma kahtlustan selle tekkimises lambijuhet.
Kolmandaks - ma pean juba nüüd mingeid vabaaineid võtma, et mitte õppekavast maha jääda punktide arvestuses.
Neljandaks - uni on.

Ühesõnaga peaks raamatukogust koju minema, (oi, nüüd tuli kuri onu ütlema, et ma jalga laseks siit.)

Ahah. Noh jah. Et siis, kuhu ma jäingi. Koju minema. Jah, enne tuleb raamat osta. Ja veel mõned asjad ära teha - linnas.

Side lõpp. Päikest!

Vahepeal

Istun ülikooli kohvikus ja teen aega parajaks. Esimene aktus - üldine, terve ülikooli oma ja sellele vaatamata päris väheste osalejatega on juba läbi. Lukas rääkis muhedalt, Kruusa seevastu täiesti igavalt ja Peeter-Johannesel oli kehv diktsioon (või rääkis ta mikrist mööda, ma ei saanudki aru).

Esimesel päeval, kui olin siia tulnud, sai asjad lahti pakitud ja siis meloni tänavasse suundutud. Seal oli lahkumispidu - mõlemad elanikud kolisid umbes järgmisel päeval välja ja uusi sissetulijaid polnud silmapiiril, maja ootab kevadel lammutamist. Kurb, seda enam, et oli aru saada, kui tohutult palju häid emotsioone seal tekkinud oli, ja kui tohutult hästi sellega seotud inimesed omavahel läbi olid saanud (saavad siiani). Mingi hetk liitud mulle enam-vähem pooltuttava seltskonnaga Ott, kes sinna sisse kuulus, koju jõudsime nii viie-poole kuue paiku hommikul. Reede jäi vahele, uni oli.

Laupäev algas see-eet varakult, sest oli esimene kuupäev ja me põgenesime näitu vaatama pidanud hullu omaniku eest linna. Kui ma nii kolme paiku tagasi koju tulin, oli perenaine veel aias, oli aru saada, et ta oli mind oodanud. Kirjutasin talle paberi peale näidu välja ja siis ta läks ära - sisse vaatama ei tulnudki, kuigi ma olin ilusti ära koristanud kõik.

Mõne aja pärast oli kõik velgi rohkem korda pandud, voodi ümber tõstetud ja lodud tingimused külaliste tulekuks. Kõige esimesena jõudis õnneks koju Ott (nagu pidigi), siis mängisime natuke Pyyga ja varsti olidki esimesed külalised kohal - Inwe, Kirves, Riion. Varsti tulid ka Liis ja Elo, kes olid Rauli ka kaasa võtnud, kuid kes keeldus enne sisse tulemast, kui ma ise talle õue järgi läksin, sest ma polnud teda ametlikult kutsunud. Heakene küll, igaühele oma normid. Kõige viimastena jõudsid Liisa ja Kris. Siis oli pidu.

(Ja nüüd on mul kibekiire teisele aktusele. Headaega, päikest ja kõike muud. Veidi igatsen Tallinnasse.)