pudinaid

Olen peaaegu asjalik. Käisin kummalisevõitu kyprokmajas Sõpruse pst Rimi juures, koosolekul. Nägin viite võõrast inimest ja mitte yhtegi tuttavat ning lasin neil endale augu pähe rääkida. Polnud palju põhjust mitte lasta ja kellelegi ma ennast lõplikult ära ei myynud. (Ajutiselt kyll.)

Kirjutasin yles kõik need raamatud, mis kastidega pööningule said. Pööning on meil kyllalt stabiilse temperatuuriga ja kuiv, nii et neil ei tohiks seal väga häda olla. Selle käigus tuli välja, et meil on umbes viis eksemplari "Väikest Illimari". Et naljakam oleks, ei salli meil peres mitte keegi seda raamatut.

Lihvin oma õmblemisplaane. Kavas on teha mingisugune kevadest sygiseni kantav jakk. Paras suvel lõkke ääres istuda, aga ka kevadel ja sygisel päeval ringi käia. Pigem trööba, kui linnamood. Kaks kihti villast riiet, poolde reide pikkus, eest lukuga, vööst paelaga, varrukaotstest samuti. Kapuuts selja taga, võibolla ka see paelaga. Yleni kyllatki tepitud, taskuid palju. Ideaaljuhul kantav mõlemat pidi. Keeruline koht - varruka tänapäevane kylgeistutamine. Olen elus teinud yhe töötavate mõistlike varrukatga asja, selle juures oli mul abi, mida ma enam kindlasti kasutada ei saa.

Mõtlen, et peaks filosoofiaga tegelema. See eeldab, et pael tuleb yles panna.

Eile õhtul lubasin raamatust rääkida. Räägin. Just hiljuti ilmus, T. Sarv kirjutas. Mulle meeldis, sest ta oskab väga hästi tuua välja asjad, mida ma arvan. Ma saan ka aru, miks paljudele meeldida ei pruugi. Mulle mõjus igal juhul rahulikult ja positiivselt. Justui andis märku, et nii võikski asjadesse suhtuda. Et ei ole tingimata vaja olla kuri ja tige. Et maailma saab parandada, alustades iseendast. Et... no ma ei tea. Seda peab lugema. Kui seda kiiresti läbi ei myyda, siis ma hiljem ostan yhe või rohkem.

Kaks hetke hiljem: kui autokooli rahaauk läbi saab, tuleb Viljandisse sõita ja häid plaate osta. Või siis osta neid kusagilt mujalt, nt. tantsuklubist. /KHH

Koolist pidin ka rääkima. Nimelt saab meil alates 8. märtsist õppida ersa keelt. Et asi veel parem oleks, sobib see ilmselt kokku ka minu tunniplaaniga. Miks see kõik nii väga mulle meeldib? Pisikeelte puudumine oli siiani minu jaoks yks kõige suuremaid kahetsusi koolivahetuse osas. Yldse on kuidagi imelik, et meil saab saada eesti filoloogiks, teadmata samahästi kui midagi kõigest sellest vanast ja murdelisest ja sugrilisest. Kuigi, kui mõtlema hakata, siis võibolla ei ole see kõige hullem asi maailmas. Arvutilingvistil ilmselt ei ole hädasti vaja neid asju teada. Siiski võiks neid valikainetena rohkem olla. Palju mõtteid, millest tegelikult ykski suurt vett ei kannata ja mis on vähemalt poolelt jaolt seotud yhepalju mu juurolemise ja väljendustahtmisega. St, tahaks ju, et oleks rohkem asju, mis mulle meeldivad. Aga kes ei tahaks? Eks see õppekava ongi ilmselt pigem keskmine ja need asjad, mida ma siin igatsen, Tartus olemas. Puhas mugavuse tagaajamine ju, ja ressursside raiskamine, soovida, et nad ka Tallinnas oleksid.

õnnerahu

Olen hetkel maru unine, aga siiski õnnelik.

Suveplaanidega sai suuremad asjad korda, või vähemalt selgeks. Suvel peab tihemini tööl ka käima, ja sellel on nii plusse kui miinuseid. Plussiks on muidugi see, et saab rohkem raha (ja kellel seda kunagi yle on olnud...), miinuseks aga umbes sama enesestmõistetavalt, et suurem osa ajast tuleb siis ilmselt linnas veeta. Mis ei ole ka liiga traagiline, kui mõtlema hakata, kuidas nõuab mingeid muutusi yhes ja teises asjas, et eriti nauditav olla.

Jälle on tagasi see ennast täis tunne. Et midagi pole yle ja midagi pole puudu. See on mõnus. Syydistada võib selles yhte, teist ja kolmandat, ja võibolla mõnda tegurit veel. Esiteks, jala saab uuesti mõistlikult käima hakata. (Ei, see lörhvakas tänaval ei sega absoluutselt, kui oma maapinda kaasas kanda.) Teiseks, soe on ja kevad on. Ma tavaliselt kyll sooja ei armasta, aga hetkel on sellel liiga palju kaastähendusi - kohekohe on taas võimalik Tartusse tatsima hääletada, näiteks. Uus aasta, ja need teised uued, mis selle vormeli jurde käivad. Minu puhul see samas hästi kehtida ei taha, aga annab kevade uue-lehekylje-jõudu hirmus hästi edasi. Kolmandaks, ja see on juba rohkem spekulatiivne põhjus enda hästi tundmiseks, sain ma (vist) eile jälle veidi ajudega vestlust arendada. Kahjuks mitte piisavalt, aga natuke siiski. Yhtlasi sain ka aru, et paar raamatut on ammu lugemata (Rx 2.1 & 2.3; pealkirju ei nimeta, et mitte internetiotsijaid valejälgedele juhtida), sest kohati kõlasid peategelased ja -tegevuskohtade nimed nagu hiina keel. (Mõni neist mitmest.)

Ja rahu on. Enam ei võta sydame ymbert kinni yhe ja teise ja kolmanda pildi juures. Ymbes yhe või teise juures siiski, aga enamuse juures mitte. Nii peabki.

Viimasel ajal on palju juttu olnud ideaalidest. Kui mul parajasti on seda sorti rahu, siis ma tean, et nad saavad kõvasti kahju teha, aga muigan ja ytlen näiteks: "Aga ma olen alles nii noor, ma võin seda endale veel lubada. ! " Samamoodi nagu ma võin endale lubada muid purustavusi (vähene uni, ebateved eluviisid jne, kõik selle juurde kuuluv. Mis ei tähenda, et ma neid tegelikult harrastama kipuks.) ja ebamõistlikkusi, näiteks maailmaparandamistahtest kantud unistusi.

Seda, mis hea raamatu ma täna läbi lugesin, ja mida toredat meil koolis õppida saab, räägin homme või ylehomme. Keegi peab kunagi magama ka.

minevik magama!

Perse kyll.

Nyyd, kui ma olen omaarust minevikuga natuke rohkem rahu teinud (või siis natuke rohkem rohkem) ja tegelen vist peaaegu ainult oleviku, vähesel määral ka tulevikuga, tuleb minevik igast aknapraost ja wõrgusilmast kallale.

Tänased kysimused: miks minevik unes ettepanekuid teeb, et hakkame nyyd normaalseks ja saame läbi? Selline uni oleks olnud mõistetav kuu aja või rohkema eest, kui mul oli selleks ilmselt tungi ja tahtmist. Nyyd, kui tegemist tõepoolest ongi minevikuga ja isegi kyllalt terava sisuga fraasid mu keelt enam katki ei lõika, tundub kuidagi kohatu.
Edasi: kas see T., kelle otsa ma nyyd komistasin, on seesama lyhike heledapäine T., kellest ma mingi hetk arvasin, et ta on tore inimene, aga mingu tal seal kaugel nii hästi, et ta aasta pärast tagasi tulla ei tahaks? Sest see on mõeldav kyll, aga tema meeldetuletamine tuletab meelde ka portsu ebaväärikusi (mis on samuti minevik ja magagu seal rahus!). Võeh.

Ja selle kõige vastuseks on õues imeilus päikseline ilm.

Eile otsisin mõnda aega mõnd tuttavat täiskasvanut, kes ehk oskaks mu sõlmekaranud juhtmed korraks veidi lahti harutada. Õhtuks ja tööpäevaga hargnesid isegi. Tööpäev ja korralikult magatud öö aitavad väga paljude emotsioonide vastu, vähemalt minul. Nii kumbki eraldi kui koos. Selline lihtne abivahend on väga teretulnud, sest ma ikka oskan oma elu keeruliseks mõelda aegajalt. Aga nyyd on jälle kõik peaaegu korras.

suvest ja mõtetest

Mõtlen suvele. Selge on, et kuhugi peab sõitma. Selge on ka see, et parimal juhul on selleks aega veidi rohkem kui kaks nädalat ja raha samahästi kui et polegi. Aga kuhu ja kuidas? Ilmakaarte järgi siis:

põhja? Tähenduses mõistagi Lapimaale jälle, seekord... ei tea, kas sihtida Nordkappi või yhte sealtkandi K-tähega kohta, kus on matkarajad. Nädalake või veidi vähem yksinda keset metsikut loodust ringi uidata kõlab väga ahvatlevalt, aga ma ei ole päris kindel, kas mul poole tee peal julgus otsa ei saa. (Tähenduses: yksi keset metikut loodust! Kas ma ära ei eksi? Kas mul varudest jätkub uuesti asfaldini jõudmiseks? Kas ma ära ei kylmu ja kas mind ära ei sööda?)
itta? Kaugematele "sugulastele" kylla minna on kyllaltki meelitav, aga keeleprobleemid ja oeh, viisad? Ma ei tea neist midagi. Niisiis, võib vist tsiteerida mitte-päriselu G'd, kes ytles, et itta ta ei lähe.
lõunasse? Kui kaarti mööda kyllalt otse allapoole vaadata, jääb esimese asjana ette Ungari. Aga seal ma olen juba käinud korra.
läände? Õigemini peaks ytlema edelasse, sest selle määratluse alla kuulub suurem osa hirmus põnevast vanast Euroopast. Probleemid selle juures: hääletamiseks kauge ja keerulisevõitu, kuigi odavlennuga ilmselt tehtav. Ööbimine segane ja ilmselt raha eest ja kõik rohkem vaatamist väärivad asjad tõenäoliselt väga kallid.

Lisada siia juurde see, et tahaks jõuda veel näiteks Birkasse (kas ma ytlesin seda eelmises või yleelmises postituses juba?), ja siis muidugi Mytofest. Folk on natukene vähem kohustuslik, seal on tõesti liiga palju läbulasi, kuigi ka hirmus hea hulk toredaid inimesi.

Lisada siia juurde erinevad konfliktid tahtmiste, võimaluste ja teiste inimeste tahtmiste vahel. Ehk siis, folk oleks äge kui ma läheks jälle yksi, siis kannataks päris hästi Sinimani rahvaga taasintegreeruda ja ehk poleks ka suuri muresid öömajaga. Aga puhtpõhimõtteliselt oleks asi ka hirmus tore, kui ma ei läheks yksi, kuigi siis jääksid justnagu ära nii mõngi regituba ja öösselaulmine jms. Lapimaa oleks samuti seltsis turvalisem, aga jällegi ei suuda ma välja mõelda mitte yhtegi võimalust, kuidas sinna sel juhul mõistlikult kohale saada - ja ma ettekujutustesse mahun ma ka kahjuks yksi vaid. Pluss Myto, kuhu peaks kohale minema juba selle pärast, et laat ja rahvas, ja Birka, kuhu ma ei teagi, miks minna.

Ja kui mõelda veel neile miljonile muule asjale, mida suvi mult tahab... Paaripäevased proovimatkad Lahemaal on tehtavad ilmselt. Mõnedki asjad arvatavasti veel. Aga sugugi mitte kõik.

Elu on kuidagi ebakindlaks läinud. Kõik see kooli ja töö ja muude asjade žongleerimine justkui hakkaks käppa saama, aga mingid muud osad tekitavad hirmus suurt segadust. (Teema: tapeediunistused ja uksekäepidemed.) Ma ei saa aru, mida asjadest arvata, kuidas neisse suhtuda, ega kujuta tegelikult hästi ette, mis toimub.

Huvitav idee spämmarite vältimiseks: anda inimlikkuse tõestusena valesti kirjutatud sõna ja lasta see õigesti kirjutada. Yhtlasi vähendab ilmselt ka kirjavigu kommentaarides. Mitte et mul sellega hetkel probleeme või yldse kokkupuuteid oleks, aga tuli pähe.

Hiljem: teine idee. Kas keegi oskab öelda, kas on võimalik, et praegusaegne kohanimi Juhkentali on kunagi tähendanud jõeorgu? (Jochken-dal, kui asja asjatundmatult vanapärastada.) Härjapea jõe org sealkandis ju oli... Ja oma keeltesegamist selle koha peal vabandan ja põhjendan ka - vaadatagu või vanu saksapäraseid mõisanimesid. Niisiis, kui keegi teab midagi öelda selle kohta, siis olen väga huvitatud. Muidugi on väga hästi ka võimalik, et tegemist on yldteada asjaga, mille osas mina yksi olen pimeduses olnud.

uni ja palju muud

Mulle öeldi täna unes midagi nii ootamatut, teravat ja ebaõiglast, et kui ma olin ytlejale vastanud, et ta on kõigest valesti aru saanud, ärkasin ma puhtast ootamatusest yles. Haarasin siis telefoni järele ja panin kirja, mida öeldi ja mispuhul. Nii mõistetamatut syydistust polegi vist kuulnud, või kui, siis korra varem. Siis lõppes see igasuguste ja kõikide omavaheliste suhete katkestamisega. Unes oli ytlemise ajendiks siiramast siiram synnipäeva-õnnesoov ja mitte yldse ytlejale endale.

Kahetusväärselt harv on yldiselt võimalus kellegi teise õnneseisundi yle rõõmustada. Õnneseisundi-seisundiõnne, selle rahuliku, mitte korraks lahvatava syndmusõnne yle. Laused nagu: "Mul on hea meel, et sul kõik hästi on." Ja ongi hea meel, kui headel inimestel hästi läheb.

Loovkirjutamises olen natuke pettunud. Milleks igaks korraks korralikult kõik ylesanded ära teha, kui pooled jäävad ajapuudusel yle vaatamata? Lisaks, kolmest tehtud kodutööst kaks on mul õnnestunud enda arvates, yks läks sinnsamusessegi. Kolm korda võib arvata, milline ette loeti ja läbi kritiseeriti.

Perearstiga peaks yhendust võtma, uurima, kuidas tervisetõendit saab. Oleks see mul kunagi siis päevasel ja mõistlikul ajal ka meeles, oleks suurepärane.

Sorteerime raamatuid. Kätte on jõudnud ajahetk, kus on mahti kuuris kastis seisnud raamatud kotthaaval tuppa tuua, läbi vaadata ja ära liigitada - meile, mulle, talle, raamatukogule, poodi, lastekodusse. Tööjaotus näeb välja nii, et ema kirjutab raamatute pealkirjad ylesse ja paneb kõvale need väga vähesed, mida arvab, et peaks kindlasti koju jätma. Siis käime mina ja õde nimekirja või raamatukuhja läbi ja haarame sealt veel, mida vähegi tahame. Ema maitset ja arvamusi selles osas ei saa ju ometigi usaldada. Täna näiteks päästsin "Torupilli, haldjad ja hiiglased", '78 aastast, Zola "Nana" ja hirmus suure portsu saja rahva juttude köiteid. "Sygisballi" meil ka endal ei olnud, seegi tuli alles jätta ja päris palju muud veel. Kõik ei ole veel yle ja läbi vaadatud. Peamiselt on siiski tegemist n-aegsete vene autoritega, kellest enam midagi teada-kuulda ei ole - osad jätavad naistekate mulje, teised on kriminullid või midagi kuuendat.

Vene mõjusid on siin majas kyllalt olnud. Vanatädi oli abielus venelasega, kodukeeleks vene keel. Teises majapooles elanud naisterahvas oli lihtsalt tolleaegsete moraalide ja tõekspidamistega. (Kilisev tolmunud plastlyhter ja ammu värvituks pleekinud plastkunstlilled, mistra põrandakatteks - see peaks umbes õige pildi edasi andma.) Kõik, mida enda jaoks väärtuslikuks pidas, võttis ära kolides kaasa, aga näiteks toaklaver jäi meile. Ju siis polnud uues kodus sellele ruumi ette nähtud. Hetkel seisab see pill kuuris, mis on kyll pigem kuivem kui garaaž või sahver, aga siiski kuritegu asja vastu. Tuppa toome siis, kui rikkaks saame, sest see eeldab päris palju asjade yhest kohast teise liigutamist ja mõndagi uut mööblitykki. Koht on talle olemas, aga hetkel seisab sealkandis raamatukapp. Raamatud peaksid saama teisele korrusele, roheliste seintega (jälle need rohelised raamatuseinad!) trepihall-tuppa töönurka, aga sinna oleks neile vaja sobilikke riiuleid. Need on ära valitud, aga hetkel on siin nii palju tähtsamat, mille peale raha kulutada. Kõik lylitid-pistikudki ei ole veel viisakal kombel seinas ja ylemine vannituba on endiselt kipsplaatseintega. Aga ykskord algab aega, ja kõik need muud sellised. Unistada on ju tore.

elu, ilu

Ikka veel on kevad. Täna kuulsin vist esimest korda sitsikleiditavaid tihaseid. Mulle meeldib.

Nele kurdab omas blogis omaette. Ma siis kõlan siinpool kaasa, et ka Tallinna tantsuklubis juhtus eile kuidagi... maeitea, igal juhul märkisin ma ära, et "Täna puuduvad korraga kõik kenad noored ja hõivamata meesterahvad siit!" Peale märkimist märkasin, et hea oli, et täpselt rääkisin - nimelt leidus lähedal yks kyllalt kena noor poisterahvas, kes ent nägi hõivatud välja. Uuemal ajal. Varem ei näinud.

Eile öeldi mulle tantsuklubis hirmus ilus kompliment: "Sa iga kord räägid justnagu muinasjuttu! (mulle sellistes kurblemisolukordades)" Mõtlesin järgi ja tõepoolest, see polnudki esimene kord, kui mulle juturääkimise oskuse kohta midagi head öeldakse. Imestan selle yle endamisi, sest see on päris kindlasti miski, mis on tekkinud kunagi alates septembrist. Rääkimata siis nendest veidi kummalistest hetkedest, kus jutustades tuleb nägusid teha, pea õlgade vahele tõmmata ja kätega vehkida - et lõbusam saaks, piltlikum. Õnneks, õnneks ei satu seda väga tihti nägema-kuulma inimesed, kes oskaks selle juures ära tunda, et see väljend on siit laulust ja too väljend on tolle käest ja see kulmutõste on kolmanda juurest ja see naljakas ylahuule teema võib hoopiski sealt pärit olla. Juust.

Mis omakorda tuletab meelde, kuidas PiKi meile loengus kana ja kukke tegi. Eesmärgiks oli tuletada rebastele meelde, kas keegi mäletab looma-ja linnuhäälte sõnu või on neid yldse väiksena kuulnud. Tema näidetes ytles kana: "A-a-aasta läbi paaljaajaalu!" ja kukk vastas: "Kustmasuullesaaan!" Aga mitte tekst ise ei olnud oluline, vaid see, kuidas ta kanaks hakkas selle juures.

Kujutatagu nyyd endale ette - vanem, suurema kondiga naisterahvas upub peadpidi oma õlgade vahele ära, pea hakkab sammude taktis yles-alla käima, vahepeal soputab veel tiibu ka. Ja siis karjub yle auditooriumi. Ei olnud naljakas. Kirjeldus võib olla, aga olukord minu jaoks vähemalt ei olnud. Ma ei oska öelda, kas ma olen kunagi näinud niivõrd edukalt kellekski hakkamist. Looma mängimist, looma moodi tegemist olen kyll. Aga loomaks olemist omateada mitte. Meeldejääv lugu igastahes.

A., ja mõned Akadeemiad sain siiski kätte. Umbes minuti pärast käruga prygikasti poole mineva hunniku otsast. Napp lugu.

Midagi oli veel... Mh, ahjaa, näiteks see, et loovkirjutamises, kus ma tõepoolest tegin kõik oma koduse töö mitu päeva varem ära (luuletekst, mitte proosa, yldiselt), ei läinud seda poolt kodutööst yldse tarvis, mille yle ma uhke ja rahul olin. Öeldi hoopis, et eks me tegeleme siis sellega järgmine kord. Aega lihtsalt ei jätkunud. Ole siis veel tore ja aktiivne.

yht-teist

Kevad. Noh, niisama, ringijooksmise mõttes. Tahan sinna ja tänna, Londonisse ja Pariisi (aga mitte Nuustakule.) Ja Birkasse ja kuhu kõik veel.

Mulle meeldib uusi asju teada saada. Igal võimalikul ajal ja kohas ja kombel. Kool on selle poolest äge, aga mõtteainet tuleb ka mujalt, viitsi ainult vaadata-kuulata-lugeda. Hetkel on koolist veel vaimustus, kõik ylesanded saavad korralikult tehtud õigeteks tähtaegadeks... Seda on kyll ilmselt palju loota, et selline seisund ka edasi kestaks, aga sellegipoolest. Eesti kirjanduse loeng on põnev - kuigi õppejõud kipub natuke yhelt teemalt teisele ära vajuma aegajalt, suudab ta seda siiski parajasti niipalju teha, et huvitav oleks jälgida, aga vajalik osa saaks ka kõik ära räägitud. Suurepärane.

Kellel on yksikuid kõrvarõngaid, millest võiks loobuda? Mul on paar ehtemõtet nendega seoses. Kuulutustest veel - kas keegi ihaldab endale yht komplekti n-aegseid kerilaudu? Korralikud ja kasutatavad, annaks niisama ära.

Ära andmisest... poest antakse meile veidi vanu Loomingu numbreid. Muidu läheksid prygisse, aga enne toodi tahatuppa, et kes tahab, võtaks kaasa, mida on. Aastast 2008, ja mitte kõiki pole alles. Mõned Akadeemiad ja ports Tähekest (2009) on ka, ja törts Teater.Muusika.Kino. (Homme lähen sealt läbi - kes huvi tunneb, võin ehk midagi ära vedada, kui täna ära ei visata. Antagu teada.)

Klaviatuuri puhastasin. Nyyd yks või kaks klahvi on veidi vähem tundlikud vist, aga kui nii peaks olema, siis see on korrastatav.

Olen veidi fragmentaarne, aga ei ole tahtmist yhestki asjast pikalt rääkida. Mainin lihtsalt läbi käinud teemasid ära.

Vahepeal pidin juba muretsema hakkama, sest paistis, et uus blogidesulgemise laine on kusagilt lahti läinud. Selgus, et vara kartsin, ja ilmaasjata. Positiivne.

vihast ja tuttavatest

Täna oli tuttavate inimeste vaatamise päev. Muuhulgas ka tööpäev, aga mitte iga päev ei õnnestu siin linnas näha kolme tuttavat nägu (jõulude ajal tööl olemise võib vast arvestusest välja jätta). Erandkorras sai yle vaadatud Faramir (sest teda eesnime järgi nimetades, nagu ma vahepeal juba mõttes ära harjunud olen, tekiks segadus nii minu peas kui teksti omas) ja kaks kolmest "aktiivsest" HMSlasest. Eraldi. (Eraldi on oluline märksõna tulevikuks, sest ilma selleta tekib liiga palju kombineerimisvõimalusi. Arvestades, et ma nagunii ei mäleta siis enam, keda ma mõtlesin, tuleb märkused juurde teha, et oleks võimalik takkajärgi tuvastada.) Yhe kaaslannal oli samasugune seelik, nagu mulgi. (Ripub selja taga kapis.) Täitsa naljakas oli, aga seda ma muidugi ei öelnud. Ilus seelik on, pole midagi parata :D.

Aga ärkasin hommikul ja vihastasin ennast sinisekirjuks. Kui midagi reklaamib ennast seoses mõistega hõimu-, kandes kaane peal vöökirja või sellest inspireeritut ja/või rahvariideid, siis mõtleb kergeusklik vaataja ju ometigi esmapilgul, et äkki ongi midagi ilusat ja head tehtud ja jagatakse nyyd euroliidu raha eest postkastireklaamina. Tyhjagi! Tegin lahti, esimene asi mis silma jäi, rääkis misjoni vajalikkusest. Kontekst ei jätnud kybetki kahtlust, mis sorti misjoniga tegemist. Vot siis ma saingi tigedaks. Alguses mõtlesin, et pildistan ta kurivaimu ylesse ja karjun võrguavarustes nii kõvasti, kui oskan. Nyydseks olen kahjuks vales toas ja õnnetus on korrus allpool laua peal, ei mina viitsi enam minna teda sealt otsima. Tige olen siiski. Ennekõike sellise... pettuse pärast. Kahtlemata on vajalikud ka säärase sisuga bukletikesed - kellelegi kusagil. Aga see ilusasse rahvalikku kuube ryytada on ikka seatemp kyll. Justnagu neil endil symboolikat, millega ringi lehvitada,kohutavalt vähe oleks. Sama tige oleksin mõistagi ka juhul, kui sellise teoga oleks mõni muu seltskond hakkama saanud. Aga aitab selle peale mõtlemisest. Muidu saan veel nii pahaseks, et võtan nimelt kätte ja teen teoks yhe hommikul soovitatud plaani.

Niite käisin täna välja võtmas. Nyyd on imelik suhu vaadata - viimase tagumise hamba taga on auk. Konkreetne lahtine auk. Kasvavat varsti kinni, aga ikkagi.

Mida veel? Ahjaa, avastasin, kui suurepärane tulemus jääb, kui kasvõi poest ostetud vildilehekesele viltimisnõelaga sõbivas toonis lõngajuppi kylge torkida. Kavatsen endale pyhapäeval sellisel kombel tasku valmistada. (Miks mitte, seeliku juurde väga hea asi!)

raisk...

Yhe ja teise asja peale ja hetkel pigem poolpositiivselt.

Esiteks selle peale, et ma olen ikka tola kyll. Mul oli mõte, võibolla muidugi, et reaalsusele mitte vastav idee sellest, kuidas saaks langeda 45 korrust, maha jõuda ja edasi jalutada. Ma kirjutasin selle uitmõtte ylesse, kui ta tuli ja ta on alles. Ja ta ei ole tekst, sest ma ei oska ennast väljendada.

Teiseks selle peale, et inimestel tuleb hirmus häid mõtteid. Võtab sõna otseseimas mõttes siin arvuti taga kilkama, kui hea mõõõ-te! (Vrd. "Kui hea raamat!"). Võtab kohe niisugusesse vaimustusse, et kui siis paar minutit hiljem meenub, et esiteks olen ma ka ajaliselt kyllaltki hõivatud tudeng (reaalselt vähemhõivatud kui tohiks, st, logelemiseks leiab alati aega ja asjalikeks asjadeks eikunagi) ega saaks ka asjade parima käigu juures kohe kuidagi käsi kylge lyya; ja et teiseks elame me kõik siiski paraku pärismaailmas, kus heade ideede töösseminekut takistab alati miljon pisiasja või mõni kavalasti sõnastatud seadus, vot siis on kyll tunne et maailm on kohe äraytlemata ebaõiglane. Sest nii head mõtted väärivad teokssaamist.

Kolmandaks selle peale, et täiesti, absoluutselt ja tõeliselt ootamatutest kohtadest, niiöelda "võsast" hyppavad ikka ja jälle välja mõtted-sõnad-nimed-laused, mis ehmatavad. Mitte oma olemuse, aga ootamatu väljahyppamisega. Ehk siis, loen mina rahulikult yhte oma igapäevaringi blogi, täiesti pahaaimamatult jään kaasa mõtlema ja olen loetavale lahti, ja sealt hyppab näkku jälle mõni, kellest poleks sealtkandi juttude lugemist eluski uskunud. K'st rääkimata, tema jõuab yldse liiga igale poole. (Mis mõttes: dragon, mägi, vähemalt pool mu igapäevasest blogiringist, pidevalt jälle tema... . Mitte et see halb oleks, aga.)

Ja siis mõned mitte-raisk asjad ka. Näiteks loeng pealkirja "Loovkirjutamine", millest ma vaimustuses olen. Mille koduse töö ma kavatsen tõepoolest esimesel võimalusel ära teha. (Äkki peaks kohe pihta hakkama?) Milles ma kavatsen julgeda oma koduse töö ka suuliselt ette kanda. Pool ylesandest oli nimelt võtta kaasa "tekst, mis on mind kõige rohkem mõjutaud" ja seda analyysida - kuidas ja miks just nii ja nii edasi. Teise poole ylesandest.. sellega läheb ilmselt raskemaks, sest selle... temaatika ja stiil on mulle võõravõitu.

eeh, elu! niiks!

peast muinas

Lugesin Dragonist kõike seda sina värskelt tekkinud taaskehatajate juttu ja suvi tuli meelde. Täpsemalt see, kuidas ma täitsa muinasvarustuses magasin korraliku nõmevihmaga pingule tõmmatud linasest riidest telgis. Ei, siiski, nahkadele panin alla niiskusthoidva kile, säärase, nagu neid piknikuteki nime alla poest leida võib. All siis lammas ja põhjapõder, peal mina ja mu riided pluss kõik muu kaasa võetud villane. Magada oli soe ja pehme, hommikul ärgates ise kuiv, asjad kuivad. Võrdluseks: kõrvalolija tänapäevane magamiskott tahtis põõsa peale kuivama minna. Telk lasi suuremate vihmapiiskade puhul natuke pisikest pihu surva mõjul läbi, aga ei tilkunud kusagilt. Tänapäevasemate telkide kombel telgiriidele vastu minna muidugi ei saanud. Plussidest-miinustest veel: kogu mu kraam võttis ruumi umbes yhe keskmise seljakoti jagu, pluss asjad, mis käekorvis kaasas olid. Seda on kahtlemata rohkem kui magamiskoti jagu, aga kõik see peal ja ymber olnud villane oli samal ajal seljariie, st, mul oli seljas yks ja kaasas teine vahetus, kui isegi mitte rohkem. Pole yldse paha variant, mulle tundub.

Ma lihtsalt ikka veel ei suuda ära imestada, kuidas kogu see kraam ikka ja jälle mu ootusi yletab. haldjas riputas kusagile oma võrgukoju yles pildi oma eelistatuimast rõivamoest. (Olen laisk, ei lingi ega midagi - kes järgi vaadata ei taha-viitsi, leppigu seletusega, et vaipseelik, vaipkleit ja vist oli mingi pikkuses villane särk (aga võis olla ka linane) pluss kõik mitte-kangaline ilu mis sinna juurde käib) Arvan, et see on yhtlasi täiesti paras käimariie siinkandis umbes kynnipäevast kolletamispäevani, kui kesksuvine lõõskava päikse käes heinateoaeg ehk välja arvata.

Niipalju siis vana asja vaimutusest.

Tegelikult olen ma ikaldus, ikka ja jälle. Täna sain hakkama valel ajal tõusmisega - ehk siis, sätin omateada äratuskella 7.00 tirisema ja kujutan ette, kuidas ma olen tubli ja lähen ennast arvutiloengusse registreerima. Aga jääb umbes yks klikk tegemata ja kell heliseb nahhaalselt harjumuspäraselt 8.00. Õnneks pole sellega veel midagi katastroofilist kadunud, sest neid loenguid ikka mõned veel leidub. Kuid sobivate kellaaegade leidmine ei olegi nii lihtne, kui võiks arvata, sest yks hommik ei sobi liiga pikaks veniva päeva pärast, teine jälle sellepärast, et kaugemalt tulles ei pruugi kohale jõuda. Ja kolmas õhtu ei sobi varase linnast lahkumise puhuks ja neljandat päeva tahaks lihtsalt loenguvabaks jätta. Ja nii edasi. Siiski mõned kõlbulikud ajad veel leiab.

Aga kui jamad kõrvale jätta, olen tubli. Teen kogu aeg kõike ebavajalikku.