meigist ja muust

Seoses sellega, et olen viimasel ajal edevaks kätte läinud (või nii mulle endale tundub vähmalt), mõtlesin, et kirjutan veidi oma lähenemistest enesekaunistamisele, täpsemalt meik või muu salongi-hoolduse teema. Ehted jätan praegu kõrvale, need on hoopis teine teema.

Esiteks jagan igasugused näovärvimised kahte gruppi. Yks on see, kus yritatakse saavutada võimalikult loomulik tulemus, teine on kunst-eneseväljendus.

Alustan teisest, sest see torkab rohkem silma ja on võibolla lihtsamini määratletav. Selle hulka kuuluvad yhteviisi nii tsirkuse klounimaalingud kui moelavade suured, silmatorkavad ja sõnumitkandvad värvimised. Yhendab yks: enamasti tänaval nii ei käida. (Kuigi oleks ju mõeldav ka...) Värvija-kunstnik, ykskõik, kas ta on siis ise ka kandja või mitte, väljendab ennast selle kaudu, ysna samamoodi kui igayks, kes värviga pinnale läheneb. Lihtsalt, lõuendi asemel on inimene. Võib meeldida, võib mitte meeldida, aga näeb välja ausalt kunstlik. Mitte keegi ei yrita ju väita, et ei, teate, mu silmaymbrus ongi loodud selline rohelise-sinisekirju! Igal juhul, väljendusvabadus ja kõik juurdekuuluv - käi või klounimaalinguga.

Esimene on salajasem. Sellesse gruppi liigitan kõik selle, mida mitmedki naised igapäevaselt teevad - veidi värvi ripsmetele, veidi põskedele, veidi huultele - eelistatavalt nii, et keegi aru ei saaks, et värvitud yldse on. Jah, ma olengi selline! Kogu aeg olnud! Mis mõttes ei usu? Sellisesse värvimisse on ka palju suhtumisvõimalusi. On neid, seda ei salli: see liigutub nende arvates petmiseks. Teistele jälle meeldib, väite järgi, et igayks tahab ju ilus olla ja pole tarvis, et mõni väike viga muidu tipptasemel olemise ära rikub. Niipalju esteet olen isiklikult kyll, et silmale koledat asja uuesti vaadata ei taha. Teistele ebameeldivat elamust ka parem ei pakuks. (See, mida täpselt väikseks veaks loetakse ja kui nõudlikud standardi suhtes ollakse, jääb ka välja, sellest on igal pool mujal liiga palju juttu olnud, mul pole midagi lisada.)

Kust läheb piir nende kahe asja vahel? Ma arvan, et eks ta kusagilt umbes sealt lähebki, et kas peab mõjuma olematuna või ei pea. Meelde tuleb yks naisterahvas, keda olen kohanud ainult tugevalt tumedaks värvitud huulte ja väga konkreetsete silmadega. Tema puhul ytleks kyll, et olgugi värvid pigem traditsioonilised (suu ikka punane, mitte hõbedane, jne), on tegemist siiski selle kunstima tyybiga. See on ju osa eneseväljendusest, kuvandist, mida teistele tahetakse meelde jätta. Iseenda värvilised kyyned liigitan ka sinna alla. Kasutan võimalust, et rõhutada yhte või teist parajasti tihemini pruugitavat nahka.

Kõike seda palun, eksole, mitte lugeda kui yleskutset yheks või teiseks ja kes mind vähegi teab, mäletab ilmselt, et ma pigem ei värvi ennast ja pean seda pigem yleliigseks, aga tehku teised mis tahavad ja kuidas ennast paremini tunnevad. Otse hukka ka ei mõista - on ju päris hästi võimalik aru saada, et mitte igayks ei taha iga hinna eest kuidagi tavaväliste vahenditega edasi pyrgida, kui seda tava sees piisavalt lihtsalt saab. Need lihtsused ja keerulisused on isiklikud ja igayhel erinevad, nii et kes oskab, siis miks mitte? Kui see nyyd hirmus segane tundus, siis öelge, proovin ymber sõnastada.

Selline natuke kirjandi moodi mõtisklus tuli. Elulist pole midagi suurt rääkida, kõik areneb vaikselt ja tegutseb ja kypseb. Isegi maasikataimekesed, mida ma täna harvendasin, kasvatavad juba teist paari pärislehti. Seda tööd tuli pintsettidega teha, sõrmed on liiga suured. Natuke naljakas oli kyll.

suvi? mismõttes, kevad ju...

Kui ma trollist maha tulin, lõhnas vihm suve järgi. Kogu siinne linnaosa oli seda sooja ja natuke tolmust krabistava vihma lõhna ääreni täis. Nii ylieriliselt mõnus, et ma ei saa aru, kuidas nii saab.

Töö juures oli see-eest eriliselt nõme päev. Seda arvasid ka kõik teised õhtused lõpetajad, muide. Pole tõsi, et yldse midagi teha ei olnud, oli kyll, pidevalt justkui oli ka, aga kuidagi väga surnud vesi. Mõni päev kohe on selline.

Mitte midagi ei käi peas ringi, isegi yhtegi ideepojukest mitte. Õudne.

juhtumine

Minuga juhtus või ma avastasin täna kummalise loo. Seda on raske seletada, kui alustada algusest - sest enne algust on minevik, nii et ma alustan sealt.

Umbes nelja aasta eest, kui ma käisin gymnaasiumis, saatis õpetaja mind mingisugusele koolidevahelisele saksa keele teemalisele yritusele. Kõige lihtsam on seda edaspidi nimetada olympiaadiks, kuigi ta päriselt seda ei olnud - rohkem mingi workshop. Töö toimus sektsioonides, mina liitusin loovkirjutamise teemalisega. Yritus kestis kaks päeva, teise päeva lõpuks oli mul olemas lyhike jutuke teemal "Suvine elamus" vms. Teksti saime lõpuks enda kätte, mina trykkisin ta veel arvutisse ka, nagu ma toona juba kõigi pikemate ja loovamate kooliasjadega tegin.

Nyyd, nädala eest, ulatas õde mulle koolist tulles suuremat sorti kokkuvolditud papplehe. Mu enda toonane saksa keele õpetaja, kes ikka veel samas koolis töötab, saatis mulle sellesama pisikese jutukese. Konkreetselt see eksemplar oli ilmselt kusagil yleval rippunud ja vastavalt formaadis. Juurde oli kirjutatud, et õpetaja tahaks saada selle teksti eestikeelset tõlget (ja saksakeelset originaali) arvutis, et see panna valmivasse kooli juubelialmanahhi. Täna võtsin viimaks kätte ja asusin asja kallale.

Laisk nagu ma olen, uurisin ma kõigepealt, kas see tekst ei ole mul ometi arvutis olemas. Ja mis selgus: minul oli ta olemas kyll, aga õpetaja variant oli vahepeal kõva toimetamist näinud. Oleks asi olnud ainult keeleline, poleks midagi. Aga originaal, mis mul oli, oli poole lyhem! Lisandunud oli peamiselt poole lause pikkuseid klišeekohtasid ja isegi yks lyhikesevõitu lõik. Ehk oleks sellegi enam-vähem maha vaikinud, kui muudetud tekst oleks parem. Ei ole ta midagi. Ilmselt on keegi yrituse korraldanud kooli õpetajatest leidnud algse teksti ja seda hiljem väljapaneku jaoks kohendanud. Heade soovidega, aga oma mõtetega. Mõneski kohas minu algset ideed muutes või sellest sootuks mööda pannes.

Tõlkisin ja saatsin oma õpetajale mõlemad variandid, et ta neid omavahel võrrelda saaks, aga ytlesin kirjas ka, et kui algne versioon almanahhi jaoks piisavalt hea ei ole, siis muudetu peaks sealt hoopis välja jääma. See pole minu tekst, no ei ole. See pole see, mida ma öelda tahtsin, see on mingisugune vägivald ja enda nime ma selle kyljes kindlasti näha ei taha. Õnnetu lugu igal juhul.

Peale kirja saatmist mõtlesin korraks veel järgi. Äkki ma olen väiklane, kui ma sellise asja kallal norin? Teine tahtis ju ainult head, kuidas ma siis olen nii ylbe ja protesteerin? Mõtlesin, et olen, teate, jah. Kui see on ylbus, siis olen. Vabandust, aga mulle ei pea meeldima, mis tehtud on. Isegi kui head taheti, siis, kui välja tuli nagu alati, võib selle eest (verbaalselt) ka saada peksa nagu alati. Hea soov päris kõike ikka ei vabanda; selline "kaasa aitamine" on yks nendest asjadest.

Selline inetuvõitu lugu tänasel ilusal päeval.

keerulised yllatused

Täna on olukord veidike parem. Ma ei ole lugenud mitu tundi järjest kummalisi ingliskeelseid lyhitekstikesi ja seetõttu ei kipu ka päris nii hakitult kirjutama.

Märkimiväärset tänasest: punkt YKS. E"S" on googlevõlur. Eesnime ja kahe fakti järgi leidis ta inimese ylesse. Mis, muide, olgu ka mulle hoiatuseks, et võrgust on tegelikult päris lihtne igasuguseid asju leida. Igayhe kohta.

Aga see olgu mulle hoiatuseks ka veel kord selle sõna juurde, mis soovitab mitte kysida, kui pole kindel, kas vastust yldse teada tahad. Mõnikord on ka positiivsed ja oodatud ja loodetud vastused asja keerulisemaks tegevate omadustega. Siinkohal siis avastasin positiivseid asju mitme võrra rohkem kui oleksin arvanud ja muidugi läks mu elu seevõrra keerulisemaks.

Tegelikult ei maksa seda väga tõsiselt võtta, sest kõik ylalpoolne on kirjutatud muigega ja heas mõttes. Heas mõttes keeruline on ka täiesti aktseptaabel kontseptsioon. (Ärge kysige, miks võõrsõnaline, ma ei tea ise ka.)

Mida veel. Elu on hirmus tore, mis siis või just selle pärast, et mul on kevad peast läbi puhunud ja kergitab katust. Kõik on hästi, mis siis et otseselt mdiagi fantastilist justkui polekski.

hakitud ja öine

Pidin just postitama suure tyki teksti selle kohta, kuidas kevad mulle pähe hakanud on. Otsustasin, et ei, sellest ma ei räägi.

Räägin hoopis, et maailma usundite loeng, kuhu ma yle tyki aja taas kord jõudsin, jäi täna hoopiski ära. Ärajäämine selgus pool tundi peale loengu algust, kui kylalisõppejõud Tartust ikka veel kohale polnud jõudnud. Nii tore.

Eesti on väike ja mul pole nimemälu ollagi ilmsesti. Neiu, kellele ma just myysin 2,5 m kõlapaela, on yhe meie peakontori töötaja tytar.

Kirjutaks kõigest ja pikalt, aga kell on palju, ma olen viimased tund aega lugenud kohutava keelekasutusega ingliskeelseid sõnumeid ega suuda seetõttu kuigi pikalt yhe mõtte juures pysida. Headööd.

Ei, see tuleb ikkagi ära märkida, et sain neljapäeval Liisa käest kätte yhe vahepealse peaaegu-sinise märkmiku, mis muuhulgas sisaldab kõik mu ilusasti välja kirjuatud viiteid vanadest aegadest, toonasest riietusest ja kõigest muust, mis ma kunagi KO jaoks läbi lugesin. Antud vihik sai lootusetult kadunuks kuulutatud umbes kolm aastat tagasi, kui mitte veidi varem. (Kuupäevi ei sisaldda, kyll aga viiteid toimuma pidavatele või toimunud syndmustele, mis aitavad kõike dateerida.)

kokkusaamisest ja katustest

Kui inimesed hakkavad ilma suurt midagi tegemata, lihtsalt tantsimise peale mulle mõjuma nagu parimat sorti autosõit, saab sellel olla ainult yks põhjus. (Aga nii otse ma seda võrgus välja ei ytle.) Fakt on, et veel koju jõudes, peale poolt või enamat tundi stiimulivaba mökutamist vajas inimeseks olemine kõva tahtejõupingutust.

Kilkan tegeikult hoopis, et kokkusaamine Kohvicumis oli mu algsele ettevaatlikule suhtumisele vaatamata hirmus tore ja kosutav. Algne ettevaatlikkus nägi välja nii, et kui ma kohvikusse sisse astusin, ei näinud ma seal yhtegi asjakohast nägu esimese hooga, ainult yht tantsuklubilist gymnasisti. (Inimesed on kinniste ja lahtiste juustega väga erinevat nägu ja eriti võrgus ei saa pildi järgi pikkuse kohta järeldusi teha.) Olin oma kohviga just siis tema lauda maandunud, kui enne minu poolt kinniseks arvatud uksest sisenes järgmine hea inimene. Tema oli minu õnneks ilmselt osa asjakohase rahvaga varem kokku puutunud, määras laudkonnale sildi (või siis pealkirja, suuliselt, aga piisavalt valjult et ma asjadest aru saanuks.) ja edasi sain ma natuke aega kõrvu teritada kirjandi lugemise kõrvalt. Lõpuks võtsin siis ennast kokku ja astusin juurde kah. Kui ma olin oma viisakusetut kõrvaltkuulamist vabandanud, õnnistati mind kallistusega laua äärde. (Mis võib klada hoopis teisiti kui peaks, aga las olla.) Ja edasi läks huvitavaks.

Muuhulgas sain hakkama ka seltskonna vähendamisega yhe inimese võrra. See nägi välja nii, et istutakse laua ääres, siseneb ja märkab järgmine huviline. Tuleb, vaatab seltskonda, mina vaatan vastu. keerab otsa ymber ja läheb yles mari yritusele tagasi. Seepeale tundsin ma ennast veidi syydi (kuigi ei peaks) ja võtsin endisest rohkem sõna. Ei peaks seetõttu, et täiskasvand inimesed ometigi, ja kui ikka veel ei suudeta mind seltskondlikus mõttes aktsepteerida, siis noh... saadagu yle! Mina omateada sain. Elu on edasi läinud, vähemalt minu oma kyll.

Aga ma kaldun kõrvale. Vaatamata kõigile mu osaliselt kunstlikult tekitatud kahtlustele oli asi väga väga tore. Eelpoolmainitud kosutavus tuleb just sellest, et harva saab rääkida millestki väheke ajukamast kui eilne lõuna või naabritädi uued hambad. Iga võimalus on seetõttu palavalt oodatud ning just seda kinnitasin ma ka endale, kui ebakindlaks muutusin.

Mis veel? Kell on palju, aga magama veel ei saa, homseks tuleb paelake valmis saada. Võibolla on samas tark mõte praegu magama minna ja homme esimese kellaga ylesse tõusta. Värske pea töötab paremini ja nyyd, kui katus on vaikselt tagasi omale kohale hiilinud, on väsimus korralik.

elu, ilma lisadeta

Endiselt pean ma meeles pidama, et ei ole vaja ennast ära nikastada, pyydes maailma pysti tõsta. Maailm oskab seda ise väga hästi, kui mina vahepeal yhe öö magada saan.

Homne päev oligi päikseline nagu ma eelmises postituses soovisin. (Nyyd võib veidiks ajaks pausi teha ja mõelda, mis imeline keel on meile antud, kus ma saan kasutada sõna homme millegi kohta, mis on juba toimunud. Keeletoimetajalikult korrektne oleks ehk siiski selle asemel öelda järgmine, aga homne tundub loogilisem.)

Käed on tööd täis ja päevad kohtumisi-kohustusi. Veel napilt vähem kui liiga palju ja just nii peabki kevadel olema. Ilus kulukevad on, vist veel viimaseid päevi. Avastasin just, et eile oli 18. mahlakuu päev ja ma ei pööranudki sellele suuremat tähelepanu. Tänase tähistamiseks võiks ka midagi head ja ilusat teha, aga kell on juba liiga palju. Mis eile oli? Päriseile oli selge ja terav noorkuusirp taevas, kui töö juurest koju tulin. Huvitav, kustkaudu või miks ma mäletan jalgsikäimist mööda pikka sirget ja liiklusrikast tänavat, kui ma olen viimased mitu päeva unustanud salli kaela panna ja seetõttu pidanud trolliga koju sõitma.

Täna oleksin äärepealt loengu maha maganud. Avastasin nädala eest, et eriti hea variant ärkamiseks, kui seda ei pea ette võtma varahommikul, on määrata ära mitumitu äratust, nii umbes tunniste vahedega. Ma suudan reeglina tirinate peale niikauaks mõistusele kyll tulla, et vaadata, mis kell on, ja mõelda, kas kuhugi oli kiire või oli midagi vaja tingimata enne kiiret ära teha. Täna aga juhtus nii, et kui ma viimase äratuse kinni lykkasin ja hetkeks silma looja lasin, ärkasin alles kaks tundi hiljem ja avastasin ehmatusega, et pean peaaegu kohe olema asjalikult keset linna. Kymne minuti pärast olin uksest väljas ka.

Mida ma teen? Plaane teen, käsitööd teen, iluprotseduure teen ka veidike. Kevadine enesehoolitsushoog, mis aegajalt välja lööb. Yritan muuhulgas mingi loogika saada sisse kunagi ammu yhe olympiaadi tarvis kirjutatud saksakeelsele tekstile, mis nyydseks tundub lootusetult kyyndimatu, ent mida õpetaja tahaks eestikeelsena näha saada.

Mida ma ei tee? Väga paljut, mida vaja oleks, näiteks ei loe ma ikka veel Kalevipoega, mis kohustuslik kirjandus on. Näiteks ei saada ma hetkel neid kolme meili, mida mult oodatakse. Meilindus on must lootusetult kauge - reeglina loen postkastist läbi oma igapäevased listid, kui seal midagi liigub, aga meilide saatmine tundub kuidagi eriti keerulise ylesandena. Võibolla sellepärast, et neil oleks viisakas pealkirju omada, aga võibolla muu pärast.

Mida veel? Ersa keele õppejõudu kiidan taevani. Talle peaks ka meili saatma, aga noh jah.

halba hea juurde

Ja et elu liiga ilus ja tore ei oleks, juhtub alati midagi.

Seekord tabas mind ootamatult yks meil Tarbatu listis. Ma ei teagi, kas ma loodan nyyd, et mõtlesin sel hetkel yle, kui selle tähendus kohale jõudis, või mitte. Kahjuks oli parajasti vihmane ilm ja ma ise paar nõksu liiga magamatane, muidu... poleks mõtlema hakanud või midagi. (Kui kõik on nii nagu mulle paistab, siis) Tegelikult peaks ju õnne soovima ja ainuke kurbus tohiks olla kurbus osalemata peost.

Mingil kombel õnnestub mul sellegipoolest nukerdada veel mitme asjasse ainult väga äärest puutuva teema yle, aga ehk aitab uni või ilmamuutus selle vastu. Päikesepaistet oleks homselt päevalt kyll palju tahta.

Ometigi on mul umbestäpselt kolm päeva aega, et ennast kokku korjata ja uuesti jõuda seisundisse, kus ma ennast ilusaks, targaks ja toredaks pean. Ametlikult on põhjuseks tantsuklubi (ja sealne silmarõõm), tegelikult on see veidi nõrgavõitu põhjus.

Mõtted on hirmus katkendlikud, aga see tuleb päris kindlasti väsimusest. Magasin vist umbes 4 tundi.

*ovatsioonid*

Kes õpetaks mind hundiratast viskama? Või saltot? Ei, tegelikult ma ei kavatse sellega tegelema hakata, lihtsalt väga, väga, väga ylevoolav elevus on. Suurtsorti lootus, et kõigest sellest midagi välja ka tuleb. Aga äkki tulebki?

Nii palju oli ytlemist, aga see emotsioonipahvak unutas kõik ära.

Ainult see jäi meelde: kas keegi, kes prantsuse keelt mõistab, ytleks mulle palun, kas se tegusõna juures selles keeles tähendab, et tegusõna on enesekohane?

laiskus ja uudishimu

Teen pidevalt justkui midagi, aga ykski asi tehtud ei saa. Mõtlen liiga palju, magan liiga palju, jobutan liiga palju.

Homseks peaks mingi valiku luuletusi jälle välja otsima, nagunii tahetakse, et ma midagi loeksin. Seda tahetakse alati ja kõigilt, ma ei pea ennast ses osas eriliseks. Sellegipoolest on meeldiv, et aegajalt hästi arvatakse.

Viimane suurem teema, millele ma mõtlema jäin, on yks harjumus. Harjumus, mille ma enda kyljest olen avastanud, teiste kohta ei tea. Nimelt kipun ma oletama, et kui kellelegi millestki rääkinud olen, mis hiljem edasi areneb (või mitte), st, elu poolikutest lugudest, siis ehk huvitab neid hiljem, mis antud asjast sai. Sellisel arvamusel ei ole iseenesest ilmselt mitte mingit alust ja mul pole aimugi, kust see pärineb. Ometigi (haa! inspiratsioon ehte jaoks! *kõrvalepõige*) teen seda ja arvan nii, lootuses, et kui kedagi segab, siis mind peatatakse ja öeldakse see kohe ka välja. Mind ennast huvitavad need follow-upid kyll. Samas ma lähenen nagunii teiste inimeste eludele hirmus seriaalilikult ja ysna arvamusevabalt. Eriti sel ajal ja aastaajal, kui mul endal elu ei ole, on need väga oodatud kõrvalepõiked, aga ainult sel määral, kui seda ise rääkida tahetakse.

Niisiis võib mind yhest kyljest pidada teatud tyypi seriaalide sihtpublikuks, aga teisest kyljest - telekast vaatan ma selliseid asju yliharva. Mul muudki teha, eksole, pealegi on elu alati põnevam, ettearvamatum ja vähem klišeesid täis.

Nyyd tuleb ette võtta kas artikkel tulevaks teisipäevaks, luuletuste väljatrykid või nõelatöö. Pole ilmselt keeruline ära arvata, millisega neist kõigepealt tegelema hakkan.

Tigedavõitu

Jälle on tykk aega mööda läinud sellest, kui ma viimati võrgust loetu peale nii kõvasti ärritusin. Nimesid nimetamata sattusin lugema mõtteavaldust, mis paistis päris tõepoolest väljendavat suhtumist "Aga miks mulle peaks korda minema, et see Poola lennuk päris mitme inimesega alla kukkus?" Asja poliitilist kylge on juba lahatud ja lahatakse kyllap veel. Mind ärritas natuke teine osa suhtumisest, kuigi ma nyyd keset kirjutamist hakkan vaikselt taipama, et jah, tõepoolest, ka nii ilmselt on mingil kombel võimalik mõelda.

Tigedaks tegi selline oma nina otsast kaugemale nägemisest keeldumine või võimetus selleks. Mina ei oska kaunisti põhjendatult seletada, miks täpselt see on traagika Poola rahva jaoks. Kyll aga saan ma aru, et suure tyki riigi ladviku yheaegne hukkumine tekitab hirmus palju jama ja pingeid igal juhul. Tylikas, kui puhtpraktiliselt ja kylmalt mõelda. Inimlikust kyljest aga tahaks kohe ja otse protesteerida igasuguse suhtumise vastu, mida saab kokku võtta sõnadega "Aga mis meil neist, endalgi häda kaelas."

Minul on kyll poolakatest kahju. Ei ole ju neilgi asjad liiga hirmus hästi just ja nyyd veel selline mats. Võibolla olen noor ja loll, aga arvan, et päris kindlasti ei ole iga viimne kui poliitik siga inimesenahas. Kui siis mõni selline väiksem ja roosam põrsas jõuab kuhugi, kus ta on võimalik midagi head teha või vähemalt suurema halva tegemist ära hoida (kasvõi sellega, et hõivata koht, mida samal ajal ei saa halvemate asjade jaoks kasutada), on ta riigile ja rahvale kasulik, tal on mõju. Oma tegevuse kaudu, nagu ma just näitasin, võib teda lihtsuse ja selguse mõttes lugeda "heaks". Hea inimese surm, eriti kui tal on mõjuvõimu, on paljude jaoks halb. (Siinkohal kommentaarid selle kohta, kuidas ma ei tea, millest räägin, endale hoida. Tõepoolest, olen väheinformeeritud kõigi hukkunute mineviku osas, aga keeldun uskumast, et seal iga viimne kui yks läbi ja lõhki halb inimene oli.)

Võiks mõelda ka sellele, kuidas me tahaks, et teised loose suhtuksid, kui meie riigi ylemine ots korraga palju hõredamaks jääks. Kellele meeldiks, kui mõne teise rahvuse esindaja selle peale ytleks: "Aga mis meil neist?!" Või parastades; "Olidki nõmedad, parem ongi, et surma said?!"

Hoolivust võiks ikka natuke olla.

Mis sellesse puutub, kuidas nii mõelda saab, tuli mulle meelde, et tõesti, kui on ikka pingutus parajasti (ykskõik, kas fyysiline või vaimne) selline, et veri ninast väljas, siis kipub oma särk ikka kõige ligem olema, olen isegi kogenud. Mõnikord on tõesti enda nii palju häda käes, et ei jaksa iegi kaasa tunda. Saab nii, mäletan. See ei pea mulle sellepärast veel meeldima või yldse vastuvõetav olema. Ma lihtsalt ei usu, et meil häda veel nii käes oleks. Ei surda veel tänaval sadade kaupa nälga - siis võibolla tõesti ei oskaks enam.

Aga selles osas, et "nädal aega saavad poliitikud nyyd kriisiga tegelemisest viilida", siis võiks kõrvale panna ka kysimuse, kui palju selle nädalaga siis meil endil hullemaks läheb või kui palju keskmiselt võiks paremaks minna, kui õnnetust juhtunud poleks. (Ehk siis, kui selle nädalaga nagunii suut midagi tehtud poleks saanud, siis milleks lamenti lyya? & vanasõna "Loll on see, kes vabandust ei leia".)

Et lõpp liiga ära ei vajuks, kordan uuesti - ma ei salli kohe yldse sellist hoolimatut suhtumist, ykskõik kas tegemist on meie enda, Euroopa või mõne muu maailmajao riigiga. Nii tugevalt ei salli, et esimese hooga tekib siiras kysimus, kuidas nii saab ylepea mõeldagi.

***

Aga teine asi oli veel. Jabur, kuidas ma juba teist korda mõne päeva jooksul loen nõusolevalt noogutades ja kaasa mõeldes lehekylge, kuhu ma tavaliselt kord kuuski ei satu ja kuhu sattumist ma õigupoolest täiesti sihipäraselt piiran ja väldin, kui asja ei ole. Ei taha, et liiga tugev jalajälg alles jääks - asjad nagu Google Analytics võimaldavad päris paljut välja selgitada, nagu ma olen avastanud. Liiga paranoiline ei ole, tean, et see konkreetselt on kasutuses kyll. (Kuigi kahtlen nyydseks, kas sellest enam hoolida viitsitakse. Ehk mitte, aga milleks riskida silma torkamisega.) Miks see kõik? Mul on lihtsalt kuklatunne, et tegemist on võõrale territooriumile soovimata sissetungiga. Võimaluse korral ma ei tekitaks kelleski mõtteid stiilis "Ma sellest ei saa jälle kirjutada, sest too ja kolmas käivad aegajalt lugemas," sest mind ennast need aegajalt veidi piiravad.

Mis jaoks või mis mõttega ma sellest yldse räägin? Sellepärast, et tabasin ennast asjakohastelt mõtetelt. Seda võib lugeda selliseks vaikseks omaette kirumiseks, muigega pooleks. Nagu võiks kurta liiga põneva ja kaasahaarva raamatu yle.

Mida ma vahepeal teinud olen, et ma kirjutanud ei ole? Juba mitu õhtut järjest olen kella väga paljuni arvuti taga istunud ja yhe või teist asja lugenud. Kes ei teaks, kui kerge on ennast wikipediasse või mõnda muusse säärasesse paika harutama unustada. Nii juhtuski, et vastu reedet sain magama alles kela viie aegu ja siis ka seetõttu, et tundus nagu oleks enne linna-sõidutundi vaja rohkem kui null unetundi. Taevas oli juba veidi heledamaks läinud.

Aga ega ma ei istu tegelikult ju päris kogu aeg internetis. Seda enam, et see meil viimasel ajal natuke jõnkslik on olnud. Olen olnud tykk aega yleval ja kuulanud näiteks ööylikooli võrokeelseid loenguid - tagajärjeks see, et tavalisse põhjaeestikeelsesse suhtlusesse tykivad aegajalt sisse ebakohad. Kui ikka ytled poes kliendile "See on taamal, tolle laua tagumise otsa peal", siis mõtled päast järgi, et huvitav, kust selline kasutus. Mitte, et tas midagi halba oleks, aga harilikust erinev ja seetõttu kõrvatorkav.

Kui ma parajasti aktiivselt erinevaid teadmiskillukesi ei tarbi, olen ma siiski yhe ja teisega hakkama saanud. Ehtekarbike ja pross Inglismaale saatmiseks said eile ilusti õigeks ajaks valmis, ise olen hirmus rahul. Nyyd tuleb teine ka valmis teha.

Vähehaaval nõelun ja unistan selle kõrvale õmblemisest. Sest, noh, viimatine linane särk tuli välja, et jäi hulka lyhemaks ja kitsamaks, kui ma plaaninud olin - õmblused käitusid kummaliselt. Niisiis tuleb suveks uus särk teha. Kõlada tuleb ka. Ja kui järgi mõelda, on absoluutselt realistlik tykk maad rohkem lina-asju õmmelda kui ainult enda särk. Kuigi kui mõtlema hakata, ei ole suvel just liiga palju võimalust enda riietega ringi uhkeldada kardetavasti ette näha. Jyriöölegi ei saa töö pärast minna. Kahju on.

Juba ootan kolmapäeva, sest siis saab Tartusse. Sealset rahvast ei ole juba liiga tykk aega näinud. Tantsuklubi on yldse kuidagi väga ellu tunginud. Tallinna omas olen nyyd paar korda yhte kursaõde näinud, kes sinna täiesti minust sõltumatult meelitatud sai. Toredate inimestega on hea tantsida, peab ka ära märkima - eriti nendega, kes juhtida mõistavad. (Kuigi ma vist kordan ennast siinkohal.) Sellega seoses olen ma suurepäraselt võimeline ennast lolliks tegema. Teatud olukordades, eriti yhe või teise tantsu juures, lylitub mõistus lootusetult välja. Suu töötab, ajan mingisugust loba ja pärast mõtlen, kui totrana võisin paista.

Aga suhtumine yhte teise isandasse on tuntavalt muutunud. Isegi, kui ta parajasti tantsib kõrvalpaaris, ei vaata enam nii tihti, kui yldse. Ei lähe eriti korda. Ma võin teda huvitavaks inimeseks edasi pidada, aga enam niiviisi pähe ei hakka. Huvitav, kas sellise "kategooria" pihta suhtumine nii käibki? Pole varem kokku puutunud.

Elu on lihtsalt hea ja ilus, tänavad on kuivad ja päike paistab. Isegi maasikad on idanema läinud.

asjadest

Ma ei ole päris kindel, miks, aga elu tundub täna ilus.

Mõtlesin paar päeva tagasi või siis eile (või ma n'd mäletan, millas, eksole...) välja reaalselt võimaliku ja meeldiva tulevikuvisiooni - mida ma tahan teha, kus ma tahan elada, mismoodi see kõik võiks olla ja mida selleks vaja on. Ei hakka siin lähemalt rääkima, äkki rikun midagi ära, aga see on olemas. Juhtnöör, mida vajadusel otsustamiseks kasutada.

Sellega seoses jõudsin ka järeldusele, et minu jaoks on olulised head ja ilusad asjad. Kvaliteet. Pean parimaks võimalikuks raha "omaduseks" seda, et see võimaldab ymbritseda ennast heade asjadega. Mida ma selle all silmas pean: näiteks seda, et kui mul on vaja just niisugust mööblitykki, siis ma võin selle meistri käest tellida või vanamööbipoest osta. Et kui ma tahan nimelt seesugust kingapaari, saan ma lasta selle kingsepal teha. Et ma saan endale lubada korralikku tööd ja korralikke materjale - sest paraku on tänapäeval synteetika väga tihti odavam kui naturaalkiud (kangaste puhul). Head villased, linased, siidasjad. (Puuvill kulub. Igapäevariietes, mis kuluvad ja lagunevad, kõlbab kyll - nagu särgid ja sokid.) Ja kui ymbusega on piisavalt korras, siis edasi või lisaks - et ma ei peaks raha peale mõtlema. Et ma saaks sõpru kohvikusse kutsuda ka siis, kui neid on tabanud kuu lõpp. Ja kui kõigest sellisest asjalikust kulust yle jääb või sellega paralleelselt toetada häid eesti asju - maksta haapsalu salli eest tema tegelikku hinda (mitte turuhinda, vaid väärtushinda, sest turuhind on tegelikust väärtusest tunduvalt madalam tänapäeval paraku - inimesed ei ostaks neid asju pärishinna eest, seda ei saa endale suhteliselt keegi lubada), kylastada väärt kohvikuid, osta meeldiva muusika plaate jne. Mitte raha kymne kyynega enda alla hunnikusse kraapida, vaid see edasi ringlema lasta, kui midagi tekib.

Hiigelbasseinid, sõrmejämedused kaelaehted ja kullatud kraanikausid on pigem uusrikaste teema, mulle ei meeldi ja mul ei ole vaja.

Väga materiaalne jutt vist, aga sel juhul ma vähemalt tean, miks see mul mõtteis mõlgub. Sattusin töö juures lugema mõnda nendest "eduõpikutest". Väga tihti esines soovitus mõelda läbi ja välja see, mida sa tahad, millist olukorda enda ymber. Teine arvatav mõjutaja - autokooli tasu sai makstud. Antud juhul tähendab see, et ma olen suutnud kolme kuu jooksul pidevalt panna kõrvale umbes poole oma palgast. Numbrid ei ole iseenesest liiga suured just, aga enesetõestus on kõva. Kui ma midagi väga tahan, siis ma saan sellega hakkama, tundub praegu. Yhtlasi nägin ja näen ma, et see on võimalik - kui varem tundus pea yletamatult keerukas terve palgaga kuu aega toime tulla, siis nyyd on selle poolegagi see peaaegu et võimalik. Parandus - mitte peaaegu võimalik, vaid päris kindlasti võimalik, kui ainult veidi rohkem enesedistsipliini oleks. Kui suve lõpuni mitte rihma liiga lõdvaks lasta, saab sygisest isegi reaalselt midagi kõrvale koguma hakata. (Kohe ei saa, ma ei ole ikka veel sygisel ostetud mantlit korralikult ära tasunud.) Kokkuvõttes väga mõnusalt võimekas tunne igastahes ja see just panebki unistama.

Lisaks on õues hirmus ilus ilm ja ma sain lõpuks käte suurema osa oma oodatud käsitöömaterjalidest. Homme saab siis vast esimesi katsetusi tegema hakata.

Ei oskagi öelda, on see nyyd halb või hea, aga elu on kuidagi tihedaks läinud. Reede vist oli veidi ajakam päev, edasi on olnud pidevalt töö, kool, muud ajahõivamised. Samas vaimus läheb edasi ka - homme töö, ylehomme tantsimine, neljapäeval vähemalt kella seitsmeni kool. Reedel vist paistab natuke rohkem aega olevat, aga ainult paistab, sest ma juba tean, mida ma sellega teen, kui sinna midagi ei teki. Samas ei ole aeg nii tihe, et sinna igasuguseid asju enam vahele lykkida ei annaks.

Paneb lausa mõtlema, kust ma enne selle aja võtsin, et pooled õhtud kõike muud teha kui oma elu elada, aga see oli kyllap vist kellanumbrite mäng, sest enam ma ei lähe ju vastu ööd kuhugi ega tee midagi.

Hirmus palju jääb veel rääkimata, aga praegu ei tule täpsemalt meelde, mis just.

miskised kevadpyhad?

Kenad kavatsused eriti tubli olla ja suur ports tuba ära koristada võib hetkeks ilmselt kuulutada põhimõtteliselt läbikukkunuks. Kastitäis erinevat kraami, mis ilmselt olid kunagi ammu enne kolimist pakkimisel viimased jäägid laualt, sai kyll ära likvideeritud (iga asi oma kohale ja nii edasi), aga kummaline kuhi mõned kastid edasi on endiselt sama kummaline.

Varsti hakkan vanemate karmil käsul mune värvima. Sibulakoored on kogutud, mõtlen, et kas oleks mõtet katsetada yks muna enne sibulakoori mässida jupikese huvitava võrkpitsi sisse. Ja mis saab, kui yks või mõned mahkida sibulakoorte asemel kohvipaksuga. Ja võibolla veel midagi huvitavat, mida köögist leiab (nurmenukuõisik? Jätaks ju huvitava tekstuuri.).

Sattusin poolkogemata vaatama hirmus suurt portsu kauneid pilte rahvuslikes motiivides või nendega kaunistatud käsitööd. (ringimotiividega lambivarjud, seelikutriibuliste kylgedega pesupulgad ja hulk muid häid mõtteid). Ei jõua esmaspäeva ära oodata - hirmsasti juba näpud sygelevad. Iseasi, mis välja tuleb.

Hiljemalt teisipäeval saab tegelikult asjade juurde asuda - esmaspäev sattus kõige kooli ja asjadega hirmus täis. Plaane on mitu, saajaid ka. Poode on mitu, kuhu materjalideks vaadata tuleb. (Et kõik ikka näeksid, kui põnevil ma olen.)

Kindad - natuke olen teha jõudnud. Mis tuletab meelde, et isa võiks selle suure nõela juba ära lõpetada, muidu ma võtan ta järgmiseks ise käsile. Tehtagu ainult auk sisse!
/Paar tundi hiljem: ma leidsin oma nõela ylesseee! Tesit ma tahan ikkagi, aga!

Vaikselt hakkab terve aed lume alt välja sulama. Koer on terve portsu lund samas nii kinni trampida jõudnud talve jooksul, et kolmandik aiast on kuiv ja noh, viisakas lume alt välja tulnud mätas, kolmandik on hangepõhjajää, justkui sõidutee ääres, aga puhtam ning kolmandik on veel lumi - need on need kohad, mis päikse eest varjus on. Polar ise on eluga muidugi eriti rahul, sest muld! Ja siis pyherdab selle ees ikka yhte ja teist pidi ja ei saa sugugi aru, miks me selle peale kollektiivselt ahastame. Aga kui väravat avades nyhib ennast su vastu paras 40 kilo eriti rõõmsat mudakäkki, siis justkui oleks mõtet. Ei, tegelikult ei ole asjad väga hullud - ta saab suurepäraselt aru, kui talt rahulikku meelt oodatatakse. Suures päärases mänguhoos koeragi saab ilusti maha rahustatud, kui ise mängimine ära lõpetada või rahulikuks jääda ja öelda, et aitab kyll.

Hmm... õde ärkas yles ja kohvi sai otsa, nyyd läheb vist värvimiseks.

inimesed!

Inimesed, mis teil viga on? Õues, teate, on soe! Õhk peaaegu et ei tundugi kylm vastu katmata nahka. Kui, siis kergelt jahe, mittesupine, nagu basseinivesi. Miks kõik veel kinnastega käivad? Kohe vaatasin täna koju jalutades inimeste käsi. Kahel kolmandikul, kui mitte kolmverandil olid kindad käes. Tundub jaburalt palju, sest täna pole esimene soe päev.

Kuulge, mis mul viga on? Kui ma loen kusagilt - oletame, et võrgust, oletame, et blogist, oletame, et kommentaare - igastahes, loen kusagilt mõnda mitte liiga pikka seisukohavõttu, arvamust või muud säärast ja reageerin sellele vaimse "Jee, just, hii, niipeabki, õige!" või mõnikord vähemvaimse aplausiga, ei ole vaja autori nime yldse kontrollida. Sest kaheksal juhul kymnest ma tean peale esimest lauset, kelle arvamuse, seisukohavõtu või muu säärasega on tegemist. Yhe ja sama inimese. Kaheksal juhul kymnest. Tervelt neljal juhul viiest. See on hirmus tihti. Kui märkida ära, et tavaliselt olen ma arvuti taga istudes siiski pigem tagasihoidlik oma reaktsioonides ja sedasorti juhtumid, oodatavad või ootamatud, mind liikvele panevad (kasvõi verbaalse reageeringu näol, mis kuhugi ei jõua), on lugu kummaline kyll.

Vägisi ajab mõtlema, et kus on siis see, mis on kylge õpitud, kylge kasvanud-kasvatatud ja kus on see, mida ma arvanuks asjade teistuguse liikumise korral. Näen ära, et see on koht, kus on mõjutused, aga mille peale nad on tekkinud, ei tea.

Lugesin blogiringi alguses pikka kommentaari, millega nõustuvalt kaasa noogutasin, aga mis see oli, enam ei mäleta. Kus see oli, enam-vähem suudan määrata, aga uuesti kontrollima ja õigeks seadma ei lähe, sest ma ei saa ju kätte juba möödunud mõtteid. See mõtteavaldus ei kuulunud igastahes sinna esimesse kategooriasse, vaid oli teistmoodi äratundev. "Mina arvan ka nii, jah.". Ka tolle kirjutaja puhul on seda varemgi ette tulnud - tugevad paralleelid omaenda eluga, käitumistega, arusaamistega.

Ah, meelde tuli! See käis selle kohta, et kui läks, siis läks, mis tast enam. Võiks ainult yritada vaadata, et teinekord enam nii ei juhtuks. Et isegi, kui lõunaraha ei ole, siis õues on päike ikkagi. Minna päikse kätte pingi peale istuma ja "fotosynteesima", mis seal ikka. Teinekord paremini. Ise olin rumal, et raha ära kulutasin.

Ja siis oli mingi tykk kandumisest, mida ma ei oska, aga mida mulle vist endiselt õpetatakse. Ja mingid asjad veel yhe ja teise kohta, mis tahavad, et ma ytleks "Just nii ongi. Nii saabki. Ma saan sellest aru, sest ma arvan ka nii." (Siinkohal igasugune luba ennast ära ja torgituna tunda. Kes iganes tahab.)