See hetk, kui sa vaatad yle paar aasta uuesti kaardi ja satelliidipiltide pealt oma maakohta ja tead, et need kolm vaevumärgatavat ristkylikut on sinu lapsepõlve maakoht kõigi oma suvedega; ja avastad, et mets, mida sa alati teadsid aia taga olevat, ei ole maailma kõige pisem park-salu, vaid ongi päris mets.

Mulle vist meeldivad lõpud, tegelikult.

Midagi kohutavalt meeldivat on selles, kui pakend saab tyhjaks. Teekyynlad saavad otsa ja sahtlisse või riiulile tuleb ruumi juurde. Läätsed saavad otsa ja köögis on rohkem ruumi. Isegi filtripakk saab pooltyhjaks ja teise pooltyhja pakiga kokku kallatud ning jälle on yks kauba kest, mida ära visata. (Kaubakest peaks käima kokku kirjutatult, aga siis on nagu -kene ja peidab tähenduse ära.)

Jah, kõik asjad peavad tyhjaks saama ja prygikasti jõudma ja nii edasi. Või leidma uued paremad kodud. Kasvõi kolmandal katsel.

Mul olid just yhed teise katse saapad. Ma otsustasin, et nende nimi on Piin ja nendega kannatab kõndida mitte rohkem kui paarkymmend minutit järjest. Niisama pysti olla kannatab ilmselt kauem, millest võib järeldada, et mitte saabas ise ei ole kõiges syydi, vaid põrutus, mis minu jala peal langeb täpselt valesse kohta. Sellest on kahju, need on kenad jalanõud.

See kevadine päikseline ilm tekitab tahtmise kogu aeg midagi paremaks teha. Sahtleid uuesti läbi vaadata ja uue ringiga võimalikult palju vanu koledaid asju ära visata. Mälestusesemeid, mis on alles sellepärast, et nad on alles, mitte enam selle pärast, et nende kyljes mälestusi oleks. Omamoodi kurb ka, aga siis sab jälle tyki ruumi tyhjemaks. Tervikeesmärk: kõik saada tyhjaks ja lagedaks. Siis on ruumi elada ning hingata.