30. november 2009

elust

Ma olen viimasel ajal näinud nii mitut nii põnevat unenägu ja yhel ööl lausa kahte korraga. See oli veidi kummaline ja käis umbes nii: unenägu algab. Seoses tegevustikuga lähen kõrvalruumi (või kuhugi yksinda ringi avastama igal juhul), ja tuleb teine unenägu. See mängib ennast lõpuni (ja on eelmisega absoluutselt seostamatu), siis jätkub eelmine uni sealt, kus ta pooleli jäi. Võimalik, et jäin unes magama ja nägin seal magades und, aga aega ei paistnud kuigi palju möödunud olevat.

Mõtlesin välja, et tahaks muinasjutte kuulata. Või yldse jutte. Elavas esituses, näiteks Piret P. omas oleks suhteliselt ideaalilähedane variant. Aga tegelikult on liiga vähe, kaugelt liiga vähe jutuvestjaid tänapäevas yldse. Mõnda aega tagasi mul oli pigem ykskõik ja eelistanuksin iga kell lugemist, aga peale mõnda pisikest jutuepisoodi Aidas, ei mäletagi mis puhul, olen asja nautimise enda jaoks avastanud. Kunagi jäin huvitavatel põhjustel yhest räägitud jutust ilma - aastal 10220 vist. Talvel. Kyynlakuus. Esiteks tundus totakas istuda ammulisui põrandal ja vaadata, kuidas toolil istuja midagi räägib, oma toona kergelt kahtlase diktsiooniga. Teiseks tundus natuke jabur seal istuda ja jutustajat ignoreerida, ainult sõnu kuulates ja ise mujale vahtides. Kolmandaks ei tahtnud ma tol hetkel igaks juhuks yldse jutustaja tähelepanu alla sattuda, seda oli niigi kergelt ebameeldivalt palju mu pihta tulnud - või noh, mis ebameeldivalt, pigem harjumatult ja ebamugavalt.

Lugesin jälle kusagilt midagi, seekord tulemustega et tahaks kuhugi minna. Ykskõik kuhu, peaasi et võimalikult kaugele, võimalikult yksi, hääle ja kondiauruga, mööda maanteed linnast väljas. Ka praeguse ilmaga. Ja nii väga tahaks, et võtaks kohe praegu, paneks saapad jalga ja läheks. Nii kymmekond kilomeetrit vabalt, ehk ka 20, kui vaja. Viitkymmet enam ei viitsi, veel. Ehk kunagi hiljem, praegu mul on veel meeles, kuidas põlved põrutusest valutasid.

Tegelikult... ma olen täna keskmisest tublim olnud. Töö juures sai osakond korda, homme tuleb sinna uus inimene lisaks. No ei jõua kõigel meilt läbi käival inglise keelel poole kohaga töötajana silma ja kätt peal hoida. Eriti arvestades neid hiigelkoguseid, mis viimasel ajal tulnud on. Kodus lõikasn yhe uue vöö jagu lõngu valmis, homme hommikul panen yles.

Kontrollisin järgi - firma Timer teebki sigadusi oma hindadega. Märkmik, mida ma sedasi igapäevaselt kasutan, asjade ylesse kirjutamiseks ja kellaaegadeks, on vahetatava sisuga. Idee poolest. Praktiliselt ta seda olema ei kipu. Nimelt sobib sama sisu mitmele asjale (hinna järjekorras): kallile täisnahast rahakott-märkmikule; kolmeosalisele märkmikule, mida ma siis kasutan; kaheosalisele märkmikule; yheosalisele väga plastiste kaantega märkmikule. Sisu on hinnalt täpselt keskmine, esimesed kaks on tast kallimad, tagumised kaks aga odavamad. Kui ma, mitteraiskaja inimesena, tahan osta ainult sisu, pean ma selle eest rohkem maksma kui mõni, kes ostab terve märkmiku. Kui ma ei taha sildi eest peale maksta, pean ma ostma ta koos kaantega, mida mul tarvis ei ole. Sigadus! Päris ostmata jätta ka ei taha, (kuigi see oleks neile paras)sest tarvis ju on, ja teistel firmadel ma ei ole sobiva formaadi, paigutuse ja hinnaga variante näinud.

Otsustasin oma magamisajad kella juurde paika panna mõneks ajaks. Või vähemalt ärkamise aja, hästi rangelt. Telefoni sättisin häält tegema nii ärkamise kui soovitatava magama jäämise aja juures - siis kuuleb ise ära, et nii, nyyd ma peaks juba magama minema ja saab täpsemini otsustada, kui kaua veel yleval olla.

27. november 2009

Justnagu mul muidu mitte midagi teha ei oleks, avastasin, õigemini taasavastasin ma yhe ilusa kujutluse, mida sõnadega kirjeldada on lootusetu, mida ma pildi peale panna ei oska ja mis juba tykk aega ootab katalysaatorit, mis asja lubaks viisakal kombel endast välja lasta. Vahepeal ununes ära, kuni täna yks võimalik katalysaator korraks esile kerkis - aga täpselt ei sobinud.

Teha oleks näiteks seda, et kuidagi peab unerytmid paika saama, olla elus kella kolmest päeval kella kolmeni öösel ei ole kooliskäimist just soodustav strateegia. Õnneks on homme tööpäev, äkki see on veidi suurem motivatsioon varakult magama minna ja korralikult yles saada.

Mingeid asju pidin veel ytlema-mõtlema, aga pidevalt toas istudes ei tule ka värskeid tuuli kusagilt.

25. november 2009

ylestähendusi

Kui kusagil räägitakse mingitest otsisõnadest, mida ainult väga kylma närviga inimesed Google'sse sisse toksivad, siis mul ikka ja alati tekib mõte et "Aga vaataks järgi, ki hull see ikka olla saab?". Tänane juhtum näitas, et minu puhul on selline järgivaatamine absoluutselt vastunäidustatud. Ma ei ytle, mida ma otsimas käisin, aga seda ytlen kyll, et kahtlen sygavalt, kas ja kui normaalselt ma öösel magada saan. Esimese, ainult otsingutulemustega varustatud lehekylje peale! See peaks mulle ju õpetuseks olema, aga ilmselt ei jää viimaseks korraks, kui ma tahan "Kaa maailm asjadega kursis olla!"

Yldiselt olen haigevõitu olnud paar päeva ja sele tulemusena on mu ööpäevarytm täiesti paigast ära. Mitte täiesti äärmuslikult ilmselt, aga piisavalt, et veidike probleeme tekitada ja nõuda yhte väheste unetundidega ööd ja turrisoldud päeva, et uuesti paika minna. Mitumitu päeva olen kusagil kolme-nelja aegu magama saanud, kohati hiljemgi, ja ärganud ka vastavalt - kell pealelõunal. Mina ei tea, mis homsest saab, sest homseks filosoofialoenguks on mul kõik tekstid veel kirjutamata ja suurem osa loengutki veel kuulamata (kohe varsti asun taas selle kallale).

Kõik see magamine muidugi tähendab, et ma olen oma unevajaduse kuhjaga täis saanud, ja sel puhul hakkavad unenäod meelde jääma. Mõneks ajaks. Esimeseks kymneks-viieteistkymneks minutiks umbes. Kui ma neid selle aja jooksul ymber ei jutusta või yles ei kirjuta, on kadunud.

Vahepeal oli yks synnipäev, mille ma õigel ajal õnneks ära unustasin ja seetõttu ennast erinevate huvitavate dilemmadega ei piinanud (õnne soovida? õnne soovimata jätta? telefoni, meili, sõnumi või mingil muul teel?). Meelde tuli alles sellisel kellaajal, et ainus viisakas sidevahend oleks ilmselt võrgukiri olnud, aga Pyy oli juba tuttu saadetud ja seltskond selline, et uuesti sel esmärgil midagi avada oleks olnud väga kohatu. Seegi aasta edukalt yle elatud, peaks ilmselt tunnistama.

Praegusel aastaajal on yldse palju synnipäevi. Või on mul lihtsalt balansseerimata tutvusringkond. Hm.... või siis kui nyyd mõtlema hakata, on asi ilmselt kevades:D

Nyyd siis tagasi kõlatöö ja loengu kuulamise juurde. Kohe. Varsti.

22. november 2009

vigade parandus

Et yritada eilset segast postitust heastada, märgin ära veel asju, mis kahe viimase postituse vahele jäid.

Esiteks sai vahepeal kindlaks tehtud, et minu teooria Tallinna tantsuklubi probleemtantsu kohta kehtib endiselt, mis siis et seda vahepeal ymber lykata ähvardati. *näitab pikka nina*

Teiseks on kindel, et kui inimesi viisakalt tylitada, siis nad ei saa enamasti eriti tigedaks. See lugu oli selline, et lähen mina reede hommikul jaburalt vara rongi peale ja leian esimesest läbikammitavast vagunist sobiliku istekoha. Minu ees istuval noorepoolsel naisterahval lebab kõrvalistme peal (tollal) eilane Ekspress. Kysin siis, (kuidagi kenas formaadis, mida ma meelde tuletada ei suuda), et kas ta hakkab seda lugema või äkki oleks nõus seda mulle laenama. Oligi nõus ja mina sain suure tyki muidu hirmus igavast rongisõiduajast vigaseks löödud, sest kõik oma isiklikud ajaveetmisvahendid jäid mul suure äratulemistuhinaga kottu. Ja millal ma veel inimesi tylitasin - rongiluulet kogudes. Ma nimelt sattusin vagunisse, mille aknaklaasidele oli luuletusi kleebitud, aga kuna ma ei saand ju väga paljudel kohtadel korraga istuda, siis mõned asjad pildistasin jooksvalt yles. Taevas oli veel mugavalt valgepilvine ja andis hea heleda tausta tumedatele tähtedele. Keda seal oli - vanemat Ehinat, Trulli, Kaplinskit, midagi oli Timo Maranilt ja kyllap mingeid asju veel, Lumetihane teab nimesid ja ma ei viitsi järgi uurida. Peaaegu et kõik,mis oli, on jäädvustatud ka. Keegi pahaseks ei saanud.

Mis veel oli märkmistväärivat - Hint aegajalt teeb mingeid märkusi, et "Kui sa nii kirjutad, siis nii hääldavad seda ainult mõned läänlased ja saarlased, muidueestlased ytlevad ikka nii." Enamasti on tegemist sõnavormidega, mille puhul mina ei suuda otsustada, kuidas õige on, sest mlemat varianti olen kyllalt ohtralt kuulnud, läänepoolseid siis enamasti Laitses vanaisa käest. Täitsa naljakas on.

ehh-mõhh

Kes kingiks mulle 218 krooni või yhe teatud kalendermärkmiku? (Liiga suur, et mugavalt päris igal pool kaasas kanda, mul ei ole sinna piisavalt toimetusi kirjutada, lyhidalt, mul ei ole seda vaja ja mul ei ole sellega mitte midagi tea, aga ma tahan! Niiiiiväga tahan!) Tegelikult ma kirjutaks siis sinna iga päeva kohta oma muljeid ja mõtteid ja märkusi, et mis toimus, rahulikult. Ja mis mõtteid yks või teine asi tekitas.

Tegelikult... tegelikult ma tunnen ennast kuidagi tiivustatuna, võimustatuna. Ma ei ole päris kindel, miks või kuidas, aga maailm on käeulatuses, ainult siruta. Jookseks mööda köit yle kuristiku (täiesti reaalse, see polnud metafoor, vaid näide mu ylisuutlikust tujust) ja päästaks muuseas kura käega Aafrika nälgijad. Sest ma saan, kui ma tahaksin. Ilmselt ei ole selline ylbeks kippuv suhtumine just kõige tervislikum pikas perspektiivis ja on kurb, kui ma jälle ei suuda seda millegiga tegelikult hakkama saamiseks ära kasutada.

Aga ka blogimiseks ei ole see kõige parem tuju, sest ma pidevalt mõtlen kõigele ja eimillelegi. Ja vahepeal sellele ka, mida ma varsti tegema hakkan. (Mis kõlab lubamatult intrigeerivalt võibolla, aga kaine peaga ma sellest kindlasti ei räägi, kui yldse kunagi kellegagi)

19. november 2009

(kinga)klõpsust

Klõps, mis käis, käis vist kusagil mujal kui seal, kuhu ma vaatasin, sest tegelikult oli kõik kyllalt endine. Mõnes mõttes võib seda ju pettumuseks lugeda, aga tegelikult oli mul lihtsalt yks hirmus tore päev. Kõik asjad läksid korda, kõik asjad said peaaegu tehtud, tantsida oli toretore ja lätlased olid vahvad. Ja võimalus selle läti punaste paariga "Sūr rinda"t (ja tagumiselt sõnalt on kõik lisamärgikesed puudu, sest ma ei mäleta kas seal käis midagi ja kui, siis kus...) niisiis, võimalus nendega seda tantsida oli ka äge, sest noh, see patsiga poiss oli täitsa muhe omamoodi (ja oskas hästi tantsida.), kahju ainult, et pillimäng just siis ära lõppes, kui me olime eestikeelsed sõnad meelde tuletanud ja neid laulma tahtsime hakata. Tantsuklubi ise oli veidi ylerahvastatud - lätlased ja terve rahvatantsuryhm kylas nii pisikese saali peale tähendas, et umbes kella yheksaks oli kõik õhk ära hingatud ja mitu korda juba. Lõpuks tulin yheteist paiku ära, mis on muidugi patuselt vara, aga nii lämbes ruumis olemine väsitas yle igasuguse mõistliku määra.

Ja siis ma sain foneetikaloengus kiita, et ma saavat asjast aru. Mida ma selle märkuse ära teenimiseks tegin - pool loengu ajast tegelesin numbrimängu (arvutis) ja kõige muuga, konspekti kirjutasin umbes kolm-neli lauset, sest ylejäänud osa ajast õppejõud lihtsalt kordas oma just öeldut.

Aga tänase filosoofiaga on tilluke mure - tykk aega mässasin kohustusliku kirjanduse failide avaisega ega saanudki neid siiani õieti lahti. Kuidas siis nende põhjal kysimustele vastata? Loengukysimuste vastused on aga ilusti olemas. Niigi palju.

18. november 2009

*klõps?*

Elu on ilus, mis siis et seda ilu kellegiga õieti jagada ei saa, sest mõttekõnet pole veel leiutatud ja need, kes mu poolsõnadest õigeid pilte tabaksid, on kaugel või ei ole nendega mõtet seda jagada.

Kui unenäod on kõik lõppemise poole kaldu
ja võibolla saab varsti
ka võõrsõnadel sabast kinni haarata
jääd paigast teise sõites
kohalejõudmisigatsusest ilma
mis siis et ilusad laulud
mis siis et toredad rõivad
mis siis et head inimesed
mis sellestki, et kõik on juba paika pandud
kokku lepitud
toit soojaks tehtud
tuli hubisemas
jäälilled akna peale joonistatud
ikkagi ei taha
sest kohale jõudmine ei ole enam algus vaid lõpp
nii et võibolla ei peaks yldse teele asumagi
aga tee kutsub
tee meelitab
ja paigale jääda ei saa
ja kohale jõuda ei taha.

(Just nyydsama) Aga see pole ka päriselt see, mida ytlema peaks. Sest see, mida peaks ytlema, tuleb alles õige võlusõna peale välja, ja tolle ytlejat pole.

Aga see kõik ei ole tegelikult yldse nii kurb, kui tundub. Ja teisipidi on hoopis kurvem veel. Kas nyyd ongi nii ja paigas? Kõhe hakkab, aga ilmselt on kell lihtsalt liiga palju ja vana telefoni pole tykil ajal sisse lylitanud.

15. november 2009

protest, protest, elu!

Jätsin suisa oma tavapärase blogiringi hetkel vaevu alustatuna katki, et tulla siia ja protestida. (Noh, omas kodus võib ju jalgu vastu maad trampida ja jonnida või muud seesugust.) Protestin selle pärast, et minu jaoks konkureerivad parima elamus-olemis-koha nimetusele esiteks (vana)linn a teisest kyljest loodusromantiline põhjamaa, paepealne (umbes, et Saaremaa kadakad või kusagil... Jõelähtme kandis on ka sellised toredad avarad niidud) on veel eriti hea, ja meri peab selles kohas kusagil olema. Aga konkureerivad, käivad kahe erineva kylje pealt mulle kaasa helisemas.

On täiesti vapustavalt vaimustav mööda vanalinna jõlkuda ja vahepeal kuhugi tornimäele sattuda ja... Ainult Talina vanalinnaga on see probleem, et seal tuleb kõndimas käia turistidevälisel ajal või turistidevälistes kohtades. Mulle _meeeeeeeldib_ linnas ringi trampida, näiteks sygisel pimedas (kui tegelikult pime ei ole, aga noh, päikest enam ei näidata), kui just on vihma sadanud, näevad mitte-veel-lehti-täis kõnniteed (ykskõik, kas asfalt või betoonkivi) täiesti suurepärased välja, ja suvel, enne kui inimesed liikuma hakkavad, aga peale päikesetõusu, on valgus nii kena, isegi siinsamas Linnukylas, ja imelisi valgusemänge näeb ka talvepoolsel ajal, kui varakult tööle peab minema - majade katused ja puuvõrade ylemised otsad on päiksetõusust kuldsed, aga tänavatasandil on kõik alles pime ja autodel tuled põlevad. Ja talvel, erti kui lumi on äsja maha sadanud, kõnnid kusagil... eeh, piirkond jäi puudu. Yhesõnaga, kujutluspildil on umbes säärased majad nagu "Tyrgi saatkond", aga mulle ei tulegi praegu pähe, kus neid siin linnas võiks tihedamaini kobaras näha. Ja langeb laia lund ja kõik on oranž või kylmsinakas ja sätendav ja ilus. Ja kevadel jalutad kadriorgsete puumajade vahel ja hyppad yle lumesulamisojakese, mille jaoks kojamees just siinsamas kõvaks kõnnitud lumejäässe renni teeb, aga see sinder ei pysi mitte seal rennis sees vaid läheb ikkagi oma teed. Ja seda loetelu võiks väga ja väga kaua jätkata.

Tegelikult see käib osaliselt ka mu paljude mõeldavate dilemmade juurde - mul on kaks eluunistust, kus elada tahaks, kaks lemmikut koht-elamust ja kaks "teed", mis ilmselt mõlemad mõlemateni viivad.

Ja siis mind aegajalt naaaaatuke ärritab, kui yhte teisest palju kõrgemaks seatakse, sest ma tunnen ennast reeturina, et yhte heaks pidades teist automaatselt ei põlga. Aga see on jälle kord mu enese häda ja viga. /Siinkohal siis asi draftiks ja ringile tagasi. Edasine jutt ilmselt tuleb muudest asjadest.

Teine ringikatkestus, aga seekord veidi minu-elust-asjakohasem. Tekitas pyha hämmeldust ja arusaamatust seekord siis posu sõnavõtte yhe ja teise yrituse kohta, kuhu ma vahepeal jõudnud olen. Ma nyyd lehvitan natuke tuult oma emotsioonidele ja ytlen "kodus" välja need asjad, mida "kylas" ei ytle, sest siis nad satuksid kõigi arvamusavalduste märklauaks ehk ja ma ei talu hästi seda, kui mu arvamused maha tehakse. Paar korda olen väga ootamatute asjade peale solvunud lausega "viinamarjad ongi hapud" ja nördinult teise liivakasti läinud. Just virtuaalselt ja endale ka yllatuseks.

Niisiis, mis ma öelda tahtsin: esiteks, kui sind polnud kohal, siis sa ei tea millest sa räägid. Teiseks, isegi kui sa oled lugenud teiste kohalolijate sõnavõtte, aga sind ennast ei olnud, siis sa ei tea ikkagi, millest sa räägid (ja kui sa ei tea, millest sa räägid, siis oma rumaluse varjamiseks on tihti targem suu kinni hoida.) Kolmandaks, kui sa ostad eesli, siis miks sa arvad, et sa saad hobuse? Ei saa, isegi muula ei saa, eesli saad. (Kui sa asju internetist ei osta, aga see ei puutu teemasse.) Neljandaks, inimetele enamasti ongi tähtsamad need asjad, mille jaoks nad on ise just omast ajast midagi teinud, mitte need, mis varem tehtud asjadele tunnustuseks juurde lisatakse, tegijast sõltumatult. Nii. Nyyd vist on rahulikum ja saab ringiga edasi minna. /Uuesti.

Uuesti oma teksti yle lugedes ma muidugi pean ära märkima, et võibolla ma olen ise rumal, kultuuritu ja informeerimatu, aga noh, äkki mulle veel võib andestada, et ma pole piisavalt mitmele kultuursele yritusele sattunud. Samasse auku nagu see, et kes ei ole kunagi head asja saanud, ei tea, et see mida ta saanud on, halb oleks.

Aga et veidi ka asjast (elust) rääkida, võiks esiteks kaks asja ära mainida. Nimelt selle, et meil seisab kolmandal korrusel poes keset myygisaali mootorratas ja haiseb, ja selle, et ingliskeelse kirjanduse valik suureneb ja täieneb nyyd iganädalaselt. Sest tellimused, mis kunagi tykk aega tagasi välja läksid, on nyyd täitmisele jõudnud ja tuleb kõike ja palju, kord-paar nädalas. Hetkel on tähestik autorite osas umbes H-I-J-K kohal, nii et kui autori nimi on tähestiku lõpuosas, siis veel ei tasu tulla. Aga algusest on nyyd, jah, niipalju asju olemas, et riiulid on punnis ja lauaalused on kah täitsa täis juba. Ja näiteks Jordan on veel tulemata, ja mingi ports Palahniuki, ja Thompsonit, ja keda kõike veel.

Ja vahepeal käisin veel Tartus ja nägin inimesi. Ja mõnda inimest ei näinud ka, sest vaatasin valesse kohta või valele poole. Imestasin, kui pärast targemaks sain. Ja joodikuid nägin, suutin isegi teha sellise lolluse, et lasin ennast bussis kinni istuda mõnel mehepojal. Lugu oli järgmine, et istun mina tagapinki mugavasti, aga siis tulevad nimetatud mehepojad, seavad ennast taha keskele istuma ja hakkavad trimpama. Tund aega tegin magamise nägu, et rahule jätaks, edasi magasid juba nemad, sygavat joodikuund. Aga või nad siis Tallinnas yles ärkasid, tykk tegu oli välja pääsemisega.

Tegelikult oli Tartu seekord viletsavõitu, aga võibolla olin ma ise. Poole hommikuni olin siilolemise tujus lõpuks, eitea, miks või millest.

Aga... Elu on selline! Peab vist filosoofia kodutööga tegelema hakkama.

10. november 2009

lisaks

... ma lihtsalt ei saa jätta mainimata, et ma olen oma õeraasu yle kohutavalt uhke ja mul on hirmus kahju, et me veidike justnagu kaugeks jäänud oleme. Ta on nimelt hetkeseisuga koolilehe peatoimetaja ja juhtkirja lugedes poleks ma seda eluski aimanud. (See käib komplimendina samsse auku nagu "see ei tundu nagu eesti kirjandus - und ist auch gut so!")

raamat-elu-raamat

Mis teema on selle elu ja raamatu vahekorraga? Võimalus ennast kirjandustegelases ära tunda tuli mulle esimest korda pähe kunagi ammu, aga on tihemini minuga koos käinud viimased poolkolmat aastat. Kasuks on see tulnud mõned korrad-hetked-äratundmised, aga ennast ma leidnud ei ole. Väga meeleheitlikult pole otsinud ka - sest kuiväga ka tahta, ei ole ykski tegelane kunagi päris ydini mina, ja kui kelleski kirjanduslikus ennast nägema hakata, jätab see oma toonid ka maailmapildile kylge. Muutub omamoodi filtriks, läbi mille maailma tajuda, sest yhes või teises olukorras tuleb ikka pähe kysimus "Aga mida TEMA teeks?". Ja võibolla analyysid yhte või teist oma tegu, võrdled tegelasega, pead ennast paremaks või halvemaks või... See tundub mingit sorti maski, aga mingis mõtes ka elu elamise retseptina. Elada kaardi järgi - siis läks ta sinna, siis rändas ta niimitu aastat ringi, siis tuli koju ja leidis õnne. Või siis leidis õnne ainult korraks, sest mis peale jutu lõppu sai, ei tea ju keegi.

Ja jälle jookseb mõte tagasi sinna, et kas saab millegi eest põgeneda, peitu pugeda, kui minna kuhugi, kus sellesse ei usuta? Mõnes kirjandusilmas kyllap saab - Prätsu juures näiteks, võibolla ka Zelazny ilmas. Aga siin kus me kõik elame? Võibolla saab natukeseks peitu pugeda, aga mind ei kutsu uskuma, et see millestki päästab.

Tundub palju parem elada oma elu ilmse eeskuju või kirjandusliku sugulaseta, võibolla isegi (eriti ambitsioonikas plaan) nii, et peale surma hoopis sust endast legendmuiasjuttraamatuid kirjutataks. Aga mitte selle sihiga, vaid lihtsalt olla. Teha seda, mida ise õigeks ja sobivaks pead, nii hästi kui võimalik, ja ooamata, et keegi teine sellest vaimustusse peaks sattuma. Sest kiitus hästi tehtud töö eest on kyll magus, aga hästi tehtud töö, ykskõik mis ta siis on, peas olema kiitus iseeneses.

Oeh. See mõttelõng kokku keritud. Kust kõik see tuli, ei tea, ja ehk polegi oluline. Tegelikult põen hetkel kerget motivatsioonikriisi ja läbisaamatust arvutiprogrammidega. (Kuna mõte jooksis asja juurde ja arvuti oli ka käepärat, lahendasin programmiprobleemid siinkohal ära. Ma olen tubli. Aga motivatsioonimured jäid alles.)

Mingeid teisi mõttelõngu on ka, aga las nad olla, kyll nad omal ajal tulevad.

Sain täna juhtumisi kokku jälle yhe vana tuttavaga, keda viimati nägin väga lyhidalt enne seda, kui Tartust Tallinna elama asusin. Ilmselt on tegu mu elu kõige rohkem muutnud inimesega ja ma olen talle selle eest elu tagumise otsani tänulik, aga aegajalt võib ju kokku saada ja vanu aegu meenutada ka.

Mõned muud mured on ka, kardan vaikselt, et tekkimas on uus inimsõltuvuse juhtum. Asjad ei ole minu jaoks enam päris nii lihtsad kui nad kunagi varem olid. Liiga lihtne on jääda headesse kohtadesse pidama ja sinna tagasi igatsema, selle asemel, et oma ellu häid kohti ja aegu ja inimesi juurde tuua. Aga need asjad ei ole veel tõsised.

Raamat: viimati lugesin läbi Amberi tagumised viis lugu. Täna käisin siis raamatukogus ja varustusin hulga uute asjadega. Kuna vahepeal on kodune raamatukogu ka eesti autorite teostega märgatavalt täienenud (minust sõltumatult), sattus laenutatute hulka ka yks, mis nyyd kodus olemas on (ja mida enne ei olnud). Tegemist mu nyydseks juba arvatavasti absoluutsete lemmikute hulka kuuluva "Piiririigiga", mida tuli tuju uuesti lugeda. Viimati tuletas ta end meelde keset sydavat sygaööd autoga bensiinijaamas istudes, kui nina alt yks neist trammidest mööda sõitis. Sain sellise mälestustetulva enda pihta, et pooleldi õudne hakkas - kui mõnes kohas ja asjas on nii palju vanu asju kokku langenud, kipub ilm seal õhedaks kuluma ja vanad varjud kergemini välja tykkima. (Et vältida siinkohal sõna varjukujud, mis oleks kyll väga sobiv, aga kannaks liga palju lisaviiteid ja kõrvalisemaid tähendusi kaasas.)

Voh. Saigi yks postitus, mis oma peakirjast enam-vähem kinni peab. Ometi kord.

9. november 2009

esmaspäev

Pusle vedeleb põrandal. Suur ja ilus, 2000 tykiga elukas. Kuhu ma ta hiljem panen, ei tea. Kokku on pandud ainult raam, rohkem pole veel jõudnud. Ja tegelikult ei peaks ju tegelema sellega vaid hoopiski filosoofia kodutööga, virtuaalsete loengute kuulamise ja repliikide kirjutamisega.

Aga ma olen natuke kurb ja ettevaatlik. Kardan, et keegi sai haiget minu ytlemistest-ytlematajätmistest. Proovisin kyll selgeks teha, et ainult mu isiklik probleem ja mitte kellegi teise viga. Et ma mitte ei jookse peaga vastu posti ega syydista siis posti mulle kallale tulemises, vaid ytlen, et ma tõepoolest jooksen peaga vastu posti ja saan ise haiget kah, vaat mihuke tobu. Ja see, et ma pidurdada ei oska ja justnimelt jooksen, on mu enda häda ja viga, mille parandamisega ma muide tegeleks kyll kui oskaks-saaks. Ja niipalju parandan ja paranen kui oskan. Aga... oeh, elu on kole ja kurb ja jälle olen ma endale jama kokku keeranud ja yleyldiselt niu.

Nädalavahetusel, täpsemalt laupäeva hommikul käisin Mardilaadal ringi, ise magamatane. No võibolla mitte päris ja täiesti uneta, aga liiga vähese unega kindlasti, sest reede öösel tuli uni alles kella kahe-kolme aegu (poole yhe paiku sain Virust välja...) ja ärkamine kella 9'st. Telefoni suutsin suure unega jätta enda asemele voodisse magama. Kui keset laata inimesi ära kaotama hakkasin, avastasin et oi, mm, telefon, jaah, on vist tõesti kusagil kaugel. Aga laat ise oli tore ja kena ning ma sain Lumetihasele paraja kotikese ka. Ideaalis peaks nyyd sellele siis pisikese karabiini kylge yhendama et igasugust märatsemist muusika ja kõnedega vähem oleks. Veel myydi mulle linast niiti ja mesi (kahte erinevat huvitavat mett, järelikult mesi.) Yldiselt myydi veel paljut head ja huvitavat ja yhe komplekti Soome toodetud kõlasid oleksin äärepealt isegi ostnud, aga neid oli liiga vähe. Mida ma teen kymne kõlaga?

Ähh. Tunda, nagu oleksid kellelgi haiget teinud, kogemata, on ikka ilgelt nõme, isegi kui võibolla tegelikult ei ole.

5. november 2009

ajutine pagendus

Koerale öeldi, et tal on liigesepõletik. Kaks nädalat tubast režiimi ja terve ports talette, joosta ei tohi mingil juhul, mis muuhulgas tähendab, et pissitamas käiakse ka koduhoovis rihma otsas. Suurt kasvu elukas ja ilmselt läksime liiga vara täiskasvanute toidule yle - suured koerad ja pikad kasvuperioodid ja muu selline.

Kool on. Uued ained, uued ruumid, uued õppejõud, aga mitte iga päev ja kogu aeg. Mõnikord on vanad ained ja vanad kohad ja vanad tuttavad õppejõud ka. Ja pool aega on nagunii töö. Ja yhes loengus antakse meeletult palju kodus teha (võrreldes teistega, mitte yldiselt...) ja mitmel päeval on keset päeva augud. Oleks meil ÕIS, siis saaks need ilusti juhuslike ainetega ära täita, aga meil ei ole ju toimumisaja järgi otsingut tegelikult.

Huvitav, kas eksami tulemused saa vasti teada ja kui saa, siis kui varsti (või äkki on need juba yleval?).

Koju me enam eales ei lähe
koju me enam eales ei saa... või midagi sellise laulu moodi kõlab peas ringi. Ei ole tore.

Veel ei ole tore, et ma olen kõik see aeg tööl, mis Mardilaat toimub. Ei ole väga vahva lihtsalt. Ma tahaks ju ometigi näha, mida toredat isetehtut nad seal myyvad. Kõige koledam on asja juures, et yhelainsamal õhtul, kui nad laadaga kauem lahti on, olen mina kauakaua tööl - vist oli sydaööni välja pood lahti. Ainus võimalus on viimase päeva hommikupool, ja see nõuab kah uneaja lyhikesekslõikamist.

Ja muidu olen ka natuke tujust ära ja mures. Emotsioonid ei tee neid saltosid, mida peaksid. Hirm hakkab.

Aga tantsuklubi oli tore, mis siis, et ma liiga väsinud olin, et seal kõike õigupoolest nautida. Palju keni noori tantsida oskavaid poisse, kuigi minust ei ole ilmselt ilus neid noorteks tituleerida. Aga siis vähemalt on, kellega tantsida.

Verd käisin andmas, seekord neile isegi meeldis mu hemoglobiin. See tähendab, kunstlikult yles löödud, paaripäevase eriti rauarikka söögisedeli abiga veidi yle normi tõstetud number. Loomu poolest on teine na madalavõitu. Oh well.

Aga miskit lumelaadset ollust tuli natuke, seegi oli tore. Mulle meeldib seda sorti kuiv ja kylm ilm väga, november peakski yleni sihuke olema.

3. november 2009

häda ja viletsus

Mul on probleemid.

Esimene probleem on see, et kallis koer on haige ja õnnetu. Ma ei saa ta heaks ilmselt hetkel midagi teha, või ei tea vähemalt, et saaks, aga muretsen. Õhtul läheb arsti juurde, aga sinnani... Midagi õudkurba on selles, kuidas see suur karvane sõber vedeleb maas ja vaevu reageerib. Täielik apaatia - enne olevat nutnud, aga peale arsti soovitusel antud valuvaigistit on nyyd selline rahulik ja ykskõikne kõige suhtes.

Teine probleem on märksa enesekesksem - yks hea inimene ärritab mind viimasel ajal kogemata. Tema suhtumine ei ole kyll muutunud, aga mingid asjad on niipalju, et ma vaatan ja loen nagu võõra inimese teksti. Ärritab suure tähega kirjutamine ja läänepoolsetesse maadesse sobivamad arusaamad (et mitte konkreetselt öelda, millest jutt), sest need on mulle nii võõrad. Tunduvad ebaloogilised, absoluutselt mitteomad. Selleni välja, et tekib tahtmine inimest raputada ja öelda et kuule, taevas ei ole punane! Aga tegelikult ma ju tean et igayhele oma tõde ja teiste asi see ei ole, probleem on pigem mu enda... maeiteagi, milles. Mõned tuttavad on veel sellised, aga ma suhtlen nendega väga harva. Propagandat ei tee keegi, aga mingil määral kumab suhtumine kusagilt läbi ja see kurnab. Kohati võiks isegi öelda, et mul on kahju, et jälle yks inimene "kaotsi minevate" nimekirjas. Ma ei taha omadest sõpradest ilma jääda, aga pool kuristikku ja kultuuritausta erinevust tekib kuidagi kiiresti sinna vahele. Aga kahju on tõesti ainult kohati, sest nad ise paistavad õnnelikud.

Väsimus on. Uni on. Molutamise vajadus on ka, mis on veidi veider, sest ilm on iseenesest ju ilus.