30. detsember 2010

Nyyd on linna aeg. Sattusin end täna eriti põhjalikult analyysima kunagi hommikul kylas ja mõtlesin, et oleks kasulik välja mõeldu ka ylesse kirjutada.

See oli umbes nii: Ma olen mitumitu aega elanud väga intensiivselt oma metsa-poolt. Piisavalt, et linn vahepeal justkui isegi ära unustada. Mitte päriselt, aga piisavalt, et asi oleks väga tasakaalust väljas, pendel (mitte peegel, aitäh muusika sõnu ette ytlemast) yhte äärmusesse veetud. Mis aga juhtub äärmissse serva veetud pendliga, kui see lahti lasta? Kukub keskele ja teisele poole äärmusesse. Kukkumise tunne on kyll, aga seda tuleks mõistusega võtta. Kui saaks seda kukkumist natuke pidurdada, et keskele enam-vähem seisma jääda - kas just selle võnkega, aga võibolla mõne järgmisega, siis oleks väga võimas. Siis ma oskaks umbes kogu ylejäänud asjaga hakkama saada - sellega, mille nimi on minu elu. Aga see tähendab ikkagi, et nyyd ma peaksin elama rohkem oma linna-kylge. Sest see on olnud kaugelt liiga peidus, liiga alla surutud ja tahapoole keeratud.

Rääkisin hiljuti yhega muusikast põgusalt. Esimene reaktsioon: "Ma poleks elus arvanud, et sind ka selline võiks huvitada, vaid ikka ainult see vana." Nojah. See on selle yhekylgsuse selgeim ilming ja see ei meeldi mulle väga.

Aga jah... Nyyd peaks tegema selle triki, et tekitama võibolla terve kannutäie kohvi, lylitama välja yldvalguse ja sisse kapivalguse ning pugema pooleldi teki sisse diivanile lugema. Sest alguses põgeneda yritanud tekst - loed kyll, asjad toimuvad, aga tekst jääb tekstiks ega muutu filmiks ymber - sai lõpuks lahti muugitud (ja polnudki imesid vaja, ainult aega). Aga enne võiks veel seda ja teist.

29. detsember 2010

yhtteist

Juuksed on ikka veel kellegi teise omad - mingid võõrad juuksed minu pähe pandud. Harjumise asi.

Aga... Punktyks, mis värk sellega on, et kui ma lähen ekstra hilja magama, siis ma ärkan ikka samal ajal umbes? Vastu tänast näiteks sai uni lõpuks kella veerand kuue paiku vastu võetud vs tavaline yks-pool-kaks, aga keskpäevaks oli hommik juba peaaegu otsas.

Ja kui päriselt aus olla, peaksin praegu paelama, mitte arvuti taga istuma, sest selleks on valget aega vaja, ent arvutile mitte.

Jätkan enne poolikult ja viletsalt kirjutatud postitust mõned tunnid ja pool meetrit paela hiljem. Palju parem! Vahpeal on plaanidega täitunud umbes kogu aeg, mis täna veel järel on, mõte läinud selgeks ja läbi saanud kuulatud hulk nunnusid mitte-päris-rahvamuusika juppe. Selliseid natuke stiliseeritud ja nii. Need sobivad paelatöö juurde paremini kui ehtne ja sõnadega rahvamuusika, sest seda ma ei saa ju kaasa laulmata jätta, kuid see segab kirjakordade lugemist väga. Paelast saab muidugi spikerdada, aga siiski.

Ja et ma ei räägiks kogu aeg oma käsitööst, mis on mulle endalegi pikapeale tyytu (palju parem on unistada kõigist neist asjadest, mida ma teeks, kui viitsiks!), siis märgin ära, et nyyd läheb kõrvalriba linkide korrastamiseks. Ma olen viimasel ajal leidnud liiga palju head ja huvitavat, et kõiki neid asju mööda blogitiiru taga ajada.

(Miks need kaks tulpa eraldi on ja mille alusel, on keeruline öelda. Ilmselt peaks sellega kunagi veel midagi ette võtma.)

27. detsember 2010

Käisin juuksuris. Ei, mitte midagi traagilist ei lasknud teha. Umbes vaksa võrra katkist juuksekarvastikku võeti ära ja see, mis alles jäi, on nyyd mitu tooni tumedam (pluss ekstra kaunisti kohev ja sile ja värki, nagu juuksurist tulles ikka).

Muidu... kõik inimesed on kusagil ära või levist väljas. Isegi kõik mõtted on ära.

26. detsember 2010

seda, teist, kolmandat

Ma ikka veel ei salli seda, et kui ma teen mitu postitust yhe päeva jooksul, ei ole kõigi juures kuupäeva tavaliselt. Aga ma ei saa mitte vaiki olla, sest mul on nii mitu nõustumist. (Tho kolas mööda internetti ja kajab siinkohal kõige loetu kohta täiesti seostamatult, v.a. ehk mõnele sellisele, kes sama teed mööda kolama on sattunud, mis ei ole võrgu suuruse juures väga mõeldav. Ma teen seda sellegipoolest.)

Punkt A: Ekke Moor on niiväga tõesti parem kui Nipernaadi. Gailit on yleyldse pull kuju, seda ka. Ekke Moor on suhteliselt nii tore raamat, et mul on seda umbes kolm eksemplari ja kui ma rahaga olukorras satun veel mõne peale odava raha eest, siis ma ostan veel. Et saaks kinkida, kui selgub, et kellegil ei ole, kellel võiks.

Punkt B: Sattusin ohtralt ka yhe noore luuletajanna seisukohtade ja eneseväljenduste peale, mis tekitasid vähehaaval ent seda kindlamalt tunde, et tolle inimesega tahaksin ma rääkida. Võimalik, et mul poleks midagi öelda, aga võimalik, et me avastaks ennast yhe ja sama puu juppidena.

Punkt C: Alati on naljakas, kui sama pere inimesed kasutavad ennast väljendades kuidagi mingil olemuslikul kombel sama stiili. Eriti kummalik on see siis, kui mõlemal puhul on tegemist väga selgelt "omahäälse" tekstiga. Omahäälne tekst on asi, mida mõned oskavad ja mõned ei oska, see on see, et kui inimene kirjutab, siis on võimalik, et see tuleb tal välja täpselt nii, nagu ta räägib. Siis on teksti lugedes ja inimesega tuttav olles kuulda, kuidas see tekst on täpselt selle inimese häälega. Mõni jällegi kirjutab hoopis teisiti kui räägib. Mõni kirjutab lihtsalt keskmiselt, ilma hääleta, ilma stiilita. Aga häälega tekste on alati palju parem lugeda.

Punkt D: Mind pommitavad viimasel ajal nii paljud nii head mõtted, et ma ei jõua neid kõiki kohe haarata-lugeda-seedida. On tunda, kuidas on suur yhine maailmaosa, ja siis on suur osa, mis peaks olema yhine, aga millest ma olen mingis teises maailmas kasvamise tõttu ilma. Seda peaks vaikselt vähendama, aga seda ei tohi ära unustada.

Punkt E: Eelnevast järeldub, et mul on tahtmine mingeid praegusi igapäevaseid asju muuta. Selleni, et kui mul oleks mingigi tegelik teenistus, siis ma võibolla otsiks järmiseks endale mignid inimesed ja koliks kodust ära, et ma saaks elada rokem nii nagu mina tahan. Aga mul ei ole seda hetkel, nii et ma ei tee seda hetkel. Ilma kusagilt raha saamata see justkui ei töötaks hästi.

(Punkt F: Mul ilmselt puudub oma hääl ja kui seda teksti natukene vaadates lugeda, on arvatavasti kerge välja mõelda, kuskohas ma võrgus kolasin.)

vastutusest ja muutmisest

Kirjutan siia midagi, mida ma olen juba hulk aega mõelnud, aga mida minust sõltumatult on mujalgi hiljuti väljendatud. Neid avaldusi on olnud rõõm lugeda - mõttekaaslaste leidmise rõõm. Seda ei maksa alahinnata - nii tihti on elada kohutavalt palju parem siis, kui keegi teine arvab sinuga samamoodi - isegi, kui suhtlust pole, on teadmine, et sa pole maailmas oma mõtteviisiga yksi.

Inimene vastutab enda eest. Kõige eest, mida ta teeb, ja ainult selle eest, mida ta teeb või mille eest ta on omal tahtel vastutada võtnud. (See jääb hetkel natuke teemast välja, seega ytlen lyhidalt - kui sa oled võtnud looma, siis mõistagi vastutad sa ka tema eest, aga sa ei pea võtma seda looma ja seda vastutust.) Kui yks inimeseloom ei ole selgelt väljendanud, et ta tahab vastutada veel kellegi teise tegude, mõtete, kordaminekute eest, siis tema ei vastuta. Igayhe elu on tema enda ja ainult tema enda teha, igayhe tahtmised ja unitused on tema enda korda viia. Sest kui sa ise ei näe roppu moodi vaeva, et maailm saaks selliseks, nagu sulle meeldib, siis miks sa ootad, et ta saaks? Miks keegi teine peaks muutma maailma selles suunas, nagu sulle meeldib? Igayhel, igal viimsel kui yhel on omad mõtted ja tahted ja unistused ja tegemised. Igayks tehku neid. Mõned langevad kokku ja mõned tunduvad teistele head ning kasulikud. Siis on neid korda viimas rohkem inimesi ja see, et nii saabki, on veidi suurem tõenäosus.

Ainult yhe inimese teod ja tahtmised ei muuda arvatavasti maailma. Mõnikord muudavad ka, aga see tõenäosus on väga tilluke. Sellegipoolest ei tähenda see, et ei peaks proovima! Sest võibolla keegi kõrvalseisjatest näeb, et nii on hea ja siis on sul juba kaks inimest, kes maailma enam-vähem yhes suunas muudavad. Mis on natuke parem, olgugi et endiselt liiga vähe. Aga juurde võib tulla kolmas ja neljas ja sajas ja niimitmes kui vaja, et lõpuks midagi kuulda oleks. Võib. Ei pruugi, aga kui sa ise kätte ei võta ja seda mõtet piisavalt oluliseks ei pea, et tema eest võidelda, siis ega keegi teine seda sinu eest ei tee. Ja alati on võimalus, et midagi muutub. peab lootma ja peab käituma nii, nagu muudaks, sest muidu ei muutu miski.

Lõpuks saab igayks ainult omaenese tegude eest vastutada. Lõpuks on igayhel ainult yks oma elu, mille enda arust parimaks võimalikuks elamine on oluline.

See mõttearendus eksis nyyd natuke sellest, mida ma alguses kirjutama tahtsin hakata, ent see ei tee asja vähem tõeseks ja vähema innuga väljendatuks. Proovin uuesti (vimalik, et kordan ennast, aga loodan, et mitte. Või minetea.)

Kui igayks võtab vastutada, alla kirjutada, tunnistada kõige selle eest, mida ta on teinud, siis on väga hästi. Ei peaks tegema midagi, mida sa hiljem kogu aeg kahetsed - või kui sa oled teinud midagi, mida maha häbeneda, siis sedagi võib tunnistada. Keegi ei ole ideaalne. Ma pole varem ajalehtede tagasitsenseerimise kohta valjult midagi öelnud. Mingitel põhjustel, mida ma ei viitsi arutada. Aga... Kui kirja pole pandud midagi, mis oleks sellel ajahetkel olnud otseselt vale või soovimatu, siis on minu arvates aus, kui see kirja ka jääb. Keegi ei ole lõpuni rahul ega tunnistaks ilmselt meeleldi absoluutselt kõike, mida ta elus teinud on. Sest keegi pole veatu - aga kui asjad on kuigivõrdki minevikus, siis tuleb aru saada, et inimesed muutuvad. See mina, kes ma kirjutan siin seda teksti praegu, ei ole enam päriselt seesama, kes hääletas kunagi yhel kevadel Tartusse ja sai hakkama asjadega, mille yle ma enam väga uhke ei ole. Sellest ja teistegi inimeste sarnastest tagasimõeldes vigadest peaks aru saama. Igayks on ainult seda, mida ta praegu on. Inimesed saavad mingil määral muutuda. Sellegipoolest jäävad tehtud teod ja öeldud sõnad alles ja neid ei peaks yritama olematuks kuulutada. Jah, olin seal, arvasin nii, mõtlesin-ytlesin midagi, mida enam tõeks ei pea. Ja mis siis?

Inimestesse peaks uskuma. Nad tõepoolest võivad muutuda. Miski ei ytle, et nad seda teevad, aga võimalus on. Lootma peab. Paremale homsele. Ja kui miski praeguses maailmas ei sobi, ei tohiks häbeneda soovi seda muuta.

(Kordab natuke asju, mida mujal on öeldud, aga väljendab samas kaasakõlamisena hästi mu enese arvamusi. Siin ja praegu.)

25. detsember 2010

mis uusaasta?

Lugesin dragonifoorumit ettevaatamatult ja tundsin yhest postitusest ära viite endale. Ei olnud vilets ja ei tohiks kellegile seostatav olla peale võibolla paari inimese, kui nemadki seda lugu veel mäletavad. Ehk siis jutustati "kelleltki kuulduna" lugu, mis minuga juhtus ja mida ma olen vaid yksikuile rääkinud. Ei ole isegi kurjade keelte juhtum, sest edasijutustatu on otsesest allikast ja puha... Lihtsalt on natuke naljakas mööda võrku jalutades sattuda endast edasi räägitud loo otsa, mis on saanud justkui omaenese eluõiguse (ja paar detaili ära muutnud). Kummastav. Võõristus! Sest see on minu lugu ja see on nyyd omil jalul. Ei ole halb, et nii on.

Muidu olen täna enamuse ajast olnud tore ja tubli. Mitte niivõrd, kui oleks võinud, aga siiski suhteliselt. Seeliku sain kirjatud ja unistan yha uutest asjadest. Näiteks on mõte rakendada yks yks igapäevaasjade kõlapael neist iirisniitidest, mida mul mõni kera ehk isegi on. Midagi lihtsat ja kaunist, et miski valmis ka saaks vahepeal sedasi.

Otsustasin hakata ilusaks ja hoolitsetuks. See tähendab natukene uusi enese liigutamise kombeid ja natukene uut moodi tähelepanu asjade suhtes - aga ma võin.

Aga nyyd ma istun ikkagi arvuti taga ega õmble mitte. Ja ma isegi ei nõelu ega heegelda. Ja ma isegi ei unista, sest ma olen uni-ne, mitte uni-stav. Aga sellest pole midagi. See läheb yle. Aga millal ja kas ma ometi võtan kunagi kätte ja saan lõpuni valmis tehtud selle kunagise valge, punasekirjalise väga laia vöö, mis nyyd seisab koos kohvilõhnalise ajakyynlaga laua all kastis. Ma nyyd tean vist, mis ma temast teha tahan, et ta ei oleks see, mis ta olema pidi. Et ta kõlbaks.

22. detsember 2010

In other news...

Erakordselt nõme on jõulukaarte kirjutama asudes avastada, et pooled aadressid on kadunud, sest vana telefonimärkmik on ei-tea-kus ja uues on kusagil umbes k ja l tähtede keskel märkus et "siinkohal sai viitsimine otsa tykiks ajaks, vaata vanast märkmikust". Mismoodi niimoodi saab...

Erakordselt huvitav on avastada, et larparitel on suured tutvusringkonnad isekeskis. See annab ohtralt võimalust erinevateks klatšiteemadeks. (Mismõttes on selle mitte väga sympaatse inimese hea tuttav näiteks too inimene, ja neid seoseid on täna juba mitu.)

Erakordselt idiootne on jätta keeleõpe viimaseks päevaks enne eksamit ja avastada siis, et vähe sellest, et pooli materjale pole ma saanudki, ka olemasolevatest on pooled kuhugi ära kadunud salapäraselt.

Erakordselt ebameeldiv on märgata, et viimane poolik tribal-leek-lill seeliku peal on erakordselt halvasti välja kukkunud ega saa endaga yldse toime. Ja mina ei julge enam torkida ka, sest paremaks ta vaevalt läheb.

Erakordselt kõike lihtsalt. Brr, trr, vrr. Ja lisaks ma teen seda edasilykkamise asja, st, ma sain isegi pool kirjutuslauda täna korda. (torin-porin)

21. detsember 2010

Olen juba mõnendat päeva kuidagi... kergesti agiteeritav. Vaatan kõiki neid kohti, kus inimesed yksteisest valesti aru saavad ja tõrelen vääritimõistjatega yksi oma avuti taga verbaalselt. Seletan nähtamatutele kuuljatele, kuidas "Vaene on see, kellel pole raha ega sõpru," "Mina viskuks ilmselt ka mingitel tingimustel barrikaadidele..." (millele järgneb pikk arutelu sellest, millised need tingimused on, mis lõppeb sellega, et läheks ja viskuks siis kohe) ja nii edasi. Sellel on paar võimalikku põhjendust, esiteks mul on suhtlusvaegus et ma iseendaga nii palju rääkima olen hakanud, või teiseks on lihtsalt kuidagi kergesti yles kruvitav meeleolu. Endal hakkab ka juba imelik veidi, aga ma olen teist päeva järjest toas.

Tuba kaunistub vaikselt - tekitasin mingi jõuluseade endale kardinata akna peale ja igatsen nyyd mingeid kyynlaid selle juurde. 11 punast jõulukuuli ripub seal ja 3 kyynalt nende all paneksid asjale täpselt sobiva punkti. Äkki õnnestub need isalt välja meelitada, kui kohekohe poodi läheme.

Käimisi on tegelikult endalgi. Need kyynlad, esiteks, aga ka lilled synnipäevalapsele-vanaemale ja veel mõnedki postkaardid ja postmargid. Sest ma saadan juba mitmendat aastat tigupostkaarte jõuluks - sest neid on nunnu natuke saada ja seda teevad nii vähesed. Ja see beežikas lõng, et ema pontšo ära parandada, ja raamatud tuleks raamatukokku tagasi viia. Ja seda ja teist.

Tegus jõul?

17. detsember 2010

elu ja lugu

Siia võiks kirjutada midagi uut ja huvitavat. Midagi selle kohta, et eelnev situatsioon lahenes siiski positiivselt ja rahumeelselt ja eks ma ise reageerisin ka yle. Seda kipub ikka tihti juhtuma.

Tegelikult ei ole midagi uut ja huvitavat juhtunud. Ostsin hiljuti yhe täitsa viisaka raamatu, neljas osa jumalteabmitmest, ampsasin alla ja ootan järgmist. Tegemist veel inglise keelse uue looga Flameli seiklustest, autoriks M. Scott. Kaane peal oli teda kuidagi poeetiliselt nimetatud ka, aga see ei ole sugugi oluline. Tugev keskmine tase, nii umbes 6/10st. Ei midagi hirmus erilist ja talumatult head, ent sympaatne segapuder eri rahvaste mytoloogiast ja kangelaslugudest, poolmaagiline tänapäevamaailm ja maailmahukk. Kirjutatud lihtsas keeles - väga kerge, väga ladus lugemine. Kellele soovitaksin? Nendele mitte, kes ootavad tõsist ja väärikat ja eepilist. Kyll aga võib selle sarja yle olla õnnelik mingit sorti teismeline, kes saab märuli kõrvale kuidagi poolmärkamatult vähemalt põhilised vanakultuuri meemid. Et millisel jumalal oli pistmist merega ja misasi on Yggdrasil, kes tappis kuningas Arthuri ja kuidas näeb välja Quetzalcoatl (ja ma kirjutasin selle peast õigesti, pange tähele!). Pärismyyte ei saa, saab myyditegelastest yldise ettekujutuse. Vähemalt mingist osast. Kuna tegelaste palett on väga väga lai, tulevad servipidi sise ka kõik erinevad veidi vähem tuntud jumalad, pooljumalad ja isegi inimkangelased yle terve maailma. Morrigan, Chuchulainn, Gilgameš, Jeanne d'Arc ja nii edasi - ja mitte ainult Vana Maailma omad ja tingimata lootusetult vanad, isegi Billy the Kid on täiesti olemas.

Mulle meeldis, aga see on meelelahutus, mitte midagi mõtlemaärgitavat väga.

Joonistan ja käsitöötan ja yritan ööpäevarytmi õigemasse kohta saada. Nagu ikka.

16. detsember 2010

vilets

Täna oli isegi tantsuklubi oluliselt magedam kui tavaliselt. Ilmselt oli selles syydi mu enese viletsavõitu ja nukker tuju - enne kodust välja minemist sain negatiivseid emotsioone kuhjade kaupa. Mis heast peost saab niiviisi juttu olla...

Esiteks oli vanaema mu peale pysti pahane - mismõttes sa lähed õhtul kodust ära ja tuled alles hommikul? Ma ei tea, ma liigitaks kuus/vara kyll veel öö alla napilt, eriti sellisel pimedal talvisel ajal. Kahtlane värk, mis asi see siis toimus seal et sa koju ei tulnud? Ja nii edasi. Ega ta ilmselt ei uskunud mu tõelevastavat selgitust, et ma peamiselt õmblesin karpe. Tegelikult see on vaid yks symptom sellest, et kuna kooliga on nii nagu on, yritavad kodused mu elu rohkem kontrollida, kui nad seda varem tegid. Seda ei saa pahaks panna, kuid see ei ole siiski meeldiv.

Teiseks... Huvitav, kas ma jäin nyyd ilma järgmisest parimast inimesest? Ma tahtsin vaid olla aus - sest kui yldse keegi võiks kindlasti teada, kuidas asjad on, siis just tema. Oleks olnud väga lihtne mitte midagi öelda ja ilmselt on (vähemalt arvestatav hulk aega veel) väga lihtne seda nii mõnedegi eest varjata. Ent ma hindasin ausust olulisemaks ja sain selle eest või tõttu väga valusalt pihta. Ma ei saa kellelegi pahaks panna pettumust - neil on selleks õigus ja pettumus tekitab väga kergesti viha ning muid halbu emotsioone. Aga ma ei saa selle vastu ka midagi ette võtta, sest selle aluseks on iga inimese enda ettekujutus sellest, mis ja milline ma olen. Mul ei ole kohustust kellegi teise pildile vastata. Nõme on ikkagi avastada, et ettekujutus ei vasta tegelikkusele, muidugi on. Aga mis on sel juhul vale, ettekujutus või tegelikkus?

Ma teen, mida ma teha tahan, sellepärast, et ma ise tahan. Ma ei pea seda muutma selle pärast, et keegi arvab, et võiks teha teisiti. Ootused on ootused ja need ei lähe alati tõeks.

Ma sain sellisest sallimatusest kõvasti haiget. Ei, see ei ole tolerants, kui teisele vihaga nähvatakse "Eks sa tee, mis tahad!" Jah, olukord saaks olla hullem - olukord saaks olla isegi päris palju hullem, saaks tulla otse keelama ja saaks igasuguseid asju. Aga selline seljakeeramine ja ärritus ei ole tegelikult aktsepteerimine.

Mis ma ikka. Tegelikult ei pea sallima. Täitsa võib olla selline suhtumine ka, et ei, seda asja ma ei kannata enda ligiduses. Võib olla kyll. Sel juhul mul on lihtsalt kahju, et inimsest ilma jääma pean.

Sai veidi hyplik ja vilets selgituskõne või asi. Mul praegu paremat pole, sest ma olen reaktsioonist löödud ja nukker. Sest tegelikult ma olen ikka päris seesama inimene, kes ennegi - väljendus tuleb ent veidi teisiti. Ma ei vahetanud isiksust.

13. detsember 2010

yhte ja teist, jälle

Kroonika korrektsuse huvides tuleb yles tähendada, et täna ma läksin hukka. Kui syydistada tahate, võib syydistused saata M. ja N. aadressile. (isikute kaitsmise huvides lyhendatult, eksole:D)

Tegelikult on vahepeal olnud tore. Avastasin täna, et Kristiine keskuse Apollo ei ole pood, kus ma orienteeruda suudaksin. Seal on kõik asjad nii läbisegi ja suvaliselt ja kuidagi... ei ole hea raamatupood noh, ei ole. Millest järeldub, et ma lähen ilmselt homme peale kontoritööaja lõppu töö juurde, vaatama ja mõtlema, mida ma tahan, ja yritan selle siis teisest poest yles leida. Also, sealse kohaliku kinkekaardi eest saab võibolla jõulukaarte osta.

Ja ostmisest veel - rauasiirupi ostsin ära. Maitseb hirmus hästi. Kohe hirmus hirmus hästi, justnagu tahaks seda terve klaasi korraga ära juua. Sellest saab teha järeldusi, kuid ei pea.

Muidu... olen kaua yleval ja magan poole päevani. Ise olen sellise korraldusega ysna rahul, kuid yhiskond ja vibolla kool ei ole. Homme peab hommikul kymneks kooli minema, kell 12 on ekam, kuhu ma ei tea, kas mind lastakse, sest ma pole registreerunud (aga mine tea, äkki lastakse?), peale seda on vist veel midagi. Ma vähemalt loodan.

Karbid väga ei edene, sest ma ei ole neid eriti õmmelda viitsinud. Peaks tegelikult. Näiteks nyyd kohe.

9. detsember 2010

mõhh?

Hirmus ja jube. Mu maailm läks just kõva tyki maad polariseeritumaks ja ebakindlamaks. Olin siiani kindlal veendumusel, et mu sõbrad arvavad umbes samamoodi kui mina - vähemalt näiteks demokraatia osas. Kas tõesti on selle kunagise lõhestamatu kamba aeg nyyd nii otsas, et leidus yks kysimus, mis paigutab meie inimesed kahele poole (praegu veel olematut) rindejoont? See kõik jätab vägisi sellise mulje, et pean varsti hakkama valima oma veendumuste ja oma sõprade vahel. Kuidas ja millal on asjad selleni läinud? Miks? Kas nad on koguaeg nii olnud ja ma pole märganud või on nemad muutunud? Või olen mina muutunud? Või miks täpselt maailm täna kuidagi tagurpidi on oma olemuse poolest?

Midagi on nii äraytlemata nukrat ja valusat selles, et miski päääris kaua pysinud rahvas näitab kindlaid lõhenemise märke. See on iseenesest vältimatu, jah, aga sellegipoolest...

Mul endal on kõik hästi, sellepärast ma saan mõelda sellistelegi asjadele.

7. detsember 2010

Meem?

Tindome vist märkas, et mul on jututeemad kuidagi yhekylgseks läinud kätte ära ja viskas päästva jõulupalliga. Yllataval kombel ma nyyd siis teengi seda.

1. Kas sulle meeldib jõul? Miks?

Muidugi! See on jõul. Tuledesse ehitud linn on yks äraytlemata kaunis asi ja jõulude ajal on enamasti lumi ka - ja need kaks asja kokku on eriti toredad, sest siis kõik sillerdab. Väga pealiskaudsed põhjused, aga no mulle meeldibki, kui mu kodutee ymber on ilus.

Jõuluootus meeldib ka väga - see hetk, kui tekib see tunne, et nyyd justkui juba oleksid jõulud. Et nyyd nad juba võiksid tullagi.


2. Kujuta ette, et nende jõuludega läheb kõik täpselt täkke ja nad tulevad just sellistena nagu sa tahad. Kuidas ja koos kellega need jõulud mööduvad?
Jõuludest on vähe soovida. Pere võiks omavahel hästi läbi saada - vanaema ei kakle emaga näiteks. Õde võiks koju tulla (kyllap ta tuleb ka.) Jõuluõhtul võiks sadada paksu valget lund ja me läheksime kõik neljakesti vanalinna peale kõndima, kuni toit ahjus on. Ja pärast on kingid ja kuusk ja võibolla võiks seekord esinemata pääseda. Ja kaduma kippuvad tuttavad võiksid enne seda ennast näole anda - yldse kõik pinged võiksid olla korraks kuhugi vaiksesse punkti jõudnud, et jõulu ajal ei oleks midagi tahta.

3.Milline on su esimene jõulumälestus?
Ilmselt see ei ole esimene, aga yks varasemaid, mida ma mäletan, on ilmselt see, kuidas yhel aastal oli jõuluvanal kiire ja kingid jäid kotiga ukse taha kelgu peale. Teine ysna varane on sellest aastast, kui ma olin just r-tähe selgeks saanud ja kilkasin kõigile, et ma sain kingiks vihmavarrrrrju. Tore vihmavari oli, roheline ja kollaste tibudega serva peal.

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Ei. Kuigi ta tuli kohati tuttavlik ette - meile tegi jõuluvana yks perekonnatuttav.

5. Parim jõulumälestus?
Kõik nad on head. Päris tõsiselt - ma mäletan, et ma olen regulaarselt pea iga aasta olnud kinkide yle vaimustuses ja kuusk on olnud kaunis ja õues on olnud kaunis ja...

6. Lemmik jõulutoitude seast?
Kodusest piparkoogitaignast piparkoogid, kui need on hästi välja tulnud. Mõnikord ei tule tainas õige ja siis on natuke kurb, aga lemmik on kindlasti need. Verivorste meil syyakse ka ainult jõulu ajal, aga piparkoogid on paremad.

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?
Ilmselt kodus. Vähemalt pärisjõulud peaks olema kodus. Kuidagi nii on, et jõulud on pere omad ja uusaasta on sõprade oma.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?
Mul enesel isiklikult? Ei ole. Aga kuusk tuuakse tuppa ja salme loetakse (kuigi nyyd juba väga pasiivselt, iga aasta aina samad; kunagi sai igaks jõuluks ikka päris mitu salmi pähe õpitud, Tähekestest.) ja teisel päeval minnakse maale ja kuuske pean ikka alati kastma. Ja kingitused tulevad viimasel ajal peale sööki ärajagamisele, enne tekivad vaikselt kunagi sinna kuhugi. Kui jõuluvana käis, siis tema käis enne sööki (ja S. tuli pärast meile kylla ja kah sööma. Kuidas ma seda kyll ära ei arvanud?)

9. Sinu jõulukingisoov?
Igasuguseid asju oleks vaja, aga parimad kingitused on need, mille puudumist enne justkui ei märka, kui nad tekivad.

10. Parim kink, mille oled jõuluks saanud?
Iga aasta uus parim:D

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

Kuidas saab nii, et EI peaks saama? Mismõttes?

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Häid pyhi. Selliseid, nagu nad head on igayhe enda arvates. Aga kui yldisemalt siis kõike seda, mida parajasti vaja on.


Mina edasi ei pallita. Kes tahab, võib siit yles korjata.

5. detsember 2010

eh?

Pea on natuke väsinud, sest ma ärkasin juba enne kella kahtteist. See tegi miskine kuus unetundi ja võib õhtul kasuks tulla, kui ma tahan õigel ajal magama minna ja homsest päevast kasu saada. Ilmselt võib väsinud pea syyks ajada tänased yhe asja teiseks vaatamised. Näiteks nägin kapikese peal just roosat suitsuotsa, mis lähemal vaatlusel osutus tordikyynlaks.

(Selles postituses võib oodata kaotsi läinud tähti, sest ma pudistasin kuhugi klaviatuuri lähedale hiljuti midagi pudisevat.)

Nyyd mul on siis vähemalt lootus saada mingi aja pärast natuke raha millegi eest, mida ma olen ise teinud. Leidsin poe, mis oli nõus minu karbikesi myyma ega öelnud ka vöödest ära. Samas nad asuvad nii peidus, et sinna vist ei teata väga minna - aga kes ytles, et Tallinn piirdub kesklinnaga?

Vastu hommikut koju kõmpides leidsin maast mõtte. See nägi välja umbes nii, et sõita näiteks 18. bussiga sinna, kuhu ta läheb ja minna siis jalgsi sinna, kust linna poole tagasi saab kas 63 (või millegi sellisega) või 1a (või mõne derivaadiga). Eelmise lause grammatika longkab kõvasti, aga ma ei oska seda hetkel paremaks öelda.

Ilmselgelt olen ma jälle selles natuke naljakas seisundis, kus ma vaatan mõtliku pilguga tavalisi objekte ja tõden nende kohta midagi ääretult igapäevast, aga hiljutiste syndmustega seoses ma ei saa enam eelmist postitust esimesena hoida. Hapuks läks. Teine variant, mida ma selline olles ka kasutan, on see, et ma jään mignisuguse ennast torkiva mõtte kylge kinni ja yritan seda lahti hammustada või ära lahendada või midagi - mis pole palju parem variant. Arvata võib, et see ei ole väga suheldava minu seisund - seltskond, mis ennast ise käimas ei suuda hoida, avastab, et ma ajan ainult mõttetut juttu. Kui suudab, siis ma kuulan ja olen tegelikult huvitatud ja saan võibolla varsti taas inimeseks. Yksi kodus raamatu lugemiseks või kätel käia laskmiseks on see aga ysna kasulik.

(Nyyd ma jahusin tykk aega sellest, kuidas ma jahuma kipun. See on selline seisund.)

3. detsember 2010

Ma sain jälle natuke hirmu. Pelgu tulevate asjade ees, sest ma kipun igast asju maru tähtsaks pidama ja jään selle juures endasse kinni. Korra on aidanud, kui yks hea inimene tekitas mystilisel kombel mulle pihku valge plasttopsi veidra valge veiniga, millest ma rohkemat ei mäleta, kui selle olemasolu fakti. Peale seda ma vist hakkasin suhtlema lähedalasuvate inimestega.

Ma ei ole tegelikult yldse vaimustuses sellisest ette krampimisest. Aga kui miski tundub oluline, peab see ju hästi minema... ja pyye olla parim võimalik ise mõjub kuidagi pingestavalt. Ebamugav omadus, väga ebamugav. Ilmselt aitab asjade ebaoluliseks uskumine, aga see ei pruugi ka liiga hästi kunagi välja tulla.

Nyyd ma näiteks ei saa aru, missugust "rolli" minult seekord oodatakse. Kas ma kujutan endale ainult ette vihjeid möödunud suurriigile ja mitte-veel-vanamoodi kommetele-mõtetele, või on need päris, ja kuidas toimida yhel või teisel puhul. Uurida pole justkui ka kusagilt nii, et see seltskondlikult vastuvõetav enam-vähem oleks.

Kyll ma ikka oskan - ma tean, ma elan oma elu hetkel täitsa ise kolmkymmend korda liiga keeruliseks. Huvitaval kombel ei mäleta selliseid pingeid kunagi esimesi kordi trenni mineku ajast.

geniaalselt vilets mõte

Keegi peaks mulle kõrvakiilu või midagi muud sellist maa peale toovat andma.

Ehk siis, eksju, ma olen vaene tudeng. Mul on konkreetselt puudu suurem osa detsembri õppemaksust, sest ma olen selle sujuvalt laiaks löönud kuidagi nii elu käigus. Loota võib, et äkki saab mignit raha karpide eest ja äkki saab mingeid pisikesi summasid "taskurahaks" aga see peab ära katma veel selle ja teise summa, nt. telefoniarve. Seda on siiski sadades kroonides kokku, aga vaja oleks.. noh, rohkem. Mitte väga palju, aga piisavalt, et suuta see lisaks oma viimasele palgale nelja kuuga ära kulutada, olles samas oma rahatusest täiesti teadlik, on, noh, nõme. Ma ei tahaks isa käest raha juurde paluda. Ilmselt ma teen seda ja ilmselt peale raskeid ohkeid see raha ka leitakse, aga... Vastutustundetu on ebameeldiv olla, kuid ma ei arva, et oleks parim mõte kõik raha alles hoida ja endale mitte kunagi mitte midagi lubada. Ehk siis, seis on viletsavõitu, kuid ma miskipärast pole selle yle veel väga palju meelt heitnud. Mul on tunne, et kuidagi ikka saab, mis siis et kuidagi ei saa.

Tegelikult on ju kasu igast säästetud või teenitud või saadud või misiganes, igast sajastki kroonist. Siinkohal tuleb mängu N., kes jutustas, kuidas oma juustest lahti sai. *mõtlemise paus lugejatele*

Võtta see lugu ja arvestada juurde mu hiljutised "teeks midagi endale kahjulikku ja hiljem kahetsetavat, kuid õpetlikku!"-mõtted. *uus mõttepaus*

Ma ei tea. Ma arvan, et ma ei tee sedasi, sest summa oleks liiga väike, et kindlalt õigese kohta minna ja oma halvema kasutuse korral tooks jamasid kaasa edaspidiseks, või vähemalt on suur negatiivsete asjade potentsiaal. Kindlasti ma hakkaks kahetsema! Ma ei oskaks ju niiviisi olla! Mismõttes - ära lõigata? Mkm. Aga mõte on kusagil olemas.

1. detsember 2010

seda, aga teist ka

Ootamatult rõõmus meel on. Eimillegi yle, lihtsalt niisama, täna olen ma jälle enda keskel, mitte veel täis, aga vähemalt aukudeta. Õues on kaunis kohev lumi maas, pidin ennist selle sees sumpama, sest tänavaparandused olid natuke jaburasti korraldatud. Koer on õnnelik ja kass lösutab pidevalt radiaatoril või inimesel.

Yritan ennustada, kas tänane tantsuklubi läheb hästi või lörri. Ta saab minna väga väga hästi ja ta saab olla erakordselt mage. Vahepealset väga ei usu.

Mõtlen, et peaks võtma ja "Baudolinot" lugema. Noh, et ettekanne ja puha. Yldse peaks igast asju tegema. Ostsin musta heegelniidi ja mõtlen, kas sellest on mõtet yritada nõeluma hakata. Tegus, aga mitte nii tegus kui võiks.

Eile õhtul, kui isa enne poodi minekut helistas, palusin, et ta šokolaadi tooks. Isa kysis, kas ma olen selle ära ka teeninud? Ma ei olnud, aga ta tõi ikkagi. Muhe.

Kuidagi hakitud kirjutaja olen täna.