27. juuli 2013

*

Sõitsin täna kaks korda bussiga ja tahtsin yles märkida, mis juhtus - tore oli, niisama, ja hariv.

Esiteks oli vaja minna bussipeatusesse. Eemalt vaatan: keski istub pingi peal, tegeleb oma asjadega, ja keski poisiklutt ronib mööda mu bussipeatuse paekivist seina. Päris hästi ronis ka. Jõuan lähemale, näen et see kes istub, on tema ema. Siis ronib tegelane katuselt alla tegasi ja ma näen et tegemist on hoopis tytarlapsega. Esiteks olin ma väga rõõmus - ta oli täpselt sellises eas, kus mulle alati öeldi asju nagu: tydrukud ei tee nii ja vaata sa määrid oma kleidi ära ja nii edasi. Teiseks ma sain enda peale pahaseks. Eeldada kahest infokillust - õigupoolest tollelt distantsilt rohkem nagu yhest - et kui nii teeb, on poiss, on minust hämmastavalt seksistlik. Ei olnud niisiis enda automaattõlgendusega rahul. Kyll aga olin kaks mõtet hiljem rahul sellega, et ma tabasin ära yhiskondliku stereotyybi oma mõtlemises ja selle olemasolu hakkas mulle närvidele käima. Vot väike vahejuhtum.

Teine asi tõmbas mu tähelepanu kodu poole tagasi sõites. Suurema osa bussisõidust istus mu selja taga kaks tydrukut. Peamiselt rääkis yks neist (A), aga aegajalt ka teine (B). Minu tähelepanu tõmbas A, sest ta oli siiamaani parim ette juhtunud näide koodivahetusest minu elus. Jäi mulje, et ta algul rääkis telefoniga, hiljem aga Bga. B rääkis vene keeles, aga mõistis päris kindlasti ka eesti keelt. Telefonis rääkis A täiesti läbisegi eesti ja vene keeles - muutes keelt teinekord poole lause pealt ja jäädes yhesama juurde mitte rohkem kui paariks fraasiks korraga. Siis sai telefonikõne ilmselt läbi ja oli kuulda vestlust Bga. Aja jooksul jäid eestikeelsed fraasid harvemaks ja venekeelsed segmendid muutusid pikemaks, aga selleni välja, kui neiud bussist välja astusid, oli siiski tegemist täiesti segakeelega. Kuigi ma ei saanud sugugi kõigest aru, jagasin ma piisavalt, et mõista, et siin ei olnud tegemist oma sõnade ymbertõlkimisga, vaid tõesti eesti- ja venekeelsed fraasid kokku moodustasid tervikuid. Et mitte öelda terviklauseid, sest suuline kõne ja lause ja kogu see kompunn, aga tervikuid. Niipalju, kui ma kuulsin, ei olnud alguses kummaski keeles vähimatki aktsenti ja ma ei tea siiamaani, kumma rahvusega tytarlaps ennast identifitseerib, aga kui ta rohkem vene keeles rääkis, hakkas eestikeelsesse ossa natukene aktsenti läbi imbuma. Mis ei ole mingi ime. Väike hariv vahejuhtum seegi.

Nyyd on need kirjas ja ma võibolla ei unusta neid homseks ära :)

2. juuli 2013

*

Mulle mõnes mõttes meeldib, et ma olen viimasel ajal hakanud näitlejate nägusid ja hääli paremini mäletama.

Teisest kyljest see takistab täiesti kohutaval määral. Kui vaadata mõnda täiesti mõttetut värvilist paska ajatäiteks, siis immersioonist ei ole muidugi juttugi, aga mingisugune idee ajast ikkagi on. Keskmiselt nii-ja niimitu minutit osa peale ja nii edasi. Kui ma pean osa keskel tegema pausi, et kontrollida, kas ma sain kõigest õigesti aru ja mäletan hääli ning nägusid korrektselt, siis see lööb midagi paigast ära.

See on siin ilmselgelt virisemine ägeda asja yle. Mingil põhjusel teeb uhkeks ikkagi, et ma olen asju piisavalt palju näinud, et yks või teine näitleja tuttav tunduks. Ja järjest enam, ja järjest rohkem tuleb seda ette ja järjest suurema innuga paneb vaatama ja siis tuleb jälle rohkem ette ja nii edasi. Mõnus.