31. märts 2010

elust ja õppimisest

Sain täna loovkirjutamise loengus hakkama sellega, et hyyatasin yhe fotokirjelduse peale "Ah see pilt!". Ilmselt olin grupis ainus, kes kirjelduse järgi pildi ära tundis, aga see polegi väga oluline. Hirmus haritud ja asjaliku tunde jättis kyll.

Muidu ma seal asjalik ei olnud - seekord polnud isegi yhtegi teksti kaasa veetud. Teema tuli selleks korraks selline, et midagi uut kirjutada ei oska (emotsioon pole ammu ette tulnud) ning olin eile õhtul ja täna hommikul lihtsalt liiga laisk, et midagi vanadest asjadest välja sorteerida. Yks või teine oleks kindlasti teemaga sobinud, eriti kõrvutades teiste autorite asjadega.

Mis siis veel... Eile olin eriti asjalik, kulasin ära kuus seitmest ette nähtud virtuaalsest loengust. Täna oli plaanis raamatukokku kohustusliku kirjanduse järgi jõuda, aga tyhjagi. Kui ma juba peale sõidutundi uuesti koju olin jõudnud, siis siia jäingi. Siis peab selle asja vist homme ette võtma. Kuidagi vaikselt hakkab kohale jõudma, et ootootoot, millal see sess nyid algama pidigi?

Kuulamise kõrvale ei saanud ometigi ka kätel seista lasta. Yks kinnas on poolvalmis, teine alustatud, kokku keeratud sai umbes 2 m. paela. Tundub täitsa edukas tööpäev. (Eriti võrrelduna paari eelmisega, kus ma mitte midagi asjalikku tehtu ei saanud.)

Tundub, et mulle sobib hirmus hästi igasugust tarkust endale just kõrvade kaudu ligi lasta. Kuulan ja jälgin ja jääb meelde kyll, kui tegemist ei ole väga keeruliste võõraste nimedega. Kui ma ei suuda asja esimese hooga järgi hääldada, on mul hädasti tarvis seda kirjutatult näha, siis peaks enam-vähem meelde jääma peale mõnda kordamist. Käed võivad samal ajal väga hästi midagi teha. Kui ma mõttega kuulan, ei saa ma samal ajal konspekti mõistlikke lauseid moodustada, (ja teiti ma ei oska.), nii et kirjutamine on tegeikult pigem raske. Kõike, mis ette räägitakse, ei jõua yles kirjutada. Nii jäängi kord-korralt jälle kuulama, mida nyyd öeldi ja kija saab aina vähem. Pole väga mõtet, kui kogu loeng ei ole hirmus hästi struktureeritud. Parem kuulan-jälgin-mäletan ja annan sellele ajunurgakesele, mis muude asjadega tegeleb, mingi lihtsa mehhaanilise liikumise hambu. Nõelumine näiteks on parajasti niipalju lihtne, et seda ilma samal ajal muude asjadega tegelemata tehes lähevad mõtted hirmus kergesti uitama. Siis ma mõtlen endale sada häda kokku, mõtlen yle ja alla ja peale ja liiga, kõige yle. Niisiis, sel ajal on mõistusele vaja lisakoormust. Samal ajal on kätele vaja lisategevust loengus, nii et miks mitte proovida neid omavahel yhitada.

Mõnedki korrad on mulle öeldud, et ei ole viisakas, ei näita tähelepanu yles, jätab teistele muljet, et kõik muu on hulka olulisem. Tyhjagi! Kui ma võin poole silmuse pealt jutu sees esitatud kysimusele vastata, siis mis mõttes ma ei tööta kaasa?

Minu jaoks on see nagu... jupike vaba ressurssi, mis tuleb kahjutult ära hõivata. Siis ei lähe ka see osa mõttest rändama - ja kui tykike juba läheb, läheb kohe kõik muu ka. Mida aeglasemalt ja ennastkordavamalt õppejõud räägib, seda vähem ma suudan jälgida.

Veidi analoogne situatsioonile, kus parameedik annab innuka abistaja kätte tilgutikoti ning haiget edasi transportides selle hiljem uuesti kotti paneb. (Inimese kylge ehk kinnitamatagi.) Talle antakse midagi teha, et ta ringi ei sahmiks ja teisi ei segaks, aga midagi ebaolulist ja hirmus lihtsat.

Kui seda võrdlust liiga sydamesse võtta või rakendada sellele elavat fantaasiat (nagu ma mõttes just tegin), tekib nyyd huvitav pildike, kus ma lähenen oma peas toimuvale nagu toimetaks seal hulk tahtega isikuid ringi. Yks segab teist ja nii edasi. Aga see on ainult minu elav fantaasia, mis suvalistest kõnekujunditest kinni võtab ja omaette naeru puksuma ajab.

Äh, ma niisama lobisen siin.

30. märts 2010

meeled

Mõtlesin kirjutada natuke lahti seda, miks mulle materjalid meeldivad. Mis materjalid? Igasugused, huvitavad. Pinnad, tekstuurid, värgid.

Nägemine on mul parajasti selline, nagu ta on. Eriti siis, kui prille ka ees pole, panen mõnikord silmad kinni, et see nagunii puudulik info kõike muud ei segaks. Kõik muud meeled on ju ka. Kuulmine, tasakaal, puudutus, lõhn, maitse - yhesõnaga, kohati tundub, et ajul on parematki teha kui yritada tõlgendada seda hägust värki, mis silmade kaudu tuleb. Keerangi siis selle kinni. Pole vaja.

Hoopis põnevam on asju katsuda. Olen mõnigi kord tabanud ennast näiteks laua taga istudes sõrmedega mööda tugevasti sisse soditud jooni vedamas (vanad koolipingid) või puukoort silitamas. Hirmus tihti juhtub, et pistan käe riiulisse, sygavale taha, kuhu ei näe, aga kust on vaja see või teine ese kätte saada. Pooltel oma yhetoonilistel puuvillpluusidel teen katsudes vahet. Muude riietega on veel lihtsam - saab ju aru kyll, kas tegemist on linase särgi, teksade või eriti synteetilise seelikuga. Pistan käe käekotti ja saan seal põhjas sobrades reeglina ikka selle kätte, mis vaja - esimesel katsel. Pinalinahk ja myndikukkur, kah nahast, on täiesti erinevad! Ja nii edasi. Isegi käeseljal on huvitav sile struktuur. Kass ja koer on jälle isemoodi karvaga ja nii edasi, lõpmatuseni. Mõni kangas on selline, et muudkui silitaks - tekitab jaburaid hetki, kui see näiteks mu enda seelik satub olema ja ma hajameelselt unustan, et parajasti näiteks loengut kuulan. Osade raamatute siidmattidel kaantel on olemas päri- ja vastukarva pool. Mõni synteetika aga tekitab esimese hooga juba ebameeldivat tunnet. Kasutatavamate arvutiklahvide siledus on teistega võrreldes kah sõrme all tunda. Ehk siis, noh, meeldib asju katsuda. Välja arvatud seened - aru ma ei mõista, mis neis nii eemaletõukavat on, aga ma ei salli neid kohe yldse. Korjata veel kuidagi võib, aga see materjal hamba all tekitab puhast vastikust.

Ei teagi nyyd, kas peaks sellele mõeldes edaspidi teistest materjalidest voodipesule mõtlema. Investeering, eksole.

Miks ma sellest rääkima hakkasin? Avastasin mingi hetk lihtsalt, et kipun ennast aegajalt unustama ega märka yleyldse, et yks või teine kõrvalt imelikult vaatab, kui ma enda mantlit kompan või jakinööbiga mängin. Võtsin kätte, proovisin ennast kõrvalt jälgida ja lahti mõtestada. Kui oluline asja juures halb nägemine on, ei oska öelda. Pole liiga hästi näinud:D.

Ilmselt on kogu lugu lihtsalt selles, et mulle meeldivad ilusad asjad ja mõnusad pinnad. Öelge pealegi imelikuks.

27. märts 2010

kevad?

Selleks kuuks on tööpäevad otsas, minu jaoks vähemalt.

Hing hõiskab - õues on soe, tegemist jätkub, jätkuks nyyd ainult tahtmist ja jaksu. Aga ega neid on ka täitsa parasjagu, pikad ja heledad päevad hoiavad aktiivsena. Juba nyyd, mis siis, et tegelikult justkui on veel talve viimased vastulöögid õues.

Neljapäeval käisin esimest korda ketsidega - veidi vara, aga oli vaja.

Täna panin maha pakitäie metsmaasikaseemneid ja teist samapalju kuumaasikate omi. Eks näis, mis neist saab. Lemmikud on mul endiselt need poolmetsikud maasikad, mis siin kasvavad, aga mida isa ja õde "Polka" vastu välja tahavad vahetada.

Mis sa heast elust ikka räägid.

Pidevalt näen vaeva, et harutada lahti neid kõlade kyljes rippuvaid lõngakeri. Vaeva on ilmselt tunduvalt rohkem kui asi väärt on - vähemalt hetkel veel. Eks näis, kas õnnestub see kuidagi hallatavamale kujule viia.

Äkki õnnestub kusagilt isegi mõni nõel saada, et viisakas jämeduses ja paksuses lõngaga nõeluma saaks asuda.

24. märts 2010

käed käivad

Olen hetkel või sees peaaegu omadega, nimelt leidsin, et ei olegi ilmtingimata tarvis seda puust nõela yles leida, et nõeluda suudaks. Avastasin oma nõelapadja pealt suure silmaga täitsa tömbi nõela, mis antud eesmärki ilusti täidab, kuigi nii palju lõnga, kui ma tahaks, sinna korraga taha panna ei anna. Noh, siis tuleb lõng panna lihtsalt pikemalt.

Igasuguse käsitööga seoses tuli kaks asja meelde, mida yks foorum minult ootab. Peaks vist need kohe ja nyyd ära tegema, enne kui ärr unustan. Enne märgin veel ära, et seoses igasuguste ehtelaadsete nikerdistega suudan - plastsavist jublakaid kypsetada, vildi peale lõngaga sirgeldada, seemnehelmestest loomakesi ja muud valmistada ning siidi peale värvidega plökerdada. Niisiis, soovid-suunamised teretulnud. Ah jaa, veidi taimparknahka on mul ka, mille peale annab pigem huvitavalt voolida.

Õhtul saab tantsida. See mulle sobib.

Natuke tibistunud olen ka vahepeal, avastan igasuguseid tibividinaid ja totsikuid enda ymbrusest.

23. märts 2010

kolmandat ja kahekymne kuuendat

Olen täna tubli olnud - terve päeva ära varastanud. Tegelikult tegemist on ja jaksu ka, aga mitte midagi teha ei taha - ei kannata kohe yldse inimese moodi olla. Proovisin yhte ja teist ikka teha ka, aga no ei õnnestu, kohe yldse ei õnnestu.

Otsisin natuke kadunud asju taga. Telefoni-klapid leidsin yles, aga nõelatöö nõela mitte. Selle kaotus teeb mu mitmel põhjusel hirmus kurvaks, niisiis ei ole ma veel otsustainud, et ta päriselt ja ongi kohe kadunud. Ise tehtud ju, toorest pihlast. Silma paigutasin hoolikalt oksakoha juurde, et tykkideks minema ei kipuks. Ja asi töötas, ning töötas hästi. Peaaegu kindel on, et see redutab kusagil siin toas, isegi. Ma lihtsalt ei tea, kus - ja kõik segadushunnikud olen juba läbi vaadanud omateada. Nõme lugu, sest mul oleks toda ju vaja.

Kõlade taha rakendatud lõngakerasid harutasin ka vähehaaval. See toiming näeb välja vähemalt sama põnev kui kõlakudumine ise, aga on hoopis tyytum.

Homme tuleb hommik otsa koristada, sest vanaema tuleb maalt linna veidiks - ja ma ju tahaks näidata, kui ilusti korras mul kõik asjad on. Justnagu nad oleksid. Praeguses seisus teda siia lasta mõistagi ei tohiks - tolm hakkab varsti tsiviliseeruma, ent põrandat on varasemast veel kolm korda keerulisem pyhkida, sest kass ajas pusle mõnevõrra sassi. (Pisikesed tykid, põnev ju!)

Otsisin taga ka kaduma kippuvaid inimesi. Neil on tihti huvitavaid lugusid, mida kõiki korraga ju ära rääkida ei jõua, eriti, kui kord ainult tunnipikkuseks ähvardab kujuneda (rääkides neljapäevaõhtust).

Kõige selle lugude allesjätmise ja muuga jooksis mõte osadest asjadest yle ja ymber. Nii jäigi yles ja ära märkimata, kui tohutult tore oli see kylaskäik. Lihtsalt väga ... no just, toredad (kuigi mulle sõnu korrata ei meeldi, v.a. sihilikult.) inimesed ja... Noh, nii kohe võibki elada. Aitäh näiteks selle eest, et ma nägin, et ka nii saab, ja saab hästi. (Kuidasmoodi nii? Mitut moodi, mitmes erinevas osas, aga see mm... elukorraldus tundus kuidagi ääretult paikaloksunud ja töötavana.) Aitäh kutsumast - see tegi yhe õhtu kohe väga mitu korda päikselisemaks. Jutt veeres omasoodu, mingi hetk märkasin, et asi kuidagi väga soravalt jookseb selle mustri järgi, kus räägitakse lugusid, ja igayks haarab kinni millestki, et järgmine suund anda. (Kuigi ma ei oka seda hästi seletada.)

Homme saab tantsida, ylehomme saab kõrtsida, reedel peab tööle minema. Elu, eksole.

20. märts 2010

kahest ja muust

Millest ma täna kirjutan?

Ma kirjutan näiteks sellest, miks ma eile väga napisõnaliseks jäin. Viimase väga viimase aja jooksul - paar päeva? - on mulle hakanud arusaadavaks saama, miks ma kõigile kõiki lugusid ei räägi.

Lood kuluvad. Eriti kiiresti ja kindlasti kuluvad need lood, mis on igapäeva-asjadest. Mis ei ole iseenesest ykski suur ja seikluslik ja muinasjutne, vaid päris tavaline, aga antud hetkel hirmus oluline ja enesetunnetmõjutav. Need, mida kõige rohkem tahaks kohe kellelegi rääkida - et vaat, mis minuga just juhtus. Paarile esimesele inimesele annab neid väga elavalt edasi anda. Detailideni. Koos selle hea tundega, mis tekkis. Viies inimene saab kokkuvõtva kirjelduse ja talle ei jõua enam kõike uuesti läbi elada - oma reaktsioonide näitamise asemel räägid neist. Kymnes saab paarilauselise ylestähenduse ja edasised ei pruugi sedagi saada.

Nii et kui ma tahan, et selle mujetamiselevuse ja värskuse saaks yks või teine, mitte igayks, pean ma mõnikord ka selle pärast siin asju ainult väga põgusalt mainima. Sest mõnikord hirmsasti tahaks ju säästa yhe või teise olulisema loo nendele, keda lähedal tahad pidada.

Mul on praegu kõvasti ebakindlust selle osas, mis saab, või mismoodi. Alustades kaugemalt - ma ei kujuta ette, et mu õdekesekene järsku hoopis Tartus elama hakkab, mitte siinsamas. Pisikene noorem õde, kes ei ole enam jahmatavalt noor ega yldse mitte pisike. Hakka või ennast vanana tundma, heh. Või vaadates lähemat paari kuud - kas see, kui ma ei saa suvalisel ajal yhele või teisele (eriti läbinähtav koht) muljetama kukkuda, saab tõesti nii suureks koormaks ja takistuseks, kui ma kardan, või jäävad asjad veidi lihtsamaks, juba eelnenud aja tõttu. Või kasvõi järgmine nädal - teisipäevaks saab teada, kas neljapäeval äkki tuleb veel eksamile ka minna. (Yldse ei taha, kõik muud on neljapäeval teha, kõiki muid näha.)

Mingi mõttelõng käis läbi ka selle kohta, kuidas iga ilma ja iga endapildi jaoks on sobivat muusikat. Piirneb yhest otsast sellega, kuidas ma olen kord yks kylg, kord teine, kord kolmas (mida Mari vist imestas) ja millega ma olen rahu teinud ja ära harjunud, aga aegajalt ikkagi imestan ise ka. Rollimäng, eksole.

Edasist lugeda väga ettevaatlikult, sest mul on kuri kahtlus, et yks või teine võib siinkohal ennast petetuna tunda. Ei või, ei tohi, ma ei luba, ja lõpuks ytlen ka, miks, aga. Mulle meeldib ennast alatihti yhte või teise stereotyypi suunata. Enamasti nad on mulle yhest kohast kitsad ja teisest laiad ega istu kuigi hästi, aga ikkagi meeldib. Vastavalt sellele valin riideid (mugavus siiski ennekõike, aga.), taustamuusikat, transpordivahendis seismise poose ja ymbrust, mingil määral ilmselt ka mõtteid ja arvatavasti keelekasutust. Põhiline rollijaotus käib maa-ja linnavaimu vahel, aga ka nende sees on nyansse pigem palju. Niiöelda maa alla kuuluvad erinevad rahva-asjad, see pool, mida tähistatakse sõnadega etno ja folk. Tantsukluppi tõmban ma tihti midagi sel teemal endale teise nahana selga. Linna alla käib suur hulk rolle, millest mõni kõlab ilmvõimatult ambitsioonika, mõni vanamoelisena. "Õbluke kohvikupoeet" võiks olla yks neist tinglikest pealkirjadest, kuigi ma tean suurepäraselt, et õbluke ma ei ole ka parima tahtmise juures mitte ja "poeet" on kättesaamatult kõrge ja kultuurne silt. Tuisulinna-vene-yliõpilane on veel midagi siia alla kuuluvat, kuigi miks sõna vene sinna juurde sobib, ma hästi ei tea, aga asjakohaseid kirjeldusi võib möödunud sygistalvisest ajast leida, kuisiin sobrada. Kõpskingades asjalik linnainimene, enesekindel ja stiiliteadlik (ambitsioonikas, ma ytlen:D) on roll, mille ma avastasin fiilmääni-sygisel ja millest on võimalik pea lõputult linna-olemist ja energiat ammutada. Karm-asine tööstus-, vabriku-, ketsiinimene, kellel on igasuguseid asju ja suutlikkus ronida mahajäetud maja katusele, onka huvitav lähenemisnurk. Ja kui ma lähen metsa yksi, olen ma yhte, ja mitmekesi, olen ma teist, ja see sõltub ka eesmärgist. Rollid. Aga yhte või teist kylge näinuna ennast petetuna tunda pole sugugi mõtet. Ma valin neid, jah, teadlikult. Sihilikult. Aga need on ometi ainult filtrid. Nad ei poogi mulle kylge midagi, mida enne ei olnud. Nad ehk ainult lykkavad veidi varju need omadused, mis yhe või teise kujutluspildiga kokku ei lähe. Ja kui ma olen parajasti hallis vabrikute-meeleolus, ei suuda ma yhtegi kõlamustrit välja mõelda või tõenöoliselt eriti laulusõnu meelde tuletada. Ja vastupidi ka. Samas olen see ikkagi mina (või see, mida ma endana mõistan) ega tee midagi, mis mulle vastu käiks või võõras oleks. Filtrid.

Kuidas mind määrata? Kuidas saada aru, mis asi ma parajasti olen? Kysida pole mõtet, ma ei oska neist asjust tegelikult rääkida. Mõnikord või veidi tihemini on peale vaadates aru saada, millisesse ymbrusesse ma parajasti sobin.

Raskem kysimus on, kes ma siis olen, kui ma parajasti teadlikult midagi stereotyypset ei ole. "Mina olen," võiks vastata. ('mina' tinglikkuse tõttu võib selle ka lihtsalt ära jätta, aga see avab juba uue ussipurgi.) Näh, tuligi lahti. Alles jääks lihtsalt "Olen," või ehk "Lihtsalt olen." Et õudukaid ennetada, täpsustan. See, et ma ei tegele parasjagu enda liigitamisega yhe või teise tyybi juurde/alla, ei tähenda yldse mitte, et ma teiste jaoks peaks kategooriatest väljaspool seisma. Ma parajasti lihtsalt ei mõtle selle peale, kus ma seisan, sest ma kas ei oska ennast positsioneerida või tegelen kõige muuga liiga intensiivselt ega viitsi sugugi.

Ja kui juba rasked kysimused, siis "Kuidas mind saada olukorda, kus ma ei rakenda teadlikult yhtegi filtrit?" oleks see, millele ma vastata ei oskagi. Seda juhtub, ja juhtub peaaegu et tihti. Samas, miks seda sihilikult yldse saavutada yritama peaks? Ma vahetan rolle tihti, kiiresti ja sujuvalt (enda arvates...), vähemalt neid, mis tuttavamad on, ja ykski neist mulle midagi juurde ei poogi, võlts ei ole. Teevad elamise ja suhtlemise lihtsamaks, mingis mõttes. Kui ma vormiriietes metsas myttan, ei ole kellegi asi, et mul lauasahtlis mõned read vedelevad. Minu enda asi ka mitte, sest see lihtsalt ei ole parajasti yldse oluline. Kui ma ei suudaks yhtesid või teisi asju sellise nahavahetusega tagaplaanile lykata, jookseks juhe palju kergemini kokku. Lisaks ei suuda ma nagunii kunagi yhtegi nahka endale nii põhjalikult selga tõmmata, et tykikesi muudest läbi ei kumaks.

Keeruline seletada, lihtne elada. Aga selleni oli keeruline jõuda, sest tykk aega arvasin ma, et neid nahku saab olla ainult yks. Ja kuidas ma käin pasteldega metsas, samas mõttes tanksaabastega betoonil astudes, eksole. Need olid kujuteldamatult erinevad maailmad, erinevad elud ja said kuidagi kokku ja yheks vist umbes Abrukal või sinnakanti ajal. Ma ei tea täpselt, millal see juhtus, ja võibolla ongi konkreetset hetke võimatu määrata, aga sealne aastavahetus jäi meelde muuhulgas ka oma murde- ja muutepunkt olemisega, väga intentsiivselt. Tuli meelde, et osad asjad on ilusamad yksi vaadata, ja tuli kohale, et ma ei pea koguaeg yhesugune olema.

Pikaks läks. Kaks teemat, mis oleks kumbki eraldi lahkamiseks sobinud, aga homme ma ei viitsi ilmselt, pealegi olid mõtted just nyyd. Ja yhel päeval mitut postitust ma endiselt pigem väldin, sest muiu ei näidata igale poole kuupäeva.

19. märts 2010

eeeh, oeh, mis siis nyyd...

Vägevates mõõtmetes väsimus, pooles või veidi enamas mõõdus seejuures emotsionaalne, mitte fyysiline. Veidi magamatane olek ja selle peale nii mitu juhtmeid kokku jooksutavat syndmust-arengut, et ma ei ole vist varsti enam võimeline endale aru andma, et magamiseks kasutatakse voodit, näiteks.

Meenutab veidi seda suvist juhtumit, kus mu käest uuriti, kas magamiskott võtta lahti tuppa või õue. Kuna mulle sadas parajasti minuti eest kaela 40 magamata tunni väsimus, oli minu reaktsioon umbes selline, et mõeldagu keegi minu eest. (Sobivalt vormiebakõlaline lause, vastab suurepäraselt mõtete jõnkslikkusele.) Peaasi, et ma lähema natukese aja jooksul saan ennast selle sisse magama keerata ja et mulle päris peale ei astutaks. Ylejäänud oli kõik juba boonus.

Juhtus: palju paid, ootamatu lilleõis, lihtsad välted, inimlik kiitus ylemustelt, kadedus yhe keele-tartlase pihta ja kindlasti veel miljon muud huvitavat.

Saabaste eluiga sai tänase päevaga otsa.

Nyyd tuleb vaadata, kas tööpäeva lõpetamise aegu närvidest värisema kippunud käed raamatut veel hoiavad - laenasin enda kätte põneva asja, mida tahaks edasi lugeda, aga ei saa ju ometigi, kui pea nii unine on.

17. märts 2010

Kiri.

Kui ma olen närvis, hakkan ma lobisema. Kõigest ja eimillestki. Või siis itsitama, kihistama ja muidu ebadaamilikult käituma kordades kergemini, kui tavaliselt.

Aga kõigest ja eimillestki rääkimisel võib olla teisigi tagamaid. Näiteks annab sellega edukalt tõrjuda teadvuse tagumistes kihtides hiilivaid kujutlusi. Mul on elav fantaasia - aitäh, et see toitu juurde ei saanud. Niigi mõnitavad mind mu unenäod, kus fantaasia ennast välja elada saab. Mul ei ole neid mõtteid vaja. Alateadvuse osatamist, kus mulle näidatakse, mis kõik seal olemas on - ja minul puudu.

Kui ei mõtle, ei tunne puudust. Kõige vanemad harjumused on kõige visamad kaduma, isegi kui mõni neid kunagi erandkorras yletada suutis. Tavaliselt mind ei puututud - aga märkama hakkasin ma seda alles naeruväärselt hilja. Ei tea, on kuidagi nii kujunenud. Erandid on lubatud. kohati soositud ja neid tuleb aina juurde, aga see tundub kuidagi tyypiline. Olen vähemalt pool aega pigem rahul.

Pidev lobisemine ja naermine võib hästi peita ka hirmu, et millestki pole rääkida. Juba praegu tundub, nagu poleks. Aga just sellest tundest saab liiga tihti alguse "elude kaugenemine" - mida pidi ju yritama vältida. Häid inimesi on alati liiga vähe, aga ma vist ei oska "meestyypi sõprust" hästi. Sellel on ports põhjuseid, mis siit teemast välja langevad.

(Selgitus: naistyypi sõprus tundub olema umbes selline, et oled pidevalt kyllatki kursis kõigi ymbritsevate elukäikude ja meeleoludega. Sest siis on võimalik teada, kellele parjasti mis sorti muret kurta sobib, kellele mitte. Samas annad ka teistele pigem tihti teada, kuidas endal läheb - et nad teaksid. Juhuks kui huvitab. Ma päris kindel kõiges selles määratluses ei ole ja siia tuleks juurde lisada erandid, keda vist igayhel yks või kaks on ning kellega võib kuude kaupa yhendust saamata olla kindel, et kui lõpuks kokku saada, nägite viimati justkui eile. Need on harvad, aga seda väärtuslikumad erandid.)

Igal juhul oli aru saada, et kõik polnud sugugi nii korras, kui välja pidi paistma. Kõik ei saanudki korras olla. Olen teinud jälle suure portsu vigu, mida kahetsen. Ei vabanda, taas kord. Ainult kahetsen, sest vabandust paluda pole mõtet, kui ei näe põhjust andeks saada. Ei luba, et enam ei juhtu - ei saa lubada, liiga ebakindel värk. Eks ma olen seda isegi. Närvis ju ka. Ja tohutult tänulik - peale mu käitumist tundub imena, kui tavalisimgi vestlus veel võimalik on. Oodata, aega anda, vaadata.

Tundub, nagu oleks just olnud laviin (mulla oma, mitte lume) ja minu ettekujutustes peaks kõik see, mis alla veeres, alguses olema kohevavõitu. Peale astud, vajub sisse. Enne, kui päriselt saab hakata seda kohevust yletama, peaks vist paar vihma ära ootama, andma kõigele aega alla vajuda, stabiliseeruda. Tegelen sellega hetkel vaikselt. Hoian ennast ohjes. Ei jäta liiga palju aega mõtlemiseks ja mõttes igasuguste kärnakoorikute nokkimiseks - aeg parandab ehk.

See aeg... Sellega on kahtepidised lood. Yhest kyljest ei tohi suhtlusel lasta välja surra, teisest kyljest suhtlen ma hetkel kyllalt paljude inimestega natuke suunatult. Ärgu keegi pahaks pangu, see pole sellepärast vähem tähtis. Aga jah, topin oma päevad (hetkel on nädala lõpuni vist...) inimesi, loenguid, tööd, kohtumisi pigem tihedalt täis, sest siis on kogu aeg, mida oodata. Hajutatud fookus - kellegi ärakukkumine ei tähenda, et päev nurjas oleks. Aga aega kõigi nende asjade vahelt leiab kiireteks kohtumisteks ikka veel. Teetassipikkusteks. Päeval.

Kymnekonna minuti eest jõudis mulle kohale, millest see sõprus tegelikult hetkel sõltub - kahe inimese omavahelistest suhetest. Ei julge nimetadagi - liiga palju on juba kahju tehtud. Ma ei andestaks oma kunagise vea kordumist endale ilmselt iialgi, ka sellepärast ei torgi. Ei kysi, ei arva, ei mõtle. Loodan. Loodan nii kõvasti, et silmad peab kinni panema, muidu pungitavad peast välja.

Kahjuks piirab see hetkel ilmselt suhtlemist veelgi. Nii et mis jääb? Yle ei jäägi muud, kui rääkida kõigest ja eimillestki, kuni kõneainet taas kogunema hakkab ja hoida pöialt, et "kunagi" on enne, kui enam tõesti midagi öelda ei ole.

14. märts 2010

yle-eelmise vananenuks kuulutamiseks

Kõige paremat nõu annad endale ikka ise. See on ilma eelneva ettevalmistuseta kohe kasutatav, sest selle oled ise kunagi välja mõelnud, see on juba endale omane, see on juba kusagil sees olemas. Tuleb ainult meelde tuletada. Seda ei pea enne kolm tundi seedima, et kohale jõuaks, see on juba sinu enda loomulikul, omastataval kujul. Midagi nende kuulujutude stiilis, et parim liha on inimliha, see on kergemini omastatav. Parimad mõtted järelikult ka need enda omad. Mis ma siis avastasin:

Leidsin yles, et igas halvas on ka midagi head, esiteks. Teiseks, et kui olukorda muuta ei saa, vaata, kas saab seda kusagilt teise nurga alt vaadata. Et see hea yles leida.

Midagi sellist, et kui muuta ei saa, tuleb leppida, sest tigetseda või vihastada asjade pärast, mida muuta ei saa, on tyhi energiakulu.

Ja see, et halba on ka vaja, sest muidu harjub asjade heas seisus olemisega ära. Muidu muutub see tavaliseks ja siis ei oska seda enam hinnata.

Kui see nyyd paar nädalat yhtelugu meeles ka pysiks, oleks veel eriti imeline. Siis äkki jätkub kauemakski.

Milline õnn, et mul on kogu aeg olnud yks ja sama, see blogi siin. Saab meenutada, kuidas siis oli, kui ma eluga hakkama sain. Sest mälestusi sellest ajast niisama enam eriti alles ei olnud. St, tuletamise peale tuli meelde kyll, eriti yks või teine seik, aga yldist tunnet enam polnud. Ja seegi, mis oli, oli ajatelje peale laiali määritud.

ja veel...

Ja enne kui ma ära unustan - nyyd on siis ka siia jõudnud see ringi käiv kingituseuputus. Ehk siis: esimesed kolm kingisoovijat saavad aasta jooksul minu käest kingituse. Soovid võtan arvesse ja nii edasi. Ainuke tingimus: levitage. Ykskõik kus teie virtuaalne elu käib, tehke ise ka kingitusi. Kolmele soovijale. Samadel tingimustel.

Natuke nutmist ja emotsionaalset tasakaalutust.

Syda läigib, mõte ei tööta yldse. Kylm on. Ja see kõikehaarav tyhjus, nii et ma ei saa isegi raamatut lugeda ega muusikat kuulata, sest need ei tähenda parajasti midagi.

Uni oleks nagu, aga tegelikult ei ole ka - öösel ärkasin mitmeid kordi yles, korra kylmast, korra palavast (sest kylma peale haarasin ma läheduest kõik soojapakkuvad asjad ja kuhjasin nad teki peale), korra unenägudest.

Mitte mingit tahtmist ei ole. Teed ei taha. Syya ei taha, kuigi loogiline oleks tahta peale homset võileib-pluss-kodujuust terve päeva jooksul (st, võileib või kaks ja topsike kodujuustu kokku, mitte iga kord.) ja ega ma siis hommikul ka korralikult ei söönd.

Esimesed maigud sellest tulid eile õhtul mööda Sõpruse pst'd kõndides. Masinaks läks kätte. Yks jalg teise ette, peab pysima liikumises. Pilk jalgadest meeter edasi maas, sest tundus mõttetu pead pysti hoida.

Ja kogu selles hallis tyhjas maailmas mitte kedagi. Mitte kedagi, kellel oleks oma elu kõrvalt aega. Mitte kedagi, kellelt ma võiksin seda eeldada. Mitte kuhugi minna, kui yksinda omas toas olemine tundub karistusena. Sest kõigil on omad elud ja kellegi teise peale loota on nende suhtes ebaõiglane.

Ja oleks mul siis midagi traagilist häda. Kõik peaks ju nagu korras olema. Ymberringi läheb teistel hästi või enam-vähem hästi. Midagi ei ole katki läinud, keegi ei ole maha surnud.

Ainuke asi, mis muutus, on yksiolemise sund. Teadmine, et kuhugi pole enam kurja maailma eest varjule põgeneda. Et kellegilt ei saa enam oodata ajutistki pelgupaika. Tormisadamat, milles korraks hinge tõmmata ja jõudu koguda, enne kui edasi jaksama peab.

Ma mäletan, et kunagi ma olin tugevam. Kunagi mul ei olnud neid asju tarviski. Siis tulid nemad, mõlemad, yksteise järel, ilma et ma vahepeal oleks jalad uuesti alla saanud. Jäin nõrgaks ja lähen kergesti katki. Jah, kunagi ma olin tugev. Ma ei mäleta enam, kuidas see käis.

Ja kuhugi ei ole taganeda, kuhugi ei ole peituda, kui enam ei jaksa. Jälle.

Ja mis kasu mul on sellest, et öeldakse - ma olevat hea. Ilmselt mitte piisavalt. Eks paistab, kas lähebki nii: mina näitan, et rahlikult ja koduselt ja igasugusel kombel saab olla. Ja siis nad lähevad ja leiavad kellegi, kellega seda kõike olla.

Kohutavalt alt veetud, reedetud tunne on. Oleks siis ometi olnud aega harjuda, kohaneda, avastada et asjad ei ole enam hästi. Aga kui mul on yhel päeval olemas kindlus, et kui kõik halvasti läheb, on olemas keegi, kes teeb pai ja ytleb, et kõik saab korda, kõik juba ongi peaaegu korras; ja järgmisel hetkel saan ma teada, et aitab. Et nyyd sai minu jagu lohutussõnu korraga ja pöördumatult otsa. Et kui halvasti läheb, siis noh, ma ei tea, oota veel nädalake, sajandike ja siis äkki isegi leidub pool tunnikest, et korraks ära kuulata, mis parajasti häda oli.

Aga kui mul on parajasti traagika, ei ole mul grammigi kasu sellest, kui ma pean ootama kaks päeva, et sellega võibolla natukene tegeleda jõutaks. Kaks päeva võib samahästi olla kaks aastat sel hetkel, sest tarvis on praegu. Sest just paregu on tee pysti ees ja elu nii kole, et sellele otsagi vaadata ei jõua. Kui ma ei jõua astuda enam yhtegi sammu, ei ole mul kasu rõõmuhõikest, et ainult viis kilomeetrit veel, sest järgmine teekäänakki on terve igaviku kaugusel.

Ja mitte et siis ka abi saaks, aga "ma võin ju teha nägu et ma tahan aidata! Oi kui kahju, nii ma kyll ei saa. Aga kui ma saan midagi muud teha, siis heameelega!" Mitte et mul oleks muud vaja. Et näitlik olla - kui mul on vaja kiiresti ja hädasti jõuda punktist A punkti B, ei ole mul mingit kasu pakkumisest toa seinad yle värvida.

Võibolla ma olen isekas ja ebaõiglane selliste muredega. Nagu ma enne ytlesin, ei ole ju praegu muud häda kui igasugusest toetusest ilma jäämine, aga kes ma olen, et toetust loodan? Mis õigusega ma yldse kedagi oma muredega koormata julgen? Teistel on omad elud, millega nad yritavad hakkama saada. Ilmselt oleks korrektsem ennast teki alla ummuksisse keerata ja vaikselt hingamine ära lõpetada, siis ma ei segaks. Siis ma ei ajaks häid inimesi öösel kodust välja oma väikeste probleemikestega. Head inimesed ei tee nii. Head inimesed ei sega teiste elusid, eriti kui need parajasti hästi lähevad. Head inimesed hoiavad oma mured endale, et keegi teine ei peaks muretsema. Ja kui enam ei jaksa, lähevad rappa, vaikselt ja omaette, et teistele mitte koormaks olla.

12. märts 2010

edasiarenduseks

Eelmisele selgituseks ja laienduseks ja põhjenduseks.

See oli reaktsioon yhele väga konkreetsele lyhiajalisele juhtumile, kus kokkusaamisele tulemise asemel magati see maha ja arvati siis, et äkki ei peaks yldse.

Laienduseks: kui on kokku lepitud, siis võiks ikkagi kohale tulla, kui just midagi väga tapvat vahele ei tule. Eriti, kui oled ise kokkusaamise ettepaneku teinud. Sest teine on oma plaane selle järgi seadnud. Mõelnud ja tegutsenud ja oodanud. Yhe või teise asja teiseks päevaks lykanud, kusagilt varem tulema hakanud või pool tunnikest aega viitnud, selle asemel, et muud teha (mida pahatihti enam ei jõua, kui kokkusaamisest on möödas veerand tundi, pool tundi ja siis selgub, et ei, ikka ei saa kohale tuldud). Viisakas, eksole. Või niisama ilus, hea ja mõistlik. Võimaikult vara teada anda, kui ei saa. Siis jõuab ehk veel midagi otstarbekat teha.

Samamoodi on, kui ma ootan näiteks seda, et yhendust võetaks. (Korduvalt juhtunud, aga ei ykski konkreetne juhtum hetkel.) Kui ma olen õhtul kodus ja ootan kõnet, siis ma ei tee samal ajal yhtegi asja, mida ma ei saa viie minuti jooksul pooleli jätta. Kahjuks on enamus päevakavasse mahtuvat just seda sorti, mida ei saa. Virtuaalse loengu saab kyll pooleli jätta, aga siis ma pean teda ikkagi hiljem uuesti kuulama, täispikkuses. Midagi ei pruugi meelde jääda, kui niiviisi jupitada. Ja kui ma pean siis yhte või teist kõnet kaks tundi ootama, on raisku läinud kaks väga tarvilikku tundi.

Veel: sarnastel põhjustel ei meeldi mulle yldse, kui mõni mu pikemaajalisem plaan kellegi teise jah-sõnast sõltuvalt rippuma jääb. Sellest sõltumatuid ettevalmistusi on kahjuks lõppeks siiski piiratud hulk. Hullemal juhul olen ma valmistunud mitmeks stsenaariumiks (kui on bussiga minek, peab olema seal kell see ja raha niipalju, aga kui on bussiga ainult tulek, kulub niipalju vähem - ja sellest lähtuvalt saan ma *täna* töö juures salati asemel sooja toitu. Kui ma saan auto peale, võib mul olla pakke niipalju, aga kui ma pean nendega veel kolm kilomeetrit kõndima, peab selle või tolle maha jätma, jne jne) ja lõpuks viimasel hetkel, kui oli teada, et saab autoga, heliseb viis minutit peale bussi väljumisaega telefon ja ma saan uue info, et ei, auto ikka ei lähe. Ja siis ongi hambad - ja ärdagu öeldagu, et pole põhjust.

Kuidas mu suvine hääletamine asjaga haakub, ma täpselt ei tea. Võimalik, et seal on kindaks punktiks, et varem või hiljem keegi mu peale võtab ja edasi viib. Aga võimalik, et ma lähenen suviti ja sellises mõttelaadis asjadele tyki maad teistmoodi. Igal juhul on see kindlust otsivale minule väga hea harjutus - vahepeal ilma läbi saada.

ebaaus...

Mis mõttes ma olen edasilykatav, kõrvalelykatav, kõrvalejäetav, ootamajäetav, kui tundub, et äkki ikka saab midagi muud teha, äkki ikka on kusagilt võimalik välja kraamida mõni vabandus???

Nii ei ole, tõesti ei ole põrmugi ilus.

11. märts 2010

mis must kyll saanud on...

Yks oht on kindlaks tehtud. See tähendab, veel yks ork, kuhu otsa astuda ja veel yks õngekonks, mis on armsasti sööda sisse ära peidetud.

Leidsin ajukeemia arvates ideaalse asendaja sedasorti autosõidule, mis mind kylmaks ei jäta. Aga kui autosõit on veel omakorda pigem teiste asjade asendus või alternatiiv ja sellisena pigem kahjutu (olenevalt kaassõitjatest-kaasteadjatest), siis see uus on ork, kuhu ma pigem ei astuks.

Tõesti.

Sest see ei sobi mulle ja on yldse pigem ebameeldiv kõiges muus kui ajukeemiale sobimine. Ei meeldi ka. Aga mis teha, aegajalt mulle ei meeldigi enda reaktsioonid kõigele.

Kui ikka katus liiga kergesti pealt ära käib, on kaks asja: esiteks on hea teada, mis seda põhjustab. Võimalikult kõik põhjustajad tuleb välja selgitada, et ennast ebameeldivate olukordade eest kaitsta suuta. Teiseks on vaja olla pidevalt valvel, et katus alles pysiks. Tundub karm, aga päris hirmutav on mõte, et kellegi pahatahtlik pilk võiks mind katuseta näha.

Mhm, kardan ärakasutamist.

Nendele, kes eelnevast suurt midagi aru ei saanud: ei, ma ei seleta seda lähemalt. Või kui, siis erandkorras. Väga erandlikus korras. Ja need kaks, kes yhest või teisest poolest midagi taipasid - ei, teist poolt ma lahti ei räägi. (Sest ilmselt on kaks inimest, kellest yks või mõlemad seda kirjutist lugema võivad sattuda, ja kes eelnevast jutust yhest või teisest osast aru suudaksid saada. Vähemalt kaks, aga ilmselt mitte rohkem. Ja kummagi puhul ei taha ma teisest poolest rääkida, sest need seosed ja teod on pigem veidrad või häbenetavad.)

Tantsuklubi oli suurepärane, lihtsalt suurepärane. Sain muuhulgas teada, kuidas mu instinktiivne ajupoolkera töötab. Seltskonnast kipub välja selekteeruma lemmik, kelle käitumistel ja arvamustel siis silma peal hoida. Aga seda ainult juhul, kui mõte/positsioon lahti on. Huvitav.

Jälle ma tolgendan siin ringi kell palju öösel.

Aga ma ei saa märkimata jätta, kui kohutavalt ilus on ikka veel öine vanalinn. Oma tavakohtades Toompeal ja Šnelli tiigi juures ei käinud kyll - linnas tundus veel elu sees olevat ja ma ei taha sellisel öisel ajal kedagi näha. Ennast kellelegi näidata. Seda ilu kellegagi jagada. Ilmselt ongi nii parem, sest nii jäävad need paigad puhtaks.

Nyyd tuleb syytunne - syy enda ees, et mida ma omatigi teen, ja syy teiste ees, et vaikin. Põhimõtted tulevad kurjade kurikatega koputama mu "puhaste" hingeuste taha. Võeh. Ma ei tee nii. (Pea meeles, karjub pool aju. Pea väga hästi meeles, kuidas sa ennast praegu tunned! Meenuta seda, kui elu liiga ilusaks läheb või aju järgmist keemialaksu nõuab.) Ei, ma ei pidanud siinkohal silmas manustatavaid kemikaale, vaid ikka neid, mis igayhe keemiavabrik tootma kipub. Mul on lihtsalt pisike kahtlus, et mul käivad need asjad väga tugevalt.

9. märts 2010

ei seda ega teist ega kolmandat

Runyat tuleb nimetada sellega seoses, et mul on nyyd natuke aega selline kiljuva fänni meeleolu - aga erinevalt eeldatavast (oh mis keel!) hoopiski yhe teise autori teise tegelase suhtes. Nimelt on ta leidnud yhe suurepärase pildi, mis tõesti meenutab Gaimani Morpheust. (märkus endale hilisemaks: vt. facebooki vastavat kohta) Viimasel ajal olen töö juures lugenud-vaadanud läbi (miks ei ole koomiksi tarbimiseks eraldi sõna?) kõik kymme Sandmani kogumikku, enne kui osad ära osteti. Mõni meeldis rohkem, mõni vähem, aga tegelased olid kõik viimseni liiga super. Ilmselt olen ma paljust veel ilma jäänud, sest seda lugu ei saanud ju nii vähe olla ometigi.

Olen laisk, ei lingi ega viita ega tee muud selleteemalist. Miks? Kogemata.

Esmaspäeval oli esimene ersa keele loeng niisiis. Mul oli suur hurraa, kuni meile paberid kätte jagati, Siis jäi hurraa natuke vaiksemaks, sest ma olin unustanud märkamata, et nad kirjutavad seda ju kirillitsas. (Peaaegu oleks öelnud: kirjutavad ennast vene keeles.) Mina kirillitsat hästi lugeda ei oska. Loen pikapeale kokku, mis kirjas on, aga pigem veerimise tasemel. Ei, ma ei ole selle yle uhke, aga kuidagi on nii läinud. Nyyd siis ilmselt hakkab oskus paranema. Loengukaaslaselt sain teada, et Tallinnas saab niisama ka igast huvitavaid keeli õppida. Selle asutise kaudu, millest ma parem eemale olen hoidnud, igaks juhuks. Ei olegi päris kindel, kes neil praegu pealik on, igastahes on see perekonnanimi liiga asjasse seotud, et torkima minna.

Esmaspäev oli yldse huvitav, kui see ikka oli esmaspäev. Ilmselt siiski mitte, sest eelmine postitus peaks õigupoolest ju olema tehtud pyhapäeval. No siis pyhapäeval ta tehtud sai. Esmaspäev kulus sisemisele itsitamisele (nagu viienda klassi tydrukud teevad) ja tänase ettevalmistustele (kuidas ma seda ytlen, mida ma ammu mõelnud olen? kuidas ma ytlen seda selliselt, et see oleks võimalikult vaba, kohustusi mittetekitav, aga annaks edasi mu unistusi ja arvamusi pluss teadet, et tegelikult on nende täitumine kyll suurepärane, aga ka täitumata jäämisel pole midagi katki?), aga kasutada ei saanudki. Igasugune vähegi mõistlikasjalikum suhtlus peaks viimasel ajal aset leidma pigem otse, ilma telefoni vahenduseta. Ma ei näe telefonis ju, mis nägu inimene on! Ei, sel puhul veebikaamera ei aita, liiga kalasilm on ja pooled olulised pisiasjad jäävad puudu.

Mis ei tähenda, et suur osa suhtlusest peaks telefonist ära kolima, lihtsalt olulisem osa. Kokkusaamisi on sel kombel endiselt hea kokku leppida. (Eriti neid, mille käigus ma yleliigsetest Akadeemiatest vabaneda saaksin, vihje-vihje!)

Olen tegelikult juba mitu päeva, kui mitte väga mitu, parajas plussmullis. Ise ka ei tea, aga kyllap see on kevadest ja päiksest. Ja teiste yle rõõmus olemisest. Ja sellest, et elu on yleyldse ilusavõitu. Kuidas mu elu saab olla muud, kui mind kiidetakse, kui mu lähedstel läheb hästi, kui mul on homseks kõik koolitööd tehtud juba nädal aega ja ma sain täna ka suure portsu paela valmis? Selle kuu eelarvest õnnestub pigem hästi kinni pidada, siiani. Ilmselt saan autokooli rahadest suurema osa ise makstud. Õues on soe. (Veel ei ole kuum.)

Aga kysimusi ja mõtlemiskohti on ka natuke, ja tera kurbust asjade pärast, mille juhtumise tõenäosus kolinal kukkus. Näiteks vajus arvatavasti päris ära tõenägu, et ma lähemal ajal pedaalideta rattale reisijaks satun (kurb ju!), samasuguseid asju juhtus ka yhe ja teise suvemõttega. Ma ilmselt (vaatab vastustootavalt ringi) ei saa eriti kellegile endast keset loodust teateid saata ega saada (kui neil seal idas levi on, aga miks ei peaks?). Mul pole enam kodust kuhugi põgeneda, kui asjad siin viltu jookevad. Kardetavasti hakkab ka koeral veidi kurvem elu olema, sest korralikult myrada ei saa. Kyllap on isa ka natukene nukker, aga ilmselt mitte väga. (Vana vihjas, et tal olid vanemlikud mõtted.)

Ja need, millest mul kohe päris kahju on - vaimne lähedus. See on yks koht, millega ilmselt võib tulla natuke probleeme - eelmised olid lihtsalt terakesed. Mul nimelt oli mulje, et ma näen teist inimest pigem lähedalt, kui mitte väga lähedalt. Enam nii ligidale nina pista ei saa - ei kõlba, pole mõtet ega viisakas. Sellest ma hakkan arvatavasti väga kõvasti puudust tundma, isegi kui see oli ainult näivus. Kojuootamine - tegelikult oli päris mõnus minna õhtul allkorrusele teleka ette korra yksinda, ootama. Kindlas teadmises, et mitte asjata. (Aga ainult mõnda aega. Tunnid ei ole enam tore mõõtyhik ja Tiigi tänava päevadepikkustele ootamistele ma siiamaani pigem ei mõtleks.) Kelle ymber ma nyyd hoolitseda saan? Kass ei kanna välja.

Ja kuhu ma nyyd kurja maailma eest poen? Õnneks ei ole maailm hetkel kuri, aga teadmine, et miskit annab selle vastu ette võtta, on ikkagi vajalik. Kes mind hoiab? Seisan ise kyll, aga kuklas tiksuv teadmine, et kukkumine ehk ei tapa, lubab julgeda hypata. See on ilmselt see kõige kurvem punkt.

Ei, ma ei ole katki, ma olen rõõmus. Ei valuta kusagilt. Aga tee ees tundub terav ja ohtlik, sest kui kedagi lappimas pole, kulutab ka lille õieleht ja liblika tiivalöök natuke. Nii natuke, et ei näegi, ei teagi - enne kui see paar osakest jääb puudu, et millegile suuremale ja tugevamale korralikult vastu panna.

Kas ma turvistan ennast rõõmu? Võibolla. Ma pole päris kindel, kas see kahe viimase päeva (seekord konkreetselt kahe viimase päeva) pidev peaaegu närvidelekäiv rõõmsameelsus on võlts, tehis või päris. Võltsnaeratus on jube olek. Vaatasin kunagi peeglist, kuidas see on, kui naerad, aga silmadeni ei jõua. Tehis käib siin selle kohta, et äkki see on tingitud ymbritsevatest tobedustest ja on maailma yle naermine (tralalalalalalalalalaa) või midagi sarnast, millel mu tegeliku olukorraga suurt pistmist pole. Päris... tahaks loota, et on yleni päris, sest mingi osa on. Mingi osa on kindlasti siiralt rõõmus. Rõõmus ja elevil ja kloksuv nagu kana oma tibude yle. Umbes nagu ma särasin, kui vaatasin, kui tubliks pisike Mannu on hakanud. Mitte et minul asjaga mingit pistmist oleks, aga see on siiski väga reaalne ja rõõmus olemine. Aga ei saa yldse välistada, et mingi osa on rõõmus, et mitte olla kurb. Pole põhjust, ytleb mõistus, see oli ju teada puha! Pole yldse mõtet, kuidas teisiti saanukski? Ja nii edasi. Ja sellel mõistusel on õigus ja yldiselt ma pigem kuulan seda ja arvangi nii.

Aga kindel olla ei saa, kas ma mitte ennast ei peta. Ma olen selles ju osav. Tegelikult on kõik korras ja mind ryndab ehk hoopis tundmatu tulevik. Ma ei talu seda eriti hästi, kui ma ei tea, mida inimestest ja asjadest edasi arvata, või kuidas käituma peaks, et mitte yhte ega teist pidi lolliks jääda.

Teate kui keeruline on kirjutada, kui kursor ära kaob? Mul ei ole enam siin seda pystist postikest, mis näitaks, kuhu ma oma järjega jõudnud olen. Mahajäänud kirjavigu parandada on hoopis keeruline.

Tegelikult on vist lihtsalt kell liiga palju ja ma peaksin magama, mitte kurbtusest ja lootusest ja asjadest rääkima.

7. märts 2010

Oeh.

Naljakas on olla korraga kergendatud ja segaduses.

Kergendus ja pingelangus on muidugi võimas. Sõnatuksvõttev, vererõhugajupsiv, aga kergendus. Teadasaamisest, lahendusest tulenev kergendus.

Ja segadus. Uue olukorraga harjumine. See esialgne teadmatus, mida kõige syllekukkunud ajaga peale hakata. Ega seda muidugi ekstreemselt palju ei ole, aga siiski päris märkimisväärsel hulgal. Ja et asjad lõbusamad oleks, siis ma esialgu isegi ei tea veel õieti, palju seda yleliigset aega nyyd on või tuleb. Uneaega jääb ilmselt vähemaks - pikad õhtutised targajutukuulamised kõlatöö juurde ja lugemised. Aga muud aega... ma ei tea. Imelik on.

Aga kõik on hästi ja korras ja tuju pole yldse paha. Pigem võiks rõõmustada, aga ma len selleks vist hetkel veidi liiga väsinud.

Ilmselt läheb veel aega, kuni asjad jälle mingisse stabiilsemasse seisu jõuavad, aga kevad ongi ju muutuste aeg. Esialgu ei oska kuidagi olla.

4. märts 2010

yht ja teist ja palju kolmandat

Avastasin just hea nime või nimetamisvõimaluse yhele osale koolimajakomlpeksist. Miks? Juhuslikult. Oli vaja sealtkaudu liikuda, ent uks oli kinni kiilunud. Asi nägi välja umbes nii, et uks kinni, mõlemal pool ust juba rahvast koguneb, ja siis jalutan kohale mina. Tugeva eesti talutydruku kasvu, nagu ma olen - jalutab ukse juurde ja tõmbab lahti. Teised passivad, helistavad ja on yleyldiselt hädas. Et asi naljakam välja paistaks, om kaugemal pool ust seisev seltskond põhiliselt meessoost. Ennast ajas ka naerma, aga ma olin varem kunagi sealsamas koridori peal istunud ja näinud, kuidas uks on kinni ja kinni, keegi ettevõtlikum käib kysimas, mis värk on - sest kaardi peale ka lahti ei lähe. Ja tuleb tagasi nõuandega kõvemini tõmmata. Aga et nimetamise juurde tagasi tulla, millest ma seekord täiesti sihipäraselt kõrvale kaldusin - antud koridori võiks teoreeriliselt vähemalt nimetada SM-koridoriks. Sõnast Silva-Mare. Või ka vastupidi, aga niipidi on naljakam.

Tegelikult olen hetkel veel koolis - arvutiloeng ja puha, ning eelkirjeldatud syndmused juhtusid ka noh, just äsja.

Hommikul oli töö juures suur koosolek portsu suurte plaanide ja teise portsu õnnitlustega. Nimelt valiti meil sõbrapäeva aegu poe sõbralikemat myyjat. See, kelle poolt mina hääletasin, jäi teiseks. Ja kuigi ma teadsin, et ega mina ju kyll ei võida - ma olen selleks liiga otsese ytlemisega ja kaugelt liiga harva tööl, võttis vererõhu ja sydametöö ikkagi yles, kui nimesid nimetama hakati. Eks ta veidi kummaline olnud - tead kyll, et ah mis mina nyyd. Aga ikka natukene lootsin.

Et mitte hakklihasoustist rääkida, võiks alternatiivina rääkida Ekspressist. Meil käib see juba natuke aega, (mina ja õde oleme muidugi ylirahul) ja mulle uus formaat paberiformaadina täitsa meeldib. Mugavam kasutada. Natuke segasid need artikli sisuga yldse mitte seotud "piiksatused" nende kohtade peal, mida vist nimetati väljatõsteteks. Kyllap see on harjumise asi ja veebiformaadiga ehk konkureerib paremini - paralleele peaks ilmselt tõmbama veebi-ajalehe kõrvalribas klikke pyydvate nupukestega.

Mis mulle päris kindlasti ei meeldinud, on telekava yhendamine lehega. Ma näen selle eesmärki, tõepoolest näen. Kujuteldav tegijate mõttekäik: kui me paneme lehe sisse kylge telekava, siis jäetakse leht nädalaks ajaks diivanilauale või muusse käepärasesse kohta, parimal juhul ka silma ette. Pluss selle juures on veel see, et need lugejad, kes kogu kyllalt paksu patakat korraga läbi lugeda ei viitsi, jõua või taha, tulevad selle juurde hiljem päris kindlasti tagasi ega viska kogu kraami kohe vanapaberisse. Aga vähemalt meie diivanilaud on piisavalt koormatud nii või teisiti ja telekava võiks sellest lähtuvalt olla võimalikult pisike, peenike ja õhuke. Samas, ma jällegi olen inimene, kes telekava pea yldse ei kasuta - saadetest saab suurepäraselt ylevaate ka digiTV nimekirjade abil, nii et minu arvamus kaalub selles asjas vähe. Kui ma tahan mingi saate kohta pikemat ja põhjalikumat ylevaadet, on alati olemas internet.

Kardetud Areeni kuhtumist ma veel ei märganud. Ehk oskab sellest lähemalt rääkida keegi, kes seda pikuti ja põigiti tunneb - minu kahetusuväärselt kidurad muusika ja muu kultuurima kultuuri harjumused tähendavad, et Areeni loen valikuliselt. Aga ega see ei pruugi midagi tähendada.

Millest veel? Ilm on kole, aga koerale meeldib. Samas ta on viimasel ajal yldse tihti väljas - varase märtsikuuga kass käis talle viimati ysna närvidele, võiks peaaegu öelda, et terroriseeris.

Koera ja kassi suhetest veel (sest aega on mul praegu laialt käes ja liiga värvilisi ja huvitavaid lehekylgi ei saa esimeses reas istudes lahti teha): koer on suur. Tahaks, paneks ilmselt käpad õlgadele ja vaataks siis mugavalt näkku või ehk veidi yle. Tõu keskmisest veidi väiksem, isa poolt. Kass on pisike ja vana. Lihtsalt väikest kasvu ja muidu preili, võiks ehk isegi öelda vanapiiga. Kombeid, tujusid ja kapriise on tal kyll vastavalt. Kass koera kardab veidi - ikkagi suur ja kohmakas kolakas, kellest ei ole võimalik kuidagipidi aru saada. Aga paras pujään on ka - kui koer liiga lähedale tuleb või ootamatult midagi "tõlgendamatut ja potensiaalselt ohtlikku" teeb, siis on vaja tema peale kahiseda. Koer kardab kassi ka - sest kui ta kassiga mängida yritab, siis see väike ja tore asjandus nõelab (väiksena on paar korda käpaga saanud) - kardab, aga mängima kutsub ikkagi. Ja kui kass otsustab mõnikord pigem taanduda, löövad koeral kohe välja kõikvõimalikud instinktid, mis käsivad jooksvale asjale kindla peale järgi liduda. Parimal juhul ignoreerivad nad yksteist, halvemal juhul peavad silmsidet ja enesekehtestamise võistlust. Ega ole sellega tegelikult muud teha, kui ära kannatada ja neid vajaduse korral korrale kutsuda. Pikemas perspektiivis hakkab koer vähegi mõistlikuma temperatuuri korral pea pidevalt õues olema, mis sellised probleemid kohe ära kaotab, sest kass on ydini tubane.

Aitab kah, nyyd on vaja veidi tööd teha.

3. märts 2010

esiteks, teiseks...

Täna on lihtsalt suurepäraselt kõik asjad läinud. Peaaegu kõik.

Esiteks, kiitus mõjub mulle ikka veel hästi. (Kah yllatus...) Niisiis liputasin ma päris tykk aega saba, kui selles kirjutamise tunnis palju positiivset kuulsin. Mingil määral mõjutab arvamuse kaalu ka arvaja isik, aga mitte eriti. Ikka on tore kui hästi öeldakse.

Teiseks tulin enda arvates hirmus originaalse mõtte peale. (Teoks veel ei teinud.) Nimelt oleks ju hirmus vahva toas kasvatavad rohelised või kasvõi metsmaasikad panna kasvama vanadesse jalaga klaasidesse. Näiteks likööriklaasi (kui need olid need, mis pealt laiad on... olen klaasinduses veidi nõrk.), aga kindlasti jalaga klaasi ja aknalauale. Või miks mitte ka peolaua keskele - see on ju kinnine klaas, see ei tohiks pudiseda kusagilt poolt ega midagi. Kui kevadisemaks läheb, teen ära.

Kolmandaks leidsin esimese ringi poest 10 krooniga raamatu, mida ma olen väga mitu aastat pidevalt taga otsinud (läbi myydud.). Hea raamat on, kuigi lastekas. Eriti meeldib mulle peaaegu-peategelane Eilonwy.

Neljas asi ei ole enam rokkiv kordaminek, vaid pigem... tõsiasi, mis mulle meelde tuli. Ta tuleb tagasi. Nyyd ma juba täitsa siiralt enam ei taha seda. Ei ole yldse vaja. Elu on hull niigi.

Viiendaks, kindlasti oli veel midagi head ja huvitavat. Igal juhul on tänane olnud yks positiivne asi teise otsa - kui just jutunud pisikest ebameeldivust mitte arvestada.