30. oktoober 2016

Niisiis oli mul vahepeal järgmine depre-auk. Kirjapandust väga palju hullemaks ei läinudki. Tyli oli peamiselt kujuteldav mu enda ajukeemia pealt ja tegelikult kõik hästi.

Vahepeal juhtus veel hästi mitu asja, aga ma ei viitsi neist rääkida ega kirjutada enam.

Praegu tegelen sellega, et oma maailmas aktiivselt kaasa rääkida. See on... huvitav ja natuke raske, aga tundub kasulik. Mõned nädalad tagasi mängisin tegelasega päev läbi sõjalist lauamängu ja kusagil viimase veerandi peal märkis ta mulle suitsupausil, et ma olen liiga passiivne. Et nii ei võida. Et ma ainult reageerin. Mis... noh, oli tõsi. Oli tõsi hoopis suuremas pildis kui ta parajasti ytles, sest ega see on see, kuidas ma oma elus yleyldse olen. Kohane maailmaga, saa sellest valutult läbi ja õnn tuleb... kusagilt? No aga siiamaani ei ole ju tulnud.

Otsustasin riskid ja muu sellise teadlikult sihilikult ymber hinnata. Ei ole vaja karta. Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? Ilmselt see ei ole ära suremine, _kõigi_ ymbritsevate inimeste kaotus, igavene nälg vms. Ma saan muuta seda maailma sellises suunas, nagu ma tahan. Niisiis käis mu laelamp mulle juba tykk aega närvidele ja takistas kapiukse avamist. Ma võtsin kätte, ostsin uue lambi. Ilusama ja sobilikuma. Panin selle täiesti ise yles. Elektrijuhtmete yhendamine ja puha. Olin sigaõnnelik. (Siis helistas ema kurva uudisega.)

Ivakene aega hiljem sattusin lugema WBW yhte postitust, mis rääkis sellest, kuidas meil on kõigil iga päev umbes sada 10-minutist ajatykki. Ja et ilmselt ei tuleks kahjuks mõelda, kas yks või teine tegevus väärib endale kulutatud aega. Osad väärivad ja osad mitte, see on loogiline. Aga seda endale meelde tuletada, et võib kysida "Kas see teeb mind rõõmsamaks või paremaks? Ei? A miks ma seda siis teen?".... kasulik.

Õpin uutmoodi olema, äkki seekord läheb paremini kui varem on läinud.
Ainuke keeruline koht on see, et raha ei ole praegu kättesaadav. Ma jäin ilma oma telefonist ja kõikidest kaartidest, nii et mul on täpselt null kasu viiest rahast pangakontol - ja piim on otsas ja filtrid ka... Ah, eks ma mõtlen midagi välja.

3. oktoober 2016

See on nyyd ylemöödunud nädala reede hommik, kui ma tegelasega viimati rääkisin. Ei, valetan, see oli möödunud nädala kolmapäev, kui ta peale seda mulle helistas, et uurida, kuidas läheb - ja rääkis, kui tore tal on vahepeal olnud. Arvestades, et ma olin vahepealse nädalavahetuse veetnud pahaneolemisest iiveldades ja nimetasin ära, et "oi, ma esimest päeva peale seda ei ole su peale padutige", mõjus see nagu "Vaata kui tore mul on, kui sind ei ole!" Katkestasin paari lausega kõne, et mitte kohe plahvatada, ja see oligi kõik.

Siiamaani leian, et minuga käituti väga ebameeldivalt. Praeguse seisuga on viimased mis, viis-kuus? kontaktiotsimise katset kõigi kanalite peale kokku lõppenud minu jaoks segaduse ja haigetsaamisega. Hea kyll. Mul sai selle suhtluse normaalse ja toimivana hoidmise jaks otsa. Miks mina alatasa vabandan, alati lepituse poole teed otsin? Aitab. Tõesti aitab. Kui ma ei tundu piisavalt oluline, et omalt poolt suhtluse säilitamiseks midagi teha, siis... ma ei pea tegelikult selle jaoks oma elus ruumi hoidma. Kiskuma pooleldi tangidega välja plaane järgmiseks vabaks ajaks, et mul sellal samuti aega oleks. Ei.

Aga peamiselt on väga tyhi ja yksildane olla. Ydini yksildane. Ma ei oska ära tabada, kas mul on praegu veel yldse sõpru alles jäänud. Täiesti siiralt ei mäleta, millal keegi teine minuga viimati yhendust võttis, et uurida, kuidas mul on. Et kuidas mul tegelikult on - mitte selle pärast, et ma sattusin yritusel kõrvale istuma. Yhendust võtta rohkemaks, kui selleks et minult midagi saada - laenu, faktiinfot, mu oskusi ära kasutada.

Miks olen alati mina see, kes yhendust võtab? Olen hetkel kahevahel - kas yritada leida uusi sõpru, hankida endale mingitlaadi sotsiaalne elu, või jääda vait. Lihtsalt vaikida, ennast järgmisest ja järgmisest päevast läbi närida ja vaadata, kas yldse märgatakse.

Yhest kyljest on sõprade leidmine väga keeruline. Ma ei kannata rumalaid inimesi, aga ma ei ole ka kindel, kas ma oskan tegelikult inimeste vastu enam siirast huvi tunda. Ma suudan heal juhul välja mõelda, et nyyd oleks sotsiaalselt standardne kysida selle ja teise kohta. ("Nyyd tuleks kysida millegi kohta, mida ta viimatisel suhtluskorral mainis.") Ja kust leitakse täiskasvanud peast uusi sõpru? Tuttavaid, jah. Mul on isegi täitsa häid tuttavaid mingi hulk - mul on reeglina umbmäärane aimdus, millega nad tegelevad ja kus nad oma eraeludega hetkel on. Enda asju räägin samuti, umbmääraselt. Mõned nimetavad seda juba sõpruseks. Mina ei saa nii - kui midagi juhtub, kuuleb sellest siiki eelkõige see inimene, kellega ma viimase nädala, eelistatult vähema jooksul rääkinud olen. Suhelda vähemalt yle võrgu mitu korda nädalas, paari-kolme inimesega. Nii, et ma ei kuule mitte ainult uudiseid skaalal "Ma sain uue töö!" vaid ka "Kurat, täna kõrbes puder põhja."

Tyyp jagas loetud tundide eest mõttetera, mis ytles, et kui see suhe, töökoht või ykskõik mis ei tee sind rõõmsamaks, siis see ei peaks su ellu kuuluma. Ma tahaksin, et mul ei oleks selle peale tunnet, et see käib suhtluse kohta minuga. See saab sama hästi käia töö kohta, mida ta ei salli. See on sama mõte, mida ylalpool isegi väljendasin, mille pealt ma olen kõik see viimatine aeg resoluutne pysinud.

Ilmselt ma siiski lootsin, et täna, kui ta mingi tõenäosusega tagasi linnas on, võtab ta yhendust ja tahab uurida, mis valesti läks. Aga kui ma ei peaks selle järgi ta ellu kuuluma, siis ma ei kavatse sinna tagasi pääseda proovida. On võimalik, et seega on kadunud viimane inimene, kellest ma hoolimist uskusin. Võtab silmad märjaks kyll. Iiveldama ajab ka, tegelikult.

Ei, kyllap on täiesti märgatav hulk inimesi, kes ytleksid, et hoolivad, kui kysida. Sest eelkõige on see sellise kysimuse peale ainuke mõistlik vastus; ainuke yhiskondlikult heaks kiidetud viis vastata. Vbl mõni isegi julgeks tunnistada, et ega tegelikult ei hooli kyll. Vbl on see vale, et ma seda tegelikult näha ka tahaks!

Aga mu telefon heliseb ainult vanemate või myygiagentide tõttu, kõik e-mailid on sygavalt asjalikud või reklaam ja chatis juhtub midagi ainult siis, kui ma ise räägin või siis, kui kellelgi midagi vaja on.

Eih, noh, mis mul yle jääb, nutan nutud ära, lõpmatult ka ei suuda ju piserdada, korjan ise oma tykid kokku ja toimin edasi. Robotina, sest maailm on iseenda varjukuju ainult, aga vähemalt kevadest saati mulle lootusetult kylge aheldatud. Tegelikult vastupidi, mina maailma kylge, aga suurt vahet pole.

Iiveldab. Nutan. Halb on. Yksi.