Sain kummalisel kombel eelmises postis mainitud semiootika eksami eest B. Mida nad seal hindavad oma arvates? Aga ega ma ei kurda - kartsin märksa hullemat.
Hingeõhk aurab - omati olen toas ja ahi köeb. Tulles oli kuus kraadi - polegi kõikse traagilisem tulemus.
Ja nüüd ma saan kõik oma vajalikud käsitööasjad kätte ja raamatud, millest ma väga pudust tundsin ja... Ühesõnaga, kõik on hästi.
*rõõmustab natuke ei-tea-mille üle, sest ammu pole saanud vabalt olla*
Brr. Külm on siiski.
29. jaanuar 2008
25. jaanuar 2008
*
Semiootika eksam, mis eile oli, läks jubedalt. Kolmest teemast ühel oskasin ma tõesti midagi rääkida, teisel ajasin juttu, mis just päris vale ehk ei olnud aga polnud ka see, mida oodati, ja kolmandast teemast ei teadnud midagi. Mitte midagi. Häguselt meenus, et tõepoolest lugesin seda eile õhtul, öösel kusagilt, aga kust või mis seoses... Lootusetu.
Nüüd on jälle natuke aega tegeleda käsitööga ja kui sellest kõrini, kirjutada referaati. Ja vastupidi.
Pagan. Nüüd, kui ma tean, et alles esmaspäeval Tartusse lähen, tunnen puudust kaasa võtmata jäänud asjadest. Pooled, kui mitte enamad hädavajalikud vidinad asuvad nüüd Tiigi tänaval ja ma ei pääse neile enne esmaspäeva ligi. See tähendab kahte rohkem või vähem kaotatud päeva. Nõme. Põhiliselt siis tegemist käsitöö ja ühe raamatuga.
24. jaanuar 2008
Tahaksin kududa vöösse
Tahaksin mõista kududa vöösse
taeva, linnumuna ja maa.
Tahaksin sinna püüda
talvise nugatuule,
kuust, tähtedest ja lumest valged ööd,
päikesekiirtest tee üle mere,
kus vaid nähtamatult liigub edasi
punases purjes laev,
männilõhna ja tuule valgetes õites,
samblasameti ja kuldse helgi läbi lehtede,
mis sosistavad sahinal
omi salasõnumeid vaid neile, kes mõistavad,
vikerkaare hommikukastest ja läbi lume teed rajava
lumikellukaoja vulina,
mis kuulutab, et võib taas ärgata,
kesksuvelõkke sädemed, mis talveööl
südant soojas hoiavad,
käimata ja nägemata paikade hõngu,
ja
kõigi ilusate laulude viisid, mida keegi veel laulnud pole
või mis on juba teisel pool ajaratast.
Tahaksin kududa vöösse
Hingekirja sellele ekslevale
põhjatuule ja igiööde
suvemõtte ja päiksekiirte
laanemetsa ja lauluviiside
kastepiisa ja kaugete kohtade
pojale.
22. jaanuar 2008
Pisaralauludest
Mul algab umbes tunni aja pärast eksam. Vahva - saab selle sunniku kaelast ära. Õppisin ka isegi nagu - mis seal enam viivitada.
Aga tegelikult leidsin hoopiski, et on umbes neli, võibolla veidi rohkem jube ilusat vanaemade moodi armastusloo laulu (kuningatest ja krahvidest ja sellistest), mis ma tahan ära õppida, sest need on ilusad. Ma ei ole enda arust muidugi õige inimene neid laulma - ideaalis peaks seda tegema keski klaashabras voogavas kleidis päikeseloojangu ajal üle mere vaatava kaljutüki otsas meretuulega, aga nad on ilu poolest seda väärt et neid teada ja edasi õpetada. Lootuses et äkki kord kunagi keski võtab ja laulabki nii. (Siia juurde käib nüüd küll veel suur ilusate sõnade ja piltide pilv, aga seda ma ära tooma ei hakka)
Teine variant on õhtul laagrilõkke ääres, kus mõni seltskonna muusikalisem tütarlaps võtab ja laulab ja kõik ülejäänud kuulavad. Ja kuulavad ja tuul ka kuulab. Ja isegi saadet ei ole (see on oluline!), sest pillimees ka kuulab. Ja iga kuulaja peas tekib kujutluspilt kuidas see asi võis välja näha, millest ta laulab. (ja siia juurde käib teine ilusate sõnade ja kujutluspiltide pilv, mis saab samavähe tõeks kui eelmine, mujal kui ehk ainult laulu või kirja sees).
Selliseid asju tänaseks.
21. jaanuar 2008
Elan, ikka elan
Ma sain keeleteaduses D. Kohutav.
Ja ma ikkagi ilmselt ei saa homme elektripliiti siia, sest isa ei tule Tartusse. Jee.
Aga vähemalt mu vannituba töötab nagu peab - isegi pesumasin, mille voolik läheb vanni.
Kiire on, teate. Ja ometigi olen ma terve tänase päeva kas maganud või mõttetult arvuti taga istunud. Jee.
Oeh.
19. jaanuar 2008
*
Suur jube kultuuriloo eksam sai tehtud. Veidi on aega käsitöö jaoks, siis järgmiseks eksamiks õppimine.
Mu käed on nagu jäätükid - ju ma olen neid liiga kaua paigal hoidnud. Ahi küll köeb, aga soojemaks ei lähe.
Ma olen katki. Näites sõrmedest, aga muidu ka. Zombilik tunne on.
Arvutiekraan peegeldab lohet.
14. jaanuar 2008
Väga lahe
Ülikoolis tõepoolest seostatakse õppeaineid omavahel. See rokib. Ma õpin parasjagu keeleteadust, ja juba päris mõnda aega käivad selle alla ka nii mõnedki asjad, mida meilt tahetakse semiootika loengutel/eksamil. Pole midagi öelda, see rokib. Just sellisest erinevate ainete, valdkondade ja asjade omavahelisest seostamisest tundsin ma gümnaasiumis - ja varemgi - tõelist puudust. Ja tõenäoliselt aitasid iseseisvalt tõmmatud paralleelid mind läbi nii mõnestki keerulisemast tööst või segapuntrast, mida ma muidu poleks suut' lahti närida.
Nojah, nüüd kui seda juba nagunii eeldatakse, mul seda eelist enam pole. Tähendab, et tuleb õppida, õppida, õppida.
13. jaanuar 2008
Raporteerin...
Elan Tiigi tänavas. Õpin nii kütma, et soe sisse ka jääks ja võimalikult vähe puid selleks kuluks. Suure vaevaga olen temperatuuri saanud 19 kraadi peale, mis on juba päris mugav.
Nüüd hõikaks samamoodi nagu Elo mõnda aega tagasi - mul on internet! Kogemata ja võõras, mis siia ära eksis. Kaugelt paistab häguselt isegi raamatukogu oma ära - ma ei tea, ei paistnud väga kasutatav olevat.
Riidekapp on katki. WC on ka kuigivõrd. Aga siin on tore ja vahva. Järgmise teisipäevani peab veel isegi kuivtoidu peal vastu. Pliiti nimelt pole. Lillekülast peaks lauapliidi saama, kui isa tuleb.
Eile oli balli tantsutund ja Tolkieni sünniaastapäeva tähistamine. Tantsutund ei olnud ni vahva kui oleks võinud, sest ma ei mäletanud kõike õigesti õpetada. Kui tead ühest tantsust kahte varianti, ja mõlemat ainult pooleni, ei saa sellest midagi head tulla. Neljapäeval paremini. Tolki sünniaastapäev oli vahva, aga vajus ära.
Ja ülehomme on keeleteaduse eksam. Jubejube - ei ole nii keeruline aine kui saaks, ja on jube huvitav, aga materjali on paljuvõitu. Osaliselt kattub see teiste ainete omaga - tihtipeale oli tunne, et seda me ju juba võtsime, kusagil mujal aga siiski.
Uni on - aga kell on ju veel vähe et normaalsed inimesed magama läheksid. Ja siis ma istungi siis ahjuukse ees ja oodan, et internet mu juurest veel ära ei lähe.
8. jaanuar 2008
Kolisin pühapäeval viimaks kõige oma kraamiga Sassi tänavast ära. Võtmed ära andnud, oli väravast välja minnes säärane kergendustunne et tõuse või lendu. Huhh, sai vaevast lahti...
Nädalavahetuseni olen vist usutavasti siiski Tallinnas veel. Teen käsitööd, õpin, võtan referaadiga hoogu.
Ma ei tea, millal referaadi tähtaeg on, aga ma ei oska kusagilt otsast peale hakata. Materjali pole just liiga palju - infot on, aga see kõik kordab mujal öeldut. Järelikult tuleb lühike asi.
Sain heleda kuue valmis.
3. jaanuar 2008
*
Ma olen väsinud. Osalt magamatusest, osalt iseendast ja emotsioonidest.
Ja miskipärast kipub kõik just siis, kui on tunne, et kohe saab korda, kohe saab sellest vaevast lahti, veel hullemaks minema.
Mul on niigi hea - minu anumad ei ole põhjast ühendatud, vähemalt ei tunne ma, et oleks. Mina saan tulla päeva varases pooles koju ja poolteist tunnikest magada.
Aga ma ei oska praegu teisiti. Võibolla kunagi õpin - praegu olen selline.
2. jaanuar 2008
Uuel aastal uue hooga
Jõul on siis nüüd ära olnud, aasta ka vahetatud.
Aastat käisin vahetamas Hiiumaal koos toredate inimestega. Täna sattusin veel ühe säärasega jutuotsa peale. Hämmastavalt kähku ja hämmastavalt põhjalikult, nii et leidsin ennast poolkogemata rääkimas vaevu tuttava inimesega asjust, millest tavaliselt vaikin, ja see polnudki tolles hetkes ebmugav, vaid pigem iseenesestmõistetav. Seda ei juhtu tihti.
Ilmselt hakkab mind nüüd ka Sinimaniseele proovides tihemini näha olema. Nii puhtalt selle pärast, et inimesi näha.
Aga Tartus on miinuskraadid, nii et ma hoian kõigest väest pöialt, et torud Tiigi tänavas ära ei külmuks. Huvitav, millal ma saan asju ära viima hakata? Ilmnes, et laupäeval, kui see oli plaanitud, siiski ei saa, sest külla tulevad kauged ja võõrad sugulased, kes meid ju kõiki näha tahavad.
Õppisin aastavahetusel ühte lugu kandle peal mängima. Ega ma ei julge küll väita, et oskaks seda, aga ma harjutan. Hoolikalt.