24. mai 2012

Olin täna jälle tööl. Inimesi pea-aegu et ei käinudki, yksindus kõmises peas vastu nagu ilma hammasratasteta uurikoda. Kirjutasin 5 erineva tasemega teksti (selles teises kohas on nad yleval ka), mida on hämmastavalt palju. Täheldan mõjutusi yhelt ja teiselt poolt, väga huvitav on. Ammu ei ole midagi kirjutanud niiviisi.


Seda emotsiooni oli hea paberile valada, seda jäi seestpoolt vähemaks ja yleyldse läks pea paremini korda.

Muidu... pidu katku ajal, nagu aegajalt ikka juhtub.

18. mai 2012

Mul on tunne. Ei, ma olen peaaegu otsustanud tegelikult, mis tunne see enam ikka on. See käib nii, et ma olen selle järgi halb inimene.

Taban enda juures jälle mingeid jamasid. Statistiliselt pigem levinud, kui ma õigesti mäletan. Selle kohta oli kunagi mingi uurimus. Selle kohta, et kui sa näed-tabad ära, et ymberringi ollakse õnnelikud, samal ajal enesel on midagi olulist vajaka, siis see teeb halva tuju. Olemine läheb raskemaks ja enne olemas olnud ning töötanud hea tuju läheb vähemaks, kui isegi täiesti ära ei kao.

Raske on vaadata, kui inimestest on tehtud täpseid ja ilusaid pilte. Kadeduseussike hakkab närima, ikka kogu aeg natuke hakkab, kui inimestel on omavahel, st, kellegi teise kui minuga, asjalik ning põnev rääkida. (Seejuures peamiselt asjadest, mille kohta ma midagi öelda ei oskaks. See käib eriti närvidele.) Ytleb mulle midagi halba mu enda kohta, kui selleks, et ennast normaalselt tunda, oli vaja mingeid eemaldumisi. Natuke tigedaks teeb, kui keegid teevad seltsis erinevaid lahedusi kusagil ja mina jälle midagi ei kuule. (Ka siis, kui mul pole mitte millegagi mignit pistmist ega suuda ma umbmääraseltki öelda, miks ma yldse oleksin pidanud kuulma.)

Jah, võib öelda, et ma käin iseendale närvidele nende asjadega. Teistele loodetavasti enamasti mitte, sest need asjad juhtuvad tavaliselt ikkagi siis, kui ma olen yksinda kodus arvuti ääres. Võib ka arvata ning loota, et nad ei kasva nii suureks, et interaktsiooni segama tulla. Siiani pole kasvanud, lihtsalt iga kord on jälle natuke nõelamine. Enda eest ei peida kahjuks. Koos iga juhtumiga tuleb murdosa sekundist hiljem teadmine, et see on järjekordne tunnistus sellest, kuidas ma tegelt ei oska olla fundamentaalselt hea inimene.

Ei, mitte selles mõttes, et ma ei tahaks, et kõigil hästi läheks. Selles mõttes, et läbi ja lõhki heal inimesel ei tohiks ideaalis seda pistet olla. Peaks olema ainult hea meel, ilma kadeduse ja torkamiseta. A näe, mul on sellest veel puudu. Nõrkus ja halbus.

16. mai 2012

Kas illusiooni peale saab ehitada? Kas tyhja augu ymber saab konstrueerima hakata midagi, mis ei ole tyhi ning on heal juhul isegi mõttekas ning kasulik? Need kysimused tabasid mind hiljuti koos mingite huvitavate arusaamistega.

Tartus oli seekord palju toredam käia. Tegureid selle juures oli palju, alates inimesekujuliste normaalsusekillukeste õigesti paigutumisest, kogumisest ja juurdesattumistest ning lõpetades erinevate ebamugavate asjaolude mittejuhtumistega.

Ainuke asi, mis lõpuks siiski juhtus, kuid retke sugugi ära ei rikkunud, oli viimaseks ajaks tekkinud kyllastus inimestega lävimisest. Teatavat laadi privaatsuspuudus nii oma pea sees kui otseses mõttes. Seda on ennegi ette tulnud, et ma lähen keset toredatki pidu veerandtunniks yksi istuma. Pea tahab veidi vaikust, mõttepoolikud vajavad lõpetamist, idud omadele kohtadele asetamist. Nii pika aja jooksul seda mitte saada muutub tõesti kurnavaks, linnast arvatavasti sõltumata. Aga see on normaalne, see ei ole kõrvalekalle, see on inimese (vähemalt minu kindlasti, loota võib et ma ole painuke) toimimise mehhanism. Ja see mõõt osutus olema suurem kui ma arvata osanuks - saabusin Tartusse poolest reedesest päevast ja lahkusin pühapäeva hommikul, olles praktiliselt kogu vahepealse mitteuneaja olnud erineval määral sotsiaalne. Uneajal mõistagi sotsiaalne olla ei saa.

Taastumine ei võtnudki meeletult aega. Tund-paar oma toas ja kõik inimesed vähemalt arvutiekraani kaugusel on mu tänaseks jätnud kyll endiselt veidi väsinuks ja interaktsioonist vähemhuvitatuks, kuid tunnen ennast korras olevat. Limiitide testid, äärmiselt vajalik.

Enda jaoks lyhikokkuvõte suhtlemistest ja nägemistest ja juhtumistest ka, äkki ma tahan aasta pärast järgi vaadata, mis järjekorras miski oli. Niisiis, reedel kohale jõudes põgus pilk raamatulaadale, TY raamatukogu eest leitud Sini-Eva ja tema informeerimine 'konverentsist, raamat (S. King, "Misery") pargipingil, lilli myyv Die, hõivatud maja, Oudekki, Kristjan, Strider, "Pirogov", mööduv Maali, Siim ja Robi, pirol istumine, kadunud kaaslased, Kristjan tagasi, Illegaard, Joanna, ryytli-crawl, Zavood, Suudlevad, kell on vahepeal saanud 5 või 6 või midagi, valge on igastahes, uni Joanna pool, ärkamine kell 1 läbi, padavai ettekandele. Suitsupausil leiab yles kogu meeskonna. Pärast läheb mõne ettekande ajal silm pilguks kinni, edasi pitsa, seejärel pidu Joanna juures. Kell öösel liikumine Anna juurde, ekstreemselt vähendatud koosseisus (Anna, Luiks, Märt), järgneb pikk arutelu inimloomusest või millestki sama olulisest. Magama taas 5 paiku, äratus kellele kuidas, yldisele rahvale kell 4 päeval. Erika ja toit, naadisupp täpsemalt.  Korterikaaslane. Liikumine Gabriela juurde, kadunud Lepiku tänav ja tuur Supilinnas. Suur ja kaunis kiigega korter, suurejooneline ja kaunis nõuka-arhitektuuri raamat. Jälle on õues valgeks läinud, mis asi nende lyhikeste öödega toimub? Esmaspäeva hommik, Oudekki, Tallinn.

Saladuseks jääb, kui paljud inimesed nyyd mingite erinevate otsingutega siia satuvad selle märksõnaloendi peale ja kas mõni neist leiab siit otsitava. (Kahtlen.)

7. mai 2012

Asju, mida ma muude asjade kõrvalt avastan:

Müürilehe internetist lugemise võimalus on suurepäraselt tehtud. Instinktiivne, intuitiivne ja teised toredad sõnad.

Mõttetu on mõelda, et inimene k'ib ainult yhes koolis. Mõni käib isegi kahes kõrvutiasetsevas järjest, olgu need omavahel nii ajastuid tylis kui parajasti tahtmist on. Yhtlasi, koolid ja suguvõsad.

Kirjutada lehekylg teksti umbes kolmveerand tunniga on normaalne. Hiljem tuleb see veel yle vaadata ja laused korda teha, muidugi.

Eesti on väike, õnnetu Tartu on veel väiksem. Kui ma vaatasin, kes kelle kohta mida öelnud on, tuli välja, et vana hea Hiir on teinud asjaliku intervjuu yhe mu uuritavaga. Ja et nad on kohe sõbrad ja nii. Nunnukas Eesti.

Esimest korda taban, kuidas mignit asja uurides internetti niiviisi kasutada, et huvitav on ja iga viie minuti kohta tuleb tykike uut infot. Häbi tunnistada, mhm. Tavaliselt ei juhtu, kahjuks. Juhtub ainult nyyd, kui mul selliseks meelelahutuslikuks targemakssaamiseks sugugi aega ei ole.

Ma toimin paremini, kui töö ei ole hoomamatult suur.

5. mai 2012

Elan pinge ja paanika tähe all kooliasjade pärast. Kaks päeva, kui mitte kolm, ei ole kodumajast välja astunud rohkem kui rõdule. Ometigi töö ei edene - ei leia seda häält, seda õiget mõtet ja tasandit, kuidas kirjutada. Paanika aina kasvab. Töö tundub järjest tähtsam ja järjest hoomamatumalt suur. Kohati kisub liiga päriseks ära - kuni veel päris ei olnud, sai teha nägu, et ma ainult mängin siin selle asja tegemist, kirjutan teile midagi, mis see ikka ära ei ole. Kui nyyd nurkade tagant hakkavad välja kooruma päristeaduse asjad, mõisted, teooriad, tundub see kõik täiesti yletamatult päris ja reaalne ja tõsine. Ja käsiteldamatult arukas. Yle pea. Paanika.

Magan viimasel ajal vähe. Kell 5 läksin magama täna näiteks, 10 ärkasin. Ise. Öö enne seda - 12 magama, 6 olin valmis päevale vastu astuma, ent otsustasin edasi magada, mida ma kell 6 hommikul ikka ärkvel olen. Und oli raske tulema veenda. Eks see närvidest tuleb.

Tervis on samuti vilets. Hääl ei ole veel täielikult normaliseerunud, aga on olemas. Köha, nohu, kurguvalu... Sõpradega linna minema selline enesetunne ei kutsugi, isegi kui kooli kaelas ei oleks. Kedagi ei taha näha ka suurt tegelikult. Sellist vormi stressist ja pingest pole varem ette tulnudki. Vat nii.