30. detsember 2013

See on yhiskonna probleem.

13. detsember 2013

Kui kogu aeg midagi ei kirjuta, siis numbrid kukuvad. Lugejanumbrid. Mitte et neid märkimisväärselt kuidagi oleks, enamasti kukuvad nulli lähedale sealt mitte-kõrgustest, kus neil on kombeks passida. Aga kogu aeg ei ole midagi kirjutada ja see on kõik mainimisväärt ainult seetõttu, et ma seda just alles nyyd täheldasin. Ei maksa arvata, et see kuidagi kurvemaks teeks, mkm, see on kenasti loogiline, et kui uut postitust ei ole, siis miks peaks vana aina uuesti yle lugema.

Aga mul on täna kena ja hea tuju. Kui ma ärgata otsustasin, paistis parajasti päike, peaaegu et köögiaknast sisse isegi. Siit akendest harilikult ei paista vist, isegi kui ta muidu väljas on. Ja palju teda nyyd ongi sel aastaajal. Köögiaknal istusid mu kaks kollast kassi ja olid veel kollasemad, sest päike. Mõlemad istusid samamoodi ja mõlemad vaatasid otsa ja olid kuidagi... portselankujukeste moodi. Nagu vitriinides seisavad.

Ma olen nyyd neljapäeviti inimesi kylla kutsunud. Alguses oli hirmus, äkki nad on kõik sellised liiga vaiksed ja kunagi miski ei tööta... Aga tegelikult on kõik toimunud õhtud olnud enam-vähem hiilgavadki õnnestumised. Sellised, et lähed vahepeal kööki seisma ja suu on kõrvuni, sest kõik asjad on lihtsalt... hästi.

Nii et ma olen vahelduseks parajasti nii õnnelik, et annaks seda kurbadelegi, endale jagub liiaga.

2. detsember 2013

Kui muudkui päeval magada ja öösel yleval olla, juhtub kergesti, et jääd maailmasse omalaadselt yksi. Inimeste sumin on seina taga, see ei puuduta sind. Suhtlustsyklid sõpradega teevad ka midagi imelikku, eriti, kui ylejäänud siiski enam-vähem yhiskondlikus ööpäevas pysivad. See ei häiri mind hetkel, lihtalt märgin yles.

Häirivad hoopis igasugused pisiasjad - kui ärgata nii hilja nagu viimastel päevadel, ei kipu enam poodi jõudma. No ytleme kell kuus õhtul ärkad. Paar tundi võib veel aega kuluda, kuni inimese moodi lähed ja elu sisse tuleb, siis on kell juba kaheksa. Kui kohe päeva esimese asjana poe poole astuma ei taha hakata ka, mis sa sinna kella järgi lähed või, võib kell saada pool kymme enne kui sa oled välja mõelnud, et see või teine on otsas. Isegi kui pood on kaunis lähedal, tundub kuidagi jabur kaks minutit enne kymmet sinna sisse tormata, et osta oma piimad ja mis parajasti vaja. Ja mida lähemal pood on, seda jaburam on praeguse halva ilma juures tegelda ilmatu hulk aega sellega, et ennast piisavalt riietada - lõppeks ma ei lähe sinna ju viite minutitki ja kui järjekorda ei ole, võin kymnega tagasi olla. Sellele vaatamata tuleb otsida sokke ja kammida pea, kahmata kaasa kindad ja kilekott ning veenduda, et võtmed on mantlitaskus, mitte kylmkapi otsas, sest nii ei saa sisse tagasi. Jahmerdamist kuidagi liiga palju, et minna pisikesse poodi ja osta pakk piima oma sendikeste eest. Ja kuni selle yle mõelda, saab kell kymme täis ja siis on teada, kui nyyd yldse veel minna, siis suurde poodi, mis on kaugemal ja ilm on ikka veel halb ja kas on mõtet, äkki ikka saab hakkama.

Siis läheneb kell sydaööle ja tundub, et ikka ei saa ilma hakkama. Olukord on muutunud tyytuks ja rumalaks - samas täiesti tyhiseks maailma vaatepunktist. Inimene ei pea kell sydaöö saama kõrvalmaja kauguselt šokolaadi osta, nii põhimõtteliselt. Sest sel juhul peaks keegi teine inimene olema yleval ja nõus seda myyma, ja see inimene ei ole yldse kena olla. Siis ei jäägi yle muud kui viriseda ja olukorrast samas täiesti teadlik olles irvitada - no kes ytles, et ma pean kell hilja ärkama ja laisk olema.

Yhtlasi, kogu aeg on öö. Kogu aeg on pime, valida saab ainult laualambipimeduse ja laelambipimeduse ja kollase lambi pimeduse vahel, päikest nägin viimati kolm päeva tagasi.

25. november 2013

Ma ei tea. See muidugi ei ole esimene kord, kui mul mõni postitus niimoodi algab, aga jah, seekord siis ka.

Ma ei tea tõesti enam, mida uskuda või arvata. Kahtlustada inimesi ehtsas lolluses? Suurushullustuses? Ma niiväga tahan uskuda, et inimeste sydametunnistused on puhtad, aga see tähendaks, et rumalad on umbes kõik ja mina ise lihtsalt naiivik.

Vastasel juhul peab jääma seisukohale, et ma ei taha sellises maailmas elada. Maailmas, kus igayhel on pea tagumises kambris must kastike, kuhu asjad panna saab ja kust neid kunagi välja lasta ei tohi. Maailmas, kus saab kuhugi jõuda ainult systeemisiseselt või vastikuid musti niidikesi tõmmates, no see ei ole lihtsalt minu koht.

On väga palju stsenaariume, mida võib konstrueerida, aga mitte ykski, mis ma välja mõelda suudan, ei seleta asjade niivõrd eriskummalist käiku.

19. november 2013

Yks asi on veel, millest ma tahan rääkida. See on eluterve egoism, minu arvates hädavajalik omadus inimese juures.

Läbi aegade on peetud suurteks kangelasteks näiteks neid, kes aitavad teistel saada välja põlevast majast ja siis ise sisse põlevad, kapteneid, kes koos oma laevaga põhja lähevad ja vanemaid, kes oma laste nimel kõik annavad. Need on kenad legendid, mille abil õpetada inimesele altruismi. Samas peab ennast täiskasvanuks tunnistav inimene yhel hetkel avastama, et mitte kõik, mida väiksele lapsele julgustuseks öeldi, ei pea pärismaailmas paika. (Jah, ideaalis ei huvitaks kedagi, kuidas sa ymbritsevatega sobitud, kui sa oma tööd hästi teed, praktikas see päris nii ei ole ja yleni tätoveeritud inimene sageli igapäevatööle teenindussektoris ei saa.) Enamasti need ei ole täiesti valed õpetused isegi, aga neid tuleks mõõdukusega võtta.

Yks neid asju, mis mulle tundub, et kindlasti tuleb kasvades yle vaadata, on "anna alati sõbrale ka, lase teised uksest ees sisse/välja, ära mõtle ainult enda peale." Ma ytleks vastupidi - mõtle ennekõike enda peale, aga see, mis sul võimalik on, anna teistele. See kõlab niiviisi kirja pannes absurdselt kylmalt, aga võtab paar näidet: minuteada suurte haiguspuhangute ajal ravitakse esimesena arste. Sest kui tavainimene haiguse kätte sureb, siis sureb tema, aga kui sureb arst, surevad ka kõik need, keda ta oleks võibolla suutnud päästa. Kui tuletõrjuja põlevasse majja jääb, ei päästa ta enam kedagi, aga kui ta tunnetab oma piire, saab ta aidata teinegi kord.

See on otsapidi see, mida ma pidasin silmas selle all, mis ma eelmine kord viitasin - "Nii võib, aga nii ei ole ilus." Äärmisel juhul võib mõelda esimesena enda peale, sest muidu oleks veel hullem. Ma ei tea, kas see skandaal oli nyyd see äärmine juht, aga seda peavad asjaosalised ise oma hinges teadma.

Aitamises nii palju, et sa enam kedagi aidata ei saa, ei ole midagi head. Jah, see on kangelaslik ja ylev - aga selle eest maksavad jällegi ymbritsevad inimesed, kes sind aitama satuvad. Aitamises nii palju, kui endale häda tegemata võimalik, on rohkem arukust.

15. november 2013

Mul on tunne, nagu ma peaksin ka kusagil võitlema, midagi paaniliselt kirjutada või välja mõelda yritama või vähemalt sebima. Kuidagi on aga asjadega nii, et ma ei tyki suurtesse vestlustesse-vaidlustesse kaklema, sest mul on tunne, nagu ma ei oleks selles väga osav. Artiikulaid ka ei kirjuta, homme saab isegi huvitav olema inimestega grupiettekannet ette valmistada. Ma siis vast kirjutan siia, mida ma arvan.

Need inimesed, keda tundub, et pea pool maailma näib syydistavat vaimses korruptsioonis ja hullemateski kuritegudes, on mu sõbrad. Ma saan aru, mida nad teha yritavad ja kiidan selle yldjoontes heaks. Ma ei tea, kas ma olen maailmast valesti aru saanud, kuid ma arvan, et Sirp peaks olema esimene ajaleht, mille võtab kätte kultuurist huvituv inimene tänavalt. Praegu see ei ole.

Ma tunnistan tagasihoidlikult, et ma ei pea ennast rumalaks inimeseks, aga pidasin vana Sirpi väga raskesti ligipääsetavaks trykiseks. Sellest jäi mulje, et see on - vabandage võrdlust - hallidest kontidest ehitatud kõrge torn, millest tuul läbi puhub, aga mis sellegipoolest kokku ei kuku. Säärekontidest, tuul puhub ja mängib suurte toruluude vilesid, suht õudne ulgumine on. Torni otsas on majake, kus elavad need inimesed, kes tegelevad Kultuuriga. Sinna juurde ei ole mingit asja, kuni sul ei ole vähemalt doktorikraadi mõnes humanitaarteaduses. Treppe ei ole, sa lihtsalt satud järsku torni otsas olema, kui oled saanud loetud piisavalt kultuurseks inimeseks. Siis sa ostad ja tellid ka seda lehte ja kirjutad sinna, kõik su sõbrad ostavad ja tellivad ja kirjutavad samamoodi. Võibolla on tuba seestpoolt õdus, aga alt maa pealt vaadates on ikkagi hallidest säärekontidest torn, millest tuul kurjakuulutavalt läbi vilistab. Ja võibolla seal ei olegi eriti tore olla, isegi teadjate arvates, kui mitte keegi enam pealikuks hakata ei taha.

See ei ole see, missugune peaks olema väikerahva kultuuri-nädalaleht. Sest kultuur on palju laiem nähtus kui see, mis sinna torni otsa mahub. Meil ei ole piisavalt inimesi siin maal, et erinevate inimeste erinevad arusaamad kultuurist saaksid igayks endale kuukirja lubada. Ja isegi kui oleks, mingit sissepääsu on ikkagi vaja.

Ma usun siiralt, et kui meid kõiki nyyd kiiremas korras ära ei sööda, võiks Sirbist saada trepp. Ega torn oleks senisenagi vähem õudne, kui selle ymber käiks... no näiteks kreeka sammastega ääristatud avar hele ja lai keerdtrepp, sisemises servas lõppematud raamaturiiulid, et oleks võimalik alati juurde uurida, välimises needsamasedki kreeka sambad, et alati oleks väljaspoole ka näha. Ja kõik, kes tahavad, saaksid mööda seda käia. Minna yles, nii kõrgele kui tahtmist on, tulla alla, kui tarvis. Kahe ja kahekymne inimese asemel endise torni tipus oleks kakssada ja kaks tuhat mööda seda yles ja alla käimas, igayks leiaks endale midagi. See oleks kaunis.

See on see, mida ma arvan, et võiks saada sellise asjaga. Ärge lihtsalt kohe päid maha võtke, noortel inimestel ei pruugi veel olla piisavalt pakse nahkasid, et oma teed edasi minna.

ja muuhulgas, mulle ka tegelikult eriti ei meeldi selle kõige paberi-tagamaad, ma olen täiesti nõus, et asjaajamise viis ei olnud ilus. Nagu yks mu ammune tuttav kunagi tavatses öelda - Nii võib, aga nii ei ole ilus. Ta ytles seda enamasti siis, kui ta pojad ebaviisakustega hakkama said ja see tundus mulle tark. Kui ikka hädasti vaja on, siis võib, aga ilus ei ole. Ma arvan, et kui asjadega on nii halvasti, kui oli, siis on hädasti vaja.

14. november 2013

Elasin eilse syvamasenduse hämmastavalt kähku yle. Selle juures oli suureks abiks yks hea inimene, kes aitas reality-checkiga. Ega sellega on nii, et kui olla harjunud alati kõigest viimases järjekorras kuulma, siis arvadki, et on alati viimases järjekorras - isegi, kui tegelikult ei ole. Meenutati mulle ka, et vaadaku ma tõepoolest ikkagi seda, kus on jooned päriselt - ei ole nii, et ma olen kogu aeg ja ainuke väljaspoolejääja. Ma saan aru kyll, miks see error mind tabanud on - meelde jääb ikkagi see, kui mind ei ole, aga "kõik teised" on - samas see "kõik" on hägune yhik ja koosneb tegelikult erinevatest inimestest.

Enne uinumist sain siis lõpuks aru, mis mul häda oli-on. Et need asjad, mille yle ma kurdan, on ainult erinevad manifestatsioonid pärisprobleemist, mida annab ysna lihtsalt kokku võtta. Mul on vaja, et aegajalt tuletataks meelde, et ma olen kaa oluline ja hea ja väärtuslik. Et mind on vaja. Natuke rohkematele, kui ainult kiisudele, natuke rohkemana kui selle tyybina, kes tuleb meelde ainult siis, kui kord kahe kuu tagant on yhte või teist pisiasja tarvis kellelegi teisele teha anda.

11. november 2013

Umbes kaks tundi on olnud tunne, et ma olen midagi olulist ära unustanud. ma tean, et ma mäletasin, mis see oli, siis kui ma yles ärkasin. See oli, et peab midagi tegema või kuhugi minema või millegiga hakkama saama, tänase päeva jooksul. Aga nyyd ma ei tea, mis see täpselt oli. Hirmus häiriv tunne on, aru ei saa sugugi, mis valesti on, ja kõik asjade korrasolemise checklistid on kordi juba läbi käidud ega aita sugugi. Noh, et söönud oled? Kohvi oled joonud? Kiisud on söönud? Ja nii edasi.

Lisaks on korraga soe ja hooliv olla, hästi õnnelik ja kõik on korras - aga samal ajal on uskumatult kurb ka. Vaatasin vanu pilte - noh, päris iga päev ei vaata neid ju - ja need tegid veel kurvemaks. Ja olid ilusad. Natuke nagu lein ärajäänud maailma pärast. Keeruline ja lihtne ja kõiksuguseid asju.

8. november 2013

Sellel sarjal on kummaline kõrvalmõju, kuigi võibolla see on just nimelt ette kavatsetud. See paneb rohkem hoolima. Kõigest. Inimestest ymberringi, inimestest teises maailma otsas, asjadest, mis ei ole inimesed, aga ei ole ka asjad. Loomad näiteks.

Sellega seoses on mul järjest vastikumalt ootamatumalt kohutavamalt kurb, kui Küpsis jälle aegajalt käpaga annab, avastades, et see tore pai mis söögi juures käib, on inimese käest. Kyyned ja puha, need ainult kriibivad natuke käe ära, kyll see paraneb - aga iga kord teeb see mind nii uskumatult kurvaks. "Pisi, miks sa ei saa aru... Ma ei taha sulle haiget teha. Ma ei taha yldse kunagi, et sinuga midagi halba juhtuks. Näe, see on silitus. Miks sa lööd selle peale?" Ja nii edasi. Ma olen piisavalt arukas, mõistmaks, et ega talle ei pea meeldima - aga see viha ja vastikus ja hirm seal juures teeb haiget ikkagi.

5. november 2013

Olen viimasel ajal vaadanud "Doctor Who"'d. Seda osa, mis 2005 hakkas eetris käima, vanadeni ei ole ennast veel viitsinud ajada. Parajasti olen 4. hooajaga pooleli ja peab märkima, et tegemist on kõige närvidelekäivama sarjaga maailmas - alati, kui ma tahan vaadata yhe osa, on tegemist kaheosalise jaoga, ja alati kui ma mõtlen, et peale seda osa peaks võtma ja midagi tegema, on yhe osa lõpp parajasti teise algus. ja alati, kui mul on aega et veel jupp vaadata, on lõpp täitsa tavaline rahulik lõpp. Kuidas see kyll niimoodi oskab :)

1. november 2013

Olen saanud kolitud. Elan nyyd kesklinnas, Uue Maailma ja Tõnismäe kandi piiri peal. Yhtlasi on siin nyyd selline kord, et ma 10-16 umbes olen koolis, aga muul ajal võib ysnagi ette hoiatamata kylla tulla. (Helistades, et sisse saada.) Teed või kohvi saab vähemalt ikka juua. Esialgu on kõik veel suhteliselt segamini ja lahti pakkimata ja õigetesse kohtadesse panemata, aga see läheb sujuvalt korda.

Eile välja minnes avastasin, et vahepeal nõrgaks jäänud normaalsus on tagasi. Vahid taevasse tibuvihma poole ja naerad, sest elu on ilus ja kõik on nii, nagu peab.

Voh.

28. oktoober 2013

Käisin enne nädalavahetust Tartus, tore oli.
Kolin jooksvalt eile-täna-homme, ikka yks seljakotitäis asju korraga.

Muud midagi. Raha ei ole, rahu ei ole, yksildus uriseb ingenurgas.

19. oktoober 2013

Kassiemme refresh: Küpsis ei pysi puuris ja kui niisamamoodi edasi läheb, ei ole temast lähemal ajal inimese kassi saamas. See on kõik väga traagiline ja murettekitav ja ma ei tea, mis teha. Selle eest Pioneer hakkab nurruma, kui talle pai teha. Elab endiselt puuris ja paid kysima ei tule, aga kui ta pisikesse pessa käsi sisse torgata ja teda silitada, on kohe mootori hääled. See on eriti armas ja liigutav, eriti arvestades, et see kõik on kahe nädala jooksul.

Millestki muust väga kirjutada pole - need emotsioonid, mis ma tean kindalalt et on mu enda omad, on samasugused kui varem. Mõned võiksid ära minna, aga oh well.

Homme on valimispäev. Ma ei e-hääletanud, sest mu ID-kaart ei tööta juba aastaid ja mulle sobib see. Pealegi, kui ma ikkagi lähen sinna kohta seda asja tegema, siis see on rohkem päris. Internetis on kohutav hulk kysitlusi, millele vastata - pisikesed hiireklikid mullikestel ja linnukestel ja see kõik ei ole eriti reaalne. Kelle poolt ma hääletan? Ma ei olegi praegu veel kindel. Kahtlen nende, keda ma alati valinud olen, ja pahade vahel. Liigset mõistlikkust ei tundu see tsykkel keegi yles näitavat ja arvestades nt. eelmise sygise syndmusi olen kuulnud ka inimestelt, kes alati valima lähevad - isegi nendelt, kellel on tugevad eelistused - et nad ei teagi enam öelda või mõelda või võibolla jätaks yldse minemata.

Kuigi ma saan aru sellise otsuse loogikast, ei saa ma ise nii teha. Ei tohi lootust kaotada, et maailm saab paremaks. Ei tohi lootust kaotada, et siin maal on võimalik elada - otsapidi seotud selle hiljutise Postimehe-artikliga. Ma näen, kuidas on loogiline jääda kõrvale, jääda ykskõikseks, aga ma ise ei saa. Natuke jabur, aga kui ma kuulen et "jah, mul on erialane töö vist siin soolas, aga kui ei ole, siis välismaale, tegelikult ei ole ju vahet", siis mul ei ole isegi kurb. Eriti. Ma saan aru kust ja kuidas selline otsus loogiline on. See on mõistlik ning ratsionaalne valik tema jaoks. Ilmselt ta ei lähe isegi kodumaale kaduma. Mina... ma ei näe ennast kuhugi mujale minemas. Ja kuna ma jään paigale, on väga tugevalt minu asi vaadata, et paigal oleks võimalikult normaalne olla. Vähim, mis ma selleks teha saan, on käia valimas - või doonoriks - või hoida ennast kursis.

18. oktoober 2013

Di-jerrydi-do.

Ma ei saa enam aru, mis värk on. Emotsioonid tulevad ja lähevad kõigest muust suht sõltumatult. Valik asju, mis võiks eeldada, et mõjutavad (sest on varem mõjutanud), aga ei mõjuta:

  • pilved vs selge taevas. 
  • soe vs kylm tuba
  • laelamp põleb vs ei põle
  • tuba on korras vs segamini
  • olen söönud vs ei ole
  • olen liigutanud vs ei ole
  • kui palju ma kohvi joonud olen vs ei ole
  • teen vajalikke asju vs ei tee
  • keda ma näinud olen ja millal
  • kas ma tean, mida homme on vaja teha
Täna näiteks oli hommikul hästi kurb, halb ja nõme, aga nyyd laulan omaette di-jerrydi-do ja olen maailmaga rahul. Ringutamine tõi naeratuse näole, kui ma just parajasti kohutavalt kurb olin. Emotsioonid, niisiis, on lahti yhendatud kõigest harilikust ja ma ei ole tõesti sugugi kindel, mida see ytleb või tähendab. Isegi murelikuks ei tee, nii veider on. 

Kassid... üleeile pani Küpsis puurist plehku ja hirmutas mind sellega väga. Kusagilt yhest kohast konstruktsiooni vahelt, mitte lahtiununenud või sihilikult avatud uksest. Järgmisel päeval yks hetk läksin vaatama, mis toimub (ukse olin lahti jätnud, et Pioneeri suhtes mitte ebaõiglane olla) ja ta istus rahulikult uuesti puuris. Panin siis ukse kinni ja tegin kahtlusaluse augu läbipääsmatuks - telliskivi väljaspool augu ees võiks mingit eesmärki täita suuta. Õpetan Pioneeri, et kõigepealt tuleb natukene pisike pai ja siis tuleb hea söök. Uneventful. 

15. oktoober 2013

Avastasin täna, et ma olen peast natuke kiisuemmeks läinud. See oli seoses sellega, et ma täna sain pisikesele Pioneerile peaaegu et pai teha. See muutis mu nii äraarvamata uhkeks ja õnnelikuks, et kuulutaks kohe kogu maailmale... Ja siis tuli pähe, et see on ilmselt seesama impulss, mis paneb inimesi beebipilte yle riputama ja meie-vormis kakast rääkima. Nii et ma ei kuulutanud seda kuhugi, ainult mainin siin ära.

Miks on kassipojale pai tegemine nii suur asi? No kes on näinud minu metsikuid, saab võibolla aru. See on suur samm õiges suunas, muud midagi, ja näitab, et asjad arenevad ja muutuvad... ja kogu see asi, mida selle kohta veel öelda saab.

Muidu... Kui ma olen väljas või suhtlen inimestega, on kõik imeline. Kui ma jään õhtul yksi koju, on kuidagi nõme. Tegelikult veidi rohkem kui kuidagi - nii nõme ja endast hale on, et tahaks nutta - aga mitte piisavalt, et tegelikult pisaraid tuleks. See on veidi piinlik, ma ju sain ennast just korda ja ägedaks! Ma just jõudsin arvamisele, et nyyd saab natuke aega hinge tõmmata ja puhata normaalsuse sees, korraks isegi lootsin et nyyd nii jääbki! Ei, mittenormaalne hiilib vaikselt tagasi. Eks näis, mis sellest saab, asjad on kahtlemata teistsugused kui enne, isegi mittenormaalsus on teistsugune ja mul on tööriistu selle vastu.

Jaksamist ju tegelikult on. Keskkonnamuutus võib ka kasuks tulla. Tundub, et ma kahe lähema nädala jooksul umbes kolin teise kohta, kesklinnale lähemale. Kuidas kasse kolida, ma veel täpselt välja mõelnud ei ole, aga ilmselt ma saan selleks abi. Ja jaksamist - no selleks et natuke joosta põhimõtteliselt või natuke ennast liigutada.

Just tekkis teooria, et mu heaolla tuli sellest, et ma õppisin yksinda elamise ära. Ja see hakkab tagasi tõmbama, sest ma ei ole asjade eest hoolt kandnud. Ei ole tegelenud sellega, et mul oleks normaalne, nii yleyldiselt - söömine on natuke viletsamaks läinud, vähem häid ja kasulikke asju, rohkem igasugust kiiresti valmivat. Ei ole ennast piisavalt liigutanud (mis sa ikka võimled, kui õues on vastikult kylm!). Ja kui juba selline kudemine peale tuleb, siis kogunevad mustad nõud kraanikaussi ja äraviimata pakendid oma kohta ja hulka deprem on. Kui neid asju silmas pidada, siis äkki läheb paremaks? Tegelen selle kõigega kohe, eks paari päeva pärast näeb, kas mõjus.

8. oktoober 2013

Riskides igavaks muutuda peab tunnistama, et ka täna läks unega halvasti. Täna ei olnud kyll tunnet, et peaks hommikuni välja yleval olema, aga korralikult magada ei saanud ikkagi.

Otsustasin, et selles peab natukene kahtlustama kasse. Ma muretsen nende pärast ja tunnen ennast seitsmel eri moel abitult. Kaks pisikest punast kassipoega suht otse tänavalt, yheööse peatusega kliinikus põhimõtteliselt. Elavad suures puuris, et nad korterisse ära ei kaoks, ja pahisevad, kui liiga lähedalt vaadata. Kypsis on suurem, valkja alatooniga punane tegelane, kelle kasukas on palju valget, ta on korraga nii aktiivsem kui tigedam ja tundub selline kaitseja. Säde on pisitilluke ja tõesti rohkem punane kui kollane absoluuttooni poolest. Tema kohta ma ei ole veel kindel, kas ta nimi peaks olema Säde, äkki ta on tegelikult midagi muud.

Nimetamine on keeruline, sest tyybid ei lasknud kliinikus oma sugu kindlaks teha, liiga metsalised olid olnud. Seitsmel eri moel abitult aga sellepärast just, et tahaks neile paremini selgeks teha, et nad on pisid ja paid ja pehmed ja et inimene ei ole miski, mida tingimata kartma peab. Selle asemel annan neile kaks korda päevas syya ja korrastan kasti ja nii edasi ja näen, kuidas kassikese silmas on iga kord hirm "ära tule lähemale! mul on Õudne!" Võta ja maga siis rahulikult, kui sellised sealsamas lähedal hängivad ja sind muudkui vaatavad, ega sa kuidagi ohtlik ei ole.

Tulemus on see, et mina, kellel mul tavaliselt ei ole kunagi uinumisega suuremaid probleeme, olen mõlemad nende siinoldud ööd hirmus hulk aega voodis vedelenud ja õiget kylge otsinud et kuidagi ometi magama saaks jääda ja ärganud selle peale, et kogu voodiolemine on segamini ja kassid teevad imelikku kurba häält. Tõused istukile ja vaatad - nad on mu jalutsis oma puuriga - ja pahisevad jälle.

Energia sai eelmisenädalase meeletu seltskonnatamisega mõnevõrra otsa. Paljud asjad on hulka paremini kui varem, aga ma ei mäleta, millal viimati nii lihtne oli kuhugi minemata jätta, rääkimata jätta, nägemata jätta. Ja ega tegelikult ei saa niimoodi paremaks, kui kodus konutada. Võtab ikka kätte ja kõnnitab oma kondid loengusse ja siis järgmisesse ja näituseavamisele ja sinna ja tänna. Tegelikult ei tahagi koju konutama jääda, sest seda on katsetatud ka ikka juba. Ei lähe paremaks. Tegelikult tahaks yhe öö rahulikult ja turvaliselt magada, sellest oleks kyll abi.

7. oktoober 2013

Täna on halb olla, aga kuidagi natuke glamuurne ka selle juures.

Magasin öösel vähe ja äratuskell ajas sydame pahaks, nagu seda mõnikord ette tuleb. Tavaliselt aitab selle vastu kohv ja hommikune sigaret, aga need viimased olid parajasti otsas. Kui tund aega peale ärkamist ja muidu enda korralikuks vormistamist, umbes sel ajal, kui oleks pidanud uksest välja astuma, oli ikka veel lootusetult halb enesetunne, leidsin, et lähen magama tagasi. Oleks kyll väga kangelaslik ennast kooli vedada ja nii edasi, aga minus ei olnud seda parajasti. Uni oli ka katkendlik olnud, sel ajal kui ma magasin, olid kassid ärkvel ja aktiivsed ja tekitasid miljon uut "mis nad nyyd tegid?" häält. Et äkki pugesid puurist välja ja tyhjendavad parajasti riiuleid või ma ei tea. Unega oli niisiis jah, kehvasti.

Toit on imelik, ma söön samamoodi nagu viimased kaks ja rohkem kuud, aga täna on selle juures eriti kerge olla. Rangluud on tõsiselt teravaks läinud, säärekondid ka. (See viimane on muidugi tajutav ainult iseendale neid puutudes ja praktikas mu arvamus vastavast kehaosast muutunud ei ole.) Jah, just kerge ongi see sõna, ja kui unetusest ja muudest harjumuspärase elurytmi häiretest ebameeldiv ei oleks, oleks päris rõõmus.

Selle asemel olen keskendumisvõimetu ja turris, otsast täiesti arusaamatutel põhjustel yliemotsionaalne (kõik varasemast tuttavad põhjused on saanud välistatud) - või kuidas teisiti nimetada seda, et loomade turvakodude abipalved mind täna yksteise järel põhjalikult tönnima ajavad - ja muul ajal natuke nagu apaatne. Tõesti miski ei huvita ja jaksu on puudu ja...

Kuidas nii palju asju korraga saab olla? Yhest otsast hästi, teisest halvasti, kolmandast lihtsalt nii nagu alati...

6. oktoober 2013

Facebookis oli yks vestlus, mis jäi mulle silma oma ootamatu ning iseendaga vastuolus oleva kategoorilisusega. See tuletas mulle omakorda meelde yhe teise vestluse kunagi ammu, (kuratteabkus, kuratteabmillal), millele ma olen tollest ajast saati ikka aegajalt mõelnud. 


Peakysimuseks oli, kas kunst peab tingimata olema originaalne, alati, või on kolmas ja kolmekymnes omasugune lillemaal ikka veel okei, kui see inimestele meeldib ja nad tahavad seda näha oma seina peal. Arvestada tuleb, et inimene, kes teeb 30ndat samalaadset lillemaali, teab ilmselt juba väga täpselt, kuidas seda nii teha, et ise ka rahul oleks, ja otsene fotokoopia ei ole neist ykski, ikka on midagi siit teisiti või sealt. Kunst lähenemas käsitööle ja tarbekunstile - ega see ilus serviis ei ole selle pärast halvem, et teda on tuhat tykki, ikka tahaks endale koju seda. 

Mõttevahetus rakendub samamoodi ka luulele või kirjandusele või muusikale, ja kui ma nyyd mõtlema hakkan, tuleks justkui meelde hunnikute kaupa ajaloolisi žanreid, mis on väga rangelt piiratud nii temaatika kui teema avamise viiside osas. Selle kõrvale poplaulu valemid, filmi jupiline ylesehitus ja kõik muu. Pehmekaaneline naistekas on mulle kyll isiklikult vastumeelne, aga selle olemasolu maailmas ei ole halb. See on Tarbe. Popmuusika on Tarbe, õunte ja viinamarjadega natyyrmort on Tarbe ja paljud muud asjad oleksid veel, kui nad julgeksid olla. 

Meelde tuleb ka artikleid veinidest. Toimumas olevat miskine renessanss tarbeveinikultuuri osas justkui. Idee on selline: kui sa ei ole just ekstreemne gurmaan ja oma ala tipp, siis ei ole tänapäeva tingimustes enam mõtet osta neid kõige kallimaid veine. Oma koduse õhtusöögi kõrvale võid sa rahulikult osta just sellise hinnaklassi toote, nagu sulle sobib (jätame hetkel päris peedid kõrvale ja kujutame ette, et ei pea valima täpselt hinna järgi). Eesti poes olevat see klass umbes 5 euro ringi. (Ja mina muidugi täpselt ei tea, võibolla räägin siin lollust, raha vähe ja maitseeristus halb.) Selline kena keskmine räägitakse, et maitseb inimestele sageli paremini kui tippude tipp, ja kui valik metsa läks, ei ole ka hullu, selle alla ei saanud kuupalka magama pandud. 

Ja ei, see ei ole enam yldse selle algse vestluse teema tegelikult, lihtsalt mu enda mõtteuit, mis kusagilt algas.

26. september 2013

Ma olen hakanud seda nimetama vol 2.0-iks. See käib yritustel ja esitlustel ja avamistel ja igal pool, kus midagi toimumas on. See nõustus tegema töötuba miskise raamatukogu juures - kõlateemalist. See ei ole see, mis see enne oli, aga samas on ka. See keerab 2 tunni jooksul kokku kauni martsipankatte ja marmelaadkalliskividega tordi. See ei pea olema lõpuni yritusel, kui seal tundub et enam midagi toimumas ei ole ja hiljem on bussid nagunii kurguni täis topitud.

See ei karda kogu aeg ja kõike, aga teinekord mõnda asja ikka. Peamiselt iseennast, aga mitte ammuseid võõrdunud tuttavaid või telefonikõnesid võõrastele, suvalise rahvahulga-inimese arvamust selle kohta kuidas ta midagi fännates välja näeb või sõpradest erinevat arvamust mõne asja kohta.

See vaatab iga uut päeva säravate silmadega ja laseb elul minna sinna kus see tahab. See usub inimestesse rohkem ja iseendasse ka. See julgeb miniseelikut kanda (ja saab teada et see on yks ebamugav riideese).

See saab hakkama. See ei pea kogu aeg mõtlema asjadele, mis ei ole soodsad, vaid saab tegeleda nendega, mis on.

See rokib.

Peale kuud aega võib juba vaikselt hakata lootma, et versioonimuutus on päriselt, mitte ajutine hea tuju puhang.

23. september 2013

Yks aknatagune puu näeb viimasel ajal veidi imelik välja. Õigemini, täna. On täiesti tõenäoline, et ta on selline juba tykimat aega, aga ma pole enne märganud, ta on kaugel kah. Paista on ainult ladavaosa, aga see on, nagu ta oleks ainukesena härmas või veidi lumine. Kaunis kummaline paistab - ymberringi on kõik säärased tavalised punase koorega männid, aga tema on hallikas ja oksakaenlad kohe päris valged. See ei ole isegi valgusest, täna on nii palju erinevaid valgusi olnud, kui jälle teistmoodi on, siis ma ikka vaatan et kas tema on endiselt imelik - on kyll.

Miskipärast on viimased mõni päev jäänud mulje, nagu maailm tahaks mulle midagi öelda. Mind manitseda millekski või millestki eemale, peamiselt. Ta teeb seda väga valjult, aga ma ei saa aru, mis see miski on. Kõige muu taustal on see ysna samamoodi, nagu mu imelik puu. Kui sinna ei vaata, ei paista väljagi, aga kõik asjad, mis juhtuvad, kõik tekstid, mis ette satuvad, räägivad just sellest manitsemise asjast. Ja kuna nii palju räägib just sellest, siis see muutub omamoodi gravitatsioonikaevuks - tõmbab enda juurde ka neid tekste või juhtumisi, millel ei saa kohe kuidagi midagi asjaga pistmist olla. Või noh, multiversumi mingis nurgas ilmselt saaks, ei ole täiesti võimatu, et võõrad inimesed saavad pooltundide jooksul tuttavaks ja räägivad omavahel, kuidas mulle selgeks teha seda midagi, aga selle ylim ebatõenäosus muudab kujutluse groteskseks. päris räägivadki, tegelikult elavad kõik oma elu ja see, mida mina kusagilt viidatavat märkan, on ysna ainult minu enese asi.

Peab otsima elamiskohta või otsustama, et seda ei ole leidumas. Täna on juba nii yksjagu jahe toas, et tahaks kytma hakata, aga sellise imeliku teadmatusega ei saa ju materjali varuda. Peab otsustama, et jalg peab tegema tööd. Kõiksugu asju peab kogu aeg otsustama, aga kõiksugu asju saab kogu aeg otsustada. Ma tohin, mul on see vabadus. Ja vaatamata maailma manitsustele on ikka veel hea olla.

22. september 2013

Täna on yks neid päevi, kus maailm on keeruline. Eilne ylepingutus tähendab, et pooled lihased on kanged ja valusad - homme on kindlasti veel valusamad, aga see ei ole häda. Yhe tõmbasin see-eest täitsa ära ja see käib märksa rohkem närvidele. Liikuda on niisiis tyytu ja väsitav. Mitte millegi tehtud saamise päev minu poolt, tahaks voodis vedeleda ja telekat vaadata, aga sealt ei tule nagunii midagi, sest pyhapäev on. Just säärastel päevadel oleks iseäranis hea, kui saaks kellelegi kaissu pugeda ja syymepiinadeta veidi ennast haletseda ning viriseda.

Tegelikult ei saa, sest miskipärast on need ka just nimelt need päevad, kus kellegil teisel läheb ootamatult halvasti. Kuidas sa ikka hädaldad oma kadunud telefonimärkmete või kange selja või millegi yle, kui saad aru, et kusagil mujal on parajasti mõni Pärisem Kriis. Kadunud telefonimärkmetega on see, et kaotasin telefoni ära. Sellega seoses on mul osad kontaktid puudu, aga number jäi samaks ja mind saab ikka veel kätte. Palju rohkem on kahju just paari-luulerea-märkmetest, kassi ja vanavanemate piltidest ja muusikamängimise võimalusest - mu kasutataval vanal masinal seda hetkel ei ole. Ja enam ei ole mõtet otsida seda aparaati ka - paar vihma on yle käinud, aku on tyhi ja see ei asu käidavas kohas. Kuigi mu telefon polnud enam uus, ei olnud see ka veel päris Vana Pann ja meeldis mulle väga, nii et see emotsioon ka.

Selle kõige juures võib tunduda kummaline, et ma räägin, kuidas normaalne on. Aga tegelikult, see et fyysiliselt on sitt ja halvad asjad juhtuvad, ei tähenda, et peas oleks jama toimumas. Ja vastupidi ka - ega kõik võib ju korras olla ja peas ikka jamad ringi joosta, on olnud kyll nii.

16. september 2013

Normaalsus.

Uus normaalsus, mis on mind viimasel ajal tabanud, ei olegi, nagu ma eile õhtul kunagi avastasin, noatera peal kõndimise habras tasakaalupunkt. See uus normaalsus on peaaegu et stabiilne voolav pea-olek ja elab nähtavasti ja kogetult yle igasugused luksatused, mis varem oleksid tähendanud pikka jamaolekut. (Pikk jamaolek vist koosnes tavaliselt järgmistest sammudest: 1. ma olen kaks nädalat täiesti nähtavalt viletsamas tujus, 2. umbes kuu aega hiljem olen ma ainuke, kes asjast midagi mäletab, aga samas kedranud seda enda peas nii kaua, et tegemist on Suure Mure ja maailmalõpuga, 3. kaks kuud hiljem ma olen asju unustamas, aga selleks ajaks samas juba järgmise asja tõttu uuesti punktis 1.) Nyyd... kui ma teen endale mõni päev hiljem selgeks, et tegelt on ju kõik korras ja maailm ei ole sugugi lõppemas, peab asja tunnistama luksatuseks ja normaalsus on tagasi. Ei ole ära kadumaski, paistab.

See on väga imeline tunne. Kõik sujub, võõraste (isegi hirmutavalt stiilsete!) inimestega on võimalik rääkida nagu poleks asigi, ja kui ma lähen kuhugi et teha ei-tea-mida (sest ei ole oluline, mida ma tegema lähen, kindlaid plaanegi ei ole) juhtub tee peal kindlasti midagi, mis selle käigu mõttekaks muudab - isegi enne kui ma olen jõudnud oma Kuhugi. (Viisakas filoloogiatudeng ei kirjuta nii pikka lauset, aga mina kirjutan, kui vaja on.)

Võib-olla oleks huvitav syveneda sellesse, miks selline mina 2.0 välja kargas järsku ja kas sellel on ajus äkist midagi teisiti, aga ma ei viitsi. Sellega tegelemiseks kuluks nagunii kuus päeva ja palju vaimset energiat ja see ei oleks võit minu enesetunde juures, vaid ainult huvitav tähelepanek ja teadmine. Ei, ma ei viitsi, parem naudin olukorda ja teen kõiki neid asju, mida ma enne ei pidanud võimalikuks.

9. september 2013

Sellega, kui justkui kõik justkui kuhugi läksid, jäi mu elu hämmastavalt vaikseks. Tundub, nagu kogu aeg oleks kõikidel inimestel sada asja teha ja tegelikult ega ma ei ole ise ka sugugi istunud, käed rypes, aga vaiksem on kui varemalt.

Teatavat laadi mõistlikust suhtlemisest on tekkinud puudus. Suhteliselt ebamäärane, aga ääretult spetsiifiline olukord - uued inimesed kellega rääkida uutest asjadest - olemas; tuttavad, kellega rääkida tuttavate asjadest - olemas; kooliinimesed kellega arutada tulevat või just lõppenud loengut - olemas... Aga sõbrad on kuidagi yhe kylje peale jäänud. St, suhtlus on yhekylgne mingil kombel. Mitte seejuures yhepoolne, aga iga päev iseendaga sarnane kuidagi. Millest tuleneb teatav vaikus pea sees.

Aga äkki see on isegi kasulik. Ma olen nyyd mõned nädalad olnud iseennast intensiivsemalt leiutamas kui varem, see on huvitav kogemus. Mingis mõttes on kergem - ei ole sellist tunnet, et peaks muretsema, kas miski on piisavalt lahe, et seda endasse inkorporeerida, ma saan ise välja mõelda, mis on lahe. Ja see enda pideva ymberkujundamise võimalikkus yleyldse - eiei, ega ma ei leiuta nyyd seda tegelast, kes ma kogu kujuteldava tuleviku olla tahan. Ma leiutan seda tegelast, kelle nahas mul on tunne nagu võiks olla hea elada... näiteks yletalve.

Valik asjadest, mida ma hetkel vaatan, kas õnnestub päris peale tõmmata või vajuvad varsti jälle ära: jalgratas, kõrvaklapid (mitte mõlemad korraga), igapäevane jalutamine, yhiskonnaga paremini sobituv ööpäevarytm, KOOL! ja palju muud.

Ja kõik on nii vaikne...

27. juuli 2013

*

Sõitsin täna kaks korda bussiga ja tahtsin yles märkida, mis juhtus - tore oli, niisama, ja hariv.

Esiteks oli vaja minna bussipeatusesse. Eemalt vaatan: keski istub pingi peal, tegeleb oma asjadega, ja keski poisiklutt ronib mööda mu bussipeatuse paekivist seina. Päris hästi ronis ka. Jõuan lähemale, näen et see kes istub, on tema ema. Siis ronib tegelane katuselt alla tegasi ja ma näen et tegemist on hoopis tytarlapsega. Esiteks olin ma väga rõõmus - ta oli täpselt sellises eas, kus mulle alati öeldi asju nagu: tydrukud ei tee nii ja vaata sa määrid oma kleidi ära ja nii edasi. Teiseks ma sain enda peale pahaseks. Eeldada kahest infokillust - õigupoolest tollelt distantsilt rohkem nagu yhest - et kui nii teeb, on poiss, on minust hämmastavalt seksistlik. Ei olnud niisiis enda automaattõlgendusega rahul. Kyll aga olin kaks mõtet hiljem rahul sellega, et ma tabasin ära yhiskondliku stereotyybi oma mõtlemises ja selle olemasolu hakkas mulle närvidele käima. Vot väike vahejuhtum.

Teine asi tõmbas mu tähelepanu kodu poole tagasi sõites. Suurema osa bussisõidust istus mu selja taga kaks tydrukut. Peamiselt rääkis yks neist (A), aga aegajalt ka teine (B). Minu tähelepanu tõmbas A, sest ta oli siiamaani parim ette juhtunud näide koodivahetusest minu elus. Jäi mulje, et ta algul rääkis telefoniga, hiljem aga Bga. B rääkis vene keeles, aga mõistis päris kindlasti ka eesti keelt. Telefonis rääkis A täiesti läbisegi eesti ja vene keeles - muutes keelt teinekord poole lause pealt ja jäädes yhesama juurde mitte rohkem kui paariks fraasiks korraga. Siis sai telefonikõne ilmselt läbi ja oli kuulda vestlust Bga. Aja jooksul jäid eestikeelsed fraasid harvemaks ja venekeelsed segmendid muutusid pikemaks, aga selleni välja, kui neiud bussist välja astusid, oli siiski tegemist täiesti segakeelega. Kuigi ma ei saanud sugugi kõigest aru, jagasin ma piisavalt, et mõista, et siin ei olnud tegemist oma sõnade ymbertõlkimisga, vaid tõesti eesti- ja venekeelsed fraasid kokku moodustasid tervikuid. Et mitte öelda terviklauseid, sest suuline kõne ja lause ja kogu see kompunn, aga tervikuid. Niipalju, kui ma kuulsin, ei olnud alguses kummaski keeles vähimatki aktsenti ja ma ei tea siiamaani, kumma rahvusega tytarlaps ennast identifitseerib, aga kui ta rohkem vene keeles rääkis, hakkas eestikeelsesse ossa natukene aktsenti läbi imbuma. Mis ei ole mingi ime. Väike hariv vahejuhtum seegi.

Nyyd on need kirjas ja ma võibolla ei unusta neid homseks ära :)

2. juuli 2013

*

Mulle mõnes mõttes meeldib, et ma olen viimasel ajal hakanud näitlejate nägusid ja hääli paremini mäletama.

Teisest kyljest see takistab täiesti kohutaval määral. Kui vaadata mõnda täiesti mõttetut värvilist paska ajatäiteks, siis immersioonist ei ole muidugi juttugi, aga mingisugune idee ajast ikkagi on. Keskmiselt nii-ja niimitu minutit osa peale ja nii edasi. Kui ma pean osa keskel tegema pausi, et kontrollida, kas ma sain kõigest õigesti aru ja mäletan hääli ning nägusid korrektselt, siis see lööb midagi paigast ära.

See on siin ilmselgelt virisemine ägeda asja yle. Mingil põhjusel teeb uhkeks ikkagi, et ma olen asju piisavalt palju näinud, et yks või teine näitleja tuttav tunduks. Ja järjest enam, ja järjest rohkem tuleb seda ette ja järjest suurema innuga paneb vaatama ja siis tuleb jälle rohkem ette ja nii edasi. Mõnus.

30. juuni 2013

Alati tuleb vaadata kõike. Kui 'see all' lingikese taha vaatamata jääb, saab kõvera pildi. Vbl siis tegelikult ikkagi ei ole täiesti suvaline?

25. juuni 2013

Akende taga on vihm
ja õues on pettumus,
ma kunagi karjusin valust
ja järgnes karistus. 

See hiilib mu selja taga
ja aru yldse ei saa,
et minu pea on veel pysti;
tema ymber on põlenud maa.

Ma lähen, ei kuule, ei näe
peaasi, et edasi.
Hing ulub ja röögib ja lärmab
aga lõpp tuleb ikkagi.

Mu ymber on lõputu rahu
Karistus minu ellu ei mahu.

(25 jaanikuud 10225)

9. juuni 2013

Ma ei oska enam rääkida.

Tegelikult tuleks alustada hoopis sealtkohast, et ma yle hirmpika aja lugesin yhe hea inimese blogi ja see meenutas mulle, et oma blogis viriseda on okei. Meenutas peale poolt igavikku, õigupoolest. Poole igaviku jooksul olen ma teinud umbes kahte asja avaliku virisemise asemel: ma olen täitnud oma pea igasuguse eskapismiga, alustades arvutimängust ja lõpetades ysna kohutava hulga kohati ikka väga halva fanficiga samal teemal ning vahtinud lakke, riiulisse, unenägudesse ja pannile, yritades oma virisemisi iseenda sees lahti harutada, et nad ometi kord otsa saaksid. Kumbki ei ole aidanud.

Niisiis, ma ei oska rääkida. Ma ei tea, kas ma kunagi oskasin või mu teismeea seltskond oli rääkimisvõime osas lihtsalt andestavam. Nyyd ma ei võta enam inimestega yhendust sageli isegi siis, kui tundub et nad on kõik kenasti kättesaadavad. Pidevalt tiksub peas asju nagu: "Aga millal ma temaga viimati rääkisin? Kas see oli piisavalt ammu? Liiga ammu? Kas mul on põhjust arvata et ta ei taha minuga parajasti rääkida, sest oma elud on kõigil? Kas mul on põhjust arvata, et ta suhtleb parajasti aktiivselt kellegi teisega, mispuhul teda ei ole hea mõte segada? Kas ma oskan yldse talle midagi öelda? Kas ta on teises linnas või tahtmise korral kyllamindav? Kas tal võib parajasti olla kiire oma eluga?" Kui kõik need mõtted saavad läbi mõeldud, on pikast nimekirjast inimestest, kellega põhimõtteliselt saab rääkida mingi aeg, jäänud alles yks või kaks, igal juhul vähe, ja neile ei ole enamasti midagi öelda.

Mitte midagi ei ole aga öelda peamiselt selle pärast, et ma ei tegele eriti millegiga peale eskapismi. Seda on väga raske jagada, sest lisaks teema tundmisele peaks selline jagatav seda ka minuga sarnaselt mõistma. Fännifoorumite jaoks olen ma aga liiga asjatundmatu, mis siis, et hommikul mõtlen oma sooja kohevat tekki endale ymber tõmmates, et parema meelega tõmbaks endale samamoodi soojalt ja kohevalt ymber vastava universumi.

Mitte millegiga ma ei tegele aga peamiselt selle pärast, et, nagu öeldud, on mu pea pusas. Harutamise käigus on pusad kasvanud ja kasvanud, pea läheb aina raskemaks ja raskemaks ning hea mõte oleks tegeleda millegagi, mis on miski muu. Sest kui yks asi harutamise peale keerulisemaks läheb, võiks see ju taanduda, kui see torkimata jätta. Igasugust "muud", millele pea suunata, saab aga peamiselt siis, kui inimestega rääkida. Ilmselt saaks ka mõelda välja või avastada mõne liiga huvitava teema internetist, aga ma ei oska seda enam. Ja eks wikibinge ole ka omamoodi eskapism tegelikult. Nii et see kõik on yks ysna surnud ring mu pea ymber.

Pea ymber, justnimelt. Kõige keskel on mu pea, mida ma yritan hoida tasakaalus (sest see on raske, noh, ei saa sugugi lasta ennast ymber kukkuda) ja mis väga vaikselt ytleb: "See on yksildus." Ta ytleb seda väga vaikselt, sest kui valjemalt öelda, saab ise ka aru, et nii ei ole õiglane arvata ja selle vastu peaks olema lihtne või vähemalt võimalik midagi ette võtta. Vt ka eelnev surnud ring. Ma tean, et mul ei ole moraalset õigust kurta yksildust, kui ma ise selle vastu midagi ei tee. Ei ole ju nii, et ma muudkui  helistaksin kõigile ja keegi ei võtaks vastu. Ma tean, et ma ei peaks vajama enda juurde tulevat kinnitust, et must hoolitakse, kui mu praegune olukord on suuresti hoolimisest tehtud. Nii palju on antud, nyyd võiks ju ise endaga hakkama saada? Kui ma ei tee ise midagi, et parem oleks, siis mul ei saagi ju parem hakata, ykskõik mis ymbritsevad teeksid?

Yhesõnaga, oh ma vaene viletsake, keegi mind ei armasta...

Ainult siis, kui päike on väljas ja ma olen suutnud ennast veenda nina nelja seina vahelt välja pistma (näiteks seepärast, et piim on jälle otsas, miskipärast on see alati piim, mis otsas on), siis on veidi inimese moodi olla kyll. Uued ja paremad rõivad, missuguseid ma ei oleks aasta tagasi unes ka kandnud. Uus ja parem kevadsuvi ja päike on miskipärast värske, isegi jala viitsib kõndida päris kaugele.

Aga see on ainult korraks ja kui väikegi pilv ennast korraks näitab, on jälle yksildus platsis. Keeruline yksildus säärane, selle vastu iga asi ei aita.

31. mai 2013

Geth Prime don't care.

(Tulistab su surnuks, endal singulaarsus kõhus virvendamas.)

9. mai 2013

Nõuanne endale ehk meeldetuletus: kui mingi asi tundub normaalne, siis yldjuhul ei ole mõtet lugeda selle tuubi-video kommentaare. Seda on okei teha ainult siis, kui on teada, et mõnda asja käib vaatamas peamiselt normaalne rahvas. Muidu tekib varsti tahtmine silmi pleegitada ja ajusid kyyrida.

6. mai 2013

Made of awesome

See hetk, kui miski tundub hysteeriliselt naljakas, pool tundi järjest naerad, silmad märjad kõht kõveras, teed sirge näo ette aga kohe naerad edasi - ja sa ei tee seda yksi! Kõik ymberringi leiavad, et see ongi tõepoolest nii naljakas, naeravad samamoodi kaasa ja yldse ei hakka imelik, et yksinda ennast lolliks irvitad.

29. aprill 2013

Ma ei tea, kas see ytleb midagi minu kohta või maailma kohta või meie maa kohta, et teleseriaal tekitab rindu vägevama tombu ja pilgu kiiremini häguseks, kui kõik selleks loodud laulud ja pidustused. Või kas on mõni riik, kus see oleks teistpidi. Või kas on yldse midagi võimsamat kui emotsioonidega mängiv meelelahutusmeedia oma parimal kujul. 


Igastahes olen ma nyyd pahviks löödud ja tunnistan ausalt, kuigi mõningase häbiga, et mu lemmikute filmide võimsaimad kohad on yle löödud ja neile silmad ette näidatud.

27. aprill 2013

Ema, ma vihkan sind. Ma ei saa aru, miks maailm on nii ebaõiglane, et sina vana joodik saad elada endiselt koos oma armastatud mehega valge aiaga aedlinnamajas, ja mina, kes ma ei ole selles kuidagi syydi, pean kodust ära minema. Oma kodust, kus mul on samapalju õigust elada kui sinul, oma kalli kassikese juurest, kuhugi kesklinnast kaugele. Ja siis sul jätkub taktitundetust sel ajal, kui ma olen pooleks tunniks koju pesema tulnud ja yle nädala aja teda uuesti näen, hõigata rõõmsalt teisest toast, et minu puudumisel käib ta nyyd sinu sylle ja kõrvale magama.

Sina jood samamoodi edasi, sul on ykskõik või hea meel. Mina kui vist veel veidi tervema mõistuse juures inimene lähen kodust ära, sõprade-tuttavate hoole ja armu peale elama, et ma sind kogemata maha ei lööks järgmises vihahoos. Raske ja halb ja kahjulik on elada niimoodi, et pidevalt peab ennast pingutama, et jälle kontrolli ei kaotaks. Terve maja õhk on pinget täis ja isegi, kui ma olen oma toas, pean ma pidevalt silmas pidama, kelle sammud kuhu läksid, kui valjusti uks paukus ja sadat muud detaili, et aru saada, kas sa oled oma 95-aastasel emal nägu täis sõimamas ja kas teid peab lahutama ning rahustama tulema. Ei ole normaalne saada magama alles kell kolm ja neli öösel, sest varem ei saa - varem on altkorruselt kuulda tylisid ja näägutamist. Sul on selle peale ainult yhte öelda: "Ära siis kuula!" Hea rääkida, aga muusika, mis on piisavalt vali, et tyli aimduski summutada, ei lase teha mitte midagi muud kui istuda lärmi sees.

See ei ole õige, et sa saad selle kõige juures täpselt samamoodi edasi elada ja mina peaksin kodus elamiseks ilmselt mingeid rohtusid võtma hakkama. Ma vihkan ennast selle mõtte eest, aga ma tõesti tahaksin, et sa ennast lõpuks surnuks jooksid. Mida varem, seda parem meile kõigile.

Isegi mu õeke, kes selle kõige juures elama ei pea, suudab seda olukorda vaid umbes päeva välja kannatada, enne kui teravaks muutub. Kas sa seda tõesti tahad meile kõigile?

Mul on praegu väga halb olla ja ma võiksin sind kyllap edasi syydistada, kõigi enda ja maailma probleemideni välja, aga see ei ole õige. Need siin on vähemalt asjad, millesse sa saad otseselt midagi parata. Joomist maha jättes.

Ilma soojade tervitusteta,
kahjuks endiselt sinu tytar.

26. aprill 2013

Kuidas diagnoosida iseendal kevad:

maailm muutub yleni ja läbini absurdselt kalliks.

Kuidas saada aru et see ei ole kevad, vaid iseenda perssekukkunud kuufaasid:

see teeb suurejooneliselt kurvaks. Kristallselgelt ja meresygavuselt suurejooneliselt. Ilusasti ja vääramatult, aga nii, et normaalne on ja ei ole tarvis sellega kakelda.

16. aprill 2013

Mu blogimine on katki läinud. Ma ei kipu seda sugugi tegema. Selle asemel on aegajalt vaja mingeid asju välja hõigata, mingeid normaalseid lauseid ja konstruktsioone, mis lahedad tundusid või kuidagi ajutiselt mu elusse puutuvad.

Stop the spoilers on YouTube!
Päiksekollane limonaadipudel ja kõverad rohelised klaasikillud vanade kõnniteeplaadikeste vahel murulibledena kasvamas.
This shit could stand being less addictive! (Arvutimäng. Rahu.)
Miks mul laavat ei ole!
Hmm... peaks ennast yles sheppima :D

Ja nii edasi. Twitterit ei mõtlegi tekitada või kasutama hakata, ja ma ei taha sedasorti asju fb'sse riputada, sest need on nii kontekstisõltuvad. Ausalt, kui ma ytleksin näiteks "This shit could stand being less addictive!" fb's, võiks sealt potensiaalselt tulla ysna mitu kommentaari ja siis ma peaksin seda seletama hakkama ja see oleks kokku suhteliselt tyytu ja mõjuks ilmselt tähelepanu nõudmisena. See oleks valesti. Ja kui kohe midagi juurde selgitada, siis oleks mage ja mõttetu. Nii et ma ilmselt karjun siia, sest ega ma tegelikult ei taha neid asju ära ka unustada.

Mis yles sheppimisse puutub, siis mul on esimest korda elus tunne, et päriselt oleks võibolla isegi normaalne veidikene jooksma minna. Ja muid huvitavusi teha ka. (Yles sheppimine on viimaste päevade minu enese leiutis. See ei ole valekiri-moonutis-kirjaviga, see on viide. (endale tulevikuks))

26. märts 2013

See hetk, kui sa vaatad yle paar aasta uuesti kaardi ja satelliidipiltide pealt oma maakohta ja tead, et need kolm vaevumärgatavat ristkylikut on sinu lapsepõlve maakoht kõigi oma suvedega; ja avastad, et mets, mida sa alati teadsid aia taga olevat, ei ole maailma kõige pisem park-salu, vaid ongi päris mets.

10. märts 2013

Mulle vist meeldivad lõpud, tegelikult.

Midagi kohutavalt meeldivat on selles, kui pakend saab tyhjaks. Teekyynlad saavad otsa ja sahtlisse või riiulile tuleb ruumi juurde. Läätsed saavad otsa ja köögis on rohkem ruumi. Isegi filtripakk saab pooltyhjaks ja teise pooltyhja pakiga kokku kallatud ning jälle on yks kauba kest, mida ära visata. (Kaubakest peaks käima kokku kirjutatult, aga siis on nagu -kene ja peidab tähenduse ära.)

Jah, kõik asjad peavad tyhjaks saama ja prygikasti jõudma ja nii edasi. Või leidma uued paremad kodud. Kasvõi kolmandal katsel.

Mul olid just yhed teise katse saapad. Ma otsustasin, et nende nimi on Piin ja nendega kannatab kõndida mitte rohkem kui paarkymmend minutit järjest. Niisama pysti olla kannatab ilmselt kauem, millest võib järeldada, et mitte saabas ise ei ole kõiges syydi, vaid põrutus, mis minu jala peal langeb täpselt valesse kohta. Sellest on kahju, need on kenad jalanõud.

See kevadine päikseline ilm tekitab tahtmise kogu aeg midagi paremaks teha. Sahtleid uuesti läbi vaadata ja uue ringiga võimalikult palju vanu koledaid asju ära visata. Mälestusesemeid, mis on alles sellepärast, et nad on alles, mitte enam selle pärast, et nende kyljes mälestusi oleks. Omamoodi kurb ka, aga siis sab jälle tyki ruumi tyhjemaks. Tervikeesmärk: kõik saada tyhjaks ja lagedaks. Siis on ruumi elada ning hingata.

17. veebruar 2013

Oma kuu aega ja sinnakanti tagasi juhtus midagi. Hästi imelikult juhtus ja tegelikult ei juhtunudki, aga...

Ma ei olnud kunagi nii selgelt aru saanud, et on olemas õiged ja valed teod ning õiged ja valed asjad, mida öelda. Ma ei olnud kunagi ära tabanud "vale teo maiku", väga spetsiifilist tunnet, et tehtu on vale ja maailmal oleks parem, kui oleks valitud teisiti. Sest need on valikud. Need ei ole need kõige suuremad otsused elus, need ei ole justkui yldse tähtsad. Ma räägin kategooriast "kas ma ytlen sõbrale vastuseks 'tore' või 'huvitav'", hetkest kui muutub arusaadavaks 'lihtsalt ei taha' absoluutsus.

Natuke on, nagu vaataks ennast kõrvalt sellisel hetkel. "Mul on nyyd ja praegu võimalik rääkida või vaikida." Otsused ei ole keerulised, sest ma ju tean yldistatult, mismoodi ma tahan inimestega edasi suhelda. Vale valik on enamasti väga meelitav ja tegelikult ei tundu võimalik enda jaoks õiget otsust põhjendada. Aga ma olen aru saanud, et ma ei peagi. Isegi iseendale mitte! Ma päriselt võingi lihtsalt öelda "ei aitäh, ma ei soovi" saiakesele või "ei. ma ei taha. lihtsalt." ykskõik millele muule. Kell neli öössel peolt koju kombedada on ikka täpselt sama kylm ja nõme nagu alati. Isegi kell kaksteist päeval keset suurt valget linna pea lõpuks maailmale lahti teha (peale tundi aega silmade lahti tegemist ja automaatpiloodil kuhugi suundumist) on täpselt samasugune natuke võidukas ja natuke väsinud olla, aga järgmisel ja ylejärgmisel ja kahe nädala pärastki õhtul istud sa jälle arvuti taga. Oled lugemas yle sõprade nimekirja, kellele on parajasti võimalik midagi öelda. Kellega harjumus kisub kontakti võtma, sest see on see, kuidas see käib. Teed vestluse aknakese lahti... Ja ei kirjuta midagi, sest sel hetkel tuleb meelde, mismoodi viimati ytlemata jätmine oli. Kuidagi oli ikkagi natuke parem. Kui sa raekoja platsis ringi vaatasid ja yritasid välja mõelda, kuhu nyyd edasi astuda keset keskpäeva ja halli taevast ja kindlasti lendas seal ka midagi, siis sul oli selja taga õigesti tehtud teo tunne.

Tegelikult see oli varem. Õigeid ja valesid otsuseid yksteisest lahutav hetk on varem ka ette tulnud. Ma lihtsalt ei ole teadnud, missugune on see õige otsuse tunne selja taga ja valedel on alati hirmus palju põhjusi olnud.

4. veebruar 2013

Niih, nyydseks on juba kaks tuttavat inimest andnud oma panuse sellele päevalehe sarjale, kus noored tööd ei leia (või teinekord leiavad ka). Ega ma ei saa ju tuttavate tegemisi lugemata jätta, eriti, kui kellestki ammu midagi kuulnud ei ole.

Sain seetõttu just eriti teravalt aru, miks inimesed sageli lehesabakommentaare ei loe. Ma mäletan klassivenda kyll, kujutan ette, mis suhtumise pealt asju kirjutatud on ja nii edasi... Kommentreerijad aga... Oeh, vihaseks ajab. Justkui poleks tegelikult lugenudki, lihtsalt räusata vaja.

Mitte et ma hetkel ise väga parem oleksin, loen kymme kommi ja siis kurdan siin. Vastuolud paistavad ju alati teravamalt välja. Ja yleyldse peaks sel teemal suu kinni hoidma, kui ma oma mitme eluaasta jooksul ikka veel bakat kätte pole saanud ja vanemate kaela peal elan.

Ei, tegelikult see ei muuda mu mõtiskluse sihtmõtet - kommentaare lehesabas ei ole ikka kuidagi mõtet lugeda.

30. jaanuar 2013

Mõni aeg hiljem läks normaalsemaks. Alati läheb kunagi.

Praegu aga... eile oli selle semestri esimene koolipäev. Käisin, olin peaaegu tubli ja sain teada, et mu vanad õigekirjainstinktid vähemalt lihtsamates kohtades täätavad ikka veel väga hästi. Täna ei olnud veel seda loengut, kus ma olkesin pidanud olema, see tuleb alles järgmine nädal.

Kuigi kõik on justkui korras ja võibolla natuke pareminigi, on imelik olla. Kuidagi lati alt läbi hyppamise tunne - nagu ma peaksin olema võimeline väga palju enamaks kui ma hetkel teen - ent mitte miski ei kutsu ja kõik tundub võimatu sellegipoolest.

Olen viimased nädalad unistanud sellest, kui äge ma võiksin olla. Teen selle suunas tibusamme, et ennast mitte suure hooga ära väsitada, ja tunnen, kuidas pidur on põhja vajutatud. Tahaks rohkem teha! Ma suudan kyll rohkem! Miks ma ei võiks teha seda trennijupikest kaks korda päevas selmet kord kahe päeva jooksul? Miks ma ei harjutanud täna kaks tundi kukerpalle hyppe pealt ja ma ei tea mida kõike toredat veel? Miks ma  ikka veel ei tee seda ja teist ja kolmandat kasulikkus ja head? Ma tean kyll, miks. Ma ise ehitasin endale selle piduri - kui ma tahan päriselt ägedamaks saada, siis ma ei saa seda teha nii, et kaks nädalat täiega ja siis käib vedru maha. Eiei. Teed natuke. Nii et ei saa peaegu et arugi, et midagi teisiti on. Kahe nädala, kuu aja või millegi pärast teed veel natuke teisiti - võrreldes eelmisega ei saa jälle arugi, et midagi teisiti on. Siis on vast lootust, et midagi jääb alles ka ja vedru ei käi kohe maha. Aga jah, lati alt läbi.

21. jaanuar 2013

Kas ma võiks nyyd oma vaimse stabiilsuse palun tagasi saada, niipaljukest kui seda ka oli või ei olnud?

Närvid on sellised, et 24-kraadises toas radika kõrval istudes ikka hing väriseb. Nagu kylmavärinad, aga tegelt närvidest. Tulevad ja käivad niiviisi, vanad tuttavad asjad tegelikult. Esimesi kordi täheldasin neid mingil põhikooli alguse ajal - 5.-6. klassis või umbes nii. Toona oli mul kombeks koolist koju jõudes esimese asjana teleka taha istuda ja parajasti sobival kellal sealt tulevat sarja vaadata. Eks see oli ilmselt yks või teine seebikas, aga USA oma. Ei olnud 'Vaprad ja ilusad', seda ma ei ole kunagi sallinud ega jälginud. Igal juhul istusin seal sedasi ja tundsin, kuidas hing väriseb.

Pidevalt sain õiendada selle pärast, et miks ma ei asu oma koolitykkide kallale ja pidevalt selgitasin, et iga asi omal ajal - koolitykkidel ei ole sellest sooja ega kylma, kas ma teen neid tund varem või tund hiljem, aga telekast saab seda konkreetset asja vaadata ainult sel konkreetsel kellaajal. Need võisid olla esimesed juhused, kus ma selle enda jaoks lahti mõtlesin - mul oli ju vaja vettpidavat argumenti mitte õppimise ära põhjendamiseks.

Halb on. Yritan endale selgeks teha, et ei ole tegelt midagi. Ei olegi halvem kui tavaliselt, aga peas on hämmastavalt paha. Iga pisike asi, mida keegi kuidagi ytleb, võib anda plahvatamise sädeme.

Ärkasin täna jälle selle peale, et ema väga valju häälega koera käskida yritas. Kell umbes pool kymme varahommikul. Kui ma siis ukse vahelt hõikasin, et vaiksemini, ma proovin veel magada, sai ema tigedaks. Ta tavaliselt ei saa, aga seekord tuli selle peale yles ja hakkas mu toaukse vahel oma pikka pläkutamist tegema. Kuidas meil on kõigil erinevad arusaamad sellest mismoodi koeraga käituma peaks ja et kui mulle ei sobi tema karjumine, siis ma tulgu ja tehku ise ja et teda ka jubedalt segab kui kell kolm öösel mignit kolistamist mu poolt kostab. Peldikusse kõndimist või umbes nii siis, ma ei ytleks et ma tasse kuidagi häälekalt laua peale paneks või midagi.

Jäägu ometi vait ja lasku magada siis vähemalt. Ma ei võtnud praegu isegi yldse sõna sel teemal kas tema teguviis on minu arvates õige või vale, ma lihtsalt tahtsin et vaiksem oleks, ometigi.

All in all, tavaline mökupäev, jälle ei saanud midagi tehtud. Päevast jutustades vähemalt pysib pea päeva tegevuste juures ja närv rahuneb natuke maha, kui ma näen, et see on kõik lihtsalt harilik jama.

20. jaanuar 2013

Kevadel või säärasel praeguse moega eelkevadel või millelgi sellisel on yks omadus, mida ma sugugi ei salli.

Selles aastaajas on midagi, mis paneb väga pingsalt ja lootusrikkalt tulevikust mõtlema ja plaane tegema. Kõik tundub võimalik, unistused on ainult käe sirutamise kaugusel. Tavaliselt öeldakse, et see on hea asi, kui nii tundub, aga ma pingutan sellega yle. Kui pea jääb liiga kinni sellesse, mismoodi saab välja nägema mööbel mu tuleviku elutoas, läheb meelest ära, et selle tuleviku kunagi kohale jõudmiseks on vaja homseks esssee kirjutada või muud sellist.

Mitte et unistamisel midagi viga oleks, aga reaalsel maailmal on mõned eelised ka - kuidas tõrjuda aina tagasi tulevat mõtet? Eseme, mida sa näha ei taha ja millel otstarve puudub, saab lihtsalt ukse taha tõsta, ära visata või sellest muud moodi vabaneda. Siis see on läinud. Mõttest saab parimal juhul mööda vaadata, tegeledes muude asjadega, aga seegi nõuab, et kogu aeg oleks millegiga piisavalt huvitav tegeleda. Ja see huvitavus peab olema järjest huvitavam, muidu juhtub nii, nagu minuga eile: loed kaks lehekylge raamatut ja ärritud viletsa pdf'i peale. (Halb pdf on migni asi, mida ei saa kuigi kergesti parandada ka, tähesuurused ja mittetoimivad sisukorrad ja muu selline.) Mängid max pool tunnikest arvutimängu ja iga väiksemgi mittesujumine irrutab sind sellest. Maa on kylmund ja kärss on kärnas ja pagendatud mõtted tulevad tagasi.

Nii roosad unistused tulevasest sisekujundusest 30 aastat tulevikus kui mustad mõtted ja kurjustamine oma igapäeva peale allkorrusel.

16. jaanuar 2013

Räägitakse, et kui sa hakkad fyysilist tegema, siis miski hakkab teistmoodi minema. Ma ei tea, kas ma mõtlen seda endale ise välja ja efektid tulevad tegelikult hiljem, aga: ma olen mõned (umbes neli?) korda selle aasta jooksul käinud vesiaeroobikas. Eile ja täna ja tegelikult vist veel paar päeva varem ma täheldasin, et ma liigutan ennast meelsamini. Toanurgast oma pisikeste hantlite yles võtmine ja nendega ringi vehkimine on pea poolest kuidagi kergem tulema. Varem ma ei teinud seda peaaegu kunagi - või kui, siis väga ettekavatsetult ja sihiliselt ja suure eneseyletamisega paar nädalat järjest. Nyyd... mitte et ma kuidagi kogu aeg nendega taidleksin, aga see on kuidagi rohkem okei. Lugemisest pausi tegemiseks teetassi asemel. Umbes nii. Allkorrusel vett keema oodates kisub paigal seismise asemel ennast painutama ka. 


Need on head ning meeldivad arengud, isegi kui ma need endale tõesti platseeboefektiga ise välja ja kylge mõtlesin. 

15. jaanuar 2013

Uuendasin siin natuke. Seda seal >
näiteks. Olen aegapidi hakanud kindlamalt aru saama ja tajuma, et ma ei ole enam tegelt samasugune, nagu ma mäletan, et ma kogu aeg olnud olen. Eks inimene ikka areneb. Natuke on kahju, et mõni tore asi enam nii tore ei tundu kui meeles oli, aga ei saa öelda, et praeguselgi minul otse viga oleks. Ja ilma varasemata just sel kujul nagu ta on olnud, ei tea, kas ma oleksin praegu selline või mõni teistsugune...

Seesamunegi, et aastat!. Enam ei ole uus, aga siis... värske? Pole veel pahaks läinud? Igapäevakalender on veel samahästi kui tyhi.