29. juuni 2007

Üks väga aeglane postitus

Tänane päev on möödunud väsinud olemise tähe all. See pole ka suur ime, sest lõplikult magama jäin vist küll oma poole kuue paiku ja õhtu oli pingutav. Päeval kella kahest aktiivne käsitöötegevus, sinna hulka teiste innustamine-taganttorkimine, kui suu kippus kiiremini käima kui sõrmed. Sinna hulka ka korduv vihastumine kõlapaela peale, mis jällegi streigib. Juba järgmine. Kuid kui põhilised telki kinni hoidvad õmblused hakkasid lõpusirgele jõudma ja teha oli veel kolmeerand pikka ja mitte ühtegi lühikest, jõudis kätte aeg lühikeste õmbluste tükk katki lõigata. See sai (nii poole kahe-kolme paiku öösel) siis välja murule laotatud ja lõikamiseks valmis pandud, kui selgus, et on veidi liiga pime et kääritööd näha. Pole hullu, saab ju lambi aknast välja suunata et valgusvihk ilusti vajalikule alale langeks. Selle korraldamise käigus tabas mind aga Löök. Oma olemuselt oli see elektri-, toimelt mõnevõrra tagasilöök. Kohkusin päris kõvasti - särakas käis, sõrm surises, kõik läks pimedaks ja mina pillasin pikendusjuhtme, kiljatasin-karjastasin vist ka. Seda kõike ühelsamal hetkel. Välja minnes olin sunnitud päris varsti maha istuma, enesetunne läks üleüldiselt halvaks. Sellegipoolest oli tegemist õnneliku õnnetusega, sest kui peakaitse (nagu ma hiljem isa käest teada sain) poleks kiiresti läbi läinud, oleksin võinud saada rohkemat kui natuke sirakat. Hirmus mõeldagi.

Mis ma vahepeal veel olen saanud, peale elektrilöögi - võtmed, 82 punkti, võrgupüüdmise masina ja tõenäoliselt päris palju nii õnnesoove, kiitust kui pahandamist.

Homme maale - vanaisal on sünnipäev, ja ehk saab kuigipalju raudrohtu ka korjata. Õitseb teine juba pikemat aega teeservades, usutavasti ka põlluveerel. Talvel külmetusega hea võtta. Õele tuleb lindipärg ka teha - kuidas ta ilma mingi peakatteta ikka laulupeole läheb. Seda jõuab ka homme kunagi vahepeal.

Nüüd veel arvuti üle vaadata ja siis magama. Teine arvuti, see tähendab. Et õiged pildid õigetes kohtades oleksid ja nii edasi.

Päikest!

24. juuni 2007

Head jaanipäeva!

Minu oma oli küll hea. Enne seda oli veel kooli lõpetamine kah. Ja nende kahe vahel oli fondüüpidu, et seda mitte grillpeoks nimetada.

Lõpetamise põhimärksõnad: nõme fotograaf, huvitavad kõned, palju ootamist, veidi segadust, ilusad laulud, väga palju aplausi, ülikondades klassivennad (mida näeb harva), ilus ilm, kehv maniküür, super soeng, kaotatud kontsaplekk (ja sellest tulenevalt valed kingad) ja mis kõige tähtsam - endaga rahulolu.

Grillpeost võin veidi pikemalt kirjutada kui märksõnade kaupa. Alguses oli rake, sest palju asju tahtsid korraga tegemist, ühed sõitsid teistele sisse. Siis läks kergemaks, sest osad asjad said tehtud ja ma suutsin ka maha rahuneda. Inimesed hakkasid ka vaikselt laekuma - märksa hiljem kui arvata oli. Suhtlemine, fondüü nii õlis kui s(krtküll, numbrid ära õppida!)hokolaadis. Kui hämarduma hakkas, tuli siil meid külastama. Ta on vist mingi kohalik, eelmisel aastal oli teda ka mitmeid kordi nähtud. Koort, mis me talle tassi peale valasime, ta siiski ei tahtnud. Ju vist kartis. ja siis olgii juba päris hämar, taevas hakkas teisest otsast üha valgemaks minema ja kohalolijad läksid lõpuks magama. Need, keda kohal ei olnud, magasid usutavasti juba. Öösel kostus telkide ümbert klähvimist. Seda uurima läinud, aastasin neli pisikest musta nähvitsat ja ühe suurema kutsa. Kui nemad mind nägid, siis arvasid, et on selle koha õigluslikud peremehed ja võivad mu peale lärmata küll. Mõne kõssi peale nad siiski taandusid veidi. Kahjuks oli õues külm ja ma olin poolpime, nii et kaugemale neid ajama ei hakanud. Hommikul inimeseks hakates kuulsin neilt, kes varem tõusid, et prügikott oli mööda aeda laiali veetud. Ju neil oli siis lõbus. Varsti tulidki vanemad, asjad said kokku pakitud, hommik söödud ja minek. Seejuures lahknes seltskond - Liis ja Elo kuhuiganes nad edasi läksid, mina ja Ott jaanipäevale. Algselt Muhku.

Tee peal muutsime sihtkohta - kell oli juba palju saanud. Bussiga Antslasse, enne veel siit läbi et aega parajaks teha. Antslas poest leitud tuttava küüdiga pidime kohale saama, kuid see ei õnnestunud sugugi. Jõudsime hoopiski ühte teise tuttavasse tallu, kõik viiekesi. Imekena koht! Vaikne, keset metsa, paeaaegu privaatse järvekese ja täiesti oma suitsusaunaga. Milline luksus! Vesi ja elekter on märksa vähem olulised. Vahepeal oli küll plaanis edasi minna, et jõuda kõrvaltallu, mis oli algne siht - aga siis oli juba saunas käidud ja lõke üleval ja õhtu ja uni ja mugav. Hommikul oli äratuseks peremehe hõigatus, et tulgu me pudrule. Peale seda sai kõrvalkoht ka ära nähtud ja siis oligi aeg niikaugel, et kiire hakkas. Tallinna poole, see tähendab. Marsruut Kaika-Antsla-Võru-Tallinn-kodu. Nüüd olengi siin ja kirjutan.

Jube palju jäi ütlemata, näiteks kogu selle asja ja ürituse vahvasust ei jõuaks ilma peal ära rääkida. Ma loodan, et kõigil teistel oli ka tore.

Päikest!

19. juuni 2007

Hädaldan

Sest on vaja ennast välja elada. Ärge pange tähele, ma tegelikult veel saan hakkama. Lihtsalt kohati ajab pinge emotsionaalseks, kohati nutma, kohati vihaseks iseenda ja teiste peale. Nii palju on teha ja ma ei kujuta ette, kust kõik see aeg võetakse. Uni on niigi juba tappev, aga ees ootab vähemalt üks öö kõlamist. Siis hommikul Linnukülla, töö kaasa, vist, võibolla ka mitte, kui sinna kedagi tulemas pole, mispuhul ma jään lihtsalt koju ja teen siin tööd edasi, Kui vahepeal magama ei jää. Tegelikult kunagi hommikupoole paar tundi vist ikka peab, muidu ei suuda õe aktust ära kannatada.

Muide - ärge tundke ennast kõlade tellimise pärast süüdi - mul on täitsa tarvis tööd teha ja raha saada. Lihtsalt pinge või midagi. Hammustab. Ja kui ma kellegi mõne järgneva aja jooksul halvasti ütlen, siis vabandan juba nüüd ja kohe ette.

Kuri, kurb, väsinud kuid siiski otsusekindel

17. juuni 2007

Öine

Ei hakka viimae kolme ööpäeva unetundide keskmist arvutama. See võibolla polekski kohutav, aga selle ühe koralikult magatud öö tunde ma ju ei tea.

Miks ma kipun üleval olema? Töö kutsub. Ja mõnikord kutsub meelelahutus ka, nagu eilse-tänase öö puhul juhtus. Esiteks on Eestiski nädal enne pööripäeva ööd nii valged, et halltoonides nägemist ei tekigi. Teiseks peaks vist mainima, miks ma seda tean - ma jalutasin mööda Juminda poolsaart, kuulasin teiste inimeste tarka juttu ja vahepeal tantsisin ja laulsin kaasa. Ilus oli. Ainult vastu hommikut - mitte koidueelselt, vaid veidi hiljem - oli jubekülm. Selleks ajaks kippus uni muidugi ka juba võimust võtma - või siis veidike hiljem, igaljuhul olid väsimus ja madal ümbritsev temperatuur kokku ebameeldivad näitajad. Isegi must keep ei aidanud, ka päikse käed olles mitte. Samas, need mõned ilusad mere-ja maastikuvaated jäävad vist igavesti meelde.

Üks - päike on juba loojunud, aga taevas veel punane. Poolsaare viimane neemetipp, tipu lähedal suur kivi mille otsa oli lihtne pääseda. Tuul. Inimesed eemal, seljataga, tõrvikutega.

Teine - päike just hiljuti tõusmise lõpetanud. Vesi peegelsile. Päike paistab läbi pilliroo lehtede ja paneb need roheliselt kumama. Sini-sinine taevas, mööda merelahte liigub aeglaselt vana välimusega, kuid heas korras purjedega laev. (ei liigita, äkki ütlen valesti) Taustaks ilus-ilus laul, aga täiesti võõras. Kastepärlid pilliroolehtede alumisel küljel. Vee peal tee päikseni.

On ju ilus?

Selliste vaatepiltide-hetkepüüdmiste nimel tasub olla nädal järgemööda üleval. Seda küll juhtunud ei ole ja ma ei soovitaks kellelegi. Tervis on ka oluline.

Hulk kangast sai ka katki tehtud, seda siis täna. Vahepealsete sündmuste jutustamiseks on aga liiga uni. Homme peaks olema ka veel täitsa hea ja rahulik päev, siis aga algab uus nädal, mis lõpeb kooli lõpetamise ja jaanipäevaga. Kohutav, kui kiiresti aeg lendab.

Ühtlasi tuletas ennast meelde üks vana tuttav ja sellega seoses märgin ära, et see, kui ma teid tulevikus harvem nägema hakkan, ei tähenda, et te vähem tähtsad oleksite. Eelkõige on see muidugi mõeldud nendele, kes sügisest Tallinnasse jäävad.

Päikest! (või hetkel pigem kuud)

13. juuni 2007

Motiveeritud

Ma sain teada, et bürokraatiaei olegi nii kole lohe kui ma arvasin, esiteks.
Teiseks sain ma teada, et kui mulle säetakse vastu vaatama kandilised ja koledad faktid, millega ma pean hakkama saama, siis ma kipun naerma hakkama. Sest seda on liiga palju et suuta sellega tegeleda ilma enda üle naermata. Kesse käskis ette võtta nii suure tüki, et see ei aja mitte ainult suud lõhki vaid pea pooleks. Ja seda minu puuduliku organiseerimisoskuse juures.

Eks näe, millal sellest asja saab.

9. juuni 2007

Tujuorus

Ehk siis tujukõikumiste graafik on üle pika aja nii madalal. Täielik masenduse ja kasutuse meeleolu. Või kui mitte just kasutuse, siis pidurdamise, koormaksolemise ja mitte-piisavalt-hea olemise meeleolu küll. Miks ma üldse üritan, nagunii unustan midagi tähtsat ära, olen liiga laisk et migadi tähtajaks valmis jõuda või keeran muul viisil miskit nässu. Ja sel juhul see miski parem ärgu olgu palju riiet, sest muidu ma ei tea...

Eile tuli esimene eksamitulemus, ajalugu. Ma olen endas sügavalt pettunud.

Tööde hunnik kipub ka kerkima, ja aktiivsus on kuhugi kadunud - või kasutan ma seda valedes kohtades.

Edaspidi, kui mind arvuti taga (või MSNis) juhtute nägema, siis on kõigil õigus mind arvuti tagant ära kamandada ja tööle suunata.

7. juuni 2007

Uus katus

Eile kiirustasin ära ja jätsin postituse lühikeseks. Ei tea, kas tänane jääb ka, aga vähemalt hetkel pole kiirustamiseks põhjust. Jõuan järelikult ilusti pikalt kirjutada Tartu-käigust ja oma uuest katusest.

Niisiis sain kõik vajalikud inimesed läbi helistatud (vt ka eelmine jupp) ja võisime kogu perega teele asuda. Juba autoas otsisin kaardilt Sassi tänavat, aga see, selgus, on nii pisike jupp, et seda on täiesti mõttetu nimepidi kaardile kanda. Peale mõnda kõnet, mis mu telefoni niigi hinge vaakuvale akule sugugi hästi ei mõjunud, sai siiski selgeks, kus see asub ja et tegemist ei ole Aleksandri tänava hellitusnimega. Kohale jõudsime oma kümme minutit enne aega. Kui kõik teised ka juba kohal olid (maakler ja peremees, see tähendab), saime esiteks teada et: kõnealune osa majast on uhke ja remonditud, see peab iga hinna eest jääma samasse seisundisse ja peale üürilise lahkumist, sissepääs on aia poolt, aeda pole vaja niita, seda teeb peremees ise, ja see näeb seest ilus välja. Teiseks ja mitte nii avalikult sain teada, et peremees on kohutav korraarmastaja. See tähendab, tõesti päris üle mõistuse. Koht oli muidugi super. Hele, avar, kõrge lagi, uus ahi (mida kütta ei tohi), elektriradiaatorid, pliit, korralik parkett, täiesti remonditud ja tipp-topp korras (kuigi pisike) WC-duširuum... Niisiis, kohaga väga rahul olles otsustasime siiski, et vaatame neid teisi ka - Pärna ja Roosi tänava omi.

Pärna tänavale jõudes oli esiemst pilgust selge, et sellest korterist pole minul juhul vastast Sassi tänava omale. Roosi tänava hoovi jõudes nägime esmalt sealt üsna purjus meest välja tuigerdamas, seejärel üht teist üsna asotsiaalse olemisega tüüpi kõrvalmaja uksest välja vaatamas. Maaklergi tunnistas, et kuigi kant on rahulik, pole see maja just parimate killast. Tulime ära enne koha lähemat vaatamistki. Ema ja õega taas kokku saades (nad olid poes) otsustasime, et nii, selelle maaklerile tuleb tagasi helistada ja öelda, et selle me võtame. Lepingut läksime sõlmima nii pooleteise tunni pärast, eks võtmedki tulevad varsti.

Ja siis kahe ja poole tunni pikkune tagasitee Tallinna, mis, ma oleksin võinud vanduda, kui poleks kellal silma peal hoidnud, venis vähemalt neljatunniseks. Sinna juurde kommentaarid teemal mis sina ikka kiirustad, jalgpalli sa ju ei taha vaadata ja nii edasi. Tegelikult küll kõigest heatahtlik norimine aga siiiiiski...

Ühe kahest muusikaõpetuse kontrolltööst tegin täna hommikul ära. Ma usun, et neli peaks küll kätte tulema, ehk isegi viis miinus. Homme on teine - euroopa muusika alates hilisromantismist. Kui selle ka piisavalt hästi ära teen, siis võib sellest muusika kahest isegi neli saada... mis ei oleks kõige parem mõte, sest siis jääb kolmeks ainult geograafia, mida mul oleks olnud võimalus järgi teha aga mida ma ei teinud. Ma arvasin, et ega see ainukeseks kolmeks ikka ei jää. Oeh...

Polegi nagu rohkem rääkida. Suvi on!

Päikest!

6. juuni 2007

Virin

Mulle ei meeldi rääkida võõraste inimestega. Üldse ei meeldi, niisiis lükkan ma seda edasi niipalju kui võimalik ja suhtlen nendega alustuseks meili teel. Aga tulemuseks on see, et neil on märksa lihtsam ära öelda ja üldsegi... Niu-viu. Ja siis ärkan ma hommikul lõplikult selle peale, et telefon helises. Telefonil oli maakler - võõras inimene äratuseks. Aitäh.

Täna ootab mind jälle Tartu. Seekord on pakkumisi veidi rohkem kui kaks - vaadatavaid kohti soovitavalt viis. Loodame, et ükski neist ära ei kuku, muidu on jälle virinat kui palju - et mis me sõidame, kaks ja pool tundi kummaski suunas sõita ja kohapeal kümme minutit.

Niisiis. Nüüd. Kohe. Helistama. Ohappi...