Niisiis oli mul vahepeal järgmine depre-auk. Kirjapandust väga palju hullemaks ei läinudki. Tyli oli peamiselt kujuteldav mu enda ajukeemia pealt ja tegelikult kõik hästi.

Vahepeal juhtus veel hästi mitu asja, aga ma ei viitsi neist rääkida ega kirjutada enam.

Praegu tegelen sellega, et oma maailmas aktiivselt kaasa rääkida. See on... huvitav ja natuke raske, aga tundub kasulik. Mõned nädalad tagasi mängisin tegelasega päev läbi sõjalist lauamängu ja kusagil viimase veerandi peal märkis ta mulle suitsupausil, et ma olen liiga passiivne. Et nii ei võida. Et ma ainult reageerin. Mis... noh, oli tõsi. Oli tõsi hoopis suuremas pildis kui ta parajasti ytles, sest ega see on see, kuidas ma oma elus yleyldse olen. Kohane maailmaga, saa sellest valutult läbi ja õnn tuleb... kusagilt? No aga siiamaani ei ole ju tulnud.

Otsustasin riskid ja muu sellise teadlikult sihilikult ymber hinnata. Ei ole vaja karta. Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? Ilmselt see ei ole ära suremine, _kõigi_ ymbritsevate inimeste kaotus, igavene nälg vms. Ma saan muuta seda maailma sellises suunas, nagu ma tahan. Niisiis käis mu laelamp mulle juba tykk aega närvidele ja takistas kapiukse avamist. Ma võtsin kätte, ostsin uue lambi. Ilusama ja sobilikuma. Panin selle täiesti ise yles. Elektrijuhtmete yhendamine ja puha. Olin sigaõnnelik. (Siis helistas ema kurva uudisega.)

Ivakene aega hiljem sattusin lugema WBW yhte postitust, mis rääkis sellest, kuidas meil on kõigil iga päev umbes sada 10-minutist ajatykki. Ja et ilmselt ei tuleks kahjuks mõelda, kas yks või teine tegevus väärib endale kulutatud aega. Osad väärivad ja osad mitte, see on loogiline. Aga seda endale meelde tuletada, et võib kysida "Kas see teeb mind rõõmsamaks või paremaks? Ei? A miks ma seda siis teen?".... kasulik.

Õpin uutmoodi olema, äkki seekord läheb paremini kui varem on läinud.
Ainuke keeruline koht on see, et raha ei ole praegu kättesaadav. Ma jäin ilma oma telefonist ja kõikidest kaartidest, nii et mul on täpselt null kasu viiest rahast pangakontol - ja piim on otsas ja filtrid ka... Ah, eks ma mõtlen midagi välja.

See on nyyd ylemöödunud nädala reede hommik, kui ma tegelasega viimati rääkisin. Ei, valetan, see oli möödunud nädala kolmapäev, kui ta peale seda mulle helistas, et uurida, kuidas läheb - ja rääkis, kui tore tal on vahepeal olnud. Arvestades, et ma olin vahepealse nädalavahetuse veetnud pahaneolemisest iiveldades ja nimetasin ära, et "oi, ma esimest päeva peale seda ei ole su peale padutige", mõjus see nagu "Vaata kui tore mul on, kui sind ei ole!" Katkestasin paari lausega kõne, et mitte kohe plahvatada, ja see oligi kõik.

Siiamaani leian, et minuga käituti väga ebameeldivalt. Praeguse seisuga on viimased mis, viis-kuus? kontaktiotsimise katset kõigi kanalite peale kokku lõppenud minu jaoks segaduse ja haigetsaamisega. Hea kyll. Mul sai selle suhtluse normaalse ja toimivana hoidmise jaks otsa. Miks mina alatasa vabandan, alati lepituse poole teed otsin? Aitab. Tõesti aitab. Kui ma ei tundu piisavalt oluline, et omalt poolt suhtluse säilitamiseks midagi teha, siis... ma ei pea tegelikult selle jaoks oma elus ruumi hoidma. Kiskuma pooleldi tangidega välja plaane järgmiseks vabaks ajaks, et mul sellal samuti aega oleks. Ei.

Aga peamiselt on väga tyhi ja yksildane olla. Ydini yksildane. Ma ei oska ära tabada, kas mul on praegu veel yldse sõpru alles jäänud. Täiesti siiralt ei mäleta, millal keegi teine minuga viimati yhendust võttis, et uurida, kuidas mul on. Et kuidas mul tegelikult on - mitte selle pärast, et ma sattusin yritusel kõrvale istuma. Yhendust võtta rohkemaks, kui selleks et minult midagi saada - laenu, faktiinfot, mu oskusi ära kasutada.

Miks olen alati mina see, kes yhendust võtab? Olen hetkel kahevahel - kas yritada leida uusi sõpru, hankida endale mingitlaadi sotsiaalne elu, või jääda vait. Lihtsalt vaikida, ennast järgmisest ja järgmisest päevast läbi närida ja vaadata, kas yldse märgatakse.

Yhest kyljest on sõprade leidmine väga keeruline. Ma ei kannata rumalaid inimesi, aga ma ei ole ka kindel, kas ma oskan tegelikult inimeste vastu enam siirast huvi tunda. Ma suudan heal juhul välja mõelda, et nyyd oleks sotsiaalselt standardne kysida selle ja teise kohta. ("Nyyd tuleks kysida millegi kohta, mida ta viimatisel suhtluskorral mainis.") Ja kust leitakse täiskasvanud peast uusi sõpru? Tuttavaid, jah. Mul on isegi täitsa häid tuttavaid mingi hulk - mul on reeglina umbmäärane aimdus, millega nad tegelevad ja kus nad oma eraeludega hetkel on. Enda asju räägin samuti, umbmääraselt. Mõned nimetavad seda juba sõpruseks. Mina ei saa nii - kui midagi juhtub, kuuleb sellest siiki eelkõige see inimene, kellega ma viimase nädala, eelistatult vähema jooksul rääkinud olen. Suhelda vähemalt yle võrgu mitu korda nädalas, paari-kolme inimesega. Nii, et ma ei kuule mitte ainult uudiseid skaalal "Ma sain uue töö!" vaid ka "Kurat, täna kõrbes puder põhja."

Tyyp jagas loetud tundide eest mõttetera, mis ytles, et kui see suhe, töökoht või ykskõik mis ei tee sind rõõmsamaks, siis see ei peaks su ellu kuuluma. Ma tahaksin, et mul ei oleks selle peale tunnet, et see käib suhtluse kohta minuga. See saab sama hästi käia töö kohta, mida ta ei salli. See on sama mõte, mida ylalpool isegi väljendasin, mille pealt ma olen kõik see viimatine aeg resoluutne pysinud.

Ilmselt ma siiski lootsin, et täna, kui ta mingi tõenäosusega tagasi linnas on, võtab ta yhendust ja tahab uurida, mis valesti läks. Aga kui ma ei peaks selle järgi ta ellu kuuluma, siis ma ei kavatse sinna tagasi pääseda proovida. On võimalik, et seega on kadunud viimane inimene, kellest ma hoolimist uskusin. Võtab silmad märjaks kyll. Iiveldama ajab ka, tegelikult.

Ei, kyllap on täiesti märgatav hulk inimesi, kes ytleksid, et hoolivad, kui kysida. Sest eelkõige on see sellise kysimuse peale ainuke mõistlik vastus; ainuke yhiskondlikult heaks kiidetud viis vastata. Vbl mõni isegi julgeks tunnistada, et ega tegelikult ei hooli kyll. Vbl on see vale, et ma seda tegelikult näha ka tahaks!

Aga mu telefon heliseb ainult vanemate või myygiagentide tõttu, kõik e-mailid on sygavalt asjalikud või reklaam ja chatis juhtub midagi ainult siis, kui ma ise räägin või siis, kui kellelgi midagi vaja on.

Eih, noh, mis mul yle jääb, nutan nutud ära, lõpmatult ka ei suuda ju piserdada, korjan ise oma tykid kokku ja toimin edasi. Robotina, sest maailm on iseenda varjukuju ainult, aga vähemalt kevadest saati mulle lootusetult kylge aheldatud. Tegelikult vastupidi, mina maailma kylge, aga suurt vahet pole.

Iiveldab. Nutan. Halb on. Yksi.

Kirjutaks siis vahelduse mõttes siia. Peale rohkem kui tervet aastat erinevaid arenguid.

Mul oli uskumatult tore nädalavahetus, aga... Miskipärast ei kaalu päikesetõusu aegsed udud, allikas metsas ja uued huvitavad inimesed yles mu teatavat sisemist... errorit.

Viimased paar nädalat on olnud tunne, et ma teen liiga palju halbu otsuseid. Olen justkui kaotanud midagi olulist oma mina-olemisest - teatava empaatiavõime näiteks. Inimesed on rohkem 'minu jaoks' kui ymbritsevad põnevad loodusnähtused iseeneses ja ma pean seda negatiivseks arenguks. Palun neilt kõiksugu asju ega oska nende vastu kena olla enam õieti. Lahtised otsad muudkui jäävad lahtisteks ja jälle ei saa midagi tehtud. Kahtlustan, et selle nimi on tagasi hiiliv depressioon.

Vastukaaluks on mul noormehega tore. Me ei yrita koos olla klassikalisese mõttes, aga oleme seda kuidagi palju rohkem välja arendamas. Tekkimas on see osa "suhte kolmnurgast", mida inglise keeles commitmendiks nimetatakse. Pikk perspektiiv. Nagu, täiesti pikk. "Ja siis me oleme tudivanad..."-pikk. "Aga tead, me peaksime selle [maja] tõepoolest ehitama"-pikk. Võtta koos ette nii mastaapne projekt on siiski midagi, mida teevad abielupaarid umbes - ja meil on veel veider, kui ma uurisin, kas mul võiks tema juures yks hambahari vedeleda, sest kipun nii sageli õhtuti sinna jääma, et see oleks lihtsalt hygieeniline. Me oleme arusaamatuid ja peaksime ennast veidi paremini välja defineerima, aga see, et ta selliste väljaytlemistega hakkama saab, teeb mu hinge rõõmsaks.

Peamiselt... ma ei tea, kas ma suudan ennast koolikoormuse all elus hoida, kui see nyyd sygisest peale hakkab. Või noh, elus ju ikka, aga toimimas ka. Olen võtnud, et hea kyll, diagnoos on selline, ma siis teen veidi vähem, ei proovi pöörata elu täisnurga alla et võimalikult kiiresti vastata yhiskonna standardile, vaid suunan seda lihtsalt vaikselt sinna poole, et yhe aja pärast vastaks. Aga kool saab olema kõige raskem asi, kõige rohkem pealehakkamist ja tegemissuutlikkust vajav asi alates ajast juba mitu mitu aastat tagasi. Seda ei saa hästi teha nagu Toots - et tee siis vähemalt pool. Ei, kõik tuleb teha.

Imetlen inimesi, kes suudavad käia tööl/koolis ja leida peale seda veel õhtuti aega hobide jaoks. Või mitte aega, aga jaksu. Ma suudan teha umbes yhe asja korraga päevas. Väga heal päeval kuni kolm asjalikku asja, aga need ei ole kunagi tööpäevad. Tööpäevad, niipalju kui neid on, on 12 tundi pikad ja nende jooksul ei saa mitte midagi muud teha kui tööd. Ja hobid muudkui vajuvad käest - nii palju asju on, mida ma tahaksin teha, mis on pooleli ja mille tegemine pakuks mulle palju rõõmu, aga tundub, et pealehakkamine on piiratud ressurss. Tööle kohale jõudmine vähemalt ei nõua seda enam.

Niisiis, ma käisin sel nädalavahetusel larbil. Seda ei ole ammu juhtunud, aga võibolla hakkab tihemini juhtuma, sest tegelikult oli mõistlikult tore.

Täiesti ebamõistlikult tore oli aga see osa, mis oli otse peale mängulõpuhõiget - kuna mängule oli organiseeritud soomuk, pakuti tol hetkel kõigile soovijatele võimalust sellega veidi ringi sõita. Alguses, eluka katusel, kus ma passisin suunal sinna, oli ysna harilik traktorikasti teema. Võibolla veidi kiirem, võibolla veidi äkilisemad pöörded, aga noh, normaalne. Suunal tagasi õnnestus mul seista kõrvalistme seljatoel ehk pehmelt öeldes sõiduvahendi vööris. Seekord võttis juht hea tee tõttu kiiruse yles, kõik raputused olid suured ja mõjuvad (pehmenda neid põlvedega, kui sa pysti seisad!) ja otse loomulikult nautisin ma seda kõige täiega. Klassikalise "maha tulles on jalad nõrgad"-tundeni, ja selle natukese, mis mul tuli laagripaigani kõndida, veetsid mu silmad ilmselt pahupidi. Nii Äge!

Muidu... vahis oli pidevalt vaja konutada. Kahel juhtumil sain ka mina otsesemalt lahingulaadset olukorda - korra missioonil käies, mis osutus varitsuseks - pyssitoru soomuki pisikesest aknaaugust välja ja kui valli tagant paistis pea, siis tuld, et ei paistaks, hiljem uks otse kastivirna ees lahti... ja kohe 'kuulihaav' jalas. Muidugi me ei saanud neid kaste kätte ja tyhjad olid nad selleks ajaks juba pealekauba. Sõitsime minema lahtise uksega, sest sellega oli väga kiire. Teisel korral oli tegemist terava lõpurynnakuga, kus ma suurema osa ajast olin niiöelda teine kaitseliin sissepääsu juures, aga päris lõpus õnnestus mul ilmselt olla viimane surnu.

Võib öelda, et ma saan aru, miks inimestele konkreetne, kahjuks selle mänguga lõppenud seeria meeldis.

Vead või miinused, mida ma nimetada oskan, on kõik puha enda syy: väga ebaõnnestunud rõivastuse valik, kostyymiga oli õhtul kylmavõitu, päeval aga jube palav, ning kaval seljakotikesetrikk osutus mõttetuks, kuna seda tagi all hoides oli sealt ysna keeruline midagigi kätte saada. Pidevalt vahis passimine jällegi... noh, kordagi ei öeldud spetsiifiliselt minule, et postile sinna. Läksin seda tegema, et ma yldse midagi teekisn ja see tundus tegelaseloogiline, paraku aga olid vahipostid see osa meie militaarjuhi valdkonnast, mida ta ära unustama kippus. Poleks vahti pidama läinud või oleks otsustanud, et see on tyytu ja mõttetu ning tulnud ära, oleks ilmselt rohkem põnevust saanud. Samal ajal oli ysna pelutav olla tegelikult päris nähtavates toonides riides ja esimest korda sellisel mängul hulga ajateenistuse läbinud ja mitmemänguse kogemusega meesterahvaste seas, kõik kenasti metsameigi ja militaarse välimusega varustusega. (Selle, et ma mõnda aega kaalusin oma laiguliste selga ajamist, võib kõrvale jätta - parajasti kehtiva vormi osadega oleks punkt yks olnud halb toon ringi lasta ja punkt kaks on need miskipärast siiski pigem ebamugavad ja eriti pyksid piiravad mu liikumisvabadust märkimisväärselt.)

Arvasin kyll, et jõuan kodus tassi kohvi joomise järel ka mängu järelpeole, seda enam, et see ei toimunud minust yldse liiga kaugel, aga pidin tõdema, et olen liiga väsinud. Väsimus kandus tänasesse päeva yle, avastasin ennast yks hetk lõunauinakut tegemast. Oli päris hea mõte tingimata ka tänane päev vabaks nuruda. Homme jälle tööle, kena 12 tundi, õhtul kooserdad koju ja vajud magama. Seda rytmi olen hoidnud juba nädal aega, neli nädalat on veel ees. Tegelikult on kyllaltki kena, et vahepeal peab regulaarselt kuhugi mingiks kellaks jõudma ja mingeid asju tegema.

Sain mõne päeva eest võrku tagasi. 

Endiselt ei viitsi suurt midagi teha, aga loodan, et sellega hakkab yks hetk paremaks minema.

See hetk, kus mitte kellelegi ei tohi rääkida sellest, kuidas sa ennast tunned, sest neid ei tohi sellega kokku teha.

Täna on jälle yks kurb olemise päev. Ei peaks, aga on: umbes ainuke mõte, mis pähe mahub, on "Sellele ei ole olemas õnnelikku lõppu." Mis on selgema pilguga vaadates tõsi vähemalt sel tasandil, et lõpud, päris päris lõpud, ei ole pea kunagi õnnelikud. Viletsad asjad lähevad paremaks vähehaaval, nii et lõppu ei ole olemas, ja heade asjade otsasaamine, mis lõpp definitsiooni poolest justkui on, ei saa jällegi olla õnnelik.

Istun ja vahin enese sisse niisiis, mõlgutan kurbi mõtteid ja piserdan omaette. Põhjuseks võibolla ainult see, et olen liiga kaua enese naba vahtinud ja ennast ise nullist kurblikuks mõelnud. Vastik.

Sest siin päevikus vist ainult emotsioonid ongi.

Eelmise traagikaga läks nii, et võtsin kätte ja rääkisin asjassepuutuvate (ja vähempuutuvate) inimestega. Selle peale läks õhk kohe kergeks ja klaariks, kui vestlusega (sest olulisi oli yks) yhele poole sai. Sellest saati olen ma viibinud otsekui hea-olemise mullis.

Näib, et midagi sellest rääkimisest tõepoolest muutus. Või muutus niisama, aga samal ajal, mis teeb enesetunde mõttes sama välja. Kui enam-vähem pidevalt jookseb tyhivestlus ja isegi joogise peaga võetakse (siitpoolt vaadates-mõeldes) sihilikult ette head ööd öelda, ei jää muud yle, kui tunda ennast pehme teki sisse keeratuna, hoituna. See teeb rahulikult säravaks - peaaegu nagu tohiks korraks uskuda, et... "Võibolla ma päriselt natuke olengi tähtis?"

Koos selle konkreetse positiivse emotsiooniga tuli (natuke enesestmõistetavalt) ka tahtmine asju teha. Sõna otseses mõttes, valmistada objekte. Praegune projekt on pooleli, ilmselt ei pääse ma vähemalt paarist fotost, kui see valmis saab. Aga tuli ka midagi muud - mul on vähem tahtmist aega niisama raisata. Need teada-tuntud aja tapmise viisid internetis, tyhilehed, mida lugems käia, kerge meelelahutus, mis lihtsalt aega sisustab. Petlikult kaasahaaravad pasjansiladumised (sul on viis võimalust iga n aja tagant!) ei tekita enam alatasa tunnet alati kõik võimalused ära kasutada. Harjumuse poolest avad midagi, hakkad mängima... Ja tabad siis ära, et oot, tegelikult mul oleks parem tuju, kui ma hetkel hoopis oma projektiga tegeleksin. Siis võtad ja tegeledki. Sest miks ometi mitte, eriti, kui see tuju paremaks teeb.

Aga jälle peaks koristama. Siin korteris ei taha ajad yldse omadele kohtadele tagasi minna, kui neid rohkem kui paar tykki korraga väljas on. Ja kui kylalisi tuleb, lykkan kõik vedeleva kraami sorteerimata formaadis esimesse kättejuhtuvasse kilekotti ja pistan kappi, kuhu selle unustan. Ainult yks hetk avastan, et midagi pole enam selga panna, näiteks.

Mind tabasid vahepeal igasugused Emotsioonid. Jälle. Päris tugevalt, päris halvad. Kuidas hetkel on, ma ei oskagi öelda, otseselt jubedalt ei valuta seest.

Aga palju huvitavam on see, et nendega tuli kaasa täiesti seostamatu huvipuudus toidu suhtes. Täna on meil mis, pyhapäeva õhtu? Ma sõin viimati asjalikult neljapäeva päeval. Vahepeal ei ole mind tabanud täielik absoluutne kaloripuudus - ma olen söönud paar hästi pisikest asja nagu mõni tykike šokolaadi ja mu kohvi sisse enamasti siiski endiselt käib piim, kui seda on. Nyydseks käib mul pea mõnevõrra ringi ja rongiga Tartust yrituselt tagasi sõites tabas mind korra ka vererõhulangus, aga idee toidust ei tekita minus mitte mingit emotsiooni. Või tähendab, tekitab kyll - ebameeldivat. Valmistasin endale just midagi, mis mulle enamasti maitseb, aga sööma peab ennast siiski sundima. Kahtlane värk.

Öeldakse, et headest aegadest on raske rääkida. Mul on viimasel ajal kyll keeruline leida, millest ja kuidas kirjutada - järelikult head ajad? Eks natuke justnagu on ka, või vähemalt ei ole silmatorkavalt halb.

Hing valutab aegajalt, täpselt selle positiivse-negatiivse emotsiooni piiri juurest. Selle vastu aitab hulk asju, mis ma kindlaks olen teinud, enamasti on vähemalt yks paljudest mõistliku ajaloksu juures kättesaadav.

Kunagi lähipäevil peaksid kassid natukeseks mu juurde tagasi kolima - või kas tagasi on yldse õige sõna, kui nad siin korteris olnud ei ole. Igastahes minu punased ja minu juurde ja ajutiselt. (Lõpptärmin on olemas.) Korter ei ole veel yleni kassikindel, paraku. Suurem ruum, palju rohkem võimalikke nurgataguseid, kuhu pugeda.

Ajaviiteks käin aegajalt yhe päeva kaupa erinevaid töösid tegemas. See aitab pead veidi paremas korras hoida ja toob ivake sisse. Tegelikult pikemas perspektiivis pole sellest midagi kasu, aga see... noh, see võimaldab vaadata pikemat perspektiivi. Muidu on liiga halb, et mõelda.

Mingi ilge hunnik asju ja yritusi on vahepeal toimunud ja läbi muljetatud saanud, nii et neist polegi midagi mainida.

See-eest panin ma just arvutiekraanilt jooksva värvilise pasa enese kohendamiseks kinni, nõjatusin mugavalt diivani seljatoele, sõrmed kuklale, ja leidsin iseeneselegi hämmastuseks, et ma olen tegelikult päris rahul. Korraks - aga korraks on kõik, mida tahta saab, ja korraks on palju rohkem kui yldse mitte.

Mu kohvi pealt on piim ära jäänud. Piim sai yks hetk kodust otsa, ja kuna mind oli tabanud laiscuus contides, jõin kohvi ilma. Leidsin, et pole häda kedagist, nii täitsa võib. Ma ei tea, kas see on millekski hea ka, mustalt juua, spetsiifiliselt. 

Jooksmine on kylge tulemas. Mingi kaks nädalat on saanud samahästi kui iga päev hästi natuke joostud. Tulemus on, et jooksmine a) ei ole enam võimatu tegevus, ja b) kere on jooksmise ära õppinud. Mõned päevad tagasi avastasin viimast lõigukest läbides, et jah, nii saab kyll liikuda. Saab liikuda sellise... pea-aegu hundisammuga. Ma ei usu sellesse avastusse veel väga hästi, ei taha suure hurraaga yle pingutada, seetõttu ei pikendanud selle peale ka oma ringikest. Võib märgata, et vahemaadest rääkides kasutan diminuitiive - see tuleb sellest, et ma tegelikult ei jaksa veel suuremat: ring, millega ma alustasin, võttis tol hetkel aega neli ja pool minutit. Palju kauem ei oleks jaksanud ka. Praegune oli midagi seitse minutit. Mis on mõnes mõttes peaaegu kahekordne jaksuvahe kahe nädalaga, aga samal ajal ikkagi väga natuke. Eesmärgiks ei ole ju kohe tulemusi saada, eesmärgiks on saada endast inimene, kes saab, põhimõtteliselt, yhe fyysilise koormuse variandina, jooksmas käia. Pikema aja peale võiks sellest võhma juurde tulla.

Materjalid said eile trykikojale saadetud. Ma tean kyll, et ma kipun hetkel iga väikse avaldamis-suunalise sammu peale yliväga yle reageerima, aga see tundub lihtsalt nii ääretult uskumatu. Nagu ma mõnele juba ytlesin: kui mul viimaks mõni eksemplar käes on, siis mind peab ilmselt jalgapidi sangpommi kylge siduma, et ma päris õhku ei tõuseks. 

Kassid tulevad natukeseks tagasi veidi aja pärast. Nad on sattunud kodudevahelisse logistika-auku, nii et veedavad paar kuud siin. Minu tupsud! Enne tuleb muidugi koht enam-vähem kassikindlaks vuntsida - toataimed ja muu selline. 

Kõik on kuidagi hästi, mis on kummaline. Võrreldes nädalataguse? ajaga, kui korraks oli kõik jälle väga halvasti, ei ole tegelikult muutunud mitte midagi, aga nyyd on selle nimi miskipärast "hästi". Arusaamatu, aga kurta pole ka kena.

Nagu tahaks midagi kirjutada, aga ma ei ole päris kindel, mida. Emotsioonid on... pehmelt öeldes segased. Kui lähedane inimene tahab midagi, mis mulle ei meeldi, siis kuidas ma selle kohta ikka väga yheselt tunda saan? Elad yhest kyljest inimesele kaasa - on tore, kui ta saab, mis tahab. Teisest kyljest... mul iseenda rõõmu sellega seoses ikka ei ole, pigem on nõme. Või tegelikult... saab kyll yhetiselt tunda: mulle ei meeldi, et ta seda tahab. Umbes see emotsioon on mind viimased päevad vallanud. See emotsioon paraku ka ei meeldi mulle ja yldse olen ma viimasel ajal tundnud ennast nõmedama inimesena, kui harilikult.

Aga peab edasi saama, kuhu ma ikka purunen - ja purunemise moodi ei ole olla ka. Kuidagi midagi saab kuhugi.

Vaatasin siinset statistikat. Seda on yldjuhul suhteliselt mõttetu vaadata, midagi eriti informatiivset see ytlema ei kipu. Aga miskipärast näitab ta sõbrapäeva juures vaatamisi umbes kymme korda rohkem kui viimasel ajal muidu.

Ega ma võin oma sõbrapäevast rääkida kyll. See oli mis, laupäev? Nädala eest? No, ma mängisin päris mitut lauamängu peamiselt. Suutsin vaatamata päris pikaks veninud reede õhtule umbes kella kymnest ennast yles ajada, saada selgitusi yhe mängu reeglite kohta (head selgitused olid, ilmselt ka hea mäng, aga ma ei suutnud seda korraga haarata, jäi mängimata), mängida teist mängu, mille peamiseks osaks oli orjade jaoks vajalike kohtade tekitamine (istandustesse tööjõupuuduse, niiöelda), ja siis mängid kolmandat mängu. Kolmas mäng oli... oeh. Huvitav oli. Või vähemalt siis hakkas huvitav, kui ma kuus tundi peale algust hakkasin enam-vähem taipama, mida ja kuidas tehakse ja sain hakata mõtlema yldiste plaanide peale, mitte ainult liinis "nii, minu käik, nyyd ma teen seda? ei, toda? ei, mõlemat saan? ah?" Aga kuus tundi, kuus tundi ei ole sugugi vähe. Ma kyll kella ei vaadanud, aga ilmselt oli seda umbes nii pool mänguaega. Seletustega läks ka midagi natuke valesti. Esialgsest seletusest oli veidi vähem kasu, kui võinuks, sest see ei käinud praktika juurde - ja siis sul on yhtäkki käes mitu kaarti tohutu hunniku erinevate symbolitega ja.. paras pusle, niiöelda, aega läks ikka, enne kui aru hakkas saama. Jooksev selgitus tuli M'i poolt, kes.. nojah, ta sellises asjas just hea ei ole. Või nagu ma hiljem yhele usaldusisikule tõdesin: "No ta muudkui seletab. Seletab ja seletab ja pool aega ei ole sellel mänguga mingit pistmist, aga ikka seletab!" Umbes sel ajal mõtlesin endale asendusmängija otsida, sest käes oli umbes kolmas või neljas tund, mina ei saanud ikka veel mitte midagi aru ja väga lõbus ei olnud - igayks nokitses omas nurgas omade asjadega ja... Aga kui lõpuks aru saama hakkas, no siis läks toredaks-toredaks.

Ja kuna kell oli juba vähemalt kaks, kui me sellega lõpetasime, läheb edasine juba sõbrapäeva definitsiooni alt välja. Niipalju võin siiski öelda, et kell oli varasemapoolsete tööinimeste ärkamise numbrites, kui viimased saunatajad magama said, ja peale keskpäeva, kui uuesti yles. Ja yldraamistuseks - sõjamängulaager. Kusagil Liivimaa kubermangu põhjapiiri lähedal, merest sugugi mitte kaugel. Reedel esimeste seas kohale, pyhapäeval viimaste seas ära. Siis oli linna peal veel yht-teist, ja koju jõudsin ma lõpuks alles esmaspäeva esimeses pooles. Läbiväsinult, päris õnnelikult ja uute huvitavate teadmiste-ideedega.

Ikka veel on vilets, ikka veel ei ole katki. Kui ma eile fesaris selleteemalist avastust hõikusin (kas ajust normaalsel inimesel ongi harilikult halb hoopis niiviisi?), oli see tingitud teatavast kergendusest. Siirast kergendusest selle yle, et halb ei tähenda põhja - seda põhja, kus mul on tunne, et iga samm edasi on sama võimatu kui yles jalutamine siledast pystloodis seinast. Et halb võib ka olla... lihtsalt keskmisest märgatavalt halvem, mitte seestpoolt invaliidistav. Et on kyll halb, aga selgelt ajutise loomuga halb, mis tuleb lihtsalt läbi elada ja mis Läheb Yle. Et see, et korraks võttis paari nädala eest tõesti maailma hea mitu nõksu hallimaks... Korraks võttis. Aga valgus ei kadunud ära, korraks oli vaid veidi tuhmim.

Teine asi, mille yle ma pean vist yks hetk natuke mõtlema, on omaenda myyr-mehhanismid. Nende olemasolemine või puudumine täpsemalt. Avastasin end ootamatult tunde ja tunde vestlemas Päris Asjadest, seejuures parajasti ebamugavust tundmata. Ainult et pärast ja hiljem ja nyyd on kyll kummaline, sest harilikult ma tean neid inimesi, kellega selliseid asju rääkida, ikka hulka paremini. Või kauem. Või yldse, kahtlane! Systeemid tuleb yle vaadata - ikka on hea, kui on oma peas toimuvast või harilikult toimuvast enam-vähem töötav ylevaade.

Ma ei saa aru. Enam yldse ei saa. Eelmise postituse tingis Jaime, nagu loogiline ongi.

Nii olin ma mõned mingid päevad tagasi kirjutanud, aga siis sai otsa kas mõte või võime seda väljendada, nii et seda ei olnud sugugi postitatud. Well, see on endiselt tõsi ja nyydseks saan ma aru veel vähem. Peas uitab sada mõtet läbisegi, kõik kysivormis. "Mida see tähendab?" "Kas see on sihilik?" "Kas ta saab aru yldse millestki?" "Kui saab, siis kas see..." ja nii edasi. Mul on väga hea meel, et mul on piisavalt tegemist, et mitte pidevalt neidsamu mõtteid mõlgutada. Kui ei mõtle, on kena ning normaalne elada.

Mõelda võib hoopis praktilisematele kysimustele - kuidas paremini tõlkida, kas mu kooliavaldus oli päriselt kooliavaldus või läks arvutisysteemi sisse kaduma, kuidas või millal transportida pool-kokkupandud pusle Lillekylast siia, mida teha lekkiva peldikupaagiga ja nii edasi. Täiesti mõistlikud praktilised kysimused, ja kui nendega jupphaaval tegeleda, täidavad need suure osa mõtteruumist niipalju kenasti ära, et eelmise lõigu kysimusteks ei jää aegagi.

Kena segadus, eksole. Selle kõige juures olen ma ikka veel kuidagi... kindlameelne? Ei, see ei ole see sõna. Kartmatu? See on natuke parem. See ei ytle kõike, see tegelikult ei ytle isegi paljut, valgustab ainult väga kitsast tahku sellest, missugune ma olen - reaktsioonina või yldse... seostes.

Ma natuke kipun viimastel päevadel arvama, et sydakuisest luule- ja kirjandusõhtust ja kõigest, mis sellega kaasnes, oli vast isegi natuke kasu. Mõned kysimused, mis mulle esitati, valgustasid olemusest huvitavaid nurki. Selliseid, mida ma pidasin mingil määral enesestmõistetavaks justkui? Mida ma eeldasin väga vaikimisi täiesti kõigilt, kes yldse keegi on? (Yldse keegi on - vähemalt oma sõpruskondlikult natuke tuntum kui keskmine.) Olen hakanud aru saama, et võibolla päriselt kõigil inimestel ei tekigi yks hetk sellist... iseendaga ära leppimist? Umbes nii et... Jah, mu hambad on katki. Ma tean. Aga ma yritan neid naerdes pigem varjul hoida sellepärast, et see on standard, mitte sellepärast, et mind ennast häiriks. Või... Ah, selline yleyldine omaenda vigadest teadlik olemine, ja nendega mitte hambad ristis kuidagi toime saamine, mitte välja kannatamine, vaid teatav... Rahu ja leppimine. Umbes nagu ei sõdita selle vastu, et päike idast tõuseb. Mu head ja halvad kyljed on osa minust. Seda on lihtne öelda suvalisel hetkel, kuid mul oli kombeks oma halbu kylgi vaenata. "Peab ju paremini saama! Mis mõttes sa selline hädapätakas oled? Võta midagi ette, siis saad täisväärtuslikuks inimeseks!" See ei selgunud olema kuigi produktiivne suhtumine. Ykskõik, kas midagi paraneb sellest või mite, sellel on vihkamise maik kyljes. Oma halbade kylgedega leppimine ei tähenda, et neid peaks kalliks pidama või kuidagi eraldi hoidma. Neid võib tahta parandada - selleks, et olla iseenda jaoks vastuvõetavam inimene. See, mida ykskõik kes muu arvab, ei puutu tingimata asjasse - aga võib puutuda, kui ise nii otsustada. Lausa vastupidi võib käia!

Yhesõnaga, vaatamata kõigele keerukale (Jaime ytles kunagi "Now it's MORE complicated! See võiks valikuvariant olla!") on selline mina tänapäeval ylimalt hämmastavalt normaalne olla. Ilmselt järgmiste raskemate aegadeni, aga noh, mul on praegu.

Vaikseks on siin jäänud. Ma vist olen liiga palju pidanud mõtlema ja tegutsema, et kirjutades mõtteid selgemaks ajada. Toimunud on niisiis hästi hästi palju asju, millest ma yhestki ei räägi, sest ma ei tea, millest ma rääkinud olen.

Täna peaks olema raskem, kui on. Peas valitseb rahulik kurb, yldse ei taha nõusid lõhkuda, ega iseennast. Ainult natuke tahaks selle normaalneolemise eest kiitust ja medaleid - ma olen selle võimalikkusesse nii palju investeerinud, aega ja jaksamist ja korrashoidmist omaenda peakolu sees. Asjad on endiselt imelihtsad elada ja keerulised seletada. Sellega on okei.

Homme läks ja sai võtmed. See on väga veider kõik kokku - isa ytles, kui mulle võtmed andis, midagi nagu "Ja nyyd ela siin niikaua, kui tahad või mahud." Kööki vaatasin, esimene mõte - issand kui nunnud värvid - tugevad primaarpunased, kollased, rohelised. Teine mõte: siin on midagi valesti. Põhimõtteliselt kuidagi valesti, paar minutit seisin yksinda köögis, kuni tabasin ära - kraanikauss on valet pidi. Seda ymber keerata oleks liiga suur töö lähemas perspektiivis, nii et tuleb midagi välja mõelda.

Magamistuba on ka natuke naljakas. See on inimese- ja silmamõõdu järgi arvata 2 m lai. (Inimese mõõt on see, et sa tead oma kehaosade pikkusi erinevates kombinatsioonides. Kui kõrgel põrandast on su vöökoht, kui pikk enam-vähem on käte siruulatus või sõrme esimene lyli.) Peab mõtlema, mismoodi sinna voodiga kombineerida. Voodi on yks asi, mida korteris hetkel ei ole. Teine asi on kirjutuslaud. See-eest on ymmargune kolme või yhe jalaga teelaud või asi, vanaonu tehtud, väga Disain. Vanaonu Sass oli ehitaja mees. Ta tegi seda hästi. Suri '81, nagu ma just järgi vaatasin - ja tal on sama synnipäev, kui mul. Ta on oluline veel selle poolest, et ta esimene naine elas jube tykk aega tolles korteris - kuni ära suri. Siis läks korter vanaemale, sest, ja nyyd otsustas kollektiiv, et majanduslikult on parem mind seal majutada, kui toda paika välja yyrida, ja minu jaoks jällegi sisse. Nii et onu Sass on tänase päeva kangelane natuke. Või vähemalt kylge sõlmitud.

Mis veel on... vana lakitud puitparkett on, ja vannituba on haiglaroheline. Enne kolimist tuleb sellega midagi ette võtta, see ei ole normaalne värv vannitoa kohta.

Homme lähen ja mõõdan kõiki asju, nagu paluti. Veel peaks välja uurima, kas lahtikäiva diivani keskmist jalatori myyakse eraldi varuosana.

Oeh. Mingi jõul oli ja aastanumber vahetus ära. Jõulust on oluline see, et ma veetsin tunde ja tunde, yritades arvutimnägu enda jaoks võõral masinal käima saada (ei saanud), aastavahetusest see, et aastavahetuse yllatus oli - sa saad oma uude korterisse kiiremini, kui tahad.

Isa just helistas, ytles, et võtmed on nyyd tema käes, ja et kas ma tahan vaatama minna. Ma tahan kyll, aga ilm on nii tatine, et mõte selle kätte minemisest... no, ei ole meeldiv. Pealegi, kuna vihma sajab, olen ma veidi paranoiline ja pean oluliseks kodus pysimist: äkki ilma minuta läheb tilgaämber ymber näiteks. Mis siis, et tegelikult läheb ta palju tõenäolisemalt ymber siis, kui ma olemas olen - kui mind ei ole, ei ole kedagi, kes seda kogemata myksata võiks ja asjad ei lähe, tegelikult, päris iseenesest kummuli.

Juba mitu päeva on kogu aeg kylm, kui ei ole palav. St, soe on umbes siis, kui kydeva ahjusuu ees kykitada, aga seal on soe väga ebayhtlaselt ja mingitel osadel hakkab kuum ja samas puhub kujuteldav kylm tuul selga. Nyyd sain lõpuks toa soojaks. Ilmselt peab rauakuuri ette võtma - ka harilikult soojaarmastavad inimesed ytlevad mul kylas olles, et mul on soe - ja mina mõtlen, kas peaks kampsuni tagasi selga ajama. Ma usun, et see on rauahäda, sest see tabab mind talviti aegajalt, ja selle vastu ei aita asjad nagu kõhu täis söömine, soe tee või sokid. Sokid on veel kõige viletsam - halvemal juhul nad ei ole täispuuvillased, nii et jalad korraga higistavad ja kylmetavad.

Naljakas on. Ma olin aastavahetuse enda peas Suureks Tähtajaks märkinud, aga ma ei tea, mille tähtaeg see õigupoolest oli. Nii et ma teen täpselt neidsamu asju edasi, mida ennegi, aga mingi tärmin on puudu - tähendab, pigem on tunne, et "ma olen tähtajast kaks päeva maha jäänud juba!", aga ma ei tea, mis tähtaeg ja mis ma pidin.

Ja korter. Mingi korter, kus ma ei ole yyriline, perekondlik korter, kus saab elama mina ise. Väga selline... oma voli. Kahtlane värk. Eks näis - kui homme parem ilm on, siis vast läheb vaatab.

Kes tegi just viis tundi topelttööd...

Meil oli grupivestluses mõningane arusaamatus. Yhed sõnad ei viitanud tekstile, mis ma arvasin, vaid hoopis teisele. Tulemus: viis tundi tööd, mida ma tegema ei pidanud. Hulk teadmisi iseenda ja oma toimimise kohta, võidukas meeleolu pealekauba... Ja siis kuuled, et su töö oli, oih, vales kohas vale asja kallal.

Meenutab yhte korda, kui ma kartulivõtust veel päris hästi aru ei saanud. Meil oli maal traktoriga mingi häda ja algus muudkui venis ja venis, nii et pisi-mina võttis korvi yhte kätte ja konksu teise ja hakkas kusagilt yhe vao otsast pihta. Aru yldse ei saanud, et mis nad kõik pläkutavad traktori ymber ja pidime ju kartuleid võtma ja... Kuni traktor korda sai ja kõik ylejäänud vaod lahti ajas. Mis oli etapp, mille ma olin sujuvalt unustanud. Viimaseks kysis isa mu käest, et noh, lased samamoodi vao lõpuni edasi või ajan lahti? Ma olin omaarust hea mitu tundi kulutanud ja välja koukinud umbes kõige rohkem kümmekond pesa... Eks oli seegi töö ja tehtud ja mingit kasu tast oli, aga rumal tunne tuli küll.

Tänan hetkel taevaid selle eest, et mul öine rytm on. Peale seda, kui keegi pööningul plekktahvlitega kolistas (kunagi sygise poole, mõnda aega tagasi), sajab köögis hulka vähem läbi. See-eest sajab toas rohkem läbi kui varem. Nõjatun siin kirjutuslauale, mingi krapsatus käib. Tõmban tagasi, heli ei õnnestu reprodutseerida. Vaatan - kõlari peal paar piiska. Aah, selge, nii jälle... Tass alla ja elu läheb edasi. Õnneks siin enam kaua ei ole, aga... vilets on see lookene kokku, vilets. Asjad lagunevad. Jube hästi on võimalik tajuda, kuidas miski, mida vähemalt mina olen harjunud väga pysivaks pidama - maja! - laguneb vaikselt omaette, sest hämmastaval kombel vajavad sellised asjad pidevat nokitsemist, et korras pysida. Lillekylas oli hiljuti värav vaja yle teha, sest lagunes.

Muidu... mitu asja on, mille kallal peaks tööd tegema, aga miskipärast ei tee. Ma ei saa aru - need on normaalsed huvitavad asjad, põnevad, erinevad, mitmesugused - aga ma ei tee neid. Yhtegi põhjust ka ei oska tuua. Nii imelihtne oleks võtta see viis minutit ja harjutada kätelseisu, sein on vaba, viis minutit on imelyhike aeg... Ja ma ei tee seda? Sama kehtib umbes kolme kirjatyki, yhe põhjaliku võrguotsingu, kahe asjaliku kirja, köögikoristamise, yhe kyynlavalu, yhe kudumise ja veel mitme muu asja kohta. Mul ei ole mitte yhtegi vabandust, aga miskipärast ma ei tee neid, Ise ka ei saa aru, enesetunne on normaalne, ykski neist asjust ei ole liiga hirmus või vastutusrikas või yksluine või... mitte midagi ei ole viga ju? Ei ole, et ma teeksin suure põnevusega midagi kolmekymne kuuendat, mida vaja ei ole. Ei, ma lihtsalt konkreetselt otsin mõttetuid asju, mille peale aega kulutada, mu seriaal ei ole nii haarav, et seda käest panna ei saaks, mitte yhtegi takistust ei ole... Täiesti arusaamatu.