Paari päeva vanune päeva sõna: leelolõks. Tähenduses diktofon, eriti selline diktofon kuhu mõni laul on peale pyytud.

Meie arvutisysteemis on raamatu "Myyt ja eksiteed. Edu või myyt" autoriks märgitud keegi Robert Aspirin. Pudisilmsed sisestajad, nende yle nyyd naerdagu.

jeebus

Niisiis on nyyd möödas see segane pöörane ja tore nädalavahetus. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kuigi veidi hiljem võibolla räägin ka.

Juttu tahtsin alustada hoopis sellest, et neljapäeval lähen jälle Tartu maile. Mhm, jälle. Kolmat korda selle kuu nime sees. Põhjus, mis tänasest meil poes myygil ka on, ei ole seda kolmesadat krooni tegelikult väärt, mis sõiduks kulub. Tunnistan kerget pettumustKuigi, kui on ilus ilm, siis võibolla kulub ainult 150. Plussid, miks ma ei ootagi et see seda väärt oleks, on järgmised: yritus toimub neljapäevasel päeval. Äkki tähendab see just sobivat isikkoosseisu, et võiks valmis saama pidava vöö vööle panna. Teiseks, kui ilm lubab, saab sellest järjekordne rynnak mu liiga koduse kylje vastu. Ja kolmandaks näeb seal häid inimesi, kes laulda mõistavad. (Ma avastasin eile õudusega, et ei mäleta isegi seda punaste paeltega kiigelaulu nii hästi kui tahaks, st, pooled värsid on kadunud ja viis ka.)

Ja et elu on ilus sest kevad on õues.

Tartu juhtumistest: kõigepealt oli haldjate uusaasta. Siis oli rahvamuusikapäev. Siis oli kylm ööbimine. Siis oli veidi molutamist ja häid sooje kukleid. Siis oli päike ja pitsa Toomemäel. Siis vahepeal oli Egle ka. Siis oli palju koeri. Sääraseid naljakaid, kes on hõredad oma pikkade jalgade ja õblukese kerega. Siis oli Kassinurme. Vahepeal tuli peavalu. Siis läks yle. Siis oli naljakas udu. Ja siis oli lõpuks ometi Tallinn. Loetelu edenedes detailitäpsus kasvab, nagu näha. Nii kipub mul kõigi loeteludega olema. Aga ilm on ikka veel ilus, kuigi ma olen poolmagamatane. See tähendab kylmavärinaid ja kehvenevat enesetunnet.

Päikest!

elust poole sõnaga

Niinii. Magada on viimasel ajal vähe saanud, ega ilmselt saa tänagi rohkem. Kui kodus ootavad näputööd ja põnev raamat - ja sellegipoolest ei saa olla kindel, et ma nende juurde yldse jõuan, siis kõlab kolm-neli tundi ööund päris hea perspektiivina. Aga hetkel see enam ei sega. Hommikune väsimus vannub kevadest rõõmsale meelele alla ja nii ma kõnningi varasel tunnil ysna liiklustyhja Linnukyla mööda trolli peale. Linnud sidistavad, kaugemal kajakad ka - mis parata, kaubanduskeskuse prygikastid on neile umbes sama ahvatlevad kui meri või prygimäed.

Mõtlen, et kui taevas tahab, saaks äkist kahe-kolme nädala pärast juba myydud esimesed vööd. Selleks tuleb nad kõigepealt valmis saada. Ideaalne oleks enne homset yritust saada valmis ka se suur vöö, aga seda ei kutsu yldse edasi tegema. Ei ole juba tykk aega kutsunud. Kysitav ainult on, kunas seda kanda sobiks. See sõltub muidugi sellest, mida ma sellega saada-saavutada tahan. (Ei, tegelt mul ei ole kurje plaane, aga erinevad vööd sobivad erinevate asjade jaoks ja erinevate nägudega. Vöö võib näo põhialuseks ka olla.)

Tegelikult tuleks kõlatööle rohkem tähelepanu pöörata, ma tean. Reaalselt ka sellega tegelda, mitte ainult niisama lamiseda nagu ma siin teen. (Kahtlustan et T. kriitikanooli võis tulla ka minu suunas.) Tegelikult peaks yleyldse ilusaks targaks ja heaks hakkama. (Sõnast ilus-tark-ja-osav.) Tegelt tuleks veel õmmelda ja tikkida ja igast muid asju teha, ja lugeda häid ja olulisi raamatuid. Soome keelt õppida. Vadja keelt ka. (Sest kummalisel kombel on mul selle jaoks materjale vähemalt mingisuguseidki, ja töökaaslane annab yhe soome keele õpiku. Sõnastik vedeleb ammust ajast kodus.)

Jah, mul on huvitavalt hea tuju. Poleks nagu põhjust, aga on ikkagi. Kuratsedateab, miks, sest tegelikult oleks seda ka kyllaga, mille yle viriseda. Heakyll, et Tartu tantsuklubi oli tore, palju toredaid inimesi ja muu mis selle juurde käib, aga see polnud midagi eriliselt supert. Magamatus kaks ööd järjest annab tunda ainult kerge kofeiinimõjuga, mis on tugev edusamm enda tervena tundmisel. (Võrrelduna imelike pistetega kusagil sydame kandis, mis kolmapäeval mitte päris ootamatult, kuid siiski esimest korda tekkisid. "Ah et nyyd on siis asjalood niikaugel, kaitsekiht niipalju õhukeseks kulutatud ja tunnen niipalju tugevamini seda värki," mõtlesin omapärase huvi, rahulolu ja ebameeldivustunde seguga.)

Päikest!

*košš*

Nyyd ma siis tean kust see õnn tuli - iseenda tulevikust. Kolmest suunast läbi peksetud hetkel kogemata. Vastu seisvate inimeste nurki ennast korralikult vigaseks löödud. Kes oleks võinud arvata, et väliselt nii leebe inimene on seestpoolt... post. Umbes sama ootamatu kui oleks yks liikluskoonus teiste seas järsku maa kyljes poltidega kinni ja plastmassi asemel kõvast sulamist. Hea kyll, nyyd ma siis tean. Hoian tee pealt eest ja vaatan, kaua selline asi vastu peab. Et mis enne murdub, kask või betoon. Või noh, ajaline katse, eksole.

Syda läigib ja pilt virvendab. Jäle. Ei tea kas ongi õhtul Tartusse minna mõtet. Kuigi... mida muud ma ikka teeks? Või mine tea.

Varakult hõiskasin. Siis tegin vea vea otsa. Loomulikult on tegu avaliku yritusega ja nii edasi. Perse kyll.

Ja siis on veel _see_ õnnetus ka kaelas.