ärritusest filosoofiaks

Lugelesin mööda võrku ringi ja vihastasin. Õigem oleks öelda, ärritusin, sest sattusin lyhikokkuvõte otsa yhest meetodist, mida, tabasin, on minu pihta edukalt kasutatud.

Muidugi sellestsamast allikast/lt, kes praktilist ja konstruktiivset mõtlemist sisse drillis kunagi. Ei, ma ei ole selle eest tänulik olemist veel ära õppinud. Häda on siinkohal selles, et kõik need miljon või natuke vähem väga erinevat või, vastupidi, väga sarnast asja tõestavad järjest enda toimivust ja kasulikkust. Seetõttu tunnen endal mõningast kohustust vähemalt neutraalselt suhtumiseks, sest ma olen ju praktiliselt nendest asjadest kasu saanud. Neid kohati isegi kasutanud. Edukalt, seejuures. Aga õppimise protsess oli raske, keeruline ja valulik, nii et ma ei teagi kokkuvõttes, kas ma nyyd olen toimivam kui varem. Kas ma saan nyyd eluga paremini hakkama? Kui saan, siis tuleb sellele äratundmisele jõuda ja selle kaudu neidki õppetunde hindama õppida, aga kui ei saa, siis milleks yritada, eksole.

Siin tuleb nyyd mõttepaus teemadel muutumine vs paremaks muutumine. Parema definitsioonid ja kõik see teemade pundar. Ja kust ma tean, kas ja kuidas ja kus ja millal ma omadega muidu hetkel oleksin. Keda ma tunneksin ja keda ma tundmata oleksin jäänud. Mida mõtlemata, mida otsimata, mida kartmata. Mida igatsemata, mida hindamata, mida vältimata, mida halvaks panemata.

Natuke häbenen, et nii suured mõjud on jäänud. Tundub arukas nendega leppida ja võttagi ennast täpselt sellisena, nagu ma olen. Aga päriselt ei kao see kysimus vist kellegi juurest kunagi: kui ma oleksin toona teisiti käitunud, kus ma siis praegu omadega oleksin? Mis oleks võinud olla, kui...

Selleks korraks võib siis nyyd veidigi rahulikumalt hingata. Allpool keegi ytles, et inimestega peab rääkima. See on hirmus õige. Ma ka rääkisin, aga veidi teiste inimestega - perekonnaga näiteks. Vanaema otsustas, et tal on minu jaoks ammu juba mingid summad kõrvale pandud, ja kuna õde saab tema omadest yyri jaoks toetust, siis samuti võin mina saada sellest ära maksetud oma õppemaksud, vähmealt ajutiselt - kuni olukorra paranemiseni. Olgu selleks siis vähetõenäoline võimalus tagasi riigieelarvelisele kohale sattuda või veidi tõenäolikum mõte mingisugusest keeletööst, igal juhul ei jää mul hetkel ka kõige selle jama juures koolis käimata.

Aga ma leidsin ka õige päeva selle uudisega välja tulla. Õde oli just avastanud, et telefoni kaudu arvutiga internetis käimine on kole kallis lõbu - avastanud selle, kui telefonioperaator väljuvad kõned hirmus suure arve tõttu kinni keeras.

Ei, kui midagi juba halvasti hakkab minema, läheb kohe ikka kõik, mis minna saab.

Aga jah, nyydseks on kriis selleks korraks yle elatud ja saab asjadega edasi minna. Näiteks käisin täna jälle seal, kus poole tunni tooli peal istumise eest hirmus palju raha tahetakse, ehk siis hambaarsti juures. Olen jälle yhe hamba võrra lollim, aga see sunnik valutas ikka mõnuga. Vähemalt sai teisest nyyd lahti.

Aitäh kõigile neile, kes põhjalikumalt või vähem põhjalikult ylesloetud hädasid kuulata võtsid ja olemas olid. Ma vist õpin vaikselt multifookustama neid asju. Mu enese hädad tunduvad mulle alati kuidagi mäekõrgustena, kui nii juhtub, ja siis ma võin kogemata abi otsides kellegi läbi põletada ka arvatavasti. Multifookus tuleb kasuks. Ja alati tuleb kasuks, kui saab keelegi teise muresid mõista, selle taustal kuhtuvad enda omad hoopis sõrmkybarasuurusteks.

Mis veel juhtuda saab?

Alustuseks tsiteerin, ebaviisakalt ja autorile viitamata: "Sellist jama on raske kommenteerida." Teine nii jube jama järjest, et palju hullemaks minna on juba keeruline. Mõnevõrra veel saab, aga mitte palju.

Kuulsin eile lõpuks, et mu õppekaardile ilmumata hinne on F. Mis tähendab, et ma kogusin möödunud kooliaastaga täpselt ainult 42 EAPsu. Mis tähendab, et ma täitsin vähem kui 75% ettenähtud koormusest. Mis tähendab, et ma pean jätkama osakoormusega õppes. Mis tähendab, et ma pean edasi hakkama oma õppimise eest maksma, sest riik osakoormust kinni ei maksa (mis on ka loogiline). Mis tähendab, et nyyd on kyll perse majas, sest peale reedest töökaotust ei ole mul mitte kusagilt raha võtta - ja ega vanematel ka ilmselt hästi justkui ei ole.

Ma ei ole neile hetkeseisuga veel midagi rääkinud. Ma ei ole tykk aega kodus olnud ja ei jaksa praegu. Ma vajusin selle uudise all kyllalt kiiresti ahastusest läbi, kuhugi sinna, kus emotsioonid hoopis otsa saavad. Ma ei mõtle selle peale, mis edasi saab, sest niipalju, kui ma mõelnud olen, ei ole ma leidnud yhtegi mõistlikku tulevikku. Ma ei saa teha mitte midagi, et enda olukorda kuidagi parandada, nii et ta tõepoolest paremaks läheks.

Jah, ilmselt ma saaks saata laiali terve laviini CVsid erinevatesse päevatöökohtadesse, aga see tähendab hyvastijättu ylikooliga. Mulle just hakkab kohale jõudma, kui kohutavalt palju on vaja õppida ja vaikselt hakkab vist tekkima ka võimekus selle kallale asuda, mitte kõike aega maha laristada. Kui ma nyyd jooksvalt edasi ei õpi, kaob see jälle ära ja kolmandat korda ma ylikooliga mitte hakkama saama ei lähe. Kaua ma ka jõuan, eksole. Aga ma siiralt tahan praegu õppida! Ma tahan kogu aeg õppida, kogu aeg lugeda oma kirjandust, kogu aeg sellega tegelda ja saada lõpuks sessi ajal portsu A'sid. Ma ei taha seda teha päevatöö kõrvalt, ma tahan seda teha kogu aeg ja täie auruga. Mis tähendab, et peaks loteriivõitu ootama jääma, sest oma raha eest õppimine on kallis. Laenu võtta ei saa, osakoormuses õppijale õppelaenu ei anta. Vanemad? Meie pereeelarve on niigi enam-vähem viimase võimaluseni välja venitatud. Erinevad toetused, mida taodelda saaks, ei kata peaaegu midagi vajalikust ja ma ei ole päris kindel, kas majanduslikku toetust saab yleyldse osakoormusel olles kysida.

Kui keegi näeb kusagil mõnda võimalust, mida ma ei ole märganud,või tööotsa, mida endal hädasti vaja pole, siis palun andke teada.

Kogu see asi tekitab niisuguse meeletu lootusetuse, alaväärsuse ja eneseuskmatuse õhkkonna. Just see, et ma ei näe yhtegi võimalust, kuidas mina saaksin teha midagi, et mu olukord paremaks läheks. Mida saan, teen ka, aga ma ei näe millestki abi syndimas. Tõlkida võiks ju proovida, peaks ju proovima, aga ma ei suuda lihtsalt uskuda, et keegi oleks nõus minuga riskima. Mis mul on - poolik kõrgharidus ja kaks võõrkeelt. Mitte yhtegi paberit, mitte midagi, millega ma saaks oma arvamusi tõestada (ma näiteks arvan, et mul on keeletaju pigem arenenud.) Mis mul veel on: kaks tervet kätt, millega ma vähesel määral erinevaid esemeid suudan valmistada. Mitte meeletutes kogustes, sest aega on liiga vähe. Yks yksik õnnetu pea, millega... ma tõesti ei tea. Paar mõtet keerleb selles ringi, aga mõtteid on igayhel. Neid loomingulist sorti. Paar yksikut ja õnnetut, sellist, mida keegi on kindlasti juba väljendanud. Ammu varem ja paremini.

Lootusetus. Uskumatus. Kui ma arvaks et see aitab, ma ärkaks yles, aga kõik need korrad, kui elu on läinud nii koledaks, et tahaks yles ärgata, on selgunud, et tegelikult ma juba olengi ärkvel. Jõuetus.

rahulolust -olematusesse

Päev algas nii hästi ja toredasti, ma sain öösel korralikult magada ja õues ei olnudki liiga kylm, kuigi kohvi oli veidi liiga magus (ise syydi:P)...

Ja siis ma tulen koju. Esimene järjekord arvutiasju saab tehtud, igapäevased blogiringid jms, ja siis tuleb ema koju. Ja hakkab pihta - kas sa seda tegid, kuidas sellega on, miks need siin on, korista sealt ka ära, kas sa sellega juba tegelesid, kas seda, kas teist, kas kolmandat...

Vabandage väga, eksole. Ma tulin koju suure motivatsiooniga vähemalt pool tuba täna korda saada. Kui suur hulk sellest saab alles jääda peale sellist tiraadi? Nyyd mul on kylm ja aeglane olla - selline vihmase ilma olemine, et tarvis läheks teetassi ja viirukit ja pimedust. Ei ole yldse selline tunne, et peaks selle suure littersabaseeliku millegi praktilisema vastu vahetama ja välja mõtlema, mida selle puslega siin põrandal ette võtta.

Vastik.

*

Ja nyyd on jälle see aeg, kui ma olen eriti vaene tudeng - kohe eriti, eriti. Sain täna lõpliku kinnituse, et kuu aja pärast ma oma praegusel kohal enam ei tööta. Eelmine sellesuunaline teade tuli eile õhtul - mainin ära, et vältida arusaamatusi teemal "Aga sul oli ju kõik korras." Oli jah, aga, näe, enam ei ole.

See pole mulle veel päriselt kohale jõudnud. Mõlemal puhul võttis silma märjaks ja veidikeseks endast välja, sest see tuli nii ootamatult. Miks? Keeruline seletada ja ma igaks juhuks ei riputaks seda seletust võrku. Keda huvitab, võib kysida.

Mis nyyd edasi? Ma ei tea veel. Otsin ja vaatan, aga hetkel olen veidi... nõutu? Väsinud ka kindlasti. Esimesed hädavajalikud kulud saab kaetud ja kui kõik vähegi ebavajalikum kõrvale jätta, saab tänasaadud palgaga veel paar-kolm kuud telefoni edasi pidada. Selle aja jooksul võiks ehk juba midagi jälle tekkida.

Samas... pluss on muidugi see, et nyyd saab mul siiski veidi rohkem aega olema, esiteks, ja teiseks saab kogu selle aja kooliga tegelda.

Kuidas seda kõike vanematele serveerida, ma ei kujuta ettegi.

Maailm ei saanud kahjuks sellega otsa. Kui saanuks, siis ei peaks ju muretsema kõige selle värgi yle. Ah jaa, igast pisiotsapakkumised on äärmiselt teretulnud.