yks õhtuöö

Nagu ma juba eelmises postituses ytlesin, ei ole kunagi hea saada yhtegi negatiivse varjundigagi uudist-sõnumit õhtul. Peale mitmeid olulisi valestimõistmisi ja enese kylmas pesas unele tihkumist oli hommikuks tuju väga palju parem ja pea selgem. Hommikud on sellised, nii loomu poolest juba. Tõestasin seda ka täna - paar tundi tagasi oli juba päris kole olla.

Kõige kummalisem või hämmastavam või ootamatum on see, kuidas mul kõik aeg midagi teha justkui on. Mõtlen homse peale ette ja näen, et kool on kella kaheksani, peale seda peaks tegema veel seda ja teist ja võibolla kolmandat, ja kolmapäeval on peale kooli korraks koju ja tantsuklubi, ja neljapäeval on Neljapäev, ja reedel... reedel leks lõpuks aega, aga veel enne reedet tuleb läbi lugeda see raamat ja reedel, peale loengut, tuleb läbi lugeda see teine raamat ja mõelda esseest-ettekandest ja hakata vaatama, kustkohast saada seda kolmandat raamatut. Ja lugemist ja tegemist on mul muidu ka. Ja see ei ole praegu otsitud nimekiri, selline, mis ma olen kokku mõelnud, et see elu ära täidaks - see on see nimekiri, mis oleks nagunii.

Kui koolist koju kõndisin, ketras peas yks mõtteluuletus, aga niipea, kui arvuti ette jõudsin, hakkasin selle yles kirjutamise asemel meelt lahutama. Meel sai lahutatud ja insp. koos sellega. Ma tean, kuidas ma enam-vähem seda asja mõtlesin kirjutada, aga õige sõnastus on kadunud. Võibolla peaks sellegipoolest proovima midagi kirja panna, sest see oleks karm ja kaunis ja porikuu ilma moodi kylm, aga see ei ole enam kättesaadav.

Mida ma tegelikult homme teen, ma ei teagi.

öö

Mitte kunagi ei ole reisilt tulles kõige parem ja targem mõte esimese asjana arvutit käima panna. Eriti kui sa oled väsinud. Eriti kui kell on palju.

Ootamatused, isegi kui need ei ole midagi uut või huvitavat või enneolematut või traagilist, löövad sellises seisundis kõige kergemini jalad alt. Eriti, kui tee peal on juhtunud nii mõndagi nii juhtumiste kui paikade mõttes ja kodu on mõtteid mööda maailmakaugusel.

Sellistes tingimustes juhtub ootamatustest nii: kätevärin, sydameläige ja yleyldine pihtasaamine. Isegi väga syytutest või parimatest uudistest, puhtalt ootamatuse faktori tõttu. Aga kuna mul nyyd on juba arvuti sisse lykatud, tuleb kõigega ka kohe tegelda.

Ah jaa, vabandust, ma vist ei ole siia ammu kirjutanud. Elamisega on liiga palju tegemist olnud. Lyhidalt - käisin tantsuklubi rahvaga Riias, käisin siin ja seal veel ja olen teinud veel seda ja teist. Kooliga on kõik hetkel hämmastavalt hästi, ma isegi olen oma kohustusliku kirjandusega enam-vähem järje peal. See on praeguseks kõik, varsti jälle.

asjalik

Natuke karikatuurne on olla. Selline tyypiline ennekylalisi koristamine, milleks mul nädala sees ju enam sugugi aega ei jää, on täies hoos. Karikatuurne just selle klassikalise 'OMG, kylad, nyyd tuleb kõik läikima lyya!' tõttu. Ei ole mulle tegelikult sugugi väga omane suhtumine, aga asjaolude kokkulangemine keeras vindi natuke yle. Et kui koristama juba peab, nii enesetunde pärast (mingist piirist edasi on segaduses juba isegi ebamugav olla, avastan vähehaaval) ja selleks, et isa saaks vaikselt valmiva kapi varsti tuppa ära tuua-panna, siis võib seda ju nii korraldada, et veidi varem paika saaks.

Identne suhtumine suve lõpul valminud riietesse. "Ma pean endale nagunii tegema, ma siis võin ju tähtaja poolteist nädalat või sinnakanti ettepoole nihutada, et teistel ka kasu oleks."

Sellega seoses said vanemad mu yle veel naerda ka. Mul seisis aknalaua nurgas yks pisike klaaspurk, suvalistel põhjustel. Kyllap oli teda olnud lihtsalt mugav sinna asetada. Kui nii paari-kolme nädala eest seda sealt võtma hakkasin, õhtusel ja muidu pingevabal ajal, võtsin ta yles j kui oli purgi poole vaadanud, panin kiiresti ja sujuvalt-ent-närvlikult omasse paika tagasi. Võimalikult kiiresti ja võimalikult hingamata. Purgis paistis yks tegelane. Oletasin, et on surnud - purki sisse roninud ja välja pääsemata nälga lõppend. Ei torkinud. Nyyd tuli see hetk, kus oli vaja see potsik sealt eest ära saada. Mina kätte võtta ei suuda. No ei saa. Kole on. Palusin kodureisil olnud õde. Tema irvitas, mitte väga palju, ja oli nõus aitama. Hakkas tõstma ja põrkas ise ka kiljatades tagasi. "See liigutab!" Kiljatust teise tuppa kuulnud ema tuli vaatama ja irvitama, et kaks täiskasvand inimest ei saa siis nyyd yhte pisikest putukat purgiga välja kolitud. Tema siis suutis purgi õue trepile viia ja vaatas seal, et on, teine, jah, täisa elus ja tunneb ennast seal nii hästi, et ei kipu ka kyljeli asetatud pugist välja tulema. Minu jaoks väga jube lugu. Jälk, vastik, õudne, hirmus - teistel jälle muigamist.

eelmisele lisandiks

Ja kui mul enese hästi tundmise kõrvalt aega yle jääb, siis ma teen suhtlemises absoluutselt taktipuudulikke vigu ja tunnen ennast erinevatel põhjustel syydi asjades, millega ma hakkama saan või ei saa.

Siinkohal suured vabandused tollele Tartu Evale, kelle vastu ma vist seltskondlikus mõttes eksisin, N'ile, kelle nina all ma oma jalgu liputasin, koolile, et ma juba pooleteise nädala juures päeva puudusin ja J'le, kelle elu ma tylikamaks tegema kipun.

Ometi öeldi mulle eile või täna (aga mul on täna veel eile!, st, ignoreerige kuupäeva ja vaadake kellaaega), siis, ilmselt, eile või yleeile midagi haruldaselt head. Juhuslikult ja muu jutu sees loeti mind vist heade asjade kirja, mis juhtuvad. See oli soe. Mul on hea meel. Aga isegi kui ma jälle kõigest valesti aru saan ja ennast kymneid kordi tähtsamaks mõtlen kui ma tegelikult olen, on mul hea meel sellest rõõmust, mida see tekitas.

Kadestan siin aktiivselt mõnda, kes elab oma elu nii intensiivselt, nii yleelusuuruseks ja mõistab selle ilusas keeles kirja panna. Mõistab rääkida muinasjuttu, muutumata keelelt vanamoeliseks, ent nii, et on siiski jutuvestmist aru saada. Siiralt kadestan oskust seda kõike kirja panna ja selgroogu ja tahet, mis on nii tugevad. Seda kõike siis täna.

seda ja teist

Kirjutan, sest vaatasin ringi lugeledes, et mu viimane postitus on tehtud ammu. Mõtteid on nii palju olnud ja tegemist on ka umbes pidevalt. Kõik tegemine täidab enam-vähem mugavalt ära kogu aja. Hetkeseisuga siis on järgmine selline päev, kus midagi tegema ei pea, kuhu midagi planeeritud ei ole, umbes 9 porikuud. Igapäevase õppimise kõrvalt unistan konspektide arvutiseerimisest ainete ja võibolla loengute kaupa, kohustuslikust kirjandusest, mis vähemalt kohati on ylipõnev. Unistan kodustest töödest, mille pidevalt (jälle! Nõme!) KOHE ette võtan. Unistan ettekannetest, mida koolis pidama peab.

Koristan tuba, sest selles sigaduses on halb elada. Ei oska kusagilt alustada, sest tegemistvajavaid asju on juba ainuyksi siin toakeses hirmus palju. Veel vist ei köeta ka.

Peeglinurgad tuleks klaasivärvidega mustrisse joonistada, ideaalis midagi sellest maroko traditsioonist, mis mul hennana käe peal oli. See on lihtsalt täpselt parasjagu kaetud, et ollagi... noh, kaetud pind, ent kaunis ja mustriga. Jäälillesid ju käsitsi ei joonista.

Olen nyyd ametlikult ainult tudeng. Arutan, kas selle tähistamiseks peaks ka töökoha logo yleõlakoti pealt ära harutama. Mõnus kott on, täpselt paras ega sulgu takjatega, nagu kunagine kollane. Tööd väga aktiivselt ei otsi, märgin ka. Ei jõua kooli kõrvalt pidada muud, kui väikseid (näiteks käsitöölisi) otsi.

Õpin udmurdi keelt, huvitav on. Neil on liiga palju kaashäälikuid, mis erinevad yksteisest liiga vähe võõra kõrva jaoks, aga kohata Tallinnas udmurti on tunduvalt tõenäolisem kui kohata ersat. Pealegi, huvitav on!

Tunnen ennast yleyldiselt hästi. Tean, mida ma teen, kuhu ma keskendun ja millisest mõttest võiks ettenähtavas tulevikus mitte irduda, et omil jalul pysida.

Naudin vestlusi ja loengupäevi, naudin kooli ja sygist ja kandilist linnamuusikat selle juurde. Sellist veidi halli ja depressiivet, aga sellisest saab pysimist, kui ilm on hall ja betoonine. Eelistatult eestikeelset. Seda ei ole mul pooltki piisavalt - sellist veidi linna-postapo-ketsi-betoonihõngulist. Või kuidas seda peakski kirjeldama.

Igasugust rahvamuusikat on ka vähe, märkan, kui kõik laulud pähe hakkavad jääma. DCD, mis pole sugugi selles mõttes rahvamuusika, tuleks tõsta omaette playlisti ja muretseda talle sinna kaaslasi. Mul olid kunagi kolm nende plaati arvutis, ent ma ei tea tõesti, mis ylejäänud kahega juhtunud on ja milline mul alles on jäänud. (Soovitused, siinkohal, taas teretulnud.) See on vist enamvähem vanim muusika, mis minuga on. Ylejäänut, mis samal ajal sai leitud, ei kuula enam väga ammu. Pärit selle "eneseteadliku" aja algusest. Sellest ajast, kui just olid tekkinud omaenese soovid ja mõtted ja arvamused, sellest ajast, kui ma inimeseks hakkasin. (Kuitahes veidralt see nyyd siis kõlab.)

Nyyd sai kyll yks yle igasuguse mõistuse laialivalguv lõigukobar, aga see võiks anda mingi pildi sellest, mis seis praegu on. Selline lyhike sissepõige, läbilõige.