blöäh

Tahtsin kirjutada ylesse paar mõttearendust, mis tekkisid teel kooli ja koolist tagasi, seoses eilse kohvikujutu tagumise poole ja võõramaise teoreetikuga, aga ei ole praegu seda tuju-jaksu. Sain vist õrnalt kylma, hambanärv valutab jälle, isa möllab siinsamas riiulit ehitada (jee) ja yleyldse on kylm ja vastikuvõitu olla.

Selle mainin kyll ära, et mul oli väga huvitav suurt eimidagi rääkida, kuulasin põnevusega ja nautisin oukorda. (Ehk peaks mainima ka, et T. mõjub väga karismaatilisena, aga seda ma teadsin juba enne ka.)

napilt kohustuslikust kirnadusest ja...

Täna öösel nägin unes sama teemat, mida eelmiselgi korral, aga seekord veidi teistsuguse rõhuga (ja ilma topeltärkamiseta, eelmine kord unes nähtud uni oli seekord lihtsalt uni). Vat mis juhtub, kui enne magama minekut öistest unedest mõtlema jääda.

Unistan sellest ja teisest käsitööprojektist ja mõtlen, mida Hindrey mulle isiklikult ytleb. Ja kas tema rõhud on tõesti nendes kohtades, kuhu ma neid lugema kipun (mis mulle väga meeldivad seejuures) või olen ma lihtsalt kyyndimatu. Yhelt tänaselt ettekande tegijalt kysis õppejõud lõpetuseks, mida Hindrey oleks võinud arvata tänapäevasest kombeõpikute kummardamisest ja kirjutamisest. Kahupäine noormees ei osanud midagi vastata, kuigi mingeid sõnu ta ju ytles. Mina mõtlesin, et kyllap imestaks ennast keeletuks või saaks maha mõne sellise kommentaariga, et inimsed, kellele on kombeõpikut vaja, ei saa kunagi tõeliselt kombekaks. Mulle on temast selline mulje jäänud.

Blogger on kuidagi tiguaeglane hetkel - kirjutan ja siis teen pausi, et tekst ekaani peale ka jõuaks. Tegemist täitsa on ja tegemise energiat on ka. See on hästi.

Eile tulin koju ja esimeste asjade hulgas, mida nägin, oli liimpuitplaat allkorrusel. Isa käis asjakohases suurpoes ja sai lõpuks kätte viimase detaili, mida mu kapi jaoks tarvis oli. See tähendab, et kui hästi läheb, on nädalavahetusel ehitamist oodata.

yhte ja teist

Siin on vaikseks jäänud.

Sellepärast on, et ma olen tykk aega olnud natuke nagu imelik ja sooda ja hädas isikliku eluga (kes ei oleks, eksju, pidevalt). Nõmetsenud olen palju, vajalikku teinud vähe. Yle elanud mõned väga head, mõned head ja mitmed halvad mõtted.

Miski pole siiski pöördumatult kadunud. Huvitav, kui pikk on kohtupäev?

Koolis on huvitav. Morfoloogia, leksikloogia, õigekeelsus ja miljon erinevat kirjandust.

Homme saab ungari moodi tantsida, aga huvitav, kellega? Ja võibolla saab soome moodi ka.

Ja kui aega yle jääb, peaks joonistama mõned kaunid laiad kõlapaelamustrid. Ja ära lõpetama need mustmiljon poolikut tööd. Ja enne seda veel tuleb lugeda head kohustuslikku kirjandust ja kirjutada ettekandeid. Ja teist ja kolmandat ja neljandat.

Unenäopäevikut siit ei tule, kuigi öösel nägin enda kohta väga ebaharilikku uni-unes kombinatsiooni. Ja mitte võltsärkamist, vaid magamine ja unenägemine oli loomulik osa uneilmast ja seal toimunust. Väga mõnus, väga omapärane, väga huvitav.

yks õhtuöö

Nagu ma juba eelmises postituses ytlesin, ei ole kunagi hea saada yhtegi negatiivse varjundigagi uudist-sõnumit õhtul. Peale mitmeid olulisi valestimõistmisi ja enese kylmas pesas unele tihkumist oli hommikuks tuju väga palju parem ja pea selgem. Hommikud on sellised, nii loomu poolest juba. Tõestasin seda ka täna - paar tundi tagasi oli juba päris kole olla.

Kõige kummalisem või hämmastavam või ootamatum on see, kuidas mul kõik aeg midagi teha justkui on. Mõtlen homse peale ette ja näen, et kool on kella kaheksani, peale seda peaks tegema veel seda ja teist ja võibolla kolmandat, ja kolmapäeval on peale kooli korraks koju ja tantsuklubi, ja neljapäeval on Neljapäev, ja reedel... reedel leks lõpuks aega, aga veel enne reedet tuleb läbi lugeda see raamat ja reedel, peale loengut, tuleb läbi lugeda see teine raamat ja mõelda esseest-ettekandest ja hakata vaatama, kustkohast saada seda kolmandat raamatut. Ja lugemist ja tegemist on mul muidu ka. Ja see ei ole praegu otsitud nimekiri, selline, mis ma olen kokku mõelnud, et see elu ära täidaks - see on see nimekiri, mis oleks nagunii.

Kui koolist koju kõndisin, ketras peas yks mõtteluuletus, aga niipea, kui arvuti ette jõudsin, hakkasin selle yles kirjutamise asemel meelt lahutama. Meel sai lahutatud ja insp. koos sellega. Ma tean, kuidas ma enam-vähem seda asja mõtlesin kirjutada, aga õige sõnastus on kadunud. Võibolla peaks sellegipoolest proovima midagi kirja panna, sest see oleks karm ja kaunis ja porikuu ilma moodi kylm, aga see ei ole enam kättesaadav.

Mida ma tegelikult homme teen, ma ei teagi.

öö

Mitte kunagi ei ole reisilt tulles kõige parem ja targem mõte esimese asjana arvutit käima panna. Eriti kui sa oled väsinud. Eriti kui kell on palju.

Ootamatused, isegi kui need ei ole midagi uut või huvitavat või enneolematut või traagilist, löövad sellises seisundis kõige kergemini jalad alt. Eriti, kui tee peal on juhtunud nii mõndagi nii juhtumiste kui paikade mõttes ja kodu on mõtteid mööda maailmakaugusel.

Sellistes tingimustes juhtub ootamatustest nii: kätevärin, sydameläige ja yleyldine pihtasaamine. Isegi väga syytutest või parimatest uudistest, puhtalt ootamatuse faktori tõttu. Aga kuna mul nyyd on juba arvuti sisse lykatud, tuleb kõigega ka kohe tegelda.

Ah jaa, vabandust, ma vist ei ole siia ammu kirjutanud. Elamisega on liiga palju tegemist olnud. Lyhidalt - käisin tantsuklubi rahvaga Riias, käisin siin ja seal veel ja olen teinud veel seda ja teist. Kooliga on kõik hetkel hämmastavalt hästi, ma isegi olen oma kohustusliku kirjandusega enam-vähem järje peal. See on praeguseks kõik, varsti jälle.