Õnnelik ja rahul!

Mm... mitte midagi väga uut ei ole muutunud, lihtsalt... õnnelik ja rahul. Asjad lähevad vaikselt paremaks - mitte need asjad, mis peaksid, aga mingid asjad. Sellest annaks imeda välja ka hunniku probleeme (syytunne, suurimate seas), aga ma ei tee seda. See, muide, ei ole minu viga, et maailmaga on asjad täpselt nii, nagu nad on. Või vähemalt mitte yleni, sest jah, tegelikult on yksjagu asju, mis on minu viga, aga need ei puutu hetkel asjasse. Need ei ole need, mille yle õnnelik olla. Need on need, mis peaksid paremaks minema ega lähe, kui ma neid paremaks ei tee. Mõned asjad lähevad aga siiski ise ja nende yle mul on täielik õigus olla rahul. Vat nii.

Jalahäda oli umbes nii oluline kui sinikas. Arvestades, et seal oli ohvreid ning langenuid erinevatel viisidel teisigi, pääsesin väga kergelt.

Täna mul on kena ning vapper olla. Natukene vapram, kui harilikult või harjunult. See juhtub, kui asjad, mida karta või mille pärast närvitseda, sujuvad. Sujuvad mõistlikult, normaalselt, inimväärselt. (Inimlik ja inimväärne ei ole sama asi.) See on juba mitmes kord seda emotsiooni samades seostes tunda. It's bloody fucking wonderful! Ma ei kujuta ettegi... st, ma ei kujuta ette, kuhu niimoodi jõuda saab, tundub, et kuhu iganes jõuda tahta, sinna saabki võibolla. Hea on. Imeline on, kui nii öelda julgeda. Nii võib endale saada harjumuse sootus harvem või vähem närvis olla.

Käisin trennis. Oma ammuunustatud harilikus trennis- lahingtrennis, mõõgaga ja puha. Oskasin eriti osavalt kukkuda nähtavasti - pind oli ebayhtlane ja tellisetykke ning muud samas mõõdus sodi täis. Ega see sygiseste lehtede vahelt välja ka hästi ei paistnud. Suutsin kukkuda labajala peale, aga mitte nii, nagu seda harilikult tehakse. Maaga sai kontakti väljasirutatud varbaga labajala pealne - aga mitte ka see kena jalapealne, kõõluseid ja sooni ysna yhtlaselt täis, ei. Kukkumispinna all olnud kivityki vastu suutsin ära lyya selle koha, mis ei ole enam säärekont ega ole veel ka jalapealne. Esialgu polnud hullu midagi, mittelahmiv mõõgalöök on ka tugevam. Aga aeg läks edasi ja tekkis naljakas tahtmine longata. Ah, läheb yle, põrutus, võibolla sinikas ebaharilikus kohas? Kui ma jupp aega hiljem koju jõudes tabasin ennast hoolikalt kaalumast, kuidas teha võimalikult vähe samme, oli selge, et peaks vähemalt korra yle vaatama, mis ma siis enda parema jalaga seekord tegin. (Eelmine kord, kui ma arvasin, et põrutus, võibolla sinikas, olin ma endale suure hoole ja hooga jupi naela kanda löönud. Õnneks ainult serva peale.) Vaatan - sinikat ei ole. Paistetust ei paista ka. Võibolla ma ei vaata õige nurga alt, nii vastik ja valus on ju, peab ju midagi määratavat olema? Kompan. Avastan, et paistetus on täiesti olemas, lihtsalt veidi kõrgemal kui ma eeldasin. Kokkuvõtteks said kannatada need sooned, mis tõstavad labajala väikse varba poolset "nurka".

Ma meelega ytlen 'sooned', sest yritades aru saada, mis seal yldse on ja mis saab olla kannatada saanud, vaatasin päris mitut inimese keeles selgitavat pilti ja videot sellest, missugustest osadest yks jalalaba õigupoolest koosneb. Selles kohas on korraga veresooned, närvid, kõõlused-lihased ja igavene hulk asju, mida lihtsalt ei ole meeldiv ära lyya.

Määrisin sinikavähendaja-valuvaigistiga kokku ja sidusin paraja pingsusega vööga kinni. Elastiksidet siin majapidamises veel ei ole, vanemate juurde ka lonkama ei hakka. Täna tantsupeole ei lähe, homme vast ka igaks juhuks mitte.

Kaks asja: hernepüree/supp/puder maitseb paremini, kui seda veidi vähem keeta ja selle asemel tarvitada saumiksrit; "Koerapolka" ingliskeelne nimi on "Flea Waltz".

Selle tagumise infokillu üles leidmiseks kulus mul umbes sajand või natuke kauem. Asja ei tee lihtsamaks, et Britimaal nimetavad nad seda "Chopsticks", aga muus ingliskeelses maailmas käib selle nime alla yks hoopis teine lugu. Ja kuidas sa otsid muusikajuppi, mille kohta sa tead ainult eestikeelset nime (ja seda, kuidas see kõlab), aga autori olemasolu on kahtlane yleyldse ning muusikatundmise programmid ei saa ka asjast aru. Väga tyytu oli, aga vähemalt sain teada.

Grupikeel.

Sina ja su sõpruskond räägite enamasti enam-vähem sarnast variant yldisest harilikust keeletasemest (yldkeelest). See on teie oma inimeste väljenduslaad ja stiil - see areneb teil koos, muutub koos, keegi avastab uue viisi millegi kohta öelda, mis teistele meeldib, ja see läheb kasutusse. See on sõnad ebaharilikus kasutuses, lausekonstruktsioonide eelistusvariandid, öeldava/vaikitava hästitimmitud tasakaal. See on isegi siseringi sõnanaljad, fraseologismid, idioomid. Ja sa kujundad seda ka iseenda maitsega - kui su sõber mõtles välja laheda viisi millegi ytlemiseks, siis päris sa ei tahagi seda kasutada, kui öelda on vaja just seda. Öeldava/vaikitava tasakaal vajab võibolla pisukest seletust: kui palju sellest, mida sa ytled, on kontekstipõhiselt omadele niigi arusaadav. "Siis ja siis on seal pidu" võib tähendada kutset peole (kui sind sinna ei tahetaks, ytlejal poleks autoriteeti sind kutsuda või oleks mõni muu jama, siis see võib olla näiteks "Ma lähen siis ja siis sinna.", või see võib olla üldse mitte midagi ehk vaikimine), infot asjade kohta (äkki sa ei taha sellise peoga ennast kokku teha?), kutset aruteluks "Lähme või ei lähe või kuidas me reageerime" või sadat muud asja. Kui seda ytleb su sõber, siis sa tead kyll, mida neist ta sellega öelda tahtis. Te räägite sama keelt. Te kõik räägite sama keelt - või vähemalt sageli rohkem sama kui väljaspoolsetega. 

Mis muudab eriti kummastavaks olukorra, kus sa näed oma tuttavat sõna või väljenduslaadi kellegi kyljes, kes ei ole sinuteada millegiga kokku puutunud. Toon näite: muna. Ära ole muna! (On muidugi täiesti võimalik, et tegemist on vana slängiga, mis on yldyhiskondlikust keelest lihtsalt vaikselt välja surnud ja ma seostan seda sõpruskondliku keelega ainult kogemata.) Sa tead, et omad saavad aru, mismoodi on muna ja miks seda võibolla ei peaks olema. See on teie oma asi, muudele inimestele enamasti nii ei ytle. Ja siis sa loed ajalehest, kuidas minister! kasutab seda oma väljaytlemises, tsiteerides kedagi kujuteldavat: "Aga miks ta siis oli selline... muna?" Lugemine katkeb, vähemalt korraks. Loed rea uuesti, sest ee, kuidas, miks minister ja ajalehes ytleb midagi, mida harilikult ytlevad ainult su omad. Kust ta sai selle? Sinu imestuses ei ole põrmugi kadedust, miks ta ei peaks võima niimoodi öelda, aga... kuidas ta selle peale tuli? Paari nädala pärast juhtub jälle midagi. 

Su grupikeel tekitab sulle probleeme ja lahendusi (paraku enamasti mitte korraga). Sa tabad seda toonimast oma igapäevakeelt, viisakat vanematega rääkimise keelt, kogemata. See ei tekita muret, enamasti. See täidab suurepäraselt just sinu isiklikke personaalseid väljaytlemisvajadusi, muidu sa ei kasutaks seda. See muutub vastavalt sellele, mida sul on väljendada vaja. Aga see ei ole sinu ema keel, kuigi sellestki võivad jupid alles pysida; see on see keel, mida sina edasi annad.