Ebaõiglus ajab yle!

Ehk veidi virisemist.

Miks oh miks ma pean valima kahe fantastilise aastavahetusevõimaluse vahel? Fan-tas-ti-li-se, ytlen ma mõlema kohta. Asuvad ka yksteisest nii kaugel, et mõlemat korraga ei saa. Miks ma pean valima kahe komplekti heade sõpade vahel, kellega seda veeta? Miks ma pean valima kodulinna ja suvesaare vahel? (Ja miks ma pean selle juures igaks juhuks arvestama ka x-faktori ehk Muutujaga?) Niu-viu!

Tallinn ahistab. Vahelduse mõttes, aga eriti sellise ilmaga nagu siin praegu on. Niisiis sõidan homme Tartusse. Oot, ma ei saa ju... ah ei, saan kyll, leib valmis kypsetada ja siis sõidan, sooja leivaga. Tahan siit ära, mis teha. Sõidan samamoodi nagu sai kunagi talvisele välikale sõidetud (või oli see sygisene? Ilmselt siiski talvine.), pamp rätiku sees käe otsas, vihmavari käe peal ja yldse nii Mary Poppins kui vähegi võimalik. Tagasi ilmselt teisiba, siis kui valgeks on läinud ja enne pimedat. Siis jõuab veel kõike umbes ja natuke enamatki. Või... *mõtiskleb, kalendrikombineerib, hindab olukorda, kysib, jne*.

Oh trr! Tartusse ma ju saan ilma rahata, aga kuhugi istuda ma ilma rahata kyll ei saa. *pöial pihku, äkki tuleb homme palk?*

Oh trr, nii palju on teha vaja ja nii vähe tahtmist. Kohe täitsa siiras siiber on, enam-vähem kõigest. Aga mitte segamini ajada, see on põhiliselt ilmast põhjustatud ja möödub kiiresti. Samas hakkan ma aru saama, mida tähendab tööinimesele november. See on VÄGA oluline.

Blöäh. Midagi otse pahasti ei ole, nii et tundub kuritegelik nuriseda. Aga hästi ei ole ka midagi tegelikult.

Symbolism rokib, ammust ajast juba, ja ilmatuma huvitav on, kuidas kõike sellest nyyd on rääkima hakanud.

minevikuvajadus

Tyhi tunne on.

Ma kardan, et ma ei saa kunagi olema see neiu, kes võiks joosta yle niidu, õunapuupunased (Martin, raisk!) kirikindad kaheksakannalise vöö vahel. Tyhja see loeb, et vööl, mida ma parajasti koon, ilutsevad nimelt kaheksakannad ja et lõng ootab värvimist. Mul ei ole seda pärandit. Ma ei saa sinna midagi parata, või kui saaksin, siis ei oska. Mul on nii kahju olla yles kasvanud inimeste keskel, kelle jaoks kõik hea ja õige tuleb läänest ja kelle kodune keel on kirjakeel. See komplekt vanavanemaid, kes on mitmeid, mitmeid põlvi samas kandis elanud, ei taha oma noorusaegu ja vanu asju meenutada. Teine vanaema on seevastu mitu põlve järjest erinevates kohtades olnud. (ise kasvas yles Laidoneri mõisas ja pole oma isa kunagi näinud, tema ema aga kasvas maal. Täpsemalt Rae vallas, Jyri kandis - aga täpsemini ei tea enam keegi, sinnanigi on juttu ainult naisliinist, vanaema emaisast ei ole ma kunagi pooltki sõna kuulnud)

Ja ma tean et on olemas inimesed, kes selle kohta oskaksid midagi öelda - või kus ringis vähemalt kõige tõenäolisemalt on ka teisi kes sama probleemi ees on seisnud. Ja see on yks koht mis ma tean et vähemalt asjade praeguse seisu juures jääb aastaks-paariks kui mitte kauemaks mulle kindlasti suletuks. Ma ei saa ju jalutada nahhaalselt sisse yhtegi yhendusse, kus mu sealolek myrgitaks teise inimese kõige sisimat ringi ja ainukest kindlat pelgupaika. Aga siis, kui uksed võibolla lõpuks avanevad, võib minu isiklikust seisukohast juba hilja olla. Inimesed vananevad ja surevad, see on ju paratamatus. Äkki peaks siiski kergelt nahhaalne olema ja SElleriga yhendust võtma...

Ometi on just see kõik see teadmine, see narratiiv, mida ma vajan. Ilma selleta... Ma võiksin ju lugeda läbi mägede kaupa arhiivisalvestusi ja omamytoloogilisi kirjeldusi, aga see jääks pisikese rahvakillu kyll põnevaks, aga võõraks pildikeseks.

Parematel hetkedel ma mõtlen, et tyhja kah. Mis siis, et võõras, ma võin ju anda oma parima et seda siiski tundma õppida. Et äkki see suudab mignil kombel tuua välja selle mälu, tuletada meelde selle, kuidas nad kõik on arvanud, mõelnud, uskunud enne mind - et papagoilik päheõppimine suudab asendada vanaemade laule, et liigutuste ja sõnade robotlik järgiaimamine ongi kommete täitmine nii nagu peab. Siis ma loodan, et äkki käib ometigi yhel hetkel, kui kõike on piisavalt mitu korda tehtud, mingi klõps ja ma saan teada, milleks see nii peab olema, hakkan mõistma, miks sedasi ja mitte teisiti on vaja teha. Paremad on need hetked sellepärast, et siis mind ei vaeva see tyhjuse, lootusetult kauge olemise tunne. Halvematel hetkedel ma tean, et see nii ei ole, et millegi tegemise viis ei ole tegelikult nii oluline kui mõte selle taga ja et kui keegi mulle asju suusõnaliselt ära ei seleta, jäävadki need lood minu jaoks ainult tolmusteks arhiivimuinasjuttudeks, mis eluga kuidagi ei seostu.

Mulle tulevad siinkohal meelde Herberti "muuseumifremenid". Nende olemusega kujutati väga hästi ja täpselt seda, mis võib juhtuda, kui kaob tavade mõte ja need muutuvad... Tegemisteks tegemise pärast.

Aga ma teen seda kõike ise ka, sellesse päriselt uskumata. Sest muidu jääks mulle alles ainult mutrikese roll linnahalluses ja tarbimisyhiskonna käigushoidmises. Äravisatava, rahauskse, tuima. Hullemat polegi.

filosoofia?

Naljakas. Veidralt elutagune tunne on. Elutagune on väga hea sõna selle jaoks. Enamasti ma lihtsalt ootan kevadet nyyd. Ärge valesti aru saage - ma ikka tegutsen ka ja puha, aga kõik tegemised kipuvad tähtaegsed olema. Kaugemale ette ei mõtle - edasi on yritused, mis tulevad nagunii, ja kuhu mulle meeldiks jõuda, aga kuhu ma kindlasti ei luba jõuda. St, ma tean et ma hetkel veel tahan sinna, aga ainult täht teab, kas ma siis ka tahan kui aeg kätte jõuab.

Praegu on see aeg, kus ennast kulutada. Ohjeldamatult pidu panna, sest ei tea kas homme saab. Istuda yleval niikaua kui tahtmist on, sest mis vahet seal on, et unetus ei tee tervisele head. Kõigi asjadega on now or never, kõike tuleb teha kohe. Mõnes mõttes oleks keegi mu nagu visanud kiirteel kihutavale autole. Autole, millel ei ole pidureid. Sa lihtsalt kihutad, kiirus järjest suureneb - ja sa ei tea, kui kauaks teed jätkub. Auto ei ole juhitav - sa ei pea seda juhtima, ta sõidab nagunii, ja satub õnnetusse ilmselt kunagi. Aga mitte veel! Praegu on tagaistmel pidu, mida võta parem täiel rinnal, sest ei tea kauaks seda jätkub. Võta mis võtta annab, jne.

Ja kõige iroonilisem selle juures on, et kõik läheb lõpuks täpselt nii nagu ta minema peab. Miskipärast ma siin maailmas ju olen, ju siis mingi hetk on vaja veel midagi teha. Ja siis teen ma seda kõige paremini, kui ma olen varemgi teinud kõike täpselt nii nagu tahaks. Ehk siis... Antakse yleanne, kyll antakse ka tahe see täide viia. Ja mitte ainult - ma ei pruugi selleks ylesandeks sobidagi, kui ma pole varem yhte või teist asja teinud. Aga kuna ma ei tea ette, mis hiljem oluliseks osutub, siis ma parem teen seda mida ma tahan - sest antakse ylesanne, antakse ka piisav ettevalmistus, ole ainult inimene ja tee. Eks see ilmselt ole mingisuguse kiiksuga determinism ja kogu aeg ei pysi see mul aktiivselt meeles. Kõik, mis juhtub, juhtub mingisuguse põhjusega. Kui kellegil läheb väga hästi, siis seda on vaja, et ta saaks hiljem vbl raskustega hakkama, aga vbl sellepärast, et tal oleks jaksu teisi trööstida, nii nagu ainult tema oskab. Kui kellegil läheb väga halvasti, siis see on millekski vajalik - õppetund, ettemaks tuleva õnne eest, motivaator midagi muuta, mida iganes. Kui sa väga tahad midagi teha, siis sa ilmselt pead selle ära kogema, sest muidu sa ei teaks yhte või teist selle teo tulemust. Kui sa midagi väga tahad ja see ei õnnestu, siis sa pidid läbikukkumisest midagi õppima. (Nagunii et tegelikult õppisid ka, sa ei tea lihtsalt millal seda õppetundi vaja läheb.) Yhesõnaga, kõike mis juhtub on kellegil millekski vaja ja me ei tea ette, kellel ja milleks, nii et tuleb see kõik parimate võimete kohaselt ära teha, mida tahad.

Kui need kaks kokku panna, siis praegu on see aeg kus mulle on ette nähtud ennast kulutada. Et ma sellest ka midagi õpiks või maeitea.

Kui see tore lugu nyyd halva tuju juures ka meeles pysiks...

Yhtlasi ennustan, et lumi läheb ära koos veebruarikuuga. Väga ootan seda aega - pool on möödas, pool on alles.

kiri

Kallid kujuteldavad lugejad! See, mis siin edasi tuleb, on "kiri" Talle - või siis mulle endale, ja asub siin eelkõige (aga mitte ainult, olgem ausad) seetõttu, et teda oleks lihtne leida mul endal vajaduse korral kunagi hiljem. Kui teid uudishimu tõesti tapab, siis ega ma ei saa keelata, avalik koht siiski - aga kui kannatab ära, siis võiks selle lugemata jätta. Sellepärast on ka hästi pisikeses kirjas, et kogemata silma ei jääks.

Nyyd siis kiri ise. Mul on tunne, et ma olen ennast ära kulutanud. Kulutanud inimese peale, kes seda ei soovi, aga ma ei saa seda muuta. Pean sind endiselt kalliks, ja olla koos ka kõige viletsamates elutingimustes tundub toredam kui ilma ja suurepärastes oludes. Samas ma tean väga hästi, et see ei toimi nii - ei saagi toimima puhtalt minu tahte pärast. Mina ka ei jaksa enam, pole midagi kulutada. Kui, siis vähehaaval, iga kord kui kokku puutume, tunnen jälle. See meenutab mulle paljuski juttu, mida ma rääkisin toona Pirital. Selle vahega et... Nyyd ei ole mul sooja ega kylma, kas elada või surra. Kui Fortuuna mu juba kord elama on määranud (ja see on tõesti tänu kahe õnneliku juhuse kokkulangemisele, et ma siin veel istun ja neid ridu kirjutan), siis oleks tänamatu see võimalus minema visata. Ju ma pean siis kuangi kellelegi midagi vajalikku ytlema, õigel ajal õiges kohas olema või mida iganes. Eks ma nyyd tean paremini oma sydant kaitsta - või vähemalt yritan. Sa oled mulle õpetanud, et inimesi ei saa nii kergesti usaldada, sest just siis kui seda viimaks teha julged, saad haiget. Ma tean nyyd, et ma ei tohi kedagi endale nii lähedale lasta. Mitte kedagi, mitte kunagi. Kuigi mõnikord tahaks ju, et oelks kelle juurde tulla peale imelist elamust, et ylevoolavat rõõmu olemisest jagada. Et oelks, kelle und valvata ja tunda, kuidas vaikne rõõm hinge kinni pigistab. Tahaks, aga seda ei saa lubada. Ilm on nullis, välja arvatud yksikud säravad hetked ja yksikud madalamad lohud.

Endaga vastuollu minnes pean tunnistama, et kuigi tean et ei tohiks, tean väga hästi, et ei saa, annan endale aru, et see on ogar... Yritan saada paremaks. Et kunagi tulevikus võibolla peatuks su pilk ka sellel säraval naisel, kes ma olla tahaks. Et sul oleks temaga huvitav mõtteidv ahetada. Ja, mis võib tunduda inetu, et sa võibolla korraks mõtleksid, et vaat millest ilma jäid. Aga mitte ainult sinu pärast, vaid ka selle pärast, et mul on seda endal vaja. Ma tunnen hirmsat moodi puudust "kõrgkultuurist", aga eelkõige maarahva oma ilust.

*naeratab leebelt ja kurvalt* Noh, eks ootame selle kevade alguse ära. Veebruari lõpp, märtsi algus peaks olema see aeg, mida kuulutati. Sinnani on oodata, ja syda teab omi asju - mis siis, et pea neid ei tunnista. Väsimus on ikkagi, ja ma kardan, et sul saab siis raske olema mind sellest yles äratada. Tyhi hallus, mida kevad võib ka leevendada, kuigi ei pruugi. /märkus hilisemaks - ei, asi polnud ilmas, ilm oli väga ilus, just oli lumi tulnud/ On muidugi need särahetked ja yldiselt olen ma oma yksiolemisega rahul. Sest see tähendab, et ma ei pea riskima haiget saad. Et ma ei pea teistega arvestama, inimesi ootama, vaid saan olla sõltumatu. Ma ei tea, kas ma tahan, et asi edasi läheks - aga seda ytlen ma siis, kui sa silmapiiril pole. Kui oled, siis... Siis ma ei saa teisti kui vaatan sind ruumi teises otsas ja mõtlen et aga tantsi ometi minuga, see oelks ju nii tore. Või riskin ja hingan riietudes sisse sõõmu seda hõngu, mis sust sinu enda jopesse jäänud on, sest see kosutab. Ma tean imehästi ,et ei tohiks - ja et kui sa seda teaksid, peaksid mind hirmsaks veidrikuks (kuigi, ilmselt teed seda niigi). Ma tean, et ilmselt kardad mind. Eks ma isegi. Ehmatan sellest, kui tugevalt ja pysivalt ma midagi tunda suudan - aga sinna ei ole parata. Olen vaid kaks korda mõned hetked olud su peale tõeliselt pahane ja soovinud sind mitte kuagi enam näha. Peale kõike seda valu ja põrgut siiski vaid kaks korda. Ega see tervislik pole, ma tean. Aga ma ei oska teisiti, ja just sellepärast peangi ehitama enda ymber myyri, fassaadi millest keegi läbi ei näeks. Veel ei suuda seda - aga eks ma arenen. Need kaks korda olid... yks kord toona seal telgis, kesksuvepeol yhe Lõuna-Eesti mäe otsas, mille nime ma ei mäleta. Käskisin sul kohe heaks hakata või telgist kaduda, kigi oma asjadega, ja mitte eales enam mu silma alla sattuda. Sa ei läinud - miks ometi? Just ennist tahtsid ju seda. Mõne sydamelöögi jagu pysisin selles meeles, edasi leebusin. Teine kord oli eile. Avastades sealt selle pyhenduse... Ma ei salli valetajaid, kuigi ise teen seda samuti aegajalt. Kuigi jällegi, siiani olen päris tõsiselt valetanud sulle yhe tähtsusetu korra - nii et sa sellest kohe järgmisel hetkel teada ei saanud (neid kordi ma ei loe, kus sa oled kysinud, kas valetan ka, ja ma selle peale tõtt tunnistan). See oli mullusel kevadel, kui ma olid tydinud su kysimustest oma kooli-kirjatööde suhtes, ja ytlesin, et tehtud, kuigi polnud.

Armastan sind tõesti. Isegi nyyd. Ja need padespanni sõnad on hämmastavalt õiged ja sobivad - anna andeks, anna andeks et armastan sind, edasi ei mäleta, aga mõte oli, et sina ei pruugi ju vastu armastada, aga sa ei saa mind takistada. Kuigi algus - see andeksandmise koht - ei puutu väga asjasse, sinu puhul mitte. Seda ma ka enam ei unusta. Ei vabanda su ees, ainult ytlen, kui oma sõnu või tegusid kahetsen. Minu jaoks teeb see sama välja. Aga kui see kõik on määratud ära kuluma, tyhjalt välja voolama nagu kastaks paljast liiva lootuses sealt mõni taim välja võluda, siis olgu nii. Ma olen mõnes mõttes sellega ka leppinud, et sinu jaoks olen ma minevik - eriti meenutades, kuidas sa ytlesid "Teid kõiki", panns mind yhte kasti kõigi nende nimetatud ja nimetamata naisekujudega, keda Sinimani tydrukud ilmselt su käekõrval näinud on. Ega's Keiu muidu päris nii poelks öelnud, ta tuneb sind kauem kui mina. Ja Kadri rääkis ka, kuidas sa ikka ja jälle neidudele silma jääd ja kõik nad haiget saavad. Mis teha, ju siis ongi mulle määratud tyhjalt armastada, ennast mõttetult kulutada ja kestaks jääda. Kui peab olema nii, siis olgu. Minu jaoks pole õnne ette nähtud, elan siis ilma õnneta. See killuke, mis kestis yhe suve jagu ja veidi kauem, oligi justkui varastatud teistelt, kes sel ajal samavõrra kannatasid. Las ta siis olla - olge siis teie õnnelikud, see tuleb teil paremini välja, sõbrad. Saan ka ilma hakkama, niigi on seda juba vähemalt pool elu tehtud. Lasteaiaaastad ja paar esimest klassi loen siin õnnelikuks, sest siis ma mäletan, et ei tundnud end õnnetuna. Hilisemast ajast ehk paar-kolm aastat tuleb veel kokku ja ongi kymme täis. Ylejäänud kymme on olnud õnnetud ja paistab et nii läheb edasi ka. Las olla, olen harjunud. Mis siis, et mulle pole määratud, järelikult peab ilma õnneta läbi ajama.

Ja selle kõige taga ma kusagil pisikeses sydamepraos niiväga loodan, et yhe mehe sõnad lähevad täide, ja kõlavad seejuures kokku mu enda teadmisega, millel ratsionaalset alust ei ole.

Ja iga kord, kui mulle tundub et midagi justkui paraneks, kui juba peaaegu et ongi kõik korras, tuleb uus löök. Ja ikka ja alati sealtpoolt, kuhu just oled rahu ja usalduse ehitanud. Sealtpoolt, kuhu enam ei vaata, kuhu peale paljusid mahavaikimisi ja valetamisi enam ei mõtle.

"Ainult sõbrad, ainult sõbrad, usu mind!" Vanduma võtab. Väga kõvasti.

Maailmas kõige vähem sallin ma valetamist ja reetmist.