Arvutimängud ei neelanud mind siiski lootusetult alla. Viimatine ettevõetus ei tulnud peale yldsegi normaalselt, selles mõttes, et kuigi ma tahtsin sellesse sukelduda, ei läinud see korda. 

Selle asemel olen vaikselt sattunud tutvust tegema interneti mm... kahtlasema osaga? Kui internet oleks maakaart, siis see oleks see piirkond kusagil kõrgmäestiku taga, mille peale on kirjutatud "Siin elavad barbarid" ja mille kohta kysides kõik vastaksid sulle, et seal normaalne inimene ei käi. Allerlei fännifoorumid ja muu selline kraam. Viimati pool tundi tagasi mõtlesin, missuguste tegelaste omavahelist dialoogi ma kuulda tahaksin, hoidsin pöialt: "Öeldakse, et kõik on olemas, palun ole olemas, palunpalun?". Oligi olemas. Täiesti harilik tuubivideo, otse mängust salvestatud. 

Lisaks sellele, et mitte ykski mõte ei ole originaalne, õpetab see ka infot paremini yles leidma. Missugune hädavajalik oskus!

Olen eepilisusest kergesti mõjutatav. Teate kyll neid stseene, eriti filmides, mis on otse tehtudki selleks, et silma paista. Lahingute algused, maastikuvaated, kangelaste pärgamised keskväljakul ja kõik muu seesugune suurejoonelisus kisub vähemalt minul Igal Kurradi Juhul pisarad silma, isegi siis, kui enne seda hetke ei ole suutnud teosesse sisse elada ja kipun kella vaatama. Ja tegemist ei pea olema filmiga, mäletan sarnaseid emotsioone nt Griegi "Hommikumuusika" esmakuulamisel ja Wagneriga seoses.

See läheb filmi nautimisest tegelikult veidi kaugemale ja tuleb lähemale - tegemist on sama emotsiooniga, mida olen sattunud kogema rahvuslikkusest pakatavatel massiüritustel. Paar korda. Aga kui ma vaatan mõne teise riigi Suuri Rituaale, näen samamoodi, et seal on see sees ja olen kade: "Miks meie nii mäekõrgused ei ole?" Sageli tehakse nimelt paremini, uhkemalt, kaasahaaravamalt - "Mul on hea meel, et ma eksisteerin maailmas, kus midagi nii cooli on välja mõeldud." Usun salaja, et (eriti) rahvusriigile tulevad need emotsioonid vähemalt kohati kasuks, kinnitavad yhtsust yle kõigi jaoks, kes tahavad. Ja teevad seda kyllalt ohutult, nt. laulupidu, samas mumeelest jättes piisavalt ruumi ka nendele, kes on otsustanud seekord seda emotsiooni vältida: kes ei taha, ei pea ju osa võtma, vaatama. Pelgalt leheuudis, isegi rahvahulkade pildiga, jääb natuke nõrgaks.

Ega ma tean kyll, et filmides on selle esiletoomiseks ilmselt kasutuses täpselt paika pandud visuaalkeel ja igasugune formaat - valemi järgi, natuke seda, natuke seda, siit nurgast midagi millega ennast seostada, sealt vihje Teisele ja mis kõik edasi. Korraga on piinlik - selline lammas olen! - aga siis enam ei ole ka - mulle meeldib lubada meelelahutusel seda endaga teha. Ma ei ole kunagi yritanud mustkunstitrikke meelega läbi ampsata.

Mängin järgmist arvutimängu ja avastasin just, et ma olen kaks päeva vist juba tegelenud erinevate koerasuuruste ämblike nottimisega. Avastasin selle, kui ma tegelesin parajasti vähemalt hobusesuuruse ämblikuga, mis ekraani ära kipub täitma ja yhtäkki liiaks osutus. Nii mulle kui mu seiklejatekambale, võimalik.

Ikka veel on kõik probleemid kõigi probleemid, need said selleks kuulutatud eriti elegantse liigutuse korras, kus yhiskonnaga on hästi, kui inimestel on vähem probleeme, sest siis inimesed toimivad paremini, järelikult toimib siis yhiskond paremini ja kõik probleemid peavad olema yhiskonna probleemid. Ja järelikult on see inimene, kes hoiab oma probleemi perse vahel ega hinga sellest poolt sõnagi (aga ära ka ei lahenda) yks sitapea, sest yhiskonnale kahjulik.

Praktikas aga ei ole ma mitte midagi mõelnud juba jumala jupp aega ja olen peamiselt olnud kogu aeg väsinud ja kogu aeg ylemaganud. Nyyd olen ma lisaks hetkel veel kurb ka, erilise maiguga lootusetus tuli peale, samas ma mõtlesin juba ammu, et millal siis see kohale jõuab.

See on yhiskonna probleem.