Käisin trennis. Oma ammuunustatud harilikus trennis- lahingtrennis, mõõgaga ja puha. Oskasin eriti osavalt kukkuda nähtavasti - pind oli ebayhtlane ja tellisetykke ning muud samas mõõdus sodi täis. Ega see sygiseste lehtede vahelt välja ka hästi ei paistnud. Suutsin kukkuda labajala peale, aga mitte nii, nagu seda harilikult tehakse. Maaga sai kontakti väljasirutatud varbaga labajala pealne - aga mitte ka see kena jalapealne, kõõluseid ja sooni ysna yhtlaselt täis, ei. Kukkumispinna all olnud kivityki vastu suutsin ära lyya selle koha, mis ei ole enam säärekont ega ole veel ka jalapealne. Esialgu polnud hullu midagi, mittelahmiv mõõgalöök on ka tugevam. Aga aeg läks edasi ja tekkis naljakas tahtmine longata. Ah, läheb yle, põrutus, võibolla sinikas ebaharilikus kohas? Kui ma jupp aega hiljem koju jõudes tabasin ennast hoolikalt kaalumast, kuidas teha võimalikult vähe samme, oli selge, et peaks vähemalt korra yle vaatama, mis ma siis enda parema jalaga seekord tegin. (Eelmine kord, kui ma arvasin, et põrutus, võibolla sinikas, olin ma endale suure hoole ja hooga jupi naela kanda löönud. Õnneks ainult serva peale.) Vaatan - sinikat ei ole. Paistetust ei paista ka. Võibolla ma ei vaata õige nurga alt, nii vastik ja valus on ju, peab ju midagi määratavat olema? Kompan. Avastan, et paistetus on täiesti olemas, lihtsalt veidi kõrgemal kui ma eeldasin. Kokkuvõtteks said kannatada need sooned, mis tõstavad labajala väikse varba poolset "nurka".

Ma meelega ytlen 'sooned', sest yritades aru saada, mis seal yldse on ja mis saab olla kannatada saanud, vaatasin päris mitut inimese keeles selgitavat pilti ja videot sellest, missugustest osadest yks jalalaba õigupoolest koosneb. Selles kohas on korraga veresooned, närvid, kõõlused-lihased ja igavene hulk asju, mida lihtsalt ei ole meeldiv ära lyya.

Määrisin sinikavähendaja-valuvaigistiga kokku ja sidusin paraja pingsusega vööga kinni. Elastiksidet siin majapidamises veel ei ole, vanemate juurde ka lonkama ei hakka. Täna tantsupeole ei lähe, homme vast ka igaks juhuks mitte.

Kaks asja: hernepüree/supp/puder maitseb paremini, kui seda veidi vähem keeta ja selle asemel tarvitada saumiksrit; "Koerapolka" ingliskeelne nimi on "Flea Waltz".

Selle tagumise infokillu üles leidmiseks kulus mul umbes sajand või natuke kauem. Asja ei tee lihtsamaks, et Britimaal nimetavad nad seda "Chopsticks", aga muus ingliskeelses maailmas käib selle nime alla yks hoopis teine lugu. Ja kuidas sa otsid muusikajuppi, mille kohta sa tead ainult eestikeelset nime (ja seda, kuidas see kõlab), aga autori olemasolu on kahtlane yleyldse ning muusikatundmise programmid ei saa ka asjast aru. Väga tyytu oli, aga vähemalt sain teada.

Grupikeel.

Sina ja su sõpruskond räägite enamasti enam-vähem sarnast variant yldisest harilikust keeletasemest (yldkeelest). See on teie oma inimeste väljenduslaad ja stiil - see areneb teil koos, muutub koos, keegi avastab uue viisi millegi kohta öelda, mis teistele meeldib, ja see läheb kasutusse. See on sõnad ebaharilikus kasutuses, lausekonstruktsioonide eelistusvariandid, öeldava/vaikitava hästitimmitud tasakaal. See on isegi siseringi sõnanaljad, fraseologismid, idioomid. Ja sa kujundad seda ka iseenda maitsega - kui su sõber mõtles välja laheda viisi millegi ytlemiseks, siis päris sa ei tahagi seda kasutada, kui öelda on vaja just seda. Öeldava/vaikitava tasakaal vajab võibolla pisukest seletust: kui palju sellest, mida sa ytled, on kontekstipõhiselt omadele niigi arusaadav. "Siis ja siis on seal pidu" võib tähendada kutset peole (kui sind sinna ei tahetaks, ytlejal poleks autoriteeti sind kutsuda või oleks mõni muu jama, siis see võib olla näiteks "Ma lähen siis ja siis sinna.", või see võib olla üldse mitte midagi ehk vaikimine), infot asjade kohta (äkki sa ei taha sellise peoga ennast kokku teha?), kutset aruteluks "Lähme või ei lähe või kuidas me reageerime" või sadat muud asja. Kui seda ytleb su sõber, siis sa tead kyll, mida neist ta sellega öelda tahtis. Te räägite sama keelt. Te kõik räägite sama keelt - või vähemalt sageli rohkem sama kui väljaspoolsetega. 

Mis muudab eriti kummastavaks olukorra, kus sa näed oma tuttavat sõna või väljenduslaadi kellegi kyljes, kes ei ole sinuteada millegiga kokku puutunud. Toon näite: muna. Ära ole muna! (On muidugi täiesti võimalik, et tegemist on vana slängiga, mis on yldyhiskondlikust keelest lihtsalt vaikselt välja surnud ja ma seostan seda sõpruskondliku keelega ainult kogemata.) Sa tead, et omad saavad aru, mismoodi on muna ja miks seda võibolla ei peaks olema. See on teie oma asi, muudele inimestele enamasti nii ei ytle. Ja siis sa loed ajalehest, kuidas minister! kasutab seda oma väljaytlemises, tsiteerides kedagi kujuteldavat: "Aga miks ta siis oli selline... muna?" Lugemine katkeb, vähemalt korraks. Loed rea uuesti, sest ee, kuidas, miks minister ja ajalehes ytleb midagi, mida harilikult ytlevad ainult su omad. Kust ta sai selle? Sinu imestuses ei ole põrmugi kadedust, miks ta ei peaks võima niimoodi öelda, aga... kuidas ta selle peale tuli? Paari nädala pärast juhtub jälle midagi. 

Su grupikeel tekitab sulle probleeme ja lahendusi (paraku enamasti mitte korraga). Sa tabad seda toonimast oma igapäevakeelt, viisakat vanematega rääkimise keelt, kogemata. See ei tekita muret, enamasti. See täidab suurepäraselt just sinu isiklikke personaalseid väljaytlemisvajadusi, muidu sa ei kasutaks seda. See muutub vastavalt sellele, mida sul on väljendada vaja. Aga see ei ole sinu ema keel, kuigi sellestki võivad jupid alles pysida; see on see keel, mida sina edasi annad. 

Kuidas ma praktiliselt kogu aeg nõusid pesen ja tegelikult seda väga harva miski ettevõtmisena tajun.

Esiteks tuleb märkida, et mul ei ole väga palju nõusid. Neid on täpselt nii palju, et kui nad kõik korraga mustad on, saab ilmselt yks selline tuumapere nõudepesumasin umbes täis. Seda laari käsitsi pesta ja iga asja jooksvalt eraldi kuivatada (ruumiprobleemid) on korraga väga tyytu. Selle asemel pesen ma iga kord, kui ma köögis kohvi tegemas olen, näiteks, oma kasutatavale kohvitassile lisaks veel midagi ära. Vesi keeb nagunii - ta keeb täpselt nii kaua, et tyhja pilguga vahtida tundub mõttetu, ja tuppa tagasi midagi edasi tegema minna tundub mitteotstarbekas. Siis ma passin köögis ja pesen millegi ära. Lähtudes põhimõttest, et kaks puhtaks pestud kahvlit on siiski terve kaks puhast kahvlit ja kahe kahvli jagu vähem musti nõusid. Samamoodi aja möödasaatmiseks pesen ma nõusid muid vesi keema minema oodates. Enamasti on asjad umbes sellises tasakaalus, et kolmapäeva õhtuks on kõik mustad nõud puhtaks pestud ja neljapäeva hommikul algab trall otsast peale. Kohati tuleb elutuba yle käia ja kõik käest ära pandud juhuslikud nõud kööki deporteerida, sest kui ma enid juba pesemas olen, ei käi ma neid eraldi otsimas.

Milles ma seisukohta ei oska võtta, on ainult kysimus, kas selline lähenemine on rohkem rõve või rohkem "sinust kasvab koduperenaine!". Yhwst kyljest paistab sellest tugev ykskõiksus toas seisvate räpaste nõude osas, teisest kyljest aga säärane "korista iga päev kogu aeg natuke ja vaata kuidas töö käes lendab!", mis on perekondlikule naisliinile äärmiselt omane olnud.

Vist on mingitlaadi unenägude aeg. Täna ma muutusin tuvikeseks. Lumivalgeks tuvikeseks, aga mul oli väga kiire, nii et oma oliivioksakese ma ilmselt puistasin jooksvalt maha.

Mälestused algavad kusagilt sealt, kus ma kuulusin teadlaste hulka, kes midagi tähtsat uurisid - õhuvoolude kohta. Selleks ronisime me kõik ameerika mägede rongvagunisse, mille taha oli kinnitatud tsepeliinikujuline mudelõhupall - filmide põhjal võiks arvata, et umbes nii suur, kui need raketid, mida sõjalennukid yksteise pihta lasevad. Hakkasime siis sõitma sellega, mööda mingeid ameerika mägesid, ja ettenähtud ajal muutusime kõik tuvikesteks. Olime nööriga yksteise kylge kinnitatud, paarikaupa nagu koerarakendis, ja tsepeliin omakorda meie kylge. Plaan oli peale lendama hakkamist järgida rannajoont. Meil oli vaatlejaks kaasas yks öökull, kes oli tegelikult Doktor (confusing yet?).

Kui ymber miskise neemenuki pöörasime, oli paremal kyljel järsku oodatud ja hariliku männimetsa asemel lageraie lank ja taamalt paistis Tohutu Äiksetorm. Mina olin tuvirakendis yks viimaseid ja sain kohe aru, et nyyd on perse majas ja sellest tuleb kiiresti tagasi eemale ära saada - see oli nimelt Mabi (Dresden Files, miks mu unenäod mingit meelelahutuskultuuri täis on?) tegu ja asupaik, kes meid jahtis.

Segaduses lasime kõik oma rakendinöörist lahti (ahhaa! sellepärast siis polnudki oliivioksakest, et nöörist oli vaja kinni hoida!), esimesed jõudsid juba päris vihma alla. Vihm oli natuke nagu tint - värvis kõiki meid valgeid piiskhaaval halliks tänavatuviks (corruption!). Ma olin yks viimaseid ja vist eriti vihma ei saanud, nii et esimeste yle langi taas mere poole lendajate seas, aga teised olid veidi kiiremad, nad jõudsid must varsti ette. Lank oli paksult linde täis, aga keegi ei lennanud, kõik ainult vaatasid meid. Istusid kõigi vähegi võimalike okste, tyvede, mille iganes peal ja põrnitsesid. Linnud olid erinevad, aga viimne kui yks mõnda hallikasvalge sulestikuga sorti (think öökull, kajakas, mõlemat linnavärvi tuvid jne). Oli tõeliselt raske näha puid või maapinda - linde oli nii palju, et vaate yldine värvigamma oli pigem heleda kruusa-kiviranna värvides.

Langi keskel seisis tohutu jändrik mänd kivihunniku otsas ja kui me sellest möödusime, lõi välk talle sisse. Huvitav, kas vihma sadas juba ka minu peale? Mere kohal paistis järgmine Tohutu Äiksetorm ja Doktor öökull ytles, et me peame oma kambaga alguspunkti naasma - aga seda oli jällegi kiirem teha veidi yle yhe kitsamat sorti merelahe lõigates. Kusagilt paistis veel see õnnetu tsepeliin-mudel, aga miks ta ikka veel lendas, ma enam ei mäleta - igal juhul ärkasin enne tagasi jõudmist yles.