12. oktoober 2006

Fantast!

Ma olen jälle mingisuguses hea tuju mullis. Neid juhtub viimael ajal kuidagi tihti - ja see pole üldse mitte paha. Sattusin täna päikse allamineku ajal staadioni kanti ja läksin loomulikult üles Toompea nõlvale seda vaatama. Sügise kohta harvaesinevalt ei olnud liiga palju pilvi, nii et loojang oli vaatamist väärt. Kuidas kogu kantsi külg muutus roosakaks, ja tuul hakkas merelt puhuma, oli lihtsalt niivõrd energiatandvalt ilus, et seda peaks vist tihemini vaatamas käima. Õrnsinine taevas, ja mustad varesed (kes olid ainult selle pärast mustad, et taust hele oli) mu pea kohal lendamas, ja see kõik oli nii ilus. ja peale seda, ikui viim,ane killuke päikest silmapiiri taha vajunud oli, ei tahtnudki veel lahkuda. Aga ma kardan, et kui ma oelksin kauemaks jäänud, oleksid kodused muretsema hakanud. Nii et otsustasin läbi Toompea kitsaste tänavate all-linna jõuda. Iseendalegi üllatuseks ei suutnud seda, vaid läksin kõverate teedega labürindis kaotsi mõneks ajaks. Siis nägin tänava teises otsas tumedat kuju, mis kuhugipoole läks. Kuna seda juppi veel proovuinud polnud, otsustasin talle järgneda. Ja kust siis kui ma tänavasse sise keerasin, kadus tema silma alt välja - teise kõrvaltänavasse, ja jäi mulje, nagu oleks ta tahtnud, et talle järgnen. No ma siis tegin seda, sest olukord oli juba piisavalt müstiline. Kuid kui ma sinna tänavasse jõudsin, kuhu ta keeranud oli, oli ta juba kadunud. Noh jah, minu isiklik pisike müstiline seiklus. Pärast tulin alla ikkagi Patkuli trepi kaudu, sest muud teed ma ei leidnudki. Aga tekkis kohe tahtmine kogu maailmale otsa naeratada, sest ma olin jällegi oma pilvemullis. Tallinna vanalinn on ikka nii ilus, huvitav, miks ma ei ole varem seda nii tugevalt märganud. Eks linnaõhk vist teebki vabaks, väga vaba tunne oli küll mööda Nunne tänavat alla tulla.

Ja enne, trolli peale joostes olin veel üsna kaugel, kuid tagumise ukse juures seisis üks naine ega lasknud trollil ära minna - puhtalt selleks, et ma peale jõuaksin. Kui peale hüppasin, ütles mulle veel "Õnnistagu teid!" või midagi sellist. Tänasin teda nii õnnistuse kui uksehoidmise eest. Vahelduseks mõni usklik, kes oma usku ei kuuluta. Hoopis naeratas mulle ja tundis ennast ka väga hästi. Selliseid positiivseid inimesi võiks rohkem olla. Tõesti võiks.

Paneb ainult mõtlema, et kas see kõik tõesti võib püsima jääda. Selleks aastaks vähemalt. Edasi ei tea mis saab, ega taha mõeldagi. Selle pärast muretsen siis kui see kätte jõuab. Kuid see oleks nii väga minu saatuse moodi, kui nüüd kohe varsti iga hetk midagi kohutavat juhtuks. Ega ma ju ei tea, aga see oleks lihtsalt nii tüüpiline. Ometigi näib hetkel, et nii võikski ju jääda, hetkel pole küll ühtegi kohutavust silmapiiril, mida karta. Noh, pole hullu, kui tulevadki. Hetkel võiks vähemalt kogu seda head meeleolu salvestada.

Eks see ole ka üks põhjus, miks ma sellest siia nii aktiivselt kirjutan. See peab ju kuidagi säilima, et kurbadel hetkedel oleks, mida vaadata, meenutada, mille üle rõõmu tunda. Ja endale meelde tuletada, et ka kurbus on mööduv. Tegelikult on. Aja jooksul.

Aga praegu on kõik hästi, praegu on just see aeg aastast, mis mulle meeldib - õhutemperatuur on täpselt nii jahe, et oleks värskem ja puhtam ja virgem kui suvel, ent mitte nii külm, et oleks tarvis end üleni paksudesse vattidesse mässida. Kevadel on ka seda aega natuke, aga lume sulamise tõttu liiga niisket ja liiga vähe. Oh, mulle lausa meeldib sügis. Veel ei ole nii rõske ja negatiivne, kui hiljem, lund oodates, ometi on lehed juba langemas ja värvilised. Nendes on nii tore sumbata ja sahistada, ja sügis ei ole tegelikult masendavaim aastaaeg. Sest edasi tuleb talv, ja loodetavasti ilus.

Päikest!

Kommentaare ei ole: