6. aprill 2007

Unenäguline

Ärkasin hommikul, pool mõtet peas. Ülejäänu tuli üleval olles ja kokku sai selline.

Tahaksin ära
Kinnitaks kõrgele köie
ja selle otsa ämbri.
Istuks ämbrisse, kiigutaks
Ja siis enam ei liigutaks
Kuni potsatan heasse. Maha
Jääksid kõik arved

Või hoopis ehitaks parve
Põhjapalgid saaks sõprusest
Headest sõnadest keerutaks köied
Neid hoidma
Purjeks tuulejuuksed ja...

Tulge ka! Ei saa?
Olete kinni maas,
kaugookean hirmutab?
Ärge kartke, me jõuame
Kuhugi välja
Ja seal pole parem
On ainult tunne, et nii on valem,
et peaks olema tagasitee
sest ikkagi see pole see.

1 kommentaar:

oHpuu ütles ...

Kas lähedus on kauguse unenägu,
kui kaugel merel ei paista yhtegi purje
-- liiati siis veel valdjate hõbedast --
ja ainuke täht taevas on valus orjatäht?
äraigatsus ja siiataht
võistu puremas yksteise saba.
Kas minna laevale, lauldes
"ei, sinu vend on sygaval",
kuni veel punased palged veretavad?
või ajada juuri rannamänni kombel
sellesse samasse liivikusse pinda,
kuhu kylvatud soolast kasvavad
iga aastasajaga uued pilvelõhkujad?
Või hoopis loota, et kyllap tiivad kannavad
unenägusid pidi ja metsadest-soodest yle
võõrale hallide ja nõidade maale,
rohelisse tuppa, mis igialati viirastub,
tyhja linna kivist tantsitud tänavaile,
tähekodalase kitsasse valgesse tarre
naelu sööva raudhobuse tuld löövatel kapjadel?
Mine tea. Kõhklus jääb, ja haigus hinges
liigtuttavate, kuid siiski võõraste,
tundmata jäänud nimede pärast,
kuhu kanda pole kinnitanud ja
mida kaardil näed kindlalt,
aga unenägudes yksnes aimamisi ja uduselt.