3. mai 2007

Oh seda elu-elukest...

Der totale distsiplinare Untergang, ütles üks mu viimase aja elu kohta. Või siis distsipliinivõime kohta, sest kõik asjad jooksevad kokku ja prioriteedid ei taha paigas püsida. Või minu kohta üldse, sest nagu ma juba öelnud olen, ei ole ma üldse enam kunagise enda moodi.

Lisaks koolipoolsetele pisijamadele jäid hinded nüüd juba ka vanematele ette. See ei ole üldse kena, eriti kui mul on vaja nende silmis uuesti või ikka veel heas kirjas olla. Muul juhul võib öelda headaega varase sünnipäevakingi lootustele (mis oleks ju kurb...).

Ja vahepealon jälle nii mõndagi juhtunud - ei suuda enam siinset märkmikku kaasajastatuna hoida. Ehk õnnestub veidi hiljem veidi paremini, kui asjad maha rahunevad.

Ja ega ma siis hetkelgi silmapiastvat geniaalsust üles ei näita ja kooliasjadega ei tööta. Kirjutan hoopis siin ja hädaldan oma häda. Ei, aitab.

*ära kirjutama*

Kommentaare ei ole: